Читать книгу Klopp. Täie auruga - Raphael Honigstein - Страница 6

2014. aasta 11. aprillil kell kümme õhtul sai Jürgen Klopp Müncheni Park Hiltoni hotellis Hans-Joachim Watzkega kokku, et teha üks jook. Klopp ütles, et ta oli oma otsuse teinud. Ta kavatses jääda.

Sama päeva hommikul, enne meeskonna sõitu võõrsilmängule Bayerni Allianz Arenale, oli Dortmundi Borussia peatreener endiselt olnud kahevahel. Ta oli Inglismaa loodeosast saanud ahvatleva ja äärmiselt tulusa pakkumise, võimaluse viia ühes maailma suurimas klubis läbi tõeline revolutsioon. „Kõigepealt kohtusime minu köögis,” räägib Watzke. „Üksikasjadesse laskumata oli see väga huvitav vestlus. Ma usun, et see oli oluline, sest ta ütles lennukis, et räägime õhtul uuesti. Mul olid õhtusöögiplaanid tütrega, kes elas Münchenis, seega sain ma Kloppiga kohtuda alles kell kümme. Ta ütles kohe, et see surve on talle liiast ja et ta on neile ära öelnud.”

Mõnda aega enne seda oli Manchester Unitedi juhatuse aseesimees Ed Woodward Saksamaal Kloppiga kohtumas käinud. David Moyesi lühike ametiaeg Old Traffordil hakkas läbi saama ja Klopp oli Unitedi soosik tema järeltulijaks, et Punaste Kuradite mängu taas seikluslikumaks muuta. Woodward rääkis Kloppile, et Unistuste Teater⁴ on nagu „täiskasvanute Disneyland”, muinasjutuline paik, kus pakuti – hüüdnimele kohaselt – maailmatasemel meelelahutust ja unistuste täitumist. See müügikõne Kloppi ei veennud – ta ütles ühele sõbrale, et tema arvates ei kõlanud see kuigi „seksikalt” –, aga kohe ta seda ettepanekut tagasi ei lükanud. Pärast peaaegu kuut aastat Dortmundis oli aeg ehk uueks vaatuseks küps.

Unitedi huvist kuuldes oli Watzke otsustanud nõuda, et Klopp töölepingust kinni peaks – alles eelmisel sügisel oli seda pikendatud 2018. aastani. Tajunud aga 46-aastase peatreeneri kahevahelolekut, otsustas Watzke taktikat vahetada ja valis väga riskantse strateegia. Kui Klopp soovis ManU-sse minna, siis tema teda ei takista, ütles Watzke, pannes kõik kaardid omavahelisele usaldusele ja sidemele, mis oli ammu ärialasest suhtlusest sõpruseks kasvanud. Pärast mõningast kaalutlemist – ja vestlust Watzke köögilaua taga – oli BVB peatreener jõudnud otsusele, et tema töö Signal Iduna Parkil polnud veel päris lõpule jõudnud.

Unitedis tunti aga endiselt, et võimalus tema ärameelitamiseks oli alles. Kui Moyesi vallandamist polnud 22. aprillil enam võimalik edasi lükata, tõusis Klopp otsekohe šotlase asendajana kihlveokontorite soosikuks. Pidevad spekulatsioonid Ühendkuningriigi meediaväljaannetes sundisid švaablast järgmise päeva Guardianis avaldusega lagedale tulema, et kuulujuttudele punkt panna. „Man Utd on suurepärane klubi ning tunnen nende toredate fännidega suurt hingesugulust,” seisis avalduses. „Aga ma ei saa murda oma kokkulepet Dortmundi Borussia ja siinsete inimestega.”

Ent Premier League’i huvi Kloppi vastu ei raugenud. Kuus kuud pärast Woodwardi kutse tagasi lükkamist lähenes talle Manchester Unitedi linnarivaal Manchester City. Ka Tottenham Hotspur näitas huvi üles. Samal ajal andis Klopp oma kaugematest tulevikuplaanidest teada intervjuus BT Sporti kanalis enne Dortmundi meistrite liiga mängu Arsenaliga. Küsimusele, kas pärast Borussia ametiaja lõppu on teda Inglismaale oodata, andis ta ühemõttelise vastuse: „See on ilmselt ainuke riik, kus ma pärast Saksamaad töötada võiksin,” lausus ta noogutades, „sest see on ka ainuke riik, mille keelt ma natuke oskan. Oma töös on mul keeleoskust vaja. Nii et eks me näe. Kui keegi mulle helistab, siis räägime.”

Watzke sõnul oli pärast seda kõik üksnes aja küsimus. Dortmundil oli käsil esimene – ja ainuke – kehvavõitu koduliiga hooaeg Kloppi käe all ning äkki tundus vihmasemasse kliimasse kolimine varasemast ahvatlevam. Watzke meenutab: „Meie hooaeg oli juba allavett läinud ja mul oli selline konkreetne eelaimus … Minu jaoks oli selge, et pärast Borussiat ta kuskile mujale Saksamaale ei lähe, seda poleks ta lihtsalt saanud teha. Ta rääkis alati, et ei võtnud inglise keele tunde, kuid ma olen üsna kindel, et eks ta ikka seda natuke lihvis. Ma panin seda tähele. Oli selge, et ta läheb Premier League’i. See on tema mäng.”

Jalgpalliromantikuna oli Klopp alati imetlenud seda tõelist, täiel rinnal mängitavat jalgpalli, mida teispool La Manche’i harrastati. Mainzi treenerina oli ta 2007. aastal ühes Hispaania treeninglaagris ahnelt neelanud Nick Hornby „Fever Pitchi” (ja ajanud sisalikku telekaamerate ees mööda hotellituba hambaharjaga taga); väga suur osa tema kaubamärgiks saanud jõulisest, kirglikust jalgpallist oli pärit just selle spordiala kodumaalt, nagu ka idee, et meeskond sai energiat fanaatilisest publikust. Nii Mainzis kui ka Dortmundis oli rahvas osanud üsna rahuldavalt esitada oma versiooni „You’ll Never Walk Alone” laulust ning see oli tekitanud palavikulise õhkkonna, mis täiesti teadlikult ammutas inspiratsiooni (idealiseeritud) Inglise traditsioonidest. „Mulle meeldib see, mida meie Saksamaal Englischer Fußball’iks nimetame: vihmane ilm, vettinud väljak, kõik on näost mudased, siis minnakse koju ning järgmised neli nädalat ei suuda keegi mängida,” rääkis ta 2013. aastal Guardianile. Tol aastal oli tema nooruke Dortmundi tiim Euroopa eliitklubisarja ukse lahti löönud ja end meistrite liiga finaali välja murdnud. Klopp oli seejuures kandnud nokkmütsi kirjaga „Pöhler” – Ruhri piirkonna slängis tähendab see vanamoelise jalgpalli austajat, kes mängib „pühapäeva hommikuti muruplatsil algelist jalgpalli ja armastab seda”.

Peaaegu päevapealt aasta pärast Unitedile äraütlemist selgus, et ta võis oma sidet Dortmundiga ikkagi murda. Klopp teatas, et lahkub 2014/2015. hooaja lõpus ametist, ning lisas, et ei kavatse tööst puhkust võtta.

Bremeni rohelises Schwachhauseni linnaosas asuvas juugendstiilis villas hakkas telefon helisema juba mõni nädal pärast uue Premier League’i hooaja algust. Brendan Rogersi ajajärgu lõpp Anfieldil oli aeglane ja pikaleveninud, samal ajal võttis Kloppi agendi Marc Kosickega ühendust mitu inimest, kes kõik lubasid teda Liverpoolile tutvustada. Üks Saksa jalgpalliagent kinnitas, et tundis hästi Kenny Dalglishi. Kosicke eelistas aga oodata. Viimaks helistas keegi, kes ütles end olevat Liverpool FC juhatuse esimees Ian Ayre. Kas nad võiksid rääkida Kloppi liitumisest Anfieldi klubiga? Võiksid küll, vastas Kosicke, ent üksnes Skype’i videokõne vahendusel. Kui Ayre toru hargile pani, et Skype’i rakenduse kaudu uuesti helistada, tegi Kosicke internetis Liverpooli asjamehe kohta kiire pildiotsingu. Lihtsalt selleks, et kindel olla. Tüngakõnede tegijaid ja ajaraiskajaid oli ennegi nähtud.

„Kui sa oled juba Dortmundis treener olnud, siis kuhu edasi minna?” küsib Martin Quast, kes on Kloppi sõber olnud juba 1990-ndate algusest saadik. „Saksamaal on Kloppo jaoks jäänud ainult koondis, kõik muu oleks samm tagasi, isegi Bayern. Kloppot viivad edasi emotsioonid, empaatia, rahva vaimustus, võimalus millestki suurest osa saada. Dortmundiga võrreldes ei suuda Bayern seda tegelikult pakkuda. Mina olin võimeline teda ainult välismaa klubis veel ette kujutama, klubis nagu Liverpool.”

Christian Heideli sõnul oli Kloppil ainult üks kõhklus: inglise keel. „Me rääkisime sellest pikalt. Ta küsis, kas ta peaks seda tegema. Mina vastasin: „Sinu sõna on sinu relv, sa tead seda. Pead otsustama, kas suudad tähtsad asjad ka inglise keeles lahti rääkida. Kui sa lased kellelgi teisel enda eest rääkida, siis ei tule sellest midagi välja. Siis oled sa ainult 70 protsenti Klopp. Sa pead selles kindel olema.” Ja siis ütles tema: „Ma saan hakkama. Hakkan õppima ja jõuan selleni.” Kuna tegemist on väga intelligentse inimesega, siis jõudiski ta selleni väga kiiresti. Usun, et tollel ajal [kui LFC talle lähenes] polnud ühelgi teisel klubil mingit võimalust. Klopp oli alati nende vastu huvi tundnud, selle töö emotsionaalne mõõde tõmbas teda. Ma ei usu, et ta oleks läinud Manchester Citysse või mõnesse niisugusesse klubisse, kuigi nad teda väga tahtsid.”

Kloppi nimi oli Anfieldil esimest korda päevakorda kerkinud 2012. aastal, kui hakati Kenny Dalglishile võimalikku järeltulijat otsima. Üks vahemees oli toona Dortmundi peatreeneriga ühendust võtnud, kuid talle öeldi otse välja, et Klopp ei kavatse lahkuda. Tal oli parasjagu käsil ajaloolise duubli võitmine.

2015. aasta septembris läksid asjad aga väga kiiresti tõsiseks. Brendan Rodgersi nigel algus hooajale oli pannud Liverpool FC omaniku, Bostonis asuva Fenway Sports Groupi (FSG) turul uue peatreeneri järele ringi vaatama. „Meil oli mõttes selline treener, kellel oli kõrgeimal tasemel nii kogemus kui ka edu ette näidata,” selgitab FSG 52-aastane president Mike Gordon. „Jürgen oli seda suutnud koduliiga tasemel, Bundesligas. Põhimõtteliselt oli ta sellega hakkama saanud ka meistrite liigas, kui ehk üks-kaks tagasilööki välja jätta. Ma usun, et kõigile oli selge, et tegemist on ühe parima treeneriga, kui mitte kõige paremaga üldse. Meile meeldis ka tema viljeldav jalgpall. Nii selle energilisus kui ka rünnakule suunitletus: see oli elektriline, võimas jalgpall, mis köitis. Nii et jalgpallilises mõttes oli see üsna lihtne ja selge otsus.”

Kuigi Kloppi kasuks rääkisid Gordoni sõnul „ilmselged asjaolud”, tegi FSG Liverpooli juht sakslase kohta põhjaliku taustauuringu, et olla kindel, et kogu haip ikka reaalsusele vastab. „Ma üritasin mööda vaadata tema populaarsusest jalgpallimaailmas, samuti tema karismast, et teda võimalikult erapooletult analüüsida,” räägib endine riskifondi juht, kes alustas kunagi lapsena pesapallimängudel popkornimüüjana. „Selleks et teda puht analüütiliselt ja jalgpallialaselt hinnata, tegin klubi töötajate seas korraliku taustauuringu. See protsess ei erinenud kuigivõrd sellest, mida tehakse investeerimismaailmas enne suure tehingu sooritamist. Mul on hea meel öelda – ja praeguseks on see juba ilmselge –, et kuigi tema maine jalgpallimaailmas oli väga hea ja kõrge, siis faktid olid sellest veel kõnekamad ja veenvamad.”

Gordoni analüüs näitas, et „võrreldes sellega, mida oleks võinud oodata”, oli Kloppil Mainzis ja Dortmundis olnud „otsustavalt positiivne mõju, mis oli täiesti selgelt mõõdetav”. Teisisõnu, švaab oli ületanud kõiki ootusi. Mõne rahaliselt võimekama Premier League’i rivaaliga võrreldes lähtub Liverpooli strateegia ressursside targemast kasutamisest, seega oli selge, miks Klopp neid tõmbas. „Jalgpalli osas oli asi üsna selge,” sõnab Gordon. „Aga loomulikult ei teadnud ma, kas maailmavaated ja isiksused – nii klubi kui ka Jürgeni omad – kokku klapivad. Meil oli vaja mõlemapoolset klappi. Samuti oli meil vaja teada, mis suuna Jürgen Liverpooli jalgpalliprogrammi ja -projektiga võtta tahtis. Need olid väga olulised lüngad, mis oli vaja täita.”

Kohtumine lepiti kokku 1. oktoobriks New Yorgis. Kloppi ja Kosicke katse seda salajas hoida ei kulgenud alustuseks just kuigi edukalt. Müncheni lennujaama Lufthansa salongis küsis üks töötaja Kloppilt – kelle nokkmüts ei pakkunud just erilist maskeeringut –, miks ta JFK-le lendab. „Me lähme korvpalli vaatama,” vastas Klopp. Igati usutav põhjendus, kui ainult NBA hooaja algus poleks veel nelja nädala kaugusel olnud.

Tund aega pärast Manhattanile jõudmist sattusid kaks sakslast taas tähelepanu alla. Juhuse tahtel oli 5. avenüül asuva Plaza hotelli administraator pärit treeneri jalgpallihullust kodulinnast. „Vaata aga, see on ju Kloppo!” hüüdis too tugeva Mainzi dialektiga. Imekombel ei lekkinud salajane reis siiski meediasse.

Klopp ja tema agent kohtusid FSG suuromaniku John W. Henry, LFC juhatuse esimehe Tom Werneri ja Gordoniga Shearman & Sterlingu advokaadibüroo ruumides Lexingtoni avenüül, mis jäi nende hotellist mõne kvartali jagu ida poole. „Minu esmamulje oli, et ta on väga pikk. Mina seda pole,” naerab Gordon. „Kellaaeg oli väga hiline, kuid meil oli väga pikk ja põhjapanev vestlus, enne kui laiali läksime, et järgmisel päeval hotellis veel üheks pikaks ja põhjapanevaks aruteluks kokku saada. Tahan rõhutada, et need vestlused olid igati kahepoolsed. Küsimus oli nii selles, et Jürgen oleks Liverpool FC-le õige valik, kui ka selles, et Liverpool FC, meie omanikena, oleksime Jürgeni jaoks õige valik.” Nagu arvata, oli Kloppi karisma kooskõlas tema füüsilise kujuga („selleks, et oma sõnumit kuuldavaks teha, kasutab ta nii oma isikuomadusi kui ka suhtlemisoskust”), kuid mis Gordonit kõige rohkem rabas, oli see, kui „tohutult palju sisu” ta selle laia naeratuse ja üleelusuuruses isiksuse taga aimas. „Ma ei mõelnudki, et ossa poiss, kui võluv tüüp, küll tema juba pressikonverentsidel ja klubi esindajana laineid lööma hakkab. Tema mitmekülgne anne paistis otsekohe silma: mitte lihtsalt tema isiksus, vaid intelligentsi tase, analüütiline mõtlemine, loogika, mõtteselgus ja ausus, tema suutlikkus hästi suhelda, kuigi inglise keel polnud tema emakeel. Minu arvates ei hinnata teda selle eest alati küllalt kõrgelt, sest inimesed, kes temaga lähedalt kokku puutuvad, on tema isiksusest alati nii võlutud.”

Klopp rääkis FSG juhtidele, et jalgpall oli „enamat kui lihtsalt süsteem”, et see oli „ka vihmasadu, jalgadesse sissesõitmised, staadionil valitsev lärm”. Eelkõige, ütles ta, pidi nende mängustiil Anfieldi publikut „aktiveerima”, et nad isevõimenduva vaimustuselainena teineteist meeskonnaga tagant õhutaks.

Gordon meenutab: „Täiesti ausalt öeldes oli temas väga raske ühtegi kitsaskohta leida. Minu mõte on selles, et Jürgen oli ilmselgelt jalgpallitreenerina sellisel tasemel, nagu suurfirma juht või keegi, kelle te oma ettevõtet juhtima palkaksite. Võin seda öelda inimesena, kes on 27 aastat investorina tegutsenud, suhelnud kõrgema astme juhtide ja ärimaailma tippudega nii Ameerikast kui ka Euroopast. Sel hetkel oli minu jaoks ilmselge, et oleme õige inimese leidnud. Seega otsustasime tingimustes läbi rääkida ja Jürgen palus luba lahkuda.”

Samal ajal kui Kosicke jätkas töötasu läbirääkimisi, jalutas Klopp Central Parkis ringi. See jalutuskäik kestis kauem, kui oleks võinud arvata. Algselt olid osapooled rahaliselt teineteisest kaunikesti kaugel, kuid lõpuks suudeti lepingu piirjooned paika saada.

Kui Klopp oli Saksamaale tagasi lennanud, saatis Gordon talle tekstisõnumi. Selles seisis: „Ma ei suuda kirjeldadagi, kui elevil me oleme.” Vastuses vabandas Klopp, et ka temal polnud selle jaoks sobivat sõnavara. Kuid ühte sõna ta siiski teadis, mis tema tunded hästi kokku võttis: „Woooooooooooow!!!”