Читать книгу Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi - Raul Oreškin - Страница 2

Raul Oreškin
Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi

MINU PEIPSIVEER

Osa tekste on varem ilmunud raamatus „Kui ma vananen…“ ja ajakirjas Edasi

Aitäh Eesti ja Tartu kultuurkapitalile

Autoriõigus: Raul Oreškin ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-20-2 (trükis)

ISBN 978-9916-605-21-9 (epub)

ISBN 978-9916-605-22-6 (epub)

www.petroneprint.ee

EESSÕNA 2020

Kui raamatu käsikirja üleandmiseni on jäänud täpselt kuu, pole ma kirja pannud ridagi. Kerge paanika võtab võimust ja peaaegu sunnin end täna arvuti taha istuma, et kuskiltki pihta hakata. Kui aasta tagasi kirjastusega lepingu sõlmisin, kubises pea ideedest, mida kõike võiks raamatus kajastada. Tegin isegi spontaanseid postitusi sotsiaalmeedias ja avasin märkmiku, kuhu mõttevälgatusi kirja panna. Mida lähemale aga lepingujärgne aeg jõuab, seda tühjemaks osutub pea, ning kahjuks pole mul mõtet ka märkmikku avada, tean, et seal on vaid paar mõtet ja raamatusse need ei sobi.

Samas mäletan ka, et esimese raamatu kirjutamise ajal istusin arvuti taha küll impulsi najal uus lugu kirja panna, aga ma ei teadnud kunagi, kuidas see lugu areneb ja lõppeb, ning küllap polekski teada saanud, kui poleks kirjutamisega alustanud. Mõned kuud tagasi sattusin Betti Alveri žüriis kokku Katrin Hallasega, ning lõunalaua vestlusest jäi meelde, et ideed on sõna otseses mõttes õhus olemas. Kuna Katrin toimetab teiste tekste, on ta märganud, et eri nädalatel teevad inimesed sarnaseid vigu. Ning me ei saaks kunagi teada tõde, kui poleks ilukirjandust – poleks neid, kes õhust haaravad ja kirjutavad. Nii et lootust on, tuleb vaid alustada.

Aga kui kaugelt alustada? Kas XVII sajandi Venemaalt, kui piiskop Nikoni juhatusel toimusid ulatuslikud kirikureformid, mille tagajärjel vanausulised sealt põgenesid ja Peipsiveerele elama asusid? Või algas kõik hoopis minu lapsepõlveradadel – kaksiklinnas Valgas ja Valkas, kus piirid ehk veered on alati vähem või rohkem inimeste elusid mõjutanud? Või on kõiges süüdi üleelusuurune kubistlik Lenini pea, mis Valka keskväljakul platseerudes mõjutas minu varajast kunstimaitset ilmselt kõige enam? Või sai see teekond alguse hoopis suvistest sõitudest Lvivi-vanaema juurde, kus pargipõõsaste varjus mängisid kohalikud õlgkaabudes vanamehed doominot? Võimalik, et kõik algas siis, kui peale kolmepäevast tutvust kolis Pärnust Valka Kaili, kellega koos oleme peale seda alati teel olnud. Ja küllap oli oma roll Peipsiveerele sattumises ka Tartu kohalikul poliitikal, kui kultuuriosakonnas töötamise ajal tekkis võimalus saada autokompensatsiooni neil, kel auto ja load, ning ma kasuahnuse eesmärgil autojuhtimise ära õppisin, kuigi pidasin enne seda abilinnapeaga maha tulutu debati, et tänapäeval tuleks maksta kompensatsiooni pigem neile, kes tööle jalgsi või rattaga tulevad. Kohe kindlasti sai see kõik alguse siis, kui ostsime perre esimese auto, musta Chrysler PT Cruiseri, keda hakkasime välimuse pärast Muhviks kutsuma, ning hõlpsamaks navigeerimiseks ka TomTomi, mis meid ühel retkel kogemata Varnjasse juhatas. Läksid veel mõned aastad ning kui tänu ühele suveöö-unenäole veel samal päeval Varnjasse sõitsime, oli käes juba XXI sajand ja aasta 2013. Suvi. August. Parim aeg sibulaküladesse sõita. Alustamegi sealt.

Varnja, märts 2020

I OSA
SAABUMINE VARESEKÜLLA
2013

KOHTUMINE NAABRITEGA

„Varnja,“ loeb Kaili küla algust markeerivalt sildilt.

Aeglustan Muhvi, et midagi märkamata ei jääks, ning sisene- me sujuvalt asulasse. Otse ees paistab puude vahelt kirik ning jõuamegi teeristile, nagu vene muinasjutus. Peatun kirikuväravate ees, mis on pisut paokile jäänud ja mille vahelt paistavad rohtukasvanud kääpad, kus seisvad pisut viltuvajunud metallist ristid viitavad vene religioonile. Märkan, et punastest tellistest kirikul on sibulakuppel. Autost väljumata loeme teeviitadelt, et vasakule jääb Kolkja, ning küllap Varnja asub paremal, teeme järelduse – ja sinna me pööramegi.

„Issand, vaata!“ viitab Kaili peanoogutusega aknast välja, kui möödume aiast, mille külge on kinnitatud vähemalt mitukümmend nukku.

„Ma pean selle üles pildistama.“ Peatan auto ja haaran fotoaparaadi. „See on parem kui ükskõik milline Veneetsia biennaali installatsioon,“ justkui õigustan oma spontaanset käitumist. Kaili on samuti autost väljunud ja peaaegu et purskab: „See on ju vähemalt saja-aastane plüüskaru, selle koht peaks olema mänguasjamuuseumis.“ Võimalik, mõtlen, aga miskipärast on mul hea meel, et karu on kinnitatud hoopis pisut lääbakile vajunud aia külge, ja pildistan.

Tagasi autosse istudes jõuan vaid mõelda, et päev on tegelikult juba korda läinud, kui märkan teeserval nii viltu vajunud puust kirikut, et jääb isegi arusaamatuks, kuidas see üldse püsti püsib. Lükkan piduri põhja. Kaili on selleks juba valmis, ta teab, et mul on eriline kirg vanade, hääbuvate ehitiste vastu. Puust kirik on lausa eriline leid, pean tunnistama, ja ütlen Kailile: „Isegi kui me seda maja ei osta, ja me ei ostagi ju, tulime vaid vaatama, tasus siia sõita. Nii palju oli ikka unenäost kasu.“ Veenan nii ennast kui ilmselt ka Kailit. Pildistan kirikut väljast ja teen tiiru ka sees. Puidust trepp, mis vaevu seinte küljes püsib, on väga ahvatlev, aga kui olen paari astme võrra ülespoole tõusnud, mõistan, et heaga see ilmselt ei lõpe, ja alalhoiuinstinkt saab minust võitu. „Ega seal üleval polegi midagi vaadata,“ kinnitan igaks juhuks valjusti.

Järgmine peatus tuleb vaid paarikümne meetri pärast, kui oleme jõudnud Varnja sadamasse. „Laevad!“ teatan ma giidi veendumusega Kailile, tehes isegi suunava viite paadikanalile. „Jah, tunnen ära, juhtumisi olen sadamalinnas üles kasvanud,“ vastab Kaili. Naerame selle peale vist mõlemad ning seejärel tuleb meelde, et tulime otsima maja number 22. „Kas sa panid tähele – kas majade numbrid suurenevad või vähenevad?“ küsin, samal ajal autot käivitades, ning kuulen vastuseks: „Sõidame edasi, vist vähenevad.“

Numbrid majadel muutuvadki väiksemaks, või ei, pigem siiski suuremaks? Vahel on paaritud numbrid vasakul ja siis jällegi paremal pool. Kuidas on see üldse võimalik, mõtlen. Teegi muutub aina kitsamaks, kuniks üks rida kaob sootuks. „Ei tea, kas on mõtet edasi sõita?“ on Kaili pisut kahtlev. „No kuskil peab olema ümberkeeramiseks mõni laiem koht, see tee ei saa ju sooga lõppeda,“ olen enam kui kindel ja jõuamegi kohe seejärel väikse kurvi taga laiuvale asfalteeritud platsile. „Piirivalve,“ loen sildilt. Ja teiselt: „Emajõe suursoo.“ Mainin seepeale: „Loodame, et siin ikka võib olla.“ Mulle meenub kohe kodulinn Valga, kus peale taasiseseisvumist veeti linnast läbi okastraat ja püssiga mehed seda kaitsma pandi. Huvitav, kelle eest? „Mäletad, kuidas me Eesiga kunstiteoseid Valgast Valka smugeldasime?“ meenub mulle miskipärast seik, kui Valka kunstikoolis Valga kunstnike näituse korraldasime. Kunstiteosed oli vaja peale piiri taastamist deklareerida ja nende veoks transport tellida, et need linna ääres asuvast tolli- punktist ametlikult üle piiri vedada, ning kuna selle peale oleks kulunud arutult palju raha ja aegagi, otsustasime, et peidame Eesi kärusse iga kord, kui Valka jalutama läheme, mõne pildi – et kes see ikka lapsevankrit hakkab läbi otsima. Ei hakanudki ja näitus sai avatud. Teosed oli tagasi ka vaja tuua, aga õnneks Eesile meeldis käruga sõita ning piirivalvurid ka juba tundsid meid ja lehvitasid iga kord Eesile, kes viipas neile alati võluva naeratusega vastu.

„Kuule, sõidame nüüd tagasi,“ hõikab Kaili, kui näeb, et olen pidevalt fotokaga klõpsides piirivalvelaevani jõudnud ja üks piirivalvuritest on oma tornis mu sihikule võtnud. „See siin pole Valga–Valka piir,“ kõlab Kaili irooniliselt.

Lehvitan miskipärast piirivalvurile ja mõistan, et see nüüd küll midagi head ei too, aga piirivalvur viipab tagasi ja hõikab: „Me ei keela, siin võib küll pilte teha!“

Tagasiteel kiriku juurde paistab olustik kuidagi tuttavana. Kuurid majade küljes on suurte paarisustega ja uhke kaarja joonega. Hooned ise värvilised, kui nad juhtumisi pole ehitatud punastest tellistest. Peenrad on kummaliselt kõrged ja aedades õitsevad jorjenid – vanad sordid, nagu mu vanaemagi majahoidjana töötades Valga internaatkooli aias kunagi kasvatas. Ka need kollased kõrged lilled, mille nime ma ei tea, aga mida ma samuti vanaema aiast mäletan. Ja järsku mul sähvatab: „Kaili!“

„Mis sa ehmatad, mis juhtus?“ võpatab Kaili.

„See on ju seesama küla, noh, tead küll, kui TomTomiga valesti sõitsime.“ Olen jõudnud äratundmiseni. „Me tulimegi tagasi, nagu lubasime,“ ütlen Kailile ja tuletan talle seda GPSi-seika täpsemalt meelde. Kui pahaaimamatult esimest korda sibulaküladesse sattusime. Lubasime, et tuleme siia kindlasti tagasi. „Mäletad?“

Kaili ei jaga küll minu õhinat, aga tean, et ta mäletab seda varakevadist põiget. Rääkisime kummalisest külast kogu tagasi-tee, nii teistmoodi oli see võrreldes teiste Eesti paikadega.

Jõuame taas kiriku juurde ning sel korral võtame suuna Kolkja peale. Majanumbrid tunduvad nüüd kahanevat, ning mõnesaja meetri pärast näemegi kaua otsitud maja, numbriga 22. „See on hea number,“ ütlen miskipärast Kailile, aga Kaili vastab hoopis „Pane tähele, niipea kui me maja ees peatume, hakkavad kardinad liikuma. Kindla peale tahavad naabrid teada, kes tuli“. Kardinahirmust hoolimata peatumegi ja väljume autost. Kaili piilub aknast sisse ja püüab pitskardinate varjus näha, milline maja seestpoolt välja näeb. Korraga avab keegi suure hooga vastasmaja ukse ja energiline hääl hõikab: „Tulite maja ostma või?“

„Kas just ostma,“ puiklen, „aga vaatame jah, et see siin müügis. Kas on ka hea maja?“ Püüan jutujärge üleval hoida, aga tegelikult mul polegi vaja seda teha. Kirjus sitsikitlis, laia naeratusega ja lausa uskumatult positiivse energiaga vanaema on juba ära rääkinud peaaegu kogu oma eluloo ja natuke majast number 22 ka. Samal ajal on kõrvalmajadest väljunud veel kahe maja perenaised ning jutt käib juba nii eesti kui vene keeles. Palun vabandust iga lause eest, mida vene keeles ütlen – et pole juba sada aastat vene keelt rääkinud: „Jazõk terjajetsja“¹ –, ning seda oskan miskipärast öelda lausa ilma igasuguse aktsendita. Kaili räägib veendunult ainult eesti keeles ja tundub, et nii Niina, kes elab ühe maja võrra Kolkja pool, ning Tanja, kelle maja jääb teisele poole, saavad Kailist suurepäraselt aru. Kaili, kes on alati väitnud, et ta vene keelt ei oska, tundub neist ka aru saavat, nii et vestlus käib läbisegi eesti ja vene ja vahel kehakeeles ka.

„Aga see pole ainuke maja, mis meie külas müügis on,“ teatab Aino, kui oleme sitsikitlis vanaemaga tuttavaks saanud. „Matrjoona!“ hõikab Aino kõrgendatud häälega üleaedsele. Kogub siis veel kord kopsud õhku täis ja hõikab teist korda, nüüd vene keeles: „Matrjoon!“

„Tšjoo?“² kuuleme vastuseks.

„Davai gonjai mašinu, pokaži gorodskim doma,“³ hõikab Aino.

Enne kui millestki õieti arugi saame, istume juba Matrjona mehe autosse ja saame ühe täiuslikema maaklerituuri üldse. Majad seest ja väljast, heade ja vigadega, koos ajalooga, koos küla ajalooga.

„Meie maakler ilmselt kahetseb, et ta kaasa ei tulnud,“ ütlen Kailile, kui oleme tagasi külakoosolekule jõudnud. Aino, Niina, Tanja ja Matrjona lõpetavad meid nähes jutu ja Aino küsib: „Noh, leidsite maja?“ Niina vaatab Kailile otsa ja ütleb kergelt muiates: „Perenaisele vist meeldib see maja.“

„Mis siin meeldida, see laguneb ju,“ püüab Aino veel teisi maju konkurentsis hoida, aga raugeb temagi, kui me vedu ei võta.

„Paljuga see üldse müügis on?“ küsib Niina ja kui kuuleb hinda, vastab: „Gospodi pomilui⁴, andku viiega ära.“

„Viiega,“ turtsatan, aga see plaan hakkab mulle miskipärast meeldima. „Viiega võiks selle tõesti ära osta,“ kinnitan seepeale ja hakkame end minekule sättima.

„Head aega,“ lehvitame autost ja kõik neli perenaist ja Matrjona mees lehvitavad vastu.

„Kui järgmine kord siia kanti satume, siis küsime Matrjona mehelt kindlasti üle, mis ta nimi on,“ ütlen ja vaatan küsivalt Kaili poole. „Me ju satume siia tagasi!?“

„Jälgi teed!“ ühmab Kaili. „Ise ütlesid, et kui viiega saame, ostame ära.“

„Dreaming, dreaming is free,“⁵ mängib autoraadios Blondie kunagine hittlugu, kui koos loojuva päiksega Tartu poole sõidame.