Читать книгу Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi - Raul Oreškin - Страница 3

Peatume maja number 22 ees. Sel korral ei tule naabrid meid tervitama, küllap nad mõistavad, et tahame omaette pisut maja peal ringi käia.

Autouksi avades võtab meid vastu leitsak, sekka on tunda värskelt niidetud heina lõhna. Miski ei reeda, et 100 meetri kaugusel asub Peipsi. Olles vähemalt viis minutit võtmega pusinud, saan lõpuks ukse eripäradega sõbraks ja pääseme majja.

„Kui keegi teaks, et ostsime maja, ilma et oleksime seda teist korda vaatamagi tulnud või üldse seestpoolt näinud…“ võtab Kaili jutujärje üles.

„Aga keegi ei tea seda ja ei saagi teada,“ katkestan Kailit.

Majas võtab meid omakorda vastu rõske jahedus. „Hea, jahe,“ kutsun Kailit sisse, aga uudishimu on temast juba võitu saanud ning näen, kuidas ta kangutab koridori pealt esimest ust lahti. Uks on ilus, klaasruutudega, millest üks on küll katki, aga see on hetkel väikseim mure, suurem on, et uks ei avane.

„See on vist lukus,“ piilub Kaili võtmeauku.

„Proovime seda,“ valin järgmise ukse ning kui see avaneb, astun hoogsalt tuppa, mispeale kaotan jalgealuse ja vajun põrandatest läbi.

„Appi!“ hõikan Kailit. Vaip, millega koos põrandast läbi vajun, hoiab mind õhus. Olen vööst saati põranda all ja jalad maha ei ulatu. Kes teab, mis katakombid seal all veel on.

„Too mõni toigas või midagi ja tõmbame mu välja, ja ära ise põrandale astu,“ meenutan õrna jää peal kõndimise õpetusi, mida pidin jõe ääres üles kasvades söögi alla ja peale igal talvel kuulma.

Kaili jookseb kuuri alla ja saabub rehaga. Peale mõningast ebaõnnestunud katset, mille tagajärjel ma aina sügavamale vajun, naerame mõlemad, nagu näeksime maailma parimat püstijalakomöödiat. Korraga tunnen jalgade all kõvemat pinda, kompan ja ütlen: „Põhjas, võta reha ära, ma upitan end välja.“

Hiljem auku uurides näeme, et toetusin pehkinud talale, tegelikult oli põranda all ligi pooleteise meetri kõrgune kelder.

„No näed, majal on isegi kelder, see on ju suurepärane,“ hoian optimistlikku joont.

Märgistame augu Kaili toodud rehaga ja katsetame samm-sammult, kas ülejäänud põrand ikka kannab. Kohati see õõtsub kahtlaselt, nii et otsustame toa konservida ja tegeleda põrandaga kunagi hiljem. Ruumi on ju majas küllaga ja seda paistab aina juurde tulevat. Esimese ringkäigu järel tundub maja olevat seest kuidagi väiksem kui väljast. Uurime fassaadil aknaid ning kui kõrvutame saadud infot siseruumides nähtuga, mõistame, et tubasid peab olema veelgi, aga paraku ei leia me ühtegi ust, mis sinna viiks. Õue poolt leiame aga akna, millel ripub suur taba ees. Kaili võtab välja võtmekarbi, kus on vähemalt 20 eri võtit. Oleme juba lootust kaotamas, et mõni neist ka taba lahti keerab, kuid lõpuks see õnnestub.

„Issand, siin on lausa pool maja varjus,“ hõikab Kaili, olles end aknast juba tuppa upitanud. Sisenen samuti. Toas on imeilus vana puhvet, viis akent ja pole mitte ühtegi ust. Kohati pole ka põrandat, talade vahele on küll laotud vanad põrandalauad, aga neile astudes kaovad nad põhjatusse keldrisse, nagu Indiana Jonesi filmis, kus Harrison Ford püüab järjekordset artefakti kätte saada. Ruumis saab ringi liikuda talade peal hüpeldes, just täpselt nagu tolles linateoses.

„Huvitav, miks siin ühtegi ust pole?“ küsib Kaili retooriliselt, sest ta peab ju teadma, et mina vastust ei tea.

„See-eest on siin lausa viis akent ja need avanevad kolme maja külge,“ vastan teeseldud uhkusega.

„Kui avanevad,“ ühmab Kaili, proovides üht tänavapoolset akent avada, mille peale kukub sisemine aknaruut eest.

„Oot, ära nüüd lõhu, meil on terve teine korrus veel. Konserveerime esialgu selle toa ka,“ suunan ringkäiku kõrgemale.

Trepp, mis teisele korrusele viib, paistab olevat igati korralik. Igaks juhuks püüan poolel teel seda õõtsutada ja teen paar julgemat hüpetki, aga üks on kindel – trepp püsib.

„Huvitav, kuhu see viib? Siin ei saa ju tuba olla.“ Kaili avab hooga esimese ukse ja kiikabki otse alla paadikuuri: „Jumal tänatud, et nad selle traktori vähemalt ära viisid.“

Upitan samuti üle Kaili õla, et paadikuuri näha, ja silman majesteetlikke kahepoolseid ülalt kaarja kujuga uksi. „Kas sa teadsid, et vanausulised ehitasid paadikuuri alati maja põhjapoolsele küljele?“ küsin Kaililt.

„Kust sa tead?“ on Kaili skeptiline.

„Netist lugesin. Seepärast ongi majad justkui peegelpildis, meie tänavapoolel jäävad paadikuurid majast paremale ja Aino poolel jääb kuur majast vasakule,“ jagan oma teadmisi ning kuna Kaili paistab kuulavat, jätkan kohe: „Ja kaarjad on uksed seepärast, et paadid toodi hobuvankriga sügiseks katuse alla ning kuna need pandi vankrile põhjaga ülespoole, siis ehitatigi uksed kaarekujuliseks, et paadid sisse mahuksid.“

„No selle mõtlesid sa küll ise välja,“ on Kaili kindel.

„Ära usu, kui ei taha,“ annan järele, „aga sa pead tunnistama, et selles on oma loogika täitsa olemas.“

Kaili on jõudnud juba järgmise kahe ukseni, aga avada neid ei õnnestu. Tundub, et ukselingid on kinni roostetanud.

„Kuule, kas maakler ei öelnud, et osal ustel on kassilukk ees?“ meenutab Kaili. Mulle küll midagi sellist meelde ei tule, aga Kaili tõmbab ukselinki ülespoole ja nagu imeväel need avanevadki. Maja on mõistatusi täis ja jällegi turgatab pähe miskipärast Indiana Jones.

„Kassid hüppavad ukselingile, aga uksed ei avane, sest linki tuleb hoopis tõsta, ponjatno!“ ütleb Kaili. Päris nutikas, mõtlen. Ja veel mõtlen, et näe, oskab küll vene keelt, kui tahab.

Tundub, et teise korruse suvetubades ongi pererahvas viimati elanud. Neis on elu justkui tardunud. Voodid, kappides linad, mille vahelt pudeneb välja pääsukese luukere. Nukuvanker, kus magav nukk sees. Raamatud, fotod, rohud. Tapeet. Mis on seinast kohati lahti tulnud. Aga Kaili lükkab selle tagasi ja ma saan aru, et oma peas ta juba kujundab ruumi.

„Tead, värvime siin lihtsalt kõik valgeks. Et oleks vähemalt üks tuba, kus saaksime puhkamas käia, kus poleks neid nõukaaegseid pruune põrandaid ja masendavaid värve,“ avab Kaili kujunduskaardid.

„Tapeedi ka? Värvime?“ küsin ja tahan selle servast juba maha tõmmata, mille peale Kaili lausa võpatab ja hõikab: „Ära tee! Tapeet jääb!“

„See ei ole ju valge,“ uurin ilmselgelt sinakat õrna lillemustriga seinakatet.

„See on valkjas,“ ütleb Kaili sedavõrd sugestiivsel toonil, mis vastuvaidlemist ei kannata.

„Jaa, jaa, ma ainult küsisin.“ Mul pole mingit tahtmist värvi- teooriatesse laskuda.

Paadikuuris ringi käies avastame, et ka seal kehtib sama anomaalia – seestpoolt vaadates tundub ruumi nagu vähem olevat, kui väljast paistab, ning selgub, et abiruumidki on lausa katuseharjani seinaga poolitatud. Hoone õuepoolsel alal märkame, et kuuri otsasein on kahel eri moel korrastatud. Vasakpoolne osa on korrektselt laudadega kaetud, kui paremal pool on samal ajal parandustöid tehtud stiilis lipp lipi, lapp lapi peal. Majaseintesse tekkinud praod ja augud on sõna otseses mõttes kinni teibitud käepäraste vahenditega – tõrvapapi, savimördi või eterniiditükkidega. Liikuda on paadikuuris üsna keeruline, kuna see on seinast seinani ja maast laeni täis laotud ehitusmaterjali. Silma järgi tundub, et kohati ka kasutuskõlbmatuks muutunud pehkinud puitu. Saun asub paadikuurist pisut eemal, aga ka sinna tegelikult ei pääse, sest hurtsik on täidetud laudade ja postidega.

Ka aias on raske ringi liikuda, mitte rinnuni kasvava põdrakanepi pärast, aga seetõttu, et viljapuude tagasilõikuse käigus maha võetud oksad on jäetud vedelema ning nõgesed, vaarikad ja põdrakanep on neist läbi kasvanud, moodustades kohati lausa läbitungimatu tihniku. Esimest korda tekib masendus ka mul ning korraks jõuan isegi kahetseda, et lasin end mingil suvalisel unenäol nõnda mõjutada. Meenub, et ka täna öösel nägin üsna intensiivset und.

Tuhisen meteooril seistes läbi tühja kosmose. Tunnen lausa seletamatut hirmu, sest olen teel tundmatule planeedile ja poole rännaku ajal tekib kahtlus, kas reisikorraldajad on ikka õigesti välja arvutanud sihtplaneedi raskusjõu. Kas nad üldse teavad seda? Äkki ei pea skafander vastu, teine kuidagi selline õbluke ka… Ei tea, kas seal ikka hingata ka on midagi… või üldse võimalik ellu jääda?

Tunnen öise unega sidet ja masendus suureneb veelgi.

„Kõht on tühi, hakkame sööma,“ hõikan Kailit, kes on vahe- peal juba alustanud koristustöödega. Sööme esialgu vaikides, aga kuna tean, et võin oma masenduse skaalaga liikuda lausa masohhistlikesse äärmustesse, võtan jutujärje üles. Loetlen, et esmalt proovin kuurinurgast leitud vikatiga teerajad sisse niita ja seejärel tassin saunaaluse tühjaks. Tean, et Kaili pole just eriline saunataja, aga pesta on ikka end kuskil ju vaja. Seejärel lubab Kaili, et järgmisel korral võtab ta kaasa kogu valge värvi varu, et teise korruse tuba, mille aknad õunapuuaeda avanevad, üle värvida. Vaikselt läheb mõte jooksma ja ühel hetkel mõistame, et maja on meie jaoks liiga suur, lapsed on nagunii eas, kus maaelu neid ei ahvatle. Kui leiame majas üles kõik ruumid – ka nii need, mis esialgu varjus olid, kui need, kus pole ühtegi ust –, osutub see seest siiski suuremaks kui väljast. Et ruumid kuidagi ära kasutada, tuleb sõbrad külla meelitada, aga selleks peab siin midagi põnevat toimuma, mõistame, ning järgmisel hetkel sünnibki mõte – korraldame järgmisel suvel paadikuuris näituse. Kalal me ju nagunii ei käi, vaevalt et ka sibulaid hakkame kasvatama, teeme pigem seda, mida oskame. Enam pole võimalik meid tagasi hoida, ühekordsest näitusemõttest on viieteistkümne minutiga välja kasvanud galerii kontseptsioon, mis meeldib meile eriti seepärast, et idee on peale kõige kohaspetsiifiline. Kohalikud avavad samuti oma paadikuuride uksi, et sibulaid või kala müüa, mehed putitavad avatud uste taga võrre või traktoreid – ja meiegi saame külaellu sulanduda, avades kombekohaselt oma uksed, aga näituseks. Ideest elevil, hakkame otsima galeriile nime. Lõpuks jäävad pinnale Tuksovi ja Voronja.

Järjepidevuse huvides võiks ju Tuksovi nimi edasi kanduda, kuna Fenogei ja Savva Tuksov – isa ja poeg – ehitasid 100 aastat tagasi maja, mille me Tuksovi järglastelt ka ostsime. Voronja on jällegi Varnja küla algupärane nimi. Legend räägib, et kui vanausulised Venemaalt Peipsi rannikule jõudsid, võtsid neid vastu inimtühjad liivaväljad, mille ainsad asukad olid varesed. Nii saigi küla nimeks Voronja ehk Varesla, mis hiljem muudeti Varnjaks. Koduteel vaidleme, kumb nimi sobib galeriile paremini, ja otsustame seda lõpuks isegi paari sõbra peal testida. Kõik ütlevad kui ühest suust, et Voronja kõlab müstiliselt ja meeldejäävalt. Õhtuvarjus postitan Facebooki seinale paadikuurist pildi ja lisan, et järgmisel suvel avaneb nende uste taga Voronja galerii. Lõpuni kindel ma selles pole, aga nähes Facebooki-sõprade reaktsiooni, ütleb sisetunne, et oleme õigel teel.