Читать книгу Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia - Raul Sulbi - Страница 5
ОглавлениеHirm ja õudus minevikus ja tänapäeval
1
Kolm ja pool aastat tagasi, sügisel 2015 avaldasin samadel veergudel ehk antoloogiasarja 1. köite saatesõnas lootust, et võib-olla õnnestub «Hirmu ja õuduse juttudest» teha iga-aastane külaline meie õuduskirjanduse sõprade lugemislaual, kuid paraku pole nii läinud. Peamiselt ajapuudusel ja vahele tulnud teiste hädatarvilikumate või ajakriitilisemate raamatuprojektide ja kirjatööde tõttu. Süüdi pole üleloomulik õudus, mistõttu tegutseme me jätkuvalt selle nimel, et sihini – regulaarselt üks köide aastas, soovitavalt halloweeni või jõulude paiku – lõpuks jõuda. Ka käesolev antoloogia pidi algsete plaanide kohaselt ilmuma veel 2018. aasta jõulude eel, paraku venis, nagu mahukate ja detailinõudlike raamatutega tihti juhtub, ka selle valmimisprotsess kavandatust pikemaks, nii et teos jõuab poelettidele alles märtsis 2019.
Kui sarja 1. köide keskendus Ameerika üleloomuliku õudusjutu sünni- ja kujunemisloole, siis seekordne valik annab ülevaate briti tondijutu kuldaja – 1890ndate ja 1900ndate – autorite loomingust, millest eesti lugeja siiamaani teadis veidigi süstemaatilisemalt vaid M. R. Jamesi ja värskemast ajast ka E. F. Bensoni tekste. Nagu eelmiselgi korral, ei kattu ka seekord kogumiku juttudevalik täpselt raamatu lõpus ilmuvas artiklis kirjeldatud autorite ja perioodiga. Esiteks ei ole nn. gooti romaani kõrgajast ja 19. sajandi esimesest poolest olemas kuigi palju lühiproosat, teiseks on see tekstikorpus tänaseks paratamatult enamjaolt mõnevõrra vananenud ja pakuks ehk vaid akadeemilist huvi.
Lisaks brittidele on seekordses valikus kaks Ameerika autorit (Joseph Payne Brennan ja Edith Wharton), aga mõlema lugude tegevus toimub kenasti udusel Albionil. Kogumiku 17-st loost 15 on ilmunud vähem kui 25-aastase perioodi jooksul: 1893–1916, vaid kaks pala esindavad moodsamat õuduskirjandust. Kogumiku avalugu ja ühtlasi seekordse kaanepildi aluseks olev Brennani «Chiltoni lossi salakamber» ilmus 1963. aastal ja valimiku eelviimane pala, Eric Browni lühiromaan «Kirjaniku elu», mis on ühtlasi raamatu pikim tekst, avaldati 2001. aastal. Umbes sama suhet on plaanis edaspidigi jälgida: enamik valimiku tekste esindavad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole üleloomuliku kirjanduse kuldaega, lisaks neile on aga igas köites ka paar-kolm uuemat õuduslugu. On ka üsna tõenäoline, et sarja 3. köide keskendub jällegi rohkem Ameerika üleloomulikule kirjandusele ning sellele järgnev osa vaatab siis uuesti Britannia poole.
2
Vanem ja uuem üleloomulik õuduskirjandus on paratamatult väga erinevad ja eks see ole veregrupi ning temperamendi küsimus, kas konkreetsele lugejale sobib rohkem just see vanem, klassikalisem ning õudse atmosfääri loomisele keskenduv tondijutt või pigem tekst, mille tegevus on toodud meie enda kaasaega ning millest õhkub igas mõttes kõike modernset või suisa postmodernset. Käesolevas sarjas oleme otsustanud keskenduda pigem just klassikalisemat laadi vanemale õudusjutule, milles ehk peamine «õudustunde», selle raskestikirjeldatava kummalise, ebamaise, ärevakstegeva, võõra maailma hõngu ja hinguse tekitaja on kirjaniku loodud atmosfäär. Mitte kirjeldatud õuduste koledus ja nende verdtarretamapanev esitlus, kuigi siin leidub ka üksikuid selliseid lugusid. Peamiselt püüame aga huvilisteni ikkagi tuua tekste, mis kruviksid lugejates pinget aegamööda, täpselt doseerides ja annaksid just oma klassikaliste õudusloo tegevuspaikade maalilise ja eheda kirjeldamisega kätte selle ebamaise ja rahutukstegeva enesetunde, ärevuse kõhus, käsivarrel püsti tõusvad ihukarvad.
Kuidas see meil välja tuleb, on muidugi igaühe enda otsustada, kindlasti on mõni tekst mõne lugeja jaoks liiga vana ja aeglasevõitu, aga ju on selle raamatussevõtmisel siis mõni konkreetne kirjandusajalooline põhjus.
Jälgides regulaarselt moodsama õuduskirjanduse antoloogiaid (Stephen Jonesi, Ellen Datlow’ ja Paula Gurani koostatud aasta parimate õuduslugude kogumikke), tuleb kurvastusega tõdeda, et tänapäevane õuduskirjandus sellele miljööloomele, ärevakstegeva ja ebamaise atmosfääri sõnade ja lausetega tekitamisele enam kuigivõrd ei keskendu. Jah, muidugi, igal aastal ilmub ka selliseid jutte, olgu siis tegevusajaga tänapäevas või just 19. sajandis, tegevuskohaga kiirtee-äärses Ameerika bensiinijaamas või lagunenud gootilikus inglise maamõisas, aga kui püüda moodsa õuduse juures mingeid trende märgata ja sõnastada, siis pigem on tänapäevane angloameerika õuduskirjandus üha enam lähenemas peavoolu tavakirjandusele, ehk siis aetakse kirjutustehniliselt loomulikult taga kõrget üldkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiliselt usutavat karakteriloomet, aga üha enam keskendutakse õuduse psühho-sotsioloogilistele aspektidele ja püütakse teksti keskmesse asetada originaalset ja jahmatavat uut õudusideed. Uuritakse, mis asjad, miks ja kuidas võivad tänapäeva inimeses õudust tekitada, otsitakse taga inimhinge kõige süngemaid tagakambreid ja räpasemaid soppe, aga õudusele lähenetakse siinkirjutaja maitse jaoks veidi liiga külmalt, emotsioonivabalt, ütleks et isegi analüütiliselt, laboratoorselt.
See, mida moodne õuduskirjandus kõige meelsamini kirjeldab ja uurib, võib olla väga huvitav psühhiaatritele ja terapeutidele, sotsiaalteadlastele ja sotsiaaltöötajatele, kuna just nende elukutsete esindajad puutuvad ju tänapäeval kõige enam kokku elu ja inimloomuse selliste varjukülgedega. Aga klassikalist tondijuttu, libahunte, vampiire või deemoneid, õelaid kääbuseid ja tundmatuid džunglikoletisi, meremadusid ja gootilikke õudusmaastikke ihalevale õudusjutusõbrale see ilmselt kuigi paeluv pole. Sestap püüamegi sellele olemuslikult moodsale õudusjutule nende kaante vahel ja selles sarjas põhimõtteliselt vastanduda, nii et isegi kui avaldame vahel mõne uuema õudusloo, peab see ikkagi vastama neile klassikalise õuduka nõuetele, peab suutma meis tekitada seda ebamaist ebamugavustunnet, peab ükskõik, kus kohas me seda teksti parajasti ei loeks, suutma meie jaoks luua selle üleloomulikkuse atmosfääri.
Üleloomulikke ja veidraid lugemiselamusi soovides
koostaja Raul Sulbi
