Читать книгу Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia - Raul Sulbi - Страница 6

Joseph Payne Brennan (1918–1990) oli viljakas iiri päritolu Ameerika õuduskirjanik. Connecticutis sündinud ja seal terve elu elanud Brennan proovis nooruses paar aastat kätt New Haveni kohaliku ajalehe reklaamiosakonnas, kuid asus 1941. aastal tööle Yale'i ülikooli raamatukokku, kuhu jäi kuni pensionile minekuni enam kui 40 aastaks. Sõjaväeteenistus möödus Brennanil muu hulgas kindral Pattoni 3. armees, aastail 1944–1945 osales ta lahinguis Ardennides, kus pälvis üles näidatud vapruse eest mitmeid autasusid.

Brennan oli peamiselt jutukirjanik ja luuletaja, tema kontos on ligi 500 erinevast žanrist lühiproosapala ning tuhandeid luuletusi. Tema luuledebüüt toimus juba 1940. aastal, proosadebüüt aga alles 1948. aastal ühes vesterniajakirjas. Kuni 1950ndate keskpaigani kirjutaski ta peamiselt Metsiku Lääne lugusid, mida on tema kontos kokku ligi veerandsada. Kui kümnendi keskel vesterneid avaldavate pulpajakirjade turg kokku kuivas, pidi kirjanik endale lihtsalt uue väljundi leidma ning tema debüüdiks üleloomulikus kirjanduses sai jutt «Roheline papagoi» (The Green Parrot) legendaarses õudus- ja fantaasiajuttude ajakirjas Weird Tales juunis 1952. Brennanist sai kiiresti selle tollal Dorothy McIlwraithi toimetatud väljaande püsikaastööline.

Juba ajakirja 1953. aasta märtsinumbri kaanelooks oli Brennani vahest kuulsaim üksikteos – jutustus «Lima» (Slime), mida on hiljem kümnetes õuduskogumikes ja -antoloogiates taasavaldatud. Ning kui Weird Tales 1954. aastal ilmumise lõpetas, tuli kirjanikul endale lihtsalt uued avaldamiskohad leida. Juba 1958. aastal andis õudusentusiasti August W. Derlethi legendaarne kirjastus Arkham House välja Brennani esimese täiemõõdulise jutukogu «Üheksa õudust ja üks ulm» (Nine Horrors and a Dream). Sellele järgnesid mitmed novellikogud, millest olulisemad on vahest «Karje keskööl» (Scream at Midnight; 1963), «Kesköö kujundid» (The Shapes of Midnight; 1980) ja «Piirid taamal» (The Borders Just Beyond; 1988).

1955. aastal asutas Brennan oma väikekirjastuse Macabre House, mille esimeseks üllitiseks oli tema enda kirjutatud brošüür «H. P. Lovecraft. Hinnang» (H. P. Lovecraft: An Evaluation). Brennan oli ka üks esimesi Lovecrafti bibliograafe ning tema varasest huvist üleloomuliku kirjanduse vastu annab tunnistust oma kulu ja kirjadega 1952. aastal välja antud Lovecrafti bibliograafia. Aastal 1957 hakkas Brennan «ajakirja Weird Tales vaimsuse taastamiseks» välja andma fanzine'i Macabre, mida järgneva 20 aasta jooksul ilmus 23 numbrit. Lisaks andis Brennan ajavahemikul 1950–1977 välja 47 numbrit luuleajakirja Essence, milles, nagu ka Macabre'i veergudel, võis leida ta enda ja teiste autorite üleloomulikku luulet.

Brennani vahest kuulsaim üksikkangelane, kõike viktoriaanlikku armastav ja antiikesemeid koguv New Haveni okultistlik detektiiv Lucius Leffing astus esmakordselt lugejate ette samuti kirjaniku ajakirjas Macabre, täpsemalt jutus «Kummitustest vaevatud koduperenaine» (The Haunted Housewife), väljaande 12. numbris, mis ilmus talvel 1962. Kokku kirjutas Brennan tema seiklustest ligi 40 juttu, millest suur osa on koondatud kolme kogumikku: «Lucius Leffingi märkeraamat» (The Casebook of Lucius Leffing; 1973), «Lucius Leffingi kroonikad» (The Chronicles of Lucius Leffing; 1977) ja «Lucius Leffingi seiklused» (The Adventures of Lucius Leffing; 1990).

1982. aastal oli Joseph Payne Brennan New Havenis peetud (järjekorras kaheksanda) World Fantasy Conventioni aukülaline ning pälvis ka kokkutuleku eriauhinna. Brennan oli sisuliselt viimase ajakirjast Weird Tales tuule tiibadesse saanud pulpõuduskirjanikuna omajagu ainulaadses positsioonis. Tema ühest küljest üpris lihtsat ja kirjanduslikult pretensioonitut stiili ei hinda tänapäeva modernistlikud õuduskriitikud just kuigi kõrgelt, ometi peavad nemadki tunnistama ta loomulikku talenti nappide vahenditega õõvastava ja värvika õudusmiljöö loomisel. Tihti pealtnäha üsna lihtsakoelist pulpõudust harrastanud kirjaniku suurt mõju oma loomingule on tunnistanud mitmed tänase päeva menukirjanikud nagu Stephen King ja Dean Koontz.

Eesti keeles on seni ilmunud Brennani kolm tuntuimat juttu, eelpoolmainitud «Lima» kirjastuse Katherine antoloogias «Alfred Hitchcock esitab «Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud»» 1991. aastal, «Õhkutõus» (Levitation; 1958) esmalt Liivimaa Kroonikas nr. 2/1991 (30. mai) ja seejärel 1994. aastal kirjastuse Elmatar antoloogias «Kärbes», ning «Pajutorn» (The Willow Platform; 1973) «Hirmu ja õuduse juttude» 1. köites 2015. aastal.

Jutustus «Chiltoni lossi salakamber» (The Horror at Chilton Castle) ilmus esmakordselt kirjaniku autorikogus «Karje keskööl» 1963. aastal. Hiljem on lugu taasavaldatud pooles tosinas temaatilises õudusantoloogias ja Brennani autorikogus «Kesköö kujundid», mida võibki pidada kirjaniku loomingu omamoodi ‘best of’-kogumikuks.

Olin otsustanud veeta suve Euroopas puhates, tegeledes, kui üldse millegagi, siis oma sugupuu uurimisega. Kõigepealt suundusin Iirimaale Kilkennysse, kus kaevasin välja hunniku legende ja usaldatavail allikail põhinevaid pärimusi oma kaugete iirlastest esivanemate kohta. O’Braonainid – või Brennanid, nagu nende nime hiljem kirjutati – olid olnud ammuses Osraighe’i kuningriigis Uí Duachi klanni pealikud, kes Staffordi krahvi Thomas Wentworthi ajal toime pandud brittidepoolse maakonfiskeerimise käigus oma valdustest ilma jäid. Röövlinäost krahvil, võin siinkohal rõõmuga kinnitada, löödi hiljem Toweris pea maha.

Kilkennyst suundusin Londonisse ja sealt Chesterfieldi, ajades oma emapoolsete esivanemate – Holbornide, Wilkersonide, Searle’ide – jälgi. Puudulikud ja killustatud ülestähendused jätsid palju lünki, ent mu jõupingutusi kroonis siiski mõõdukas edu ning pikapeale otsustasin reisida kaugemale põhja ja külastada Chiltoni lossi ümbruskonda. Lossis elas parajasti Robert Chilton-Payne, Chiltoni kaheteistkümnes krahv. Minu sugulusside Chilton-Payne’idega oli väga kauge, aga kunagise sideme õhkõrn lõngake oli ometi olemas ja leidsin, et mulle täitsa meeldiks lossile pilk peale heita.

Jõudsin lossi lähedal asuvasse tillukesse külakesse nimega Wexwold hilisel pärastlõunal ja võtsin toa küla ainsas, Punase Hane kõrtsis. Pakkisin oma asjad lahti ja läksin allkorrusele, kus sõin väikesest saiapätsist, juustust ja heledast õllest koosneva lihtsa eine.

Ajaks, mil selle kasina, ent siiski väga meeldiva söömaaja lõpetasin, oli väljas pimedaks läinud ning koos pimedusega olid tulnud tuul ja vihm.

Otsustasin õhtu kõrtsis püsida. Õlut oli piisavalt ja ega mul kuhugi rutata ju polnud.

Kui olin ära kirjutanud paar kirja, läksin alla ja tellisin pindi õlut. Kõrtsituba oli peaaegu tühi. Baarimees, tüse džentelmen, kes paistis kogu aeg olevat tukkumajäämise äärel, oli meeldiv, aga sõnaaher, ning peagi jäin endamisi Chiltoni lossi kummalise ja hirmuäratava legendi üle mõtisklema.

Legendist oli mitu versiooni ja kahtlemata oli algset lugu sajandite vältel ilustatud, ent loo keskmes oli kusagil lossis asuv salakamber. Räägiti, et selles kambris oli midagi kohutavat, mida Chilton-Payne’id olid määratud maailma eest varjul hoidma.

Sellesse kambrisse oli lubatud siseneda ainult kolmel inimesel: parajasti valitseval Chiltoni krahvil, krahvi meessoost pärijal ja veel ühel krahvi määratud isikul. Tavaliselt oli selleks Chiltoni lossi maavalitseja. Kambrisse siseneti ainult kord põlvkonna vältel – kolme päeva jooksul pärast meessoost pärija täisealiseks saamist näitasid krahv ja maavalitseja talle salakambrit. Seejärel kamber suleti ning seda ei avatud uuesti kuni päevani, mil too pärija kohutavat kambrit omakorda oma pojale tutvustas.

Legendi järgi pole pärija pärast kambriskäiku enam iial päris endine. Ta muutub alati morniks ja endassetõmbunuks ning tema palgeile tekib mõtisklev ja kartlik ilme, mida miski sealt eales kuigi kauaks eemale peletada ei suuda. Üks varasemaid Chiltoni krahve oli täiesti hulluks läinud ja end lossitornist alla heitnud.

Läbi sajandite oli rahvas mõistatanud ka salakambri sisu üle. Loo ühes versioonis räägiti Gowerite paanilisest põgenemisest, relvastatud vaenlased kannul. Kuigi Chilton-Payne’ide ja Gowerite vahel valitsenud vana vaen, palunud Gowerid meeleheites Chiltoni lossist pelgupaika. Krahv lasknud nad sisse, juhatanud ühte salajasse ruumi ja jätnud nad sinna lubadusega, et nad on tagaajajate eest kaitstud. Krahv pidanud oma lubadust – Gowerite vaenlased saadeti lossiväravalt tagasi ja nende mõrvarlikud plaanid jäid täide viimata. Krahv aga jätnud Gowerid lihtsalt lukustatud ruumi surnuks nälgima. Kamber avatud alles kolmkümmend aastat hiljem, kui krahvi poeg viimaks ukselt pitseri lõhkus. Tema pilgule oli avanenud hirmuäratav pilt. Gowerid olid nälginud surnuks pikkamisi ja kui segipaisatud luukerede väljanägemise põhjal otsustada, oli viimane neist tegelenud kannibalismiga.

Legendi üks teine versioon rääkis, et keskaegsed krahvid olid kasutanud salajast ruumi piinakambrina. Kõneldi, et kambris seisab endiselt vanu loomingulisi valuseadeldisi ning nende surmavate riistapuude haardes ripub siiani viimaste ohvrite surmaagoonias võikalt moondunud armetuid jäänuseid.

Kolmandas versioonis mainiti Chilton-Payne’ide üht naissoost esivanemat, leedi Susan Glanville’i, kes oli väidetavalt teinud tehingu kuradiga. Ta oli nõiana surma mõistetud, ent kuidagimoodi oli tal õnnestunud tuleriidal põletamise eest pakku pääseda. Tema surma kuupäev ja ka viis olid teadmata, ent mingil ebamäärasel moel pidavat salakamber sellega seotud olema.

Kuni ma selle õudse legendi eri versioonide üle mõtisklesin, oli torm tugevamaks muutunud. Vihm rabistas ühtlaselt vastu kõrtsi vitraažaknaid ja nüüd kostis aeg-ajalt ka kauget kõuekõminat.

Vihmamärgadele aknaruutudele pilku heites kehitasin õlgu ja tellisin veel ühe pindi õlut.

Olin jõudnud õllekannu pooleldi huultele tõsta, kui kõrtsitoa uks valla paiskus, lastes sisse sahmaka tuult ja vihma. Uks pandi kinni ja baarileti juurde astus kõrvuni tilkuvasse palitusse mässitud pikk kogu. Kogu võttis mütsi peast ja tellis brändit.

Kuna mul midagi paremat teha polnud, piidlesin teda lähemalt. Mees nägi välja umbes seitsmekümneaastane, halliseguste juuste ja parkunud näoga, karmi ja otsusekindla olemisega. Ta kulm oli kortsus, justkui oleks ta süüvinud mingi ebameeldiva probleemi üle juurdlemisse, ent sellegipoolest uurisid ta jahedad sinised silmad mind ühe lühikese, aga kaalutletud viivu teraselt.

Ma ei suutnud teda päris täpselt ära liigitada. Ta võis olla kohalik talunik, ent miskipärast ei uskunud ma, et ta on. Temast kiirgas teatavat võimukust ja kuigi ta rõivad olid kindla peale lihtsad, olid need minu arvates parema lõike ja kvaliteediga kui kohalikel maameestel, keda olin seni näinud.

Tänu ühele tühisele seigale saime omavahel jutu peale. Nimelt pani üks ebatavaliselt järsk kõuekärgatus ta akna poole pöörduma ja seda tehes lükkas ta kogemata põrandale oma märja mütsi. Tõstsin selle tema eest üles, ta tänas mind ja me vahetasime tavapäraseid märkusi ilma kohta.Mul oli vaistlik tunne, et ta on harilikult kinnine inimene, kes maadleb praegu mingi tõsise murega ja tahab seetõttu kuulda teise inimese häält. Teadvustades, et alati võis olla ka võimalik, et mu vaist mind ükskord alt veab, jahvatasin sellegipoolest oma reisist, sugupuu-uuringutest Kilkennys, Londonis ja Chesterfieldis ning lõpuks ka oma kaugest sugulussidemest Chilton-Payne’idega ja soovist Chiltoni lossi lähemalt kaeda.

Äkitselt märkasin, et ta silmitseb mind rahutukstegevalt pinevil, kui mitte lausa meeletul ilmel. Tekkis ebamugav vaikus. Köhatasin, mõistatades endamisi, mida olin küll öelnud, et need külmad sinised silmad mind nüüd nii tungivalt puurisid.

Pikapeale tajus ta mu kasvavat ebamugavustunnet. «Andestust, et jõllitama jäin,» vabandas ta, «aga miski, mida te ütlesite...» Ta kõhkles. «Kas me ei võiks ehk sinna lauda istuda?» Ta noogutas ühe väikese laua poole, mis ruumi kaugemas hämaras nurgas seisis.

Nõustusin, tundes hämmelduse ja uudishimu segu, ja me kolisime jookidega tollesse omaette seisvasse lauda.

Mees istus hetke kulmu kortsutades, justkui polnuks ta kindel, kuidas alustada. Lõpuks tutvustas ta end, öeldes, et ta nimi on William Cowath. Teatasin talle enda nime, ent ta kõhkles ikka veel. Aegamisi võttis ta sõõmu brändit ja vaatas siis otse mulle silma. «Ma olen,» teatas ta, «Chiltoni lossi maavalitseja.»

Silmitsesin teda üllatuse ja taastärganud huviga. «Milline sobilik kokkusattumus!» hüüatasin ma. «Ehk saaksite korraldada nii, et võiksin homme lossi lähemalt näha?»

Ta paistis mind vaevu kuulvat. «Jah, muidugi,» vastas ta eemalolevalt.

Tema hajevil olekust segaduses ja veidi pahasena olin vait.

Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas siis tõtakalt kõnelema, nii et osad ta sõnad omavahel ühte jooksid. «Chiltoni kaheteistkümnes krahv Robert Chilton-Payne maeti nädala eest perekonna hauakambrisse. Noor pärija ja nüüd kolmeteistkümnes krahv Frederick sai just kolme päeva eest täisealiseks. Ta tuleb tingimata täna õhtul salakambrisse viia.»

Jõllitasin teda uskumatus hämmingus. Hetkeks käis mul peast läbi, et ta oli kuidagimoodi teada saanud mu huvist Chiltoni lossi vastu ja mängis mulle nüüd lihtsalt lõbu pärast vingerpussi, arvates, et olen mõni järjekordne kergeusklik turist.

Ent tema surmtõsidus ei jätnud ruumi kahtluseks. Tema pilgust ei paistnud naljatlemise varjugi.

Otsisin sõnu. «See tundub nii veider, nii uskumatu! Just enne teie tulekut mõtisklesin siin nende arvukate salakambriga seotud legendide üle.»

Tema külm pilk ei lasknud mind lahti. «Meil ei ole tegemist mitte legendi, vaid faktiga.»

Mind läbis hirmu- ja erutusevärin. «Te lähete sinna täna õhtul?»

Ta noogutas. «Täna õhtul. Mina, noor krahv ja veel keegi.»

Vahtisin talle üksisilmi otsa.

«Tavajuhul,» jätkas ta, «tuleks krahv ise meiega kaasa. Selline on tava. Ent krahv on surnud. Vahetult enne oma surma andis ta mulle korralduse valida keegi, kes noore krahvi ja minuga kaasa tuleks. See isik peab olema meessoost ja eelistatavalt veresugulane.»

Rüüpasin suure sõõmu õlut ja olin vait.

Ta jätkas. «Peale noore krahvi ei ole lossis kedagi, välja arvatud ta eakas ema leedi Beatrice Chilton ja üks haige tädi.»

«Keda võis krahv siis silmas pidada?» pärisin ettevaatlikult.

Maavalitseja kibrutas kulmu. «Kusagil maal elab paar kauget meessoost nõbu. Pakun, et ta arvas, et vähemalt üks neist tuleb matustele. Aga ei tulnud neist ükski.»

«Kui kahetsusväärne!» märkisin ma.

«Äärmiselt kahetsusväärne. Ja seetõttu palungi teil kui veresugulasel noore krahvi ja minuga täna õhtul salakambrisse kaasa tulla.»

Kõõksatasin nagu viimane tola. Akende taga sähvatas välk ja õuest kostis vihma pahinat kividel. Kui ehmatuse jäiste sõrmede haare veidi lõdvenes, suutsin lõpuks vastata.

«Aga ma... see tähendab, minu sugulusside on ju nõnda kauge. Võiks öelda, et ma olen puhtalt viisakuse pärast sama verd. See liin on minus niivõrd lahja.»

Ta kehitas õlgu. «Teil on sama nimi. Ja teis on vähemalt paar tilka Payne’ide verd. Praeguses pakilises olukorras ei olegi enamat vaja. Olen veendunud, et vana krahv oleks minuga nõus, kui ta veel midagi öelda saaks. Kas tulete?»

Nende külmade siniste silmade tungiva ja pineva pilgu eest polnud pääsu. Need näisid jälgivat, kuidas mu mõistus veel mõnda vabandust leida püüdes meeleheitlikult ringi kobas.

Lõpuks jäin paratamatult nõusse. Minus süvenes tunne, et see kohtumine oli kuidagi ette määratud, et miskitmoodi oli mulle ette nähtud külastada Chiltoni lossi salakambrit.

Me jõime oma joogid lõpuni ja ma läksin üles tuppa vihmavarustuse järele. Kui ma tormi jaoks sobivalt rõivastunult alla tulin, norskas lihav baarimees oma puki otsas, tegemata väljagi metsikutest, nüüdseks juba pea vahetpidamatutest kõuekärgatustest. Kadestasin teda, kui koos William Cowathiga hubasest ruumist lahkusin.

Väljas teatas mu teejuht, et meil tuleb minna lossi jala. Ta oli meelega alla kõrtsini jalutanud, selgitas ta, et tal oleks aega omapäi kõndides selgeks mõelda, mida tal teha tuleb.

Rängad vihmavalingud, tugev tuul ja vali kõuerüma muutsid vestlemise raskeks. Kõndisin maavalitseja järel, kes astus ilmatu pikal sammul ja näis pimedusest hoolimata tundvat tee viimset kui tolli.

Läksime veidi maad piki külatänavat edasi ja pöörasime siis kõrvalteele, mis üsna pea kahanes tihedast vihmast libedaks ja salakavalaks muutunud rajakeseks.

Rada hakkas järsult tõusma ja jalgealune muutus veelgi ebakindlamaks. Nüüd tuli pöörata kogu tähelepanu jalgadele. Õnneks sähvatas välk sagedasti.

Mulle tundus, et olime kõndinud oma tunni – kuigi tegelikult vast ainult mõne minuti –, kui maavalitseja lõpuks peatus.

Leidsin end seismas tema kõrval tasasel kivisel platool. Ta osutas meie ees tõusvast nõlvakust üles. «Chiltoni loss,» ütles ta.

Hetke ei näinud ma lauspimeduses mitte kui midagi. Siis sähvatas välk.

Vanusest mõranenud sakiliste katusevallide taga nägin korraks suurt kandilist normannide lossi, mille nelja ristkülikukujulise nurgatorni seintes mustasid kitsad aknaavad justkui kurjad pilukil silmad. Seda tohutusuurt päevinäinud kivilasu kattis pooleldi justkui mantlina luuderohi, mis näis pigem must kui roheline.

«See näib nii uskumatult vana!» märkisin ma.

William Cowath noogutas. «Selle ehitamist alustas 1122. aastal Henry de Montargis.» Sõnagi lisamata hakkas ta nõlvakust üles rühkima.

Kui me lossimüürile lähemale jõudsime, muutus torm veel tugevamaks. Tihe viltune vihm ja rängad tuuleiilid muutsid rääkimise vaat et täiesti võimatuks. Tõmbasime pead õlge vahele ja rühkisime ülesmäge.

Viimaks kõrguva müüri ees seistes hämmastas mind selle kõrgus ja paksus. Müür oli ilmselt ehitatud vastu pidama parimatele piiramisrelvadele ja müürilõhkumismasinatele, mida kunagistel vaenlastel selle vastu välja panna oli.

Kui üle massiivse puust tõstesilla läksime, piilusin alla vallikraavi mustavasse pimedusse, ent ei suutnud eristada, kas seal oli ka vett. Läbi müüri viis madal võlvkaarega värav munakivisillutisega siseõue, kus ei olnud midagi peale pahisevate veeojade.

Pikal kiirel sammul juhatas maavalitseja mu üle munakivide järgmise müüri sees asuva võlvväravani. See avanes teise, väiksemasse õue, kus kõrgus iidse kantsi luuderohuga kaetud alusmüür.

Läksime läbi kiviplaatidega sillutatud hämara käigu, mille lõpus seisis auklikuks kulunud raudlattidega tugevdatud ja vanusest mustaks tõmbunud rohmakas tammepuust uks. Maavalitseja lükkas selle ukse pärani ja meie ees avanes lossi suur saal.

Neli pikka käsitsi tahutud puidust lauda koos pinkidega ulatusid peaaegu saali teise otsa. Katust toestavate raidkujudega kivisammaste küljes olid vanusest laigulised metallist tõrvikuhoidjad. Seintel rippusid raudrüüd, vapikujutistega kilbid, hellebardid, piigid ja lipud – trofeed ja saagiks võetud meened nendest veristest sajanditest, mil iga loss oli vaat et kuningriik omaette. Hubiseva küünla paistel, mis näis olevat ainus valgusallikas, tundus see sünge väljapanek eriti kõhedusttekitavalt muljetavaldav.

William Cowath viipas käega. «Chiltoni lossi valitsejad elasid palju sajandeid mõõga toel.»

Ta kõndis saali teise otsa ja sisenes hämarasse koridori. Järgnesin talle vaikides.

Edasi sammudes kõneles ta summutatud häälel. «Frederick, noor pärija, pole just tugeva tervisega. Tema isa surm oli talle tõsine vapustus ning ta kardab tänaõhtust katsumust, teades samas, et sellest ei ole pääsu.»

Nikerdatud Prantsuse liiliate ja metallist rullornamentidega kaunistatud puust ukse ees peatudes heitis ta mulle mõistatusliku sünge pilgu ja koputas siis.

Seestpoolt küsiti, kes koputab, ja maavalitseja vastas. Raske riiv tõsteti üles ja uks avanes.

Kui Chilton-Payne’id olidki omal ajal olnud kanged sõjamehed, siis Frederickis, noores pärijas ja nüüd kolmeteistkümnendas krahvis, paistis see sõdalaseveri küll kõvasti lahjunud olema. Minu ees seisis kahvatu jumega kõhn noormees, kelle tumedad aukuvajunud silmad näisid vaevatud ja hirmul. Tema riietus oli ühtaegu teatraalne ja anakronistlik: tumeroheline sametkuub ja püksid, roheline satäänist värvel, kaela ja randmeid ääristamas valged pitsvolangid.

Ta andis meile justkui vastutahtmist märku edasi astuda ja sulges ukse. Väikese toa seinu katsid täielikult gobeläänid, millel oli kujutatud jahti või keskaegseid lahingustseene. Kas aknast või mõnest muust avausest puhuv tõmbetuul pani vaibad pidevalt lainetama, nii et stseenid tundusid häirivalt elusatena. Toa ühes nurgas seisis antiikne baldahhiinvoodi, teises suur ahhaatlambiga kirjutuslaud.

Pärast lühikest tutvustust ja selgitust, mis asjaoludel mina nendega kaasa tulema olin juhtunud, küsis maavalitseja, kas isand on kambri külastuseks valmis.

Fredericki niigi kaamest näost kadus nüüd viimnegi värvivarjund. Ta noogutas siiski ja astus meie ees koridori.

William Cowath läks kõige ees, tema kannul noor krahv ja mina nende järel.

Koridori teises otsas avas maavalitseja ukse ämblikuvõrke täis panipaika, kust võttis kaasa küünlaid, peitleid, ühe kirka ja sepavasara. Kui ta oli pakkinud need nahast kotti, mille ta omale õlale riputas, võttis ta ühelt riiulilt tõrviku. Ta süütas selle ja ootas, kuni leek ühtlaselt põlema jäi. Selle valgusallikaga rahul, sulges ta ukse ja viipas, et tema järel edasi läheksime.

Sealsamas lähedal laskus pimedusse kivist keerdtrepp. Maavalitseja tõstis tõrviku kõrgemale ja hakkas trepist alla minema. Me järgnesime talle sõnatult.

Keerdtrepp oli oma viiskümmend astet pikk. Kui me allapoole jõudsime, muutusid kivid rõskeks ja külmaks ning ka õhk muutus jahedamaks, ent see polnud selline jahedus, mis värskendab. See lõhnas liiga tugevalt hallituse ja niiskuse järele.

Trepi jalamilt algas pilkaselt pime ja haudvaikne tunnel.

Maavalitseja tõstis tõrviku kõrgemale. «Chiltoni loss on normannide ehitatud, aga väidetavalt rajati see sakside püstitatud kantsi varemetele. Arvatakse, et need sügaval asuvad käigud siin ehitasid saksid.» Ta vaatas morni pilguga tunnelisse. «Või keegi veel varasem rahvas.»

Ta kõhkles korraks ja mulle näis, et ta kuulatas. Seejärel vaatas ta korraks tagasi meie poole ja hakkas mööda käiku astuma.

Kõndisin värisedes krahvi kannul. Tundus, justkui tungiks see elutu ja jäine õhk mulle üdini kontidesse. Kivid mu jalge all muutusid mingi limakihi tõttu libedaks. Oleksin tahtnud rohkem valgust, aga peale maavalitseja võbeleva ja jõnksleva tõrviku polnud meil midagi.

Veidi maad piki käiku edasi jäi ta seisma ja jälle näis mulle, et ta kuulatab. Vaikus tundus aga täielik ja me jätkasime teed.

Käigu lõpust leidsime veel laskuvaid astmeid. Läksime vast viisteist astet allapoole ja astusime järgmisesse tunnelisse, mis paistis olevat tahutud otse sellesse kaljusse, millele loss oli rajatud. Seinad olid kaetud valge salpeetrikoorikuga. Hallituse lõhn oli lämmatav. Jäises õhus oli tunda ka mingit teist läpatanud lehka, mis tundus mulle veidralt vastik, kuigi ma ei osanud öelda, mis see oli.

Viimaks maavalitseja peatus, tõstis tõrviku kõrgemale ja libistas nahkkoti õlalt maha.

Nägin, et meie ees oli sein, mis oli tehtud mingitest ehituskividest. Kuigi sein oli niiske ja salpeetriplekiline, oli see ilmselgelt ehitatud palju hiljem kui kõik muu, mida seni olime näinud.

Pilku meie poole heites ulatas William Cowath tõrviku mulle. «Hoidke seda kindlalt, olge nii kena. Mul on küünlaid, aga...»

Jättes lause lõpetamata, võttis ta kotist kirka ja asus sellega seina kallale. Müüritis oli üsna tugev, ent kui ta oli sellesse augu uuristanud, võttis ta sepavasara ja töö edenes kärmesti. Korra pakkusin, et ta annaks vasara mulle ja hoiaks ise tõrvikut, kuid ta vaid raputas pead ja jätkas lammutustööga.

Noor krahv ei olnud kogu selle aja jooksul sõnagi lausunud. Oma kasvavast hirmuärevusest hoolimata tundsin tema pinevil kaamet nägu vaadates talle kaasa.

Äkitselt langetas maavalitseja vasara ja kõik jäi vaikseks. Nägin, et müüritisest oli alles vast kahe jala kõrgune riba.

William Cowath kummardus ja uuris seda. «Küllalt tugev,» märkis ta mõistatuslikult. «Jätan selle aluseks. Me saame siit üle astuda.»

Terve minuti jagu seisis ta paigal ja vahtis meie ees mustavasse pimedusse. Lõpuks tõstis ta koti õlale, võttis minu käest tõrviku ja astus sakilisest müüriribast üle. Me järgnesime talle.

Kui ma kambrisse sisenesin, tundus see läpatanud lehk, mida olin enne tunnelis märganud, meid lämmatavat. See hoovas iiveldamaajava lainena meie ümber ja pani meid kõiki õhku ahmima.

Läkastamise vahele suutis maavalitseja öelda: «Minuti või paari pärast annab järele. Seiske avause lähedal.»

Kuigi lehk püsis võikalt tugev, saime aegamisi kergemalt hingata.

William Cowath tõstis tõrviku kõrgemale ja piilus kambri pilkasesse pimedusse. Mina kiikasin kartlikult ümber tema õla.

Ei kostnud ainustki heli ning esiti ei näinud ma muud kui salpeetrikoorikuga kaetud seinu ja rõsket kivipõrandat. Korraga aga silmasin kaugemas nurgas, just tõrviku võbisevast valgussõõrist väljaspool kahte tillukest hõõguvat punast täppi. Üritasin end veenda, et need on kaks punast kalliskivi, kaks rubiini, mis tõrvikuvalguses sätendavad.

Ent ma teadsin kohe – tundsin kohe –, mis need olid. Need olid kaks punast silma ja need jälgisid meid vääramatul raevukal pilgul.

Maavalitseja lausus vaikselt: «Oodake siin.»

Ta läks kambri nurga suunas, peatus siis poolel teel ja sirutas käe tõrvikuga ette. Hetke oli ta vait. Seejärel kostis ta suust pikk värisev ohe.

Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääletoon muutunud. See oli nüüd vaid hauatagune sosin. «Tulge edasi,» ütles ta meile sellel kummalisel õõnsal häälel.

Järgnesin Frederickile ning me läksime ja seisime teine teisele poole maavalitsejat.

Kui nägin, mis selles kaugemas nurgas kivipingil kükitas, olin kindel, et minestan. Tundsin täiesti selgelt, kuidas mu süda mitmeks sekundiks seisma jäi. Veri lahkus mu peast ja jäsemetest ning peapööritus pani mu vaaruma. Ma oleksin karjatanud, ent mu kõri oli kui kinni nööritud.

Olevus, mis kivipingil lümitas, nägi välja nagu miski, mis on roninud välja põrgust. Punaste silmade õel läbitungiv pilk andis teada, et ta elab kohutavat elu, ent ometi elu, mis hingitses selles mustas kokkukuivanud ja pooleldi muumiastunud, hauast kaevatud laipa meenutavas kehas. Korjusetaolise karkassi küljes tilpnes paar mädanenud riideräbalat. Olevuse tontlikust hallikasvalgest kolbast turritas välja valgeid juuksetuuste. Kiprunud pilu, mis pidi olema olevuse suu, kattis mingi punane ollus või plekk.

See uuris meid tigedusega, millel polnud inimlikkusega enam palju pistmist. Tema koletislike punaste silmade pilgule oli võimatu vastata. See oli nii kirjeldamatult kuri, et tundus, justkui hävitaks see oma õeluse leegiga su hinge.

Pilku kõrvale heites nägin, et maavalitseja toetas nüüd Fredericki. Noor pärija oli tema vastu vajunud, ise hirmust klaasistunud pilgul hirmuäratavat koletist jõllitades. Omaenda õudustundele vaatamata tundsin talle kaasa.

Maavalitseja ohkas ja hakkas uuesti tollel madalal hauatagusel häälel rääkima.

«Teie ees,» ütles ta meile, «on leedi Susan Glanville. Ta kanti siia kambrisse ja aheldati seina külge aastal 1473.»

Mind läbis jubedusvärin; mulle tundus, et viibime otse põrgust pärit kurjade jõudude läheduses.

Mulle oli see jälk ebard tundunud sootu, ent kui ta oma nime kuulis, moonutas ta kipras punaseplekilist suud võigas irvetaoline grimass.

Märkasin nüüd esimest korda, et koletis oligi tegelikult seina külge kinnitatud. Rasked topeltahelad olid vanusest niivõrd tumedaks tõmbunud, et ma polnud neid varem silmanud.

Maavalitseja jätkas, justkui rääkinuks ta masinlikult peast. «Leedi Glanville oli Chilton-Payne’ide emapoolne esivanem. Ta tegi kuradiga kaupa. Ta määrati nõiana surma, ent tal õnnestus tuleriidast pääseda. Lõpuks said ta omad lähedased temast võitu. Ta toodi siia, aheldati kinni ja jäeti surema.»

Ta vaikis hetke ja jätkas siis. «Oli aga liiga hilja. Ta oli juba pimedusejõududega lepingu sõlminud. See oli midagi sõnulseletamatult koletut ning seetõttu on tema järelsugu määratud elama elu, mis on täis piina ja painajalikku õõva, elu täis õudust ja hirmu.»

Ta sirutas tõrviku punasilmse mustaks tõmbunud olevuse poole. «Ta oli kunagi kaunitar. Ta vihkas surma. Ta kartis surma. Ja nii ta lõpuks vahetaski oma surematu hinge – ja oma järeltulijate kehad – igavese maapealse elu eest.»

Kuulsin ta häält justkui luupainajas, see näis kostvat lõputust kaugusest.

Ta jätkas. «Kokkuleppe murdmise tagajärjed on liiga kohutavad, et neid kirjeldada. Ükski tema järeltulijaist ei ole veel julgenud seda teha, kui on teada saanud, mis on selle tasu. Ja nõnda ongi ta siin kükitanud need ligi viissada aastat.»

Arvasin, et ta oli lõpetanud, ent ta hakkas uuesti kõnelema. Ülespoole vaadates tõstis ta tõrviku neetud kambri lae poole. «See kamber,» ütles ta, «asub otse perekonna hauakambri all. Kui krahv sureb, jäetakse ta surnukeha näilikult hauakambrisse. Kui aga leinajad on lahkunud, lükatakse hauakambri võltspõrand kõrvale ja krahvi surnukeha lastakse alla siia kambrisse.»

Pilku tõstes nägin ülal laeluugi kandilist piirjoont.

Maavalitseja hääl muutus nüüd vaevukuuldavaks. «Kord iga põlvkonna vältel saab leedi Glanville toidust – lahkunud krahvi surnukeha. Nii sätestab see võigas leping, mida ei saa murda.»

Teadsin nüüd – õudusega, mida ei oleks eluski olnud võimalik kirjeldada –, kust pärines see punane ollus meie ees kükitava olevuse tülgastaval suul.

Justkui oma sõnade kinnituseks langetas maavalitseja tõrviku allapoole, kuni selle leek valgustas põrandat kivipingi jalamil, mille juurde vereimejalik koletis oli aheldatud.

Põrandal olid läbisegi laiali täiskasvanud mehe kondid ja kolp, värskest verest punased. Pisut eemal vedeles veel inimluid; need olid pruunikad ja vanusest pudedad.

Sel hetkel hakkas Frederick kriiskama. Tema kiledad hüsteerilised karjed täitsid kambri. Maavalitseja küll raputas teda tugevalt, ent noormehe kohutavad, õudust tulvil ja närvekriipivad kriisked ei lakanud.

Raipetaoline olevus vaatas teda veidi aega oma hirmuäratavate punaste silmadega. Lõpuks tõi ta kuuldavale mingi heli, mis meenutas looma kiunatust ja pidi ilmselt olema naer.

Sealsamas, ilma ühegi hoiatuseta, libistas olevus end pingilt maha ja sööstis noore krahvi suunas. Mustunud ahelad, mis teda seina küljes hoidsid, lasid tal ainult jardi või kaks edasi liikuda. Ketid tõmbasid ta järsult tagasi, ent ometi viskus koletis üha uuesti ettepoole, kiunudes põrgulikus rõõmus, mis pani juuksed mu pealael püsti seisma.

William Cowath sirutas tõrviku järsult koletise poole, kuid too viskles oma ahelate otsas edasi. Painajalik kamber kajas krahvi kriisetest ja olevuse elajaliku naeru õudsetest kiunatustest. Tundsin, et ka minu mõistus ütleb üles, kui ma sealt põrgu eeskojast minema ei saa.

Esimest korda kogu selle katsumuse vältel, mis oleks pannud iga vähegi nõrgema mehe oma elu ja terve mõistuse nimel põgenema, tundus maavalitseja raudne enesekontroll mõranevat. Ta heitis pilgu metsiku viskleva elaja selja taha, seinale, mille külge ahelad olid kinnitatud.

Mõistsin, mida ta mõtleb. Kas need kinnitused peavad vastu pärast kõigi nende sajandite pikkust roostetamist ja niiskust?

Äkilise otsusekindlusega pistis ta käe ühte sisetaskusse ja võttis välja millegi, mis tõrvikuvalguses sädeles. See oli hõbedast rist. Ettepoole astudes torkas ta selle peaaegu viskleva olevuse jäledasse näkku, mis oli kunagi kuulunud pimestavkaunile leedi Susan Glanville’ile.

Olevus tõmbus tagasi piinatud kriiskega, mis lämmatas krahvi karjed. Olend kössitas pingil, äkitselt vaikiv ja liikumatu, vaid tuiklev krimpsus suu ja raevuleegid punastes silmades andmas märku, et see on endiselt elus.

William Cowath kõnetas teda süngelt. «Põrguelajas! Vannun, et kui liigud sellelt pingilt enne, kui me siit kambrist lahkume ja selle uuesti kinni pitseerime, saad seda risti tundma!»

Olevuse punased silmad jälgisid maavalitsejat sellise põhjatu vihkamisega, mida tühipaljaste sõnadega ei ole võimalik edasi anda. Need paistsid lausa hõõguvat. Ja ometi nägin ma seal veel midagi – hirmu.

Korraga tajusin, et üle selle neetud kambri oli laskunud vaikus. See kestis ainult paar hetke. Krahv oli lõpuks kriiskamise lõpetanud, ent nüüd tuli midagi veel hullemat. Ta hakkas naerma.

See oli küll vaid vaikne kõkutus, ent kuidagimoodi oli see hullem kui kõik tema varasemad kriisked. See üha kestis, vaikselt ja sõgedalt.

Maavalitseja pöördus ja viipas lõhutud müüri suunas. Läksin üle kambri ja ronisin välja. Minu taga tuli maavalitseja, toetades noort krahvi, kes lohistas jalgu nagu vana mees ja kõkutas endamisi.

Seejärel tundus, et möödus terve igavik, kuni maavalitseja tassis kohale kotitäie mördisegu ja väikese veetünni, mille ta oli varem tunnelisse valmis jätnud. Tõrvikuvalgel valmistas ta mördi ja asus kambrit sulgema samade kividega, mille ta oli enne seinast välja lõhkunud.

Kuni maavalitseja rühmas, istus noor krahv tunnelis liikumatult paigal ja kõkutas vaikselt.

Kambris sees valitses vaikus, ainult korra kuulsin olevuse ahelate kõlksatust vastu kivi.

Viimaks sai maavalitseja töö valmis ning viis meid piki neid salpeetriplekilisi käike tagasi ja jäistest astmetest üles. Krahv suutis vaevu trepil jalgu tõsta; maavalitseja pidi teda suurte raskustega igal sammul toetama.

Kui olime tagasi gobeläänidega kaunistatud tuppa jõudnud, istus Frederick oma baldahhiinvoodile ja jäi vaikselt naerdes põrandat jõllitama. Õudusega märkasin, et ta mustad juuksed olid muutunud halliks. Olles veennud ta ära jooma klaasitäie vedelikku, mis kahtlemata sisaldas suurt annust rahustit, õnnestus maavalitsejal ta voodisse pikali heitma saada.

Seejärel juhatas William Cowath mind ühte lähedalasuvasse magamiskambrisse. Minu sisetunne käskis mul sellest põrgulikust kivihunnikust hetkegi viivitamata põgeneda, ent torm möllas endiselt ja ma ei olnud sugugi kindel, kas leiaksin ilma teejuhita tee tagasi külla.

Maavalitseja raputas nukralt pead. «Kardan, et tema lordlik kõrgus on määratud enneaegu surema. Ta ei olnud kunagi tugeva tervisega ja tänaõhtused sündmused võivad olla ta mõistuse segi pööranud ... muutnud ta nii nõrgaks, et tal ei ole enam lootust sellest toibuda.»

Väljendasin oma kaastunnet ja õudust. Maavalitseja külm sinine pilk vaatas otse mulle silma. «Võib juhtuda,» sõnas ta, «et noore krahvi surma korral võidakse teid ennast kaaluda...» Ta kõhkles. «Võidakse kaaluda,» lõpetas ta viimaks, «kui kedagi, kes on teatavas mõttes järeltulija.»

Ma ei tahtnud enam sõnakestki kuulda. Soovisin talle napilt head ööd, riivistasin tema järel ukse ja proovisin – üsna edutult – mõnekski hetkeks sõba silmale saada.

Uni ei tulnudki. Nägin palavikulisi nägemusi, kuidas too punaste silmadega olevus oma suletud kambris ahelaist vabaks pääseb, läbi müüri murrab ja mööda neid jäiseid limaga kaetud astmeid üles ronib.

Juba enne koitu tegin ukse vaikselt riivist lahti ja hiilisin nagu sissetunginud varas värisedes läbi lossi külmade koridoride ja mahajäetud saali välja. Läksin läbi munakivisillutisega siseõuede ja üle mustava vallikraavi ning pagesin ülepeakaela nõlvakust alla ronides küla poole.

Kaugelt enne keskpäeva olin teel Londoni poole. Ning mul oli õnne – juba järgmisel päeval olin üle Atlandi suunduval laeval.

Inglismaale ei naase ma enam iialgi. Kavatsen hoida Chiltoni lossi ja selle alalise elaniku endast vähemalt ookeani kaugusel.