Читать книгу Kivid, tulnukad ja sekt - Reeli Reinaus - Страница 5

Kassari saare nime saamise kohta teatakse rääkida mitut erinevat lugu. Esimene neist jutustab mõisaprouast, kes armastanud tohutult kasse, seetõttu saanudki saar endale nime Kassisaar, millest viimaks tekkinud Kassari. Teine versioon kassisaarest räägib, et saarel olnud kunagi suur tammemets, mis eraldanud saare kaheks külaks. Ühel pool ei teatud, et teisel pool saart on ka elu. Viimaks läinud ühe küla kass kaduma ja kuna kassid olid siis väga haruldased loomad, mindi teda otsima ning satuti teiste juurde. Kolmandaks teatakse rääkida, et kunagi ammu tõmmanud hiidlased saare köitega Hiiumaa külge kaassaareks.

Lisaks kaunile loodusele on Kassari huvipakkuvamad vaatamisväärsused ka Eestis ainulaadne rookatusega kabel, Kassari mõisapark, Hiiumaa koduloo muuseum ja umbes kahe kilomeetri pikkune merre ulatuv järjest ahenev kruusane seljandik – Sääretirp. Taneli vanaema oli neile ükspäev pikalt Kassarist rääkinud. Muuhulgas jutustas ta sellest, millised uskumused olid levinud mitmete Kassari kivide kohta tema lapsepõlves. Näiteks teadis vanaema, et kusagil mere ääres on kivi, mille peale istudes saab kohutava peavalu, metsas asub aga kivi, millel jääb inimene magama. Veel pidid läheduses asuma katkukalmed ning Leigri ja Vanapagana käejälgedega kivid.

Kivisid tundus Kassaril tõesti palju olevat. Juba nende talu lähedal olid metsatuka varjus lagendikul kolm kivi.

Need ei olnud teab mis suured, kuid juba esimesel päeval olid Tanel, Laura ja Marten näinud gruppi inimesi lagendikul jalutamas. Lapsed uskusid, et tegu on kividega, mis esinevad rahvapärimuses. Seda poleks nad küll osanud arvata, kui segane ja müstiline lugu nende kividega tegelikult seotud on.

Tanel oli sel õhtul pidanud kiiresti rattaga poodi sõitma, et vanaemale margariini tuua. Viimased paarsada meetrit tagasiteest oli ta vändanud elu eest, et poekäigul nähtut kiiremini teistega jagada. Talu õuele jõudnud, hüppas poiss kiiresti ratta seljast maha ja lükkas sõiduriista kuuri. Seejärel jooksis ta majja, viskas margariinipaki ja vahetusraha lauale ning tormas teisele korrusele, kus asusid nii tema ja Marteni kui ka Laura tuba.

Tube oli majas kuus. Kaksikud magasid all emaga ühes toas. Nad olid algul küll selle vastu protestinud, kuid ema oli endale kindlaks jäänud. Vanaema tuba oli sama, mis tal noorena oli olnud. Üleval oli kaks tuba, ühe sai endale Laura ning teise Marten ja Tanel. Lisaks oli majas veel suur elutuba ja üks väiksem ruum, mille vanaema kohe endale õmblustoaks oli võtnud.

„Seal olid küünlad!” hüüdis Tanel uksest sisse tormates ja piida najale seisma jäädes.

Marten ja Laura tõstsid pead, kui Tanel tuppa jooksis. Võpatades. Nad olid just Taneli tehtud fotosid vaadanud. Olgugi et fotod olid laokil, polnud nad kindlad, kas ilma omaniku loata on seda ikka ilus teha.

Sekund hiljem valdas neid kergendus. Tanel ei pööranud Marteni ja Laura tegevusele mingit tähelepanu. Ta seisis lõõtsutades keset tuba ja vaatas tähendusrikka näoga Martenile ja Laurale otsa. „Kivide juures,” lausus ta rõhuga, kui teised ikka veel taipamatust ilmutasid.

„Miks?” Marten küsis seda justkui möödaminnes, sest ta imetles ikka veel Taneli tehtud päikeseloojangufotosid. Tanel oli endale hiljuti uue fotoaparaadi ostnud ja nüüd ei jätnud ta vahele ühtegi vaba hetke, et pilte teha.

„Hea küsimus,” möönisTanel endiselt erutatult. „Tavaliselt pannakse küünlad põlema kohta, kuhu keegi on maetud, kui kedagi mälestatakse või kui…”

„Või kui koht on püha,” pakkus Laura. Ta ei saanud õigupoolest aru, miks peaks mingite küünalde pärast nii endast välja minema.

„Kus need küünlad täpselt olid?” Marten pani fotod käest. „Äkki on seal keegi näiteks vastu puud sõitnud ja surma saanud ning nüüd mälestatakse teda?”

Tanel raputas pead. „See polnud mingi üks küünal. Seal oli nendest terve ring, mõistate! Ja ma pean tunnistama, et see kõik tegi selle paiga natuke kõhedaks. Terve ring, nagu mingi põlev Stonehenge. Või nagu käiks seal mingi paganlik rituaal.”

„Aga inimesed?” päris Laura. „Kas seal inimesi ka oli?”

„Ei.” Tanel raputas pead. „Ja just see oligi kõige kahtlasem.”

„Sest sulle oleks meeldinud, kui seal oleksid mingid mustadesse keepidesse mähitud lehma pealuuga tüübid ringi jooksnud?” naeris Marten.

Tanel muigas. „Kuule, sa ajad praegu satanistid ja maausulised segamini.”

Marten kehitas õlgu. „Ma ei tea. Mis seal vahet on? Nad mõlemad vastanduvad ju kristlusele ja peavad end teistest paremaks.”

„Mõtle ikka ka, mida need satanistid siin üldse teeks!” märkis Laura.

„Aga kas need kivid ei saa olla kuidagi pühad?” küsis Marten.

„Vaevalt,” arvas Tanel. „Miks mu vanaema sellest midagi ei teadnud? Mäletad, ta rääkis paljudest kividest, aga mitte neist.”

„Äkki ta lihtsalt ei mäletanud?” pakkus Marten.

„Ei usu. Kui need oleksid kuidagi pühad, mäletaks ta kindlasti,” kinnitas Tanel. „Need on ju siinsamas. Ta on neist sada korda rattaga mööda sõitnud.”

Marten kehitas õlgu. „No igaks juhuks võib seda talt uurida. Äkki ikka teab midagi.”

Laura noogutas Marteni sõnade kinnituseks.

„Vanaema, kas sa tead, mis on poenimekiri?” torises Tanel hommikul kööki astudes. Vanaema oli ta kohe pärast ärkamist uuesti poodi saatnud. Seekord oli vaja söögisoodat.

„Ega see liigutamine sul tükki küljest ära võta,” lausus vanaema. „Kuid nimekirja osas on sul muidugi õigus. Ma pole ikka veel harjunud, et siin pole korralikku maitseainete ega muude asjade tagavara.”

„No pole hullu, vanaema,” lausus Tanel. „Sa saad andeks, kui seletad, mis nende kividega õigupoolest lahti on.”

„Mis kividega?” imestas vanaema.

„Nendega siinsamas lähedal lagedal platsil.”

Vanaema kehitas õlgu. „Need on tavalised kivid. Pole kuulnud küll, et nad kuidagi erilised oleksid.”

„Kust sa võtad, et nendega midagi lahti on?” küsis Laura. „Need küünlad ei tähenda veel midagi.”

„Küünlad on juba mullune lumi. Ma sain just praegu uut infot.”

„Mis infot?” küsis Marten.

„Kuulsin just mõni minut tagasi poe juures, kuidas kaks vanemat naist omavahel sosistasid, et eile oli seal kivide juures jälle valgus,” seletas Tanel. „Ja nad vaatasid seda rääkides ringi, et keegi jumala eest ei kuuleks. Mulle tundus, et nad kartsid midagi.”

„Mida nad sinu meelest kartma oleksid pidanud?” küsis Marten.

„Ja kuidas siis sina kuulsid?” imestas Laura.

„No ma panin just ratast ära ja olin poe nurga taga. Nad ei näinud mind,” seletas poiss. „Aga tõepoolest, see, mida ma eile õhtul nägin, tekitas natuke kõhedust.”

„Kas sina nägid ka mingit valgust?” Vanaema oli hetkeks seisatanud, nuga ühes ja sibul teises käes.

„Ma nägin isegi rohkem,” tunnistas Tanel. „See oli eile, kui sul margariini vaja oli. Ühe puu all põlesid ringis küünlad.”

„Ei ole inimestel enam üldse aru peas. Need hullud oleksid võinud ju niimoodi metsa põlema panna,” ohkas vanaema.

„Oh, ega see mets nüüd nii kiiresti ka põlema lähe,” püüdis Tanel vanaema rahustada. „Pealegi oli ring, milles küünlad olid, mulla ja kividega ümbritsetud.”

„Mis seal vahet on,” torises vanaema edasi. „Ikka uskumatult vastutustundetuid inimesi on ilmas. Ja miks need kivid teid üldse nii kangesti huvitavad?”

Tanel kehitas õlgu. „Ei huvitagi eriti. Või no just sellepärast huvitavadki. Lihtsalt need naised poe juures olid nii saladuslikud, nagu oleks selle kohaga midagi erilist lahti, ja siis loomulikult veel see kummaline küünaldest ring.”

„Ja...” Marten ei jõudnud veel lauset alustada, kui kõrvaltoast kostis kisa ja madinat, mis tähendas kaksikute ärkamist.

„Aga eks te minge siis neid kivisid uurima, kui te neist nii väga huvitatud...”

„Vanaema!” katkestas Tanel lause. „Mitte ühte sõna! Palun. Sa pead lubama!”

Järgmisel hetkel tormasid kaksikud karjudes kööki ja oleksid vanaema peaaegu pikali jooksnud. „Pannkooke!” huilgasid nad nagu väikesed põrgulised.

„Kas teil on silmad pestud, et te siin jooksete?” nõudis vanaema. „Ega siis iga päev ka pannkooke tehta!”

Mattias ja Markus raputasid pead.

„No aga mida te siis veel ootate? Marss sauna juurde pesema,” käsutas vanaema. „Kohe saab omlett valmis. Te peate une ikka silmist välja pesema.”

„Meil pole und silmis, vanaema.” Mattias ajas silmad pungi ja vaatas vanaemale otsa. Millegipärast ajas ta ka suu ammuli ja keele välja. Markus järgis tema eeskuju.

„Minge pesema!” kamandas vanaema. „Enne süüa ei saa. Ärge arvake, et maal on teised reeglid kui linnas.”

„Ära neile räägi, eks ju,” lunis Tanel edasi, kui kaksikud olid köögist välja tormanud.

Vanaema ohkas. „Hea küll, ei räägi. Aga siis peate lubama, et viite nad ujuma iga kord, kui nad tahavad. Mina ei jõua nendega kuuma päikese käes maadelda.”

„Ei!” hüüatas Tanel. „Iga kord mitte. Siis me midagi muud teha ei saakski.”

„Kaks korda päevas,” arvas Marten.

„Just,” nõustus Tanel. „Suure kuumaga ehk kolm. Muidu nad ju muud ei tahagi. Pealegi oleme meie ka veel lapsed ja tahame mängida.”

Vanaema muigas, kuid ei vaielnud vastu.