Читать книгу Kivid, tulnukad ja sekt - Reeli Reinaus - Страница 6

Pärast hommikusööki ja ujumist, mis kaksikute taltsutamise tõttu kujunes oodatust pikemaks, olid nad viimaks leidnud aega minna kummalisi kivisid lähemalt uurima.

„Mis teie arvate, mis seal tegelikult on?” küsis Laura poistelt, kui neid lahutas kividega lagendikust veel vaid mõnisada meetrit.

„Mingi maausuliste õhtune rituaal,” pakkus Marten.

„Siis peavad need maausulised küll eriti salajased olema, kui poe juures naised neist ei teadnud,” arvas Tanel.

„Tuletan meelde, et rituaalid ongi tavaliselt väga salajased,” torkas Laura vahele. „Mida sa, Tanel, arvad?”

Tanel kehitas õlgu. Ta ei osanud õigupoolest midagi arvata. „Mingi laste nali ehk,” kohmas ta Laura küsiva pilgu peale.

„Sina ise olid ju sellest hommikul kõige suuremas vaimustuses,” oli Laura veidike nördinud.

„Olingi. Mis siis?” nõudis Tanel. „No muidugi oleks tore, kui me paljastaksime satanistid, kes siin väikeste laste verd käivad joomas, või vabamüürlaste iidse riituse, kuid olgem realistid – mis siin ikka nii väga olla saab?”

Marten noogutas. „Tanelil on õigus. Mul on tunne, et peaksin oma sõnad maausuliste kohta tagasi võtma.”

Laura kortsutas solvunult kulmu. „Just nüüd, kui läks peaaegu põnevaks,” lausus ta nördimust teeseldes. Tal oli natuke kahju, et poisid asjasse realistlikult suhtusid, kuid ta mõistis väga hästi, et ilmselt pole plats seotud millegi salapärase või üleloomulikuga. Aga eks kohe paistab.

Nad olid märkamatult jõudnud kohta, kus tee ääres algas tihe kadakavõsa, siit ei olnud enam palju minna. Peagi leidsid nad ka väikese jalgraja, mis viis puude vahelt lagedale platsile. Lagendik oli kolmnurkse kujuga, igas servas üks kivi. Kivid polnud sugugi suured sammaldunud rändrahnud, nagu oleks võinud arvata, vaid suhteliselt väikesed ja tagasihoidliku välimusega. Üks neist polnud isegi maast väga palju kõrgemal. Midagi erilist pidi nende juures ometi leiduma.

„Kivid nagu kivid ikka,” lausus Tanel üht neist patsutades.

„Miks sa arvad, et see kõik üldse kividega seostub?” küsis Laura.

Poiss kehitas õlgu. „Ei teagi.”

„Kus need küünlad olid?” nõudis Marten.

Tanel näitas natuke eemal kohta, kus oli maa peal väike mullavall. „Seal peal. Ringis.”

„Ja ei olnud põlevat risti ega midagi?” noris Laura.

„Isegi kolmnurka silmaga polnud,” vastas Tanel samaga, vihjates vabamüürlaste sümbolile.

Marten põlvitas ringi kõrvale ja uuris maapinda. „Siin on tõepoolest varemgi midagi põletatud,” tõdes ta mõne hetke pärast.

„Miks?” nõudis Laura.

„Ja kuhu need küünlad pärast said?” tahtis Tanel teada. „Kas keegi tuli neile hiljem järele? Või oli ta siiski kuskil peidus seni, kuni ma siin ringi vaatasin?”

„Äkki see on lihtsalt mingi jaanituleplats,” pakkus Marten. „No et kõik võivad siin lõket teha ja...”

„Ma oleks sedasama arvanud, aga need mutid seal poe juures! Nad olid kuidagi hirmul ja ma tahan teada, miks!”

„Et vanu inimesi hirmutada, selleks ei pea ju erilist põhjust olema,” arvas Laura.

„Nad polnud nii vanad,” torkas Tanel.

„Ise sa ütlesid, et mutid.”

„Paljugi, mis ma ütlesin!”

„Hei, kuulge!” püüdis Marten vaidlejaid rahustada. „Te olete selle päikese tõttu juba peast soodad. Lähme parem ujuma. Siin pole küll midagi rohkem vaadata ega uurida,” lausus ta käega lüües.

„Ega vist,” nentis ka Tanel. „Eks hoiame lihtsalt antennid väljas, kui peaksime veel midagi nägema või kuulma.”

Vaikides lonkisid nad minema. Päike kõrvetas armutult ja sundis mõtlema vaid sellest, kuidas end võimalikult kiiresti jahedasse merevette kasta. Võib-olla seepärast ei pannud nad tähele üht silmapaari, mis neid kadakapõõsa varjust seiras.

Kui lapsed kadakaga peaaegu kohakuti jõudsid, kuulsid nad köhatust. Neist natuke eemal seisis üks naine ja vaatas neid varjamatu halvakspanuga. Naine oli tumedate lokkis juuste ja terava ninaga. Ta kandis villast seelikut ja lillelist pluusi. Ta meenutas natuke mustlast, kuid ilmselt seda siiski ei olnud.

Tanel, Marten ja Laura ei teadnud, mida teha. Naine oli köhatanud justkui nende tähelepanu äratamiseks, kuid nüüd lihtsalt seisis ja silmitses neid, lausumata ainsatki sõna. Võibolla oli ta hull?

„Lähme edasi.” Tanel müksas Laurat ja Martenit.

Marten noogutas. Ta haaras Laural käest, tüdruk vaatas ikka veel ainiti naist.

Viimaks avas naine suu. „Hoidke siit parem eemale,” lausus ta imelikult kähiseval häälel.

Laura tundis, kuidas tal seda kuuldes kummaline värin läbi keha jooksis. „Miks?” piiksatas ta üldsegi mitte endale omase hääletooniga.

Kuid naine ei kuulnud teda. Või ei tahtnud kuulda. Ta oli selja pööranud ja eemaldus neist kiirel sammul.

„Lähme,” nõudis Tanel. „Ära pane tähele,” sosistas ta Laurale.

Laura krimpsutas nägu. Ta tundis, et pidi veel vaatama. Tüdruk seisatas ja heitis pilgu selja taha. Naine oli kolmkümmend-nelikümmend meetrit eemal samuti peatunud ja vaatas omakorda tagasi. Laurale tundus, et ta tahtis talle veel midagi öelda. Aga mida?

„Hulle on igal pool,” lausus Marten justkui Laura mõtteid lugedes.

Päeva lõpus tuli Marten oma igaõhtuselt jooksuringilt. Ta oli seni käinud igal õhtul saarel sörkimas ja leidnud, et see on väga mõnus. Palju mõnusam kui Tallinnas, kus igal sammul tuleb keegi vastu või läheb mööda või on ees autotee, mis vajab ületamist, ning veel muidugi see lõputuna tunduv müra. Saarel sai aga nautida vaikust või siis kuulata kõrvaklappide kaudu muusikat. See oli Tallinnas välistatud. Tal poleks siis enam mingit kontrolli autode, või mis veel hullem, kergliiklusrajal kihutavate rulluisutajate üle. Nüüd oli ta aga saanud juba peaaegu tund aega rahus muusikat kuulata.

Korraga kuulis ta kummalist häält. See ei tulnud kindlasti telefonist, Marten teadis surmkindlalt, et see heli ei kuulunud parajasti mängiva albumi juurde. Poiss seisatas, pani muusika kinni ja kuulatas uuesti. Ilmselt oli see kruus, mis mu jalgade all krabises, mõtles ta, plaanides juba edasi joosta, kui hääl kordus. Kummaline joig. Ja tuli see kivide juurest.

Hetkeks Marten kõhkles. Väljas oli juba päris hämar. Ja ta mäletas veel selgesti päeval kohatud naise hoiatust. Mitte et ta seda põrmugi uskunud oleks, aga... Mis siis, kui naisel oli siiski õigus? Õhtul hämaras ei tundunud naise kähisev hääl ja tungiv silmavaade enam nii lõbusad kui päikesevalguses. Äkki oleks siiski targem ennast sellest kahtlasest paigast eemal hoida, mõtles Marten. Kuid järgmisel hetkel said uudishimu ja terve mõistus hirmust võitu. Mida on siin karta? Kindlasti räägitakse selle paiga kohta hirmujutte, et soovimatuid inimesi eemal hoida. Miks peaks olema üks koht kuidagi ohtlik? Ja pealegi – ta ei tahtnud Tanelist kehvem olla. Kui sõber oli eile siin põlevaid küünlaid uurinud, miks peaks siis tema kartma salapärase hääle allikat kindlaks teha?

Marten hiilis ettevaatlikult põõsastesse, et näha, mis platsil õigupoolest toimub. Natuke maad eemal märkas ta kadakate vahel kahte kogu. Hämaruse tõttu ei näinud ta inimesi kuigi täpselt, kuid liigutuste ja varjude järgi, mida küünlad maapinnale heitsid, arvas ta, et tegu on naise ja mehega, kes on pigem noored kui vanad. Tundus, et nad istusid ümber küünalde ja laulsid või joigusid, aeg-ajalt kätega imelikult vehkides.

Marten läks nii ligidale, kui sai, kuid ikka ei seletanud ta silm rohkemat kui inimeste kontuure. Poiss arvas, et joigujad olid kohalikud, sest kusagil polnud näha autot, ja kes võõras siia nii hilja õhtul ikka tulla võis. Või kas võõrad üldse teavad seda kohta? Lähemale ei saanud ta minna, sest tema ja kahe tundmatu vahel oli lagendik. Uudishimu ei andnud Martenile siiski rahu. Poiss otsustas ringi ümber platsi hiilida, et riituses osalejatele – aga mingiks kummaliseks salariituseks ta nähtut pidas – lähemale saada.

Kuna õhtu oli peaaegu tuulevaikne, polnud ülesanne kergete killast. Iga oks ta jalge all oleks võinud ta ära anda. Ja viimaks tabas poissi ikkagi ebaõnn. Just siis, kui teda ning meest ja naist – nüüd nägi ta nende siluette juba päris selgesti – lahutas ainult umbes kolmkümmend meetrit, kustutasid asjaosalised küünlad. Marten mõistis, et edasi hiilimine on mõttetu. Ta ei jõua nagunii piisavalt lähedale, et nende nägusid näha. Vaikselt hakkas ta tuldud teed tagasi minema.

Kui Marten viimaks Roosimäe tallu naasis, oli ta üleni oksapurune.

„Mis sinuga juhtus?” küsis Taneli ema, kes teda esimesena märkas. Marten oli püüdnud majja hiilida nii vaikselt kui võimalik, tal polnud tahtmist vastata oma räsitud välimust puudutavatele küsimustele. Ometigi oli ta nagu saatuse kiuste vahele jäänud.

Marten kehitas õlgu. Pähe ei torganud midagi arukat peale tõe. „Luurasin võsas kivide juures mingi riituse läbiviijaid,” vastas ta õlgu kehitades.

„Mida?” Trepist alla tulnud Tanel ja Laura olid Marteni viimaseid sõnu kuulnud.

Marten noogutas. „Just, täpselt, nagu kuulsite. Oodake, ma käin pesemas ära ja siis räägin.” Poiss tormas kiiresti välja sauna juurde.

„Tee kähku!” hüüdis Tanel talle järele. Seal siis ikkagi on midagi, järeldas ta.

Sama mõtles Laura.

Umbes kakskümmend minutit hiljem istusid nad kolmekesi Taneli ja Marteni toas ning poiss andis nähtust põhjaliku ülevaate.

„Sul oli siis riituse koha pealt õigus,” lausus viimaks Laura mõtlikult Martenile. „Ainult ei tea, mis imeasja nad seal saada tahavad?”

„Seal on tüdruk ja poiss ning sa imestad, mida nad saada tahavad?” muigas Tanel.

„Kas sa arvad, et see oli mingi iidne viljakusriitus või?” küsis Marten.

Tanel kehitas õlgu. „Miks sa arvad, et iidne? Võib-olla oli see mingi tantristlik riitus?”

„Neil olid riided seljas.”

„Ja kui nad küünlad ära puhusid? Kas pärast seda ka?”

Marten kehitas õlgu. „Ma ei tea. Tulin tulema. Aga kõik on muidugi võimalik.”

„Ma ei usu seda,” väitis Laura. „Seal peab midagi muud olema.”

„Ma ise ka ei usu,” tunnistas Tanel. „Aga mis seal siis toimub?”

„Äkki on need ikkagi maausulised. Ehk on see seal mingi vana hiiekoht?” pakkus Markus.

„Väga võimalik,” arvas Laura. „Kuigi ma ei ole kuulnud, et Hiiumaal oleks maausulisi.”

„Oled sa nendest üldse midagi kuulnud?” küsis Marten naerdes.

Laura kehitas õlgu. „Sul on õigus. Tegelikult mitte eriti. Või no ainult siis, kui kuskil tahetakse jälle mõnda hiit maha võtta.”

Äkki katkestas vaikuse Taneli möire, poiss oli viimased kuus-seitse minutit arvuti kohal klõbistanud. „UFO-d!”

„Mida?” Laura ja Marten hüppasid nagu vedrust visatud püsti.

Tanel naeratas. „Meil oleks kohe tasunud pilk internetti heita ja kõik oleks selge olnud. Tuleb välja, et Hiiumaal on väga palju UFO-sid nähtud. Ja siinsamas Kassaris on leitud koguni Sääretirbil ühed tulnukate maandumisjäljed. Sealt on avastatud isegi mingisugust tundmatut metalli.”

„Ja kuidas sinu avastus nende kividega seostub?” küsis Laura. „Mitte et ma tahaks õel olla, aga...”

„Siin kirjutatakse, et Kassaris on palju energeetilisi kive, mis sisaldavad kosmilist jõudu.”

„Ühesõnaga ei midagi,” lausus Laura.

„Kuidas ei midagi?” õigustas end Tanel. „Ma just praegu näitasin teile UFO-de seost kividega.”

„Ja need inimesed, kes seal kivide juures käivad, on kes?” küsis Marten. „Mingid tulnukate kummardajad või?”

Tanel kehitas õlgu. „Võimalik. Samas ma lugesin, et need kivid on tervendava mõjuga, seega võivad nad olla tavalised ravitsejad või midagi taolist.”

„Tavalised ravitsejad?” muigas Laura. „Sa tahad öelda, et siin on mingite algajate nõidade keskus?”

Tanel kehitas õlgu. „Me võime selle muidugi välja uurida. Pealegi, ära lahmi. Miks nad peaksid algajad nõiad olema? Äkki nad on väga arenenud nõiad?”

Laura kehitas õlgu.

„Võib-olla on UFO-d ja kivid ning tervendamine omavahel kuidagi seotud?” pakkus Marten.

Tanel noogutas. „Martenil võib õigus olla. Ja ma ütlesin ju, et need kivid saavad oma energia kosmosest.”

Marten vilistas tunnustavalt.

„Aga miks nad siis tahavad, et tavainimesed end sealt eemale hoiaksid? See on ju avalik koht!” imestas Laura.

„Võib-olla on neil midagi varjata?” pakkus Tanel.

„Mida?”

„Ma ei võtaks selle naise sõnu üldse tõsiselt,” arvas Marten. „Minu meelest nägi ta natuke imelik välja.”

„Aga samas, juhul kui tegu on tõesti ravitsemisega, võivad nad karta, et vägi kaob sealt ära,” märkis Laura. „Teine võimalus on muidugi, et seal pole mingit väge ja nad püüavad seda varjata, muidu ei tuleks inimesed enam siia end ravima.”

„Sest suure tõenäosusega on ravitsemine tasuline,” lisas Tanel.

„No ja siis on veel võimalus, et seal on tõepoolest midagi ohtlikku, kuid see tundub üsna utoopiline variant,” ütles viimaks Marten. „Kuigi ma ei imesta, et vanemad inimesed seda kardavad.”