Читать книгу Mõistatus lossivaremetes - Reeli Reinaus - Страница 6

„Kutsume siis või ei?” küsis Laura järgmisel hommikul, kui nad jällegi jõe ääres istusid.

Tanel püüdis oksakesest tehtud paati vees tasakaalus hoida ning kehitas õlgu.

„Ta ei tee meist ju väljagi. Mis me tast siis kutsume?”

„Äkki ta ei julge?” pakkus tüdruk.

„Mis ei julge? Kas sina kardaks?” uuris Tanel.

Laura kehitas õlgu.

„Äkki kardaksingi. No ma loodaks, et kui ma lähen uude kohta, siis sealsed asukad on minuga sõbralikud. Me peaksime end talle vähemalt tutvustama.”

Tanel kehitas õlgu.

„No olgu, kui sa nii arvad. Tutvustame siis. Vaatame, mis ta selle peale kostab.”

Laura keeras pead ja hakkas siis vaikselt naerma.

„Mis on?” küsis poiss.

„Kus hundist räägid...”

„Mis hundist?” Poiss vaatas tüdrukule arusaamatuses otsa.

„Sa ei tea seda ütlust?” imestas Laura.

„Mis ütlust?” ei saanud Tanel aru.

„Kus hundist räägid, seal hunt aia taga.”

„Ei tea. Mis see tähendab?”

„Seda tähendabki. Et kui kellestki räägid, siis see inimene võib õige pea välja ilmuda.”

„Ja siis?”

„No ta tulebki,” sõnas tüdruk.

„See uus poiss?” sosistas Tanel.

„Mhm. Ära sosista, ta on veel kaugel.”

„Miks ta siia tuleb?”

„Kust mina tean. Võimalik, et ta tahab ise meiega tuttavaks saada.”

„No ootame.” Tanel vinnas end sillale istuma. Ta jalad olid külmas vees seismisest juba kergelt sinakaks tõmbunud.

Natukese aja pärast ilmuski uus poiss puude varjust nähtavale, kuid enda ümber pilkugi heitmata sammus ta sillal istujatest kiiresti mööda ja võttis suuna metsa poole. Tanel ja Laura vaatasid teineteisele nõutult otsa.

„Hüüame teda,” pakkus Laura.

„Ole nüüd,” sõnas Tanel, „me ei hakka ju talle järele jooksma.”

„Ega vist,” nõustus tüdruk.

„Kuigi see oleks just hea mõte,” sõnas poiss. „Läheme ja vaatame, mida ta teeb. Miks ta juba kolmandat päeva järjest sinna metsa läheb?”

„Kolmandat?”

„No ta käis eile ka. Ja üleeile.”

„Tõesti huvitav, mida ta seal teeb?” arutles Laura. „Lossi juurde ta ju ometi minna ei saa.”

„Ei usu, jah,” sõnas Tanel. „Ma arvan, et ta teab seda. Siin räägitakse seda igale uuele elanikule.”

„Aga eks vaatame siis, kuhu ta läheb,” nõustus tüdruk.

Nad lükkasid tossud jalga ja hiilisid vaikselt mööda rada uuele poisile järele. Poiss ei vaadanud tagasi ja seega polnud jälitajail vahelejäämist karta. Enesekindlalt sammus ta aina edasi. Pikapeale läks rada kitsamaks – siit kaugemal ei käinud tavaliselt ei marjulised ega seenelised. Miski ei hoidnud inimesi varemetest rohkem eemal kui jutud sellest, mis siin vanal ajal oli aset leidnud.

Peagi lõppes rada üldse ja algas tihnik. Laura ja Tanel nägid, kuidas võõra poisi punane pluus okste vahele kadus. Nad vaatasid jahmunult teineteisele otsa.

„Lähme edasi,” ütles viimaks Tanel ja müksas tüdrukut.

„Ei lähe,” ütles Laura poisile kõheldes otsa vaadates. Mets tundus sünge ja salapärane. Tal polnud tahtmist sammugi edasi astuda.

„Me peame ju välja uurima, kuhu ta läheb,” sõnas Tanel. „Pealegi ta võib olla eksinud.”

„Ta ei saanud olla eksinud, ta läks sinna nii kindlal sammul. Ja ise sa ütlesid, et ta on ka varem metsas käinud,” arvas Laura.

„Kui ta lossi juurde läheb, siis võib tal abi vaja minna.” Tanel tegi uue katse tüdrukut kaasa meelitada.

„Mis abi?” hüüdis Laura. „Ta on võib-olla ise üks nendest...”

„Ära aja jama.” Tanel hakkas naerma.

„Ma ei jama. Miks ta sinna muidu läheb? Kes teab, mis riitusi ta seal peab?”

„Päise päeva ajal?”

Laura kehitas õlgu.

„Kust mina tean?”

Tanel vaatas tüdrukut tähelepanelikult.

„Sa ei usu libahunti ega päkapikke ja nüüd kardad?”

„Sa ise kardad ka!”

„Jah,” tunnistas Tanel. „Aga ma vist ikka tahaks teada saada. Need jutud, mida räägitakse, on lihtsalt nii hirmsad, mõistad.”

Laura võttis poisil käest kinni.

„Kuule, ära tuleta meelde. Kas me palun läheks nüüd tagasi?”

Tanel pöördus tüdrukut kaasa tõmmates.

„Hea küll, aga ootame siis teda sillal. Kui ta muidugi tuleb üldse tagasi.”

„Tanel!” hüüdis tüdruk. „Sa ei saa ilma hirmutamata. Siin on niigi kõhe.”

„Lähme siis kiiremini,” ütles poiss ja hakkas tüdrukut kättpidi enda järel vedades tagasi kiirustama.

„Nad on ta ära söönud,” lausus Laura, kui nad olid juba üle tunni uut poissi oodanud.

„Oota, küll ta tuleb,” rahustas Tanel. Ta ei teadnud, kas see pidi olema nali või mõtles tüdruk seda tõsiselt.

„Miks sa selles nii kindel oled?” uuris Laura. „Sa nagu arvaks sama mida mina.”

„Mida? Ma ei ole kindel. Lihtsalt ma ei usu, et selliseid asju tänapäeval juhtub.”

Viimaks hakkas puude vahelt midagi punast paistma ja peagi ilmus nähtavale ka pluusi omanik. Peagi möödus poiss sillast.

„Hei, Marten, oota natuke!” hõikas Tanel ja sammus koos Lauraga uustulnukale vastu.

Poiss pilgutas ereda päikesevalguse käes silmi.

„Jah?” ütles ta ning jäi Laurat ja Tanelit silmitsema.

„Tema on Laura ja mina olen Tanel,” tutvustas Tanel. „Sa vist alles kolisid siia?”

„Jah, me ostsime Kännu talu, et siin suvitada. Kust te mu nime teate?” uuris poiss.

„Siin külas teavad kõik kõike,” ütles Laura. „Me tahtsime sinuga tegelikult tuttavaks saada, aga nüüd on meil selleks ka hea põhjus.”

„Mis põhjus?” Marten uudistas teisi uudishimulikult.

„Kus sa käisid?” küsis Tanel. Küsimus kõlas isegi natuke vaenulikult.

„Lossi juures,” vastas Marten ja nägi, kuidas teised hetkeks pingule tõmbusid.

„Mis sa seal tegid?” küsis Laura omakorda.

Poiss vaatas neid kummaliselt.

„Niisama vaatasin ringi. Aga mis siis on, et te mind üle kuulate? Kas see on teie mingi salakoht? See on kellegi oma ja seal ei tohi käia? Mingeid jälgi inimtegevusest lossi juures küll ei tundunud olevat,” lisas ta hetke pärast.

„Seal ei käida,” ütles Tanel mornilt.

„Mis mõttes ei käida?”

„No seal ei käi mitte keegi mitte kunagi. See koht on needuse all või midagi.”

„Mis see tähendab?” Marten vaatas neid endiselt kahtlustavalt. Ta oli kindel, et tema kulul püütakse lihtsalt lolli nalja teha.

„See tähendab, et seal on palju õnnetusi juhtunud ja nii mõnigi inimene on seal kadunuks jäänud.”

„Te teete nalja? Need on kindlasti mingid vanad lood.”

„No üks on päris uus. Meie külast üks mees – Kasearu Peeter – läks alles kuus-seitse aastat tagasi sinna, tahtis tõestada, et seal ei kummita, ega tulnud enam kunagi tagasi.”

„Kas teda siis otsima ei mindud?” Marteni näol peegeldus siiras imestus.

„Siin pole ju palju noori mehi, vanad ja põdurad lihtsalt ei julgenud,” seletas Tanel. „Maakonnast kutsuti päästeteenistus, kuid need ei leidnud sealt midagi. Hiljem politsei ka ei leidnud.”

„Võimalik, et ta kukkus kuhugi auku näiteks,” pakkus Marten.

„Või viisid kummituse ta ära,” ütles Tanel ja jäi Martenile ainiti otsa vaatama.

„Seal ei ole pahatahtlikke kummitusi,” sõnas poiss kindlalt.

„Mida!” hüüdis Laura. „Kuidas sa selliseid asju tead?”

„Ma olen selle kohta lugenud.”

„Jaa, meie teame ka neid lugusid. Üks lugu räägib, kuidas vana krahvi vaim käib öösel ringi ja püüab lossi juurde sattunud inimesi ära kägistada. Ja see on neist veel kõige leebem lugu. Seal kandis on muide ka libahunti nähtud.” Laura vuristas kogu jutu ühe hingetõmbega Martenile ette ja jäi siis poissi äraootavalt silmitsema.

„Mina tean hoopis teist lugu,” sõnas Marten rahulikult, „see on varandusest.”

„Mis varandusest?” Tanel ja Laura vaatasid talle imestunult otsa.

„Kas teie siis ei tea? Te teete nalja?” Marten ei suutnud uskuda. Isa oli rääkinud, et varandustega seotud muistendid püsivad rahva hulgas kauem kui nii mõnedki muud. Ta ei mõistnud, kuidas siin ei teata, et lossi juurde on varandus peidetud. Poiss silmitses neid tähelepanelikult.

„Mida? Mida me ei tea?” küsis Laura kärsitult.

„Et kuhugi lossi juurde on varandus maetud.”

„Nüüd teed sina nalja!” hüüdis Tanel.

„Ei tee. Sellepärast lossis kummitabki. See kummitus on vana krahv, kes nutab oma varandust taga. Ta olevat surnud mingitel salapärastel asjaoludel just pärast seda, kui oli rikkaks saanud. Mina olen lossi kohta sellist lugu lugenud.”

„Ja kuidas selle varanduse siis kätte saab, palun väga?” uuris Laura.

„Väidetavalt näitab täiskuu neljapäeval vana krahvi vaim ise peidukoha kätte.”

„Kust sa seda kõike tead?” küsis Tanel.

„Ma lugesin üht muistendit ja siis veel üks vana mees, Kuuse-Mihkel vist, rääkis midagi,” seletas poiss.

„Kuuse-Mihklit ei saa alati uskuda,” ütles Laura.

„Jah, aga sellised lood ei teki niisama,” õigustas Marten ennast.

„Ja mida sa nüüd teha kavatsed?” küsis Tanel.

„Lossi valvata.”

„Kas sa oled hull?” hüüdis Laura.

„Kummitus tuleb täiskuuööl.”

„Sa ei saa sinna minna,” ütles tüdruk kategooriliselt.

„Miks? Ma olen seal kolm korda käinud ja midagi pole juhtunud. Seal pole midagi karta.”

„Jaa, aga kas sa nüüd ikka ei karda?” küsis Tanel.

„Mida see peaks tähendama?”

„No et kui sa oled neid lugusid kuulnud – kas sa siis ikka ei karda? Pealegi on päeval seal kindlasti tunduvalt ohutum kui öösel, mõistad?”

Marten kehitas õlgu.

„No võimalus leida sealt selle teie Kaseoru Peetri skelett on pisut õudne, aga sellest saab üle.”

„Kasearu!” parandas Laura. „Aga seda pole seal enam. See on ära viidud.”

„Mida?”

Marten vaatas neid jahmunult.

„Kas te tõesti usute seda jama?”

„Jah,” vastas Tanel talle kindlalt silma vaadates. „Tahad, ma tõestan sulle? Tahad, läheme sinna kas või täna öösel?”

„Tanel, kas sa oled hull?” hüüdis Laura. „Te ei tohi sinna minna!”

„Ei ole hull. Ma tahan tõestada, et see, mida ma räägin, on tõsi. Muidu see tarkpea siin arvab, et me oleme mingid peast põrunud maakad.”

„Me pole ju maakad. Me ainult suvitame siin,” sõnas Laura nördinult.

„Vahet pole. Kas lähme täna öösel?” küsis Tanel uuesti.

Marten kehitas õlgu.

„Lähme, kui tahad. Ainult et täna pole mõtet. Täiskuu on alles neljapäeval.”

„Mis iganes. Näeme siis siinsamas kell üksteist. Kas sa saad välja hiilida?” küsis Tanel.

„Ma loodan küll,” arvas Marten. „Ma pean nüüd minema. Näeme siis kell üksteist.” Ta heitis neile veel ühe pilgu ja läks siis tagasi vaatamata oma teed.