Читать книгу Mõistatus lossivaremetes - Reeli Reinaus - Страница 7

„Sa usud, mida ta rääkis?” küsis viimaks Laura, kui vaikus oli juba mõnda aega kestnud.

„Miks ma ei peaks?” küsis Tanel vastu.

„Ta võib olla üks nende seast. Vaata, kui kiiresti ta sinuga nõusse jäi.”

„Sa oled põrunud. Kes nüüd ebausklik on?” naeris poiss.

„Ma tean, aga selline võimalus on olemas.”

„Eh, ta on lihtsalt üks tüüp, kes usub kõike, mida raamatutest lugenud on. Ja ma tahan näha ta nägu, kui ta tunnistab, et meil oli õigus.”

„Palun ära mine!” sõnas tüdruk. „Ma saan aru, et siin on mängus mingi mehelik uhkus ja jumal teab mis veel, aga unusta see ära. Palun ära mine!”

„Kuule, esiteks ei saa ma enam taganeda ja teiseks ega me siis sinna lähedale ei lähe. Me luurame eemalt,” kinnitas Tanel.

„Jah, sa saad taganeda. Sa võid öelda, et midagi tuli vahele. Mõtle midagi välja, issand küll! Ja teiseks – kust sa tead, kui kaugel need inimesed on käinud, kes pole enam kunagi tagasi tulnud?” Laura vaatas sõjakalt Tanelile otsa. „No äkki see ongi lihtsalt ainult jutt? Äkki on tal õigus? Tema ju teadis hoopis teistsugust lugu.”

„Jah, aga Kasearu Peeter?” küsis Tanel.

„No Marten ütles, et ta võis kuhugi kukkuda, kust enam välja ei saanud.”

„Tal olevat telefon kaasas olnud! Pealegi oleks teda siis nähtud seal, kuhu iganes ta ka kukkus.”

„No see telefon võis tal ju katki minna või lõi ta pea ära ega tulnud enam teadvusele. Võimalusi on palju. Ja tegelikult võis ta ka hoopiski põgeneda,” arvas Laura.

„Mida? Millest sa räägid?”

„Räägitakse, et ta oli mingi kuriteo eest tagaotsitav. See oleks andnud talle ju hea võimaluse põgeneda. Keegi ju ei hakkaks teda enam otsima, kui teatakse, et ta on surnud.”