Читать книгу Must vares - Reeli Reinaus - Страница 4

„Vaadake, ta isegi käib nagu ahv!” hüüdis Sten üle klassi.

Poisid pistsid üksmeelselt möirgama.

„Uh-uh-uhhaa!” tegi Kaarel ahvi häält.

Liis vaatas ehmunult ringi. Ta ei uskunud oma silmi ja kõrvu – isegi enamus tüdrukuid naeris. Ja need, kes ei naernud, näitasid vaid, et nad on poiste nõmedatest naljadest üle. Igal juhul polnud see mitte kaastundest. Samuti ei teinud geograafiaõpetaja, noor, kuid erakordselt kehvasti riietuv punase potisoenguga Siiri Metsis nägugi, et ta oleks midagi kuulnud.

„Pange tähele, homme Sten kooli ei tule,” sosistas Natali Stiinale.

„Ja kui ta tulebki, siis ütleb, et kukkus trepist alla,” naeris Stiina.

Olgugi, et peaaegu pooled tüdrukud vihkasid Steni – ülbet ja enesekeskset kutti, kes arvas, et ta on nende klassi alfaisane, polnud neil kellelgi Sethi vastu vähimatki kaastunnet. Õigupoolest nad kõik kartsid teda. Terve klass kartis teda. Keegi ei tahtnud temaga koos vahetunnil klassi jääda. Keegi ei tahtnud teda mõnes grupitöös paariliseks. Keegi ei tahtnud teda puudutada. Aga kuna õpilased teadsid, et järgmise pahanduse korral visatakse Seth koolist välja, püüdsid kõik teda igal võimalikul juhul provotseerida.

Kooli juhtkond oli otsustanud jätta poisile veel ainult ühe võimaluse pärast seda, kui Seth oli korvpallimängu ajal, mis peeti nende ja ühe Stockholmi kooli meeskonna vahel, vastasvõistkonna kõige suurema mängijaga kaklema läinud. Õigemini talle paar osavalt sihitud paremsirget andnud nii, et poiss, Sethist pool pead pikem ja palju turskem kolge, oli tulnud väljakult minema talutada. Olgugi, et terve nende kooli võistkond, eesotsas treeneriga, kinnitas, et kaklust alustas hoopiski rootslane, ei kuulanud neid keegi. Võimalik, et nii oli kõige lihtsam. Igal juhul oli see viimane hoiatus.

Liis ei osanud arvata, kas ka tema poissi kartis. Ta oli siin alles uus. Nad olid kolinud suve keskel. Liis, ta vend Lauri, ema ja isa. Liisi ja Lauri isa, kes oli psühholoog, oli saanud pealinnas parema töö. Liisi vend õppis juba ülikoolis ja seega polnud kolimine talle probleemiks. Tegelikult oli ta selle üle rõõmus, sest ta ei pidanud enam ühikas elama ja hoidis niiviisi pidude jaoks raha kokku. Liis polnud isaga ikka veel korralikult ära leppinud. Ta oli südamepõhjani kurb, et ta ei saanud oma vana klassiga koos lõpetada. Või õigemini seepärast, et tal ei lubatud jääda selleks viimaseks aastaks nende vanasse korterisse üksi elama või siis minna Kaisa juurde. Kaisa perekonnal oli nii suur maja, et nad poleks Liisi kohalolu seal isegi märganud. Kaisa oli olnud Liisi pinginaaber juba algkoolist peale ja tal polnud selle plaani vastu midagi. Isegi ta vanemad olid oma nõusoleku andnud. Liisi isa ja ema põhjendasid keeldumist sellega, et nad pidid korteri maha müüma, et saadud raha äärelinna maja ostuks kasutada, aga Liis ei uskunud seda. Esiteks said nad selle maja peaaegu poolmuidu, sest see vajas põhjalikku remonti ja teiseks oleksid nad võinud ju laenu võtta. Kaisa juurde kolimine ei meeldinud neile samuti, sest millegi pärast oli ta ema järsku pähe võtnud, et Liis peab viimane aasta õppima tingimata mõnes korralikus koolis. Nagu nende kool poleks olnud korralik. Ema oli paanitsema hakanud pärast seda, kui Lauri, kellel olid gümnaasiumis suurepärased õppetulemused, oli napilt ülikooli tasuta kohalt välja jäänud. See, et meedia ja reklaami erialale oli põrgulik konkurss, ei huvitanud ema karvavõrdki. Õigemini ta vist isegi ei saanud sellest aru.

Praegu oli oktoobri keskpaik. Seega polnud Liis ikka veel uude kooli sisse elanud. Tegelikult oli ta kindel, et see aasta saab enne läbi, kui ta koduneda jõuab. Õppida oli siin kahtlemata rohkem, kuid sellegipoolest ei tundunud uued klassikaaslased endistest oluliselt targemad olevat. Pigem erinesid nad oma käitumise ja väärtushinnangute poolest.

Seth vedas ikka veel mööda pinkidevahelist käiku jalgu järele. Liisile tundus, et ta läks meelega nii aeglaselt. Selleks, et teiste kannatust proovile panna. Mitte seepärast, et tal oli õppimata.

Seth tekitas Liisis pigem huvi. Kui tüdruk oli alles esimesi päevi koolis ja kedagi veel ei tundnud, siis olid nad Sethiga ainsad, kes vahetunnid üksinda mööda saatsid. Tüdruk oli paar korda endal poisi pilgu tabanud, kuid see oli ka kõik. Seth ei tulnud temaga rääkima ja ta ise ei söandanud samuti minna. Ent ta mäletas, et poisi silmis oli kummaline pilk – see oli nagu rahu ja kurbus üheaegselt ning kuna ka Liis ise oli natuke kurb, siis oli tal kahju nii endast kui poisist.

„Ta on ilge värdjas,” oli Natali poisi iseloomustamiseks ütelnud, kui Liis teistega suhtlema hakkas ja ülejäänud klassikaaslased jutuks tulid. Isegi Elina oli selle peale heakskiitvalt mühatanud. Olgugi, et Elina tundus Liisile nende klassis kõige normaalsem ja toredam ning nüüdseks olid neist juba päris head sõbrad saanud, suhtus ka tema poissi nagu oleks tegu mõne algloomakese või ainuraksega.

Elina oli Liisi 1. septembril enda kõrvale istuma kutsunud. Hiljem oli ta rääkinud, et just kevadel oli ta eelmine pinginaaber perega Prantsusmaale kolinud ja ta sai aru, mis tunne võib Liisil olla. Ka Elina igatses oma parimat sõbrannat taga.

Keegi ei teadnud Sethi elust midagi, kuigi räägiti igasuguseid asju. Liis oletas, et pooled juttudest on lihtsalt õelad väljamõeldised, aga päris kindel ei saanud ta selles ometigi olla. Osa õpilasi rääkis, et ta ema on joodik, kellelt on vanemlikud õigused ära võetud ning poiss elab lastekodus. Teised jälle, et Sethi ema ütles ise juba sünnitusmajas pojast lahti, kui nägi, milline ta on. Kolmas lugu, mis ringi liikus, oli see, et Seth ei olnud üldse Eestis sündinudki, vaid oli siia toodud ja maha jäetud. Kes ta vanemad on, polegi teada.

Ainus kindel asi oli, et Seth elas lastekodus, kõik muu võis olla lihtsalt õelutsejate fantaasia. Ja teine kindel asi oli see, et siin koolis püsis ta vaid tänu kehalise õpsile ja poiste korvpalli treenerile Allan Kivinukile, kellel oli teda hädasti vaja oma kossuvõistkonda. Liis polnud siiani ise veel ühtegi mängu näinud, kuid räägiti, et poisil on supervõimed. Ent isegi seda räägiti sellisel toonil, nagu oleks ta nende omandamiseks vähemalt kuradi endaga lepingu sõlminud.

Lõpuks oli Seth tahvli juurde loivanud, püüdes ilkujatest mitte välja teha.

„Palun näidake Aafrika kolme suurimat tööstusriiki,” nõudis Metsis.

„Näita ahvide planeeti!” karjus Alger.

„Näita, kus su kodu on!” hüüdis Sten ja kogu klass naeris jälle. Liis pidi tunnistama, et tegelikult oli see ka tema meelest natuke naljakas, kuigi tal oli oma naeruturtsatuse pärast ikkagi piinlik.

Seth nimetas riikide pealinnad ja tähtsamad tööstusharud, millega neis tegeletakse ning vastas veel hulgale küsimustele, enne kui Metsis tal natuke nõutul ilmel minna lasi. Tundus, et ta polnud rahul, et pidi poisile viie panema.

Peagi pärast seda algas vahetund ja õpilased tormasid klassist välja. Vähesed mahajääjad püüdsid tavaliselt meeleheitlikult järgmiseks tunniks antud kodutöid teha või veel viimasel minutil mõneks kontrolltööks õppida. Ainult Seth jäi üksi istuma ning klaasistunud pilgul aknast välja põrnitsema.

Liis liitus Elina, Stiina, Sandra, Natali ja paari teiste tüdrukuga, nagu ta oli seda juba mitmendat nädalat järjest teinud. Ometigi kaalus ta hetkeks jäämist. Miski häiris teda ja ta ei teadnud, mis see täpselt oli. Kas see, et ta polnud varem koolikiusamisega kokku puutunud? Liis tundis, et see oli üheaegselt julm ja tobe ning tekitas tunde, nagu oleks ka tema ise sellest osa võtnud. Kuigi ta pidi tunnistama, et see Aafrika-nali oli päris vaimukas. Olgugi, et ka tema vanas koolis oli neil klassis aeg-ajalt ette tulnud nii ütlemisi, kui isegi poiste omavahelisi kaklusi, olid need pärast kõik kenasti ära klaaritud. Samuti tekkisid need pigem erinevate väärtushinnangute, mitte isikuomaduste või välimuse põhjal.

Seth ei saanud ju sinna midagi parata, et ta selline oli. Tema polnud ju süüdi. Liisil hakkas korraga jälle poisist kahju. Ilmselt oli nagunii niru kasvada üles lastekodus, aga olla ka teistest erinev oma nahavärvi poolest ning lasta seda endale hommikust õhtuni nina alla hõõruda, see polnud ilmselt kuigi lõbus.

Liis teadis, et enne olevat poisid Sethi kartnud, üks ühe vastu temaga norima hakata polnud kellelgi vähimatki soovi. Ent nüüd, peale võistlusel juhtunud intsidenti, oli paljudes tärganud lootus, et järgmisel korral, kui midagi taolist juhtub, visatakse ta koolist välja. Võimalik, et poisid ei andnud endale arugi, miks neil seda vaja oli, aga nad üritasid kõigest väest. Tundus, et nende klassis oli tekkinud omamoodi võistlus – kes suudab poissi verbaalsete torgetega rohkem närvi ajada. Siiani polnud veel kedagi edu saatnud ja seega läksid ka torked aina teravamaks. Kõike seda kogedes tundus Liisile, et ta peaks aegajalt oma õpikute kaantelt üle kontrollima, mitmendas klassis ta siis õigupoolest käib. Nagu tänagi geograafia tunnis oli tal tunne, et tegu on pigem põhikooliga.