Читать книгу Must vares - Reeli Reinaus - Страница 8

Liis nõjatus vastu staadionipiiret. Ta oli kõik oma alad ära teinud ja oli põhimõtteliselt vaba, kuid ta tahtis näha veel jooksude finaale. Ja üldse oli tal aega küll. Spordipäeva tõttu olid tunnid ära jäänud ning nüüd olid nad juba enne kahte vabad.

„See pole ju aus,” kuulis ta Timot enda selja taga kaeblemas. „Kuradi mustad võidavad igal pool. Ta peaks eraldi jooksma. Las võistleb iseendaga.”

„Jookse vihaga, sa suudad,” julgustas Matt sõpra.

„Sitta ma suudan, tead sa mõnda valget sprinterit või?”

„Kunagi oli vist mingi norrakas. Ja siis veel üks kreeklane ka,” sõnas Matt.

„Oo, suur tänu!” porises Timo. „Mul on siis sitaks lootust.”

„Miks kõik teda vihkavad?” pomises Liis omaette.

„Nad ei vihka, nad on kadedad.”

Hääl tuli otse Liisi kõrvalt. Ta pööras pea. See oli Kert nende paralleelklassist.

Poiss märkas endal uurivat pilku. „Mina olen Kert. Sa oled siin vist veel alles uus?”

„Niivõrd-kuivõrd...” Liisile ei meeldinud eriti see termin „uus”. Pealegi teadis ta Kerti küll. Tüdruk lihtsalt imestas, kuidas poiss oli nii vaikselt talle seljataha hiilinud.

Kert oli pikka kasvu üle keskmise ilus poiss. Kui ta oma pruunide käharate juuste alt paistvate silmadega naeratas, tekkisid talle põskedesse armsad naerulohukesed. Liis teadis, et pooled tema klassi tüdrukud olid Kerdi järele hullud. Kert väidetavalt ei teinud neist aga väljagi.

„Aa, mina olen Liis,” sõnas Liis. Ta ei tahtnud ebaviisakas olla, kuigi see uueks pidamine oli teda natuke riivanud.

„Ma tean,” lausus Kert.

Tüdrukut see ei üllatanud, isegi nii suure kooli puhul liikus info üllatavalt kiiresti ja ta võis mürki võtta, et uuest tüdrukust 12A klassis räägiti kindlasti.

Nad olid mõnda aega vait ja vaatasid jookse.

„Miks kõik Sethi vihkavad?” küsis Liis viimaks küsimuse, mis tal juba mitu viimast päeva keelel oli.

„Kõik ei vihkagi,” lausus Kert. „Mina näiteks ei vihka teda.”

Liis naeratas. „Sa oled ilmselt ainuke. Aga tal pole ju ühtegi sõpra.”

„Kui ta neli aastat tagasi siia kooli tuli, siis tahtsid paljud ta sõbrad olla. Ta põlgas kõik ära. Seetõttu hakatigi teda imelikuks pidama ja viimaks mõnitama. Pooled ta klassist olid end ju lolliks teinud, kui püüdsid ta tähelepanu võita,” seletas Kert.

Liis ei teadnud sellest midagi. Äkki oli poisil siis ikkagi õigus, kui oli ütelnud talle, et tahabki üksi olla. Aga miks?

„Äkki ta ei usalda lihtsalt kedagi?” pakkus tüdruk. „Ma olen kuulnud, et paljud lastekodu lapsed ei õpi inimesi usaldama, sest neil pole olnud lapsepõlves piisavalt turvalist ja usalduslikku lähisuhet.”

Kert vilistas tunnustavalt. „Sul võib muidugi õigus olla. Lastekodus pole elu vist kerge ja nahavärv ei tule talle ka sugugi kasuks.”

„Ta ei ole nüüd nii must ka,” sõnas Liis. „Ma olen näinud palju pruunimaid tibisid, kes on end solaariumis grillkanaks lasknud kärsatada.”

„Keegi ei vaata neid nagunii. See näide ei loe,” naeris Kert. „Aga ta meeldib sulle või miks sa tema kohta muudkui pärid?” Poiss vaatas tüdrukule uurivalt otsa.

Liis tundis, et ta punastab. „Ei meeldi!” hüüdis ta. „Mitte selles mõttes, tead küll. Ma lihtsalt…” Korraga ta tundis, et salgab ja see oli nõme. Põhimõtteliselt oleks võinud Seth talle vabalt meeldida, kui poiss oleks natukegi sõbralikum olnud. „Vaata, ma tulin ju hoopis teisest kohast Tallinnasse elama ja ma ei saa aru, miks siin kõik üksteise vastu nii õelad on. Mul on tast lihtsalt kahju.”