Читать книгу Kliinilised valed - Reeli Reinaus - Страница 4

Ma praen liha. Võimalik, et seda on praadimiseks palju nimetada, sest ma lasen liha vaid natuke pannil pruuniks ja pistan siis pooltoorelt nahka. See on peaaegu taevalik nauding, kui ma sulgen silmad, et paremini tunda, kuidas lihamahl mööda mu kurku alla makku voolab. See on tänase päeva parim hetk.

Kui olin seitseteist ja kõik see algas, sain ma esimese asjana teada, kui tähtis on jälgida toitumist. Ma jälgisin siis. Hommikust õhtuni. See ajas mu hulluks. Ema tegi nii mõnigi kord kaks sööki – ühe mulle ja teise tervele perele. Ma nutsin pärast seda enda toas, kui ma olin pool õhtusööki pidanud mingit magedat juurvilja endale sisse ajama, vaadates, kuidas isa seapraadi vitsutab. Liha. Juba siis oli sel keelatud vilja maik.

Kui ma ülikooli tulin, ei suutnud ma end enam tagasi hoida. See ei olnud mingi uudis. Ma teadsin, et stressi puhul, rääkimata depressioonist, söövad inimesed kas rohkem või vähem. Mina sõin rohkem ja mul oli ükskõik, kuidas ma hiljem välja näen.

Algul püüdsin ma endiselt dieeti pidada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Hommikul läks tavaliselt lihtsalt – klaas vett, mahla või paar tassi kohvi. Lõunaks sõin salatit või puuvilju. Õhtul keetsin aedvilja. Ja siis ma enam ei suutnud. Ma olin loengutest ja praktikumidest liiga kurnatud. Mida tund edasi, seda rohkem ma toidule mõtlesin, kuid ma teadsin, et ei tohi süüa. Ja seega ma mõtlesin veel rohkem. Mul oli šokolaadi isu, kuid ma pidin selle maha suruma. Ja siis ma sõin. Ma sõin jogurtit, et unustada šokolaad. Ma ei unustanud. Siis sõin ma puuvilju, kuid ka neist polnud abi. Ma tahtsin midagi magusamat. Ja lõpuks sõin ma ikkagi šokolaadi. Ma läksin seda ekstra poodi ostma. Vahet polnud, mis kell oli. Herne pood oli ööpäev läbi avatud. Nii sain ma poole rohkem kaloreid kui siis, kui oleksin kohe magusaisule järele andnud. Ja nii iga päev. Ma ei õppinud isegi ajapikku sellest mitte kuraditki.

Ma ei kaotanud kilogi. Ma võtsin juurde. Mida rohkem ma juurde võtsin, seda meeleheitlikumalt ma dieeti pidasin. Ja seda rohkem ja ebatervislikumalt ma lõpuks sõin. Mul ei olnud olukorra parandamiseks mitte ühtegi stiimulit. Ei aidanud see, et ma ostsin üks number väiksemaid riideid ja lootsin, et see paneb mind dieedist kinni pidama ja alla võtma. Ega see, et hakkasin aeroobikas käima – pärast seda oli mul hundiisu.

Kõige hirmsamad olid nädalavahetused. Ma ei julgenud köögi ligigi minna, külmkapp ajas mulle hirmu nahka. Ma ei ostnud lõpuks enam koju rohkem toitu, kui üheks päevaks vaja, kuid see oli veel hullem. Kui ma teadsin, et mul ei ole majas enam midagi süüa, tuli kallale tohutu nälg. Ja ma läksin poodi. Ma käisin poes tund aega edasi-tagasi. Ma vaatasin igat asja, ma arvutasin kaloreid. Ma panin toidu korvi ja võtsin jälle välja. Mul oli tunne, et ma tahan seda kõike, kuid samas ei tundnud ma millegi konkreetse järele üldse isu. Mul oli piinlik. Ma arvasin, et müüjad tunnevad mind juba ära ning peavad mingiks napakaks ja naeravad mu üle. Mul oli tunne, et turvamehed kahtlustavad mind kavatsuses midagi varastada, sest miks ma muidu käin kogu aeg edasi-tagasi, laon kaupu korvi ja siis jälle välja? Uurin üht ja teist asja ning neid ometi ei osta. Ma ei julgenud viimaks isegi enam pead tõsta, sest kartsin, et ma näen kedagi tuttavat, mõnda kursakaaslast. Ma käitusin ju nagu psühhopaat.

Lõpuks hakkasin ma poode vahetama, kuid sellest ei olnud kasu. Ma arvasin ikkagi, et kõik teavad ja tunnevad mind ja räägivad isekeskis, et jälle tuli see hull tüdruk, kes käib tund aega mööda poodi ja tõstab kaupu ringi. Ma kartsin, et mulle tullakse seda varsti ütlema, et ma saan mingi üleüldise poeskäimiskeelu. Ja lõpuks ostsin ma ikkagi puuvilju ja jogurtit ja aedvilju, mida isegi suurt keeta ei viitsinud, riivimisest ega muud moodi töötlemisest rääkimata. Ja olin oma ostuga siiski väga rahul ja mõtlesin end premeerida liitri jäätisega, lohutades end mõttes, et see on kasulik, see on tehtud piimast või koorest. Neis on ju kaltsiumi ja kaltsium aitab luude hõrenemise vastu. Ja pealegi ei ole kaloreid vaadates suurt vahet, kas tavaline, vanilje- või šokolaadijäätis, ja siis ma ostsingi alati šokolaadijäätise.

Siis, kui ma olin peaaegu pääsenud ja olin juba kassajärjekorras, ma murdusin. Ja ma ei saanud selle vastu, see iha oli must tugevam. Süüdi olid muidugi ka õhtused pikad järjekorrad. Viimaks sirutasin ma ikkagi käe ja võtsin šokolaadi – suure Karl Fazeri, rosinate ja pähklitega. Ja lohutasin end sellega, et ma ei pea seda ju ometi korraga ära sööma. Ma võtan ehk vaid mõne tüki. Ma ei pruugi ju tegelikult sedagi võtta. See võib mul lihtsalt kodus olla.

Kuid ma sõin ikkagi. Peaaegu alati. Üle poole sõin ära. Ja ma ostsin alati selle šokolaadi, iga kord. See oli sõltuvus. Ma teadsin seda, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Ma proovisin süüa enne niipalju puuvilju, kui ma suudan. Ma suutsin päris palju. Ja siis, kui ma olin ennast kurguni mandariinidest, õuntest, pirnidest, apelsinidest, banaanidest, virsikutest, ploomidest ja kõigist teistest puuviljadest, mida ma leidsin, täis söönud ja tundsin sellist imelikku vesist tunnet, tahtsin ma alati midagi soolast. Ja kui ma siis vastumeelselt, kuid oma kehale vastu tulles olin ära söönud paar viinerit, kuklas tiksumas teadmine, et üks viiendik viinerist pidi olema rasv, tahtsin ma omakorda midagi magusat. Ja ma läksin ja võtsin šokolaadil paberi ümbert ära ja lubasin endale, et seekord olen tugev ja võtan ainult paar tükki. Selle kinnituseks murdsin ühe rea lahti ja panin ülejäänu korralikult kappi tagasi. Kuid juba sel hetkel olin ma kindel, et peagi lähen ma ja harutan selle paberist ja hõbepaberist lahti ja võtan veel. Ja veel. Ja veel. Senikaua kui šokolaad on otsas või mul on süda paha või ma hakkan nutma. Lõpuks hakkasin ma peaaegu alati nutma. Sellepärast, et ma ei suutnud sellele lõppu teha, sellepärast, et ma läksin aina paksemaks ja paksemaks. Ja sellepärast, et mu vanemad oleksid sellest teada saades olnud kurvad ja pettunud. Peamiselt küll kurvad.

Ma ei tahtnud neile veel rohkem haiget teha. Veel rohkem, kui neile teeb teadmine minu surmast, mis pidi suure tõenäosusega saabuma lähima kümne aasta jooksul.