Читать книгу Kliinilised valed - Reeli Reinaus - Страница 5

Ma ei tea, kui kaua ma olen maganud, ja mind ausalt öelda ei huvita see ka. Mul ei ole täna haiglas kohustusi. Ja ma ei kavatse neid endale ka võtta – sirutan käe mobiili poole kontrollimaks, kas see on ikka kindlalt väljas. Ma ei mõtlegi seda sisse lülitada. Las ta olla. Ma laman veel mõnda aega voodis. Seejärel tõusen üles ja lükkan kardinad eest ära. Päike paistab ja neli üle tänava kasvavat kaske õõtsuvad kerges tuules. Vastasmaja ees teevad poisikesed rulaga trikke. Kaks kassi peesitavad trepil. Üks naabrimehe musta-valgekirju, teine punane, viimasel ajal kusagilt välja ilmunud suur paks kõuts. Naabrivanamutt annab talle piima. Pole mingit kahtlust, et ta jääb siia. Ma kehitan õlgu. Mind need kassid ei sega.

Ma ei viitsi rohkem välja vaadata ja istun voodile tagasi. Ma lasen pilgul üle toa käia, püüdes vaadata iga asja nagu uut. Asjad ei ole uued, mul on oma magamistoa sisustus peas. Isegi une pealt, võiksin ma lisada. Mõne minuti pärast lõpetan ma toa revideerimise, panen T-särgi selga, tõmban teksad jalga ja lähen kööki. Ma teen endale neli singi ja juustuga võileiba ning keedan kohvi. Võileivamääre hakkab otsa saama ja ma olen sunnitud karpi päris põhjalikult kraapima. Viimaks viskan ma selle prügikasti.

Vahepeal, sel ajal kui kohv tilgub, toon postkastist ajalehe.

Seejärel istun ma uuesti köögis ja sirvin seda hajameelselt. Kusagil on lõhkenud autopomm, Moskva metroos on rong rööbastelt välja sõitnud, Linnateater läheb Poola festivalile, Baruto on saanud juba seitse võitu järjest. Ma ei tea, mida neist uudistest arvata. Või kas need ongi üldse mingid uudised. Seda kõike on ka enne juhtunud, seda juhtub ka tulevikus. Ikka lõhkeb kuskil pomm ja eks ka tulevikus sõidab Linnateater Poola. Just nende uudiste taustal mõistan ma, et mul pole mitte kuhugi kiiret. Et ma olen saavutanud rahu. Sest ma tean, mis on mu ülesanne. Mu ülesanne on päästa elusid. See on tasu ja karistus ja hüvitus ühtaegu. See on karma.

Kohv saab valmis ja ma valan selle ühte suurde kruusi. Tema lemmikkruusi. See mõte tuleb sama juhuslikult, kui ta ka läheb. Teadmine, mitte mõte. Ma vaevu veel püüan ta kinni. Taban enne, kui ta kuhugi maailmaruumi kaob. Teadmine sellest, mis on olnud. Mis lihtsalt eksisteerib kusagil mu alateadvuses nagu kinnitus, et see siiski on kunagi juhtunud. See annab mu tegevusele teatud põhjenduse. Kuigi ma enam ammu ei otsi seda. Ma naeratan justkui teolt tabatult. Ma pole enam ammu selle üle mõtlema jäänud.

Võtan lehe uuesti kätte, justkui see aitaks tõrjuda seda kavalat mõtet. Mõtet, mis mulle süütult ligi hiilis. Hea küll, las ta olla. Ma sulgen silmad ja loen ühe palve. Hetke pärast tunnen, kuidas tasakaal on taastunud. Ma söön oma võileivad ära ja sirvin lehte edasi. Seejärel lähen elutuppa ja vaatan mõnda aega raamaturiiuliga tõtt. Ma tean, mida ma peaksin harjutama, kuid ma ei viitsi. Täna pole see päev.

Ma hoopis loen natuke ja seejärel kordan paari palvust. Loen kõva häälega, et kuulata, kuidas sõnad helisevad. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei naudi seda. Tunnen sulaselget naudingut, kui mu keel sõnu moodustab. Ma tunnen nende kõditust suulaes. Aglasis, Heramael, Sergulath…

Teen endale kusagil lõuna paiku ühe purgisupi – borši sealihaga ja söön selle kõik ära. Ma tunnen end peale seda veel näljasemana. Tegelikult tahaksin korralikku praadi, kuid ma ei viitsi välja minna. Peale sööki lülitan telefoni sisse, klõpsin läbi kõik telekakanalid ja valin riiulist paar raamatut, mida sirvida.

Õhtul, kui ilm on juba pisut jahedamaks muutunud, lähen jooksma. Ma sörgin umbes kümme kilomeetrit. Mu pulss on pea terve jooksu kestel ühtlane – saja kahekümne ligi. Tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas punalibled transpordivad kopsudest kudedesse hapnikku ja kudedest kopsudesse süsinikdioksiidi.

Peale jooksu teen Emajõe ääres mõned kätekõverdused ja venitused, seejärel sörgin koju tagasi. Koju jõudes lähen duši alla, pärast seda korgin lahti ühe õlle ja istun sellega teleka ette. Mul on üks kanal, kust tuleb päev otsa ookeanivaade koos lainete laksumisega. Ma sulgen silmad ja mõtlen end sinna. Ma ei tea, kui kaua ma niiviisi olen olnud, kuid ma tunnen end hästi.

Ma loen kuni poole üheni. Siis panen ma mobiili hommikul kella viieks helisema. Mu viimane mõte enne magamajäämist on, et ma olen õnnelik.

Unes ma näen, kuidas sa tuled poest. Millegipärast oled sa ostnud kaks sibulat, pool kilo heeringaid ja natuke vaske. Sellise rusikasuuruse känaka. Sa ütled, et selle saab Emexisse viia, kui meil kuu lõpus raha otsa saab.