Читать книгу Pöörane reis - Reet Kudu - Страница 2

Pühendan kõigile triatleetidele,

pisikestele, suurtele ja puruvanadele.

ESIMENE ÜLLATUS

Kui ma alevisse jõudsin, oli onul mulle kohe varuks esimene üllatus. Helekollane, punaste triipudega ja läikiv. Uhiuus jalgratas. Sõiduriist meenutas mulle pigem spordikuulsuste auringe kui minu mannetut väntamist kohalikel metsaradadel.

Ma isegi unustasin hetkeks, et olin kogu viimase nädala protesteerinud alevis suvitamise vastu ja olin otsustanud esimesel võimalusel põgeneda. Ma olin juba peaaegu täiskasvanu! Viieteistkümneselt olnuks ometi märksa mõistlikum mererannas jäätist müüa kui mingi kolkaküla koeri hirmutada. Nii olin ma kinnitanud emale viimased kaks nädalat, sest tal polnud õigust mind järjekordselt vanaema juurde saata nagu mingit postipakki. Pakki, kus kingitusena määritakse kaela iseendale ebavajalikke asju, kas või oma isiklikku tütart.

«Aga Sillikene, ole ometi mõistlik,» oli ema veel Tallinna bussijaamas vannutanud, «vanaema ootab sind ometi nii väga! Ja sel suvel on neil sulle mitmeid üllatusi!!»

«Parim üllatus oleks, kui onupoeg Väntsuke ei istuks enam päevade kaupa minu toas. Neil on seal alevis maja nagu loss, aga nad ei raatsi mulle isegi sahvrimõõdulist isiklikku tuba eraldada. Miks peab arvuti just selles ruumis olema? Miks peab Väino alalõpmata ekraani ees konutama?» püüdsin ma emale mõistust pähe panna, aga täiskasvanute puhul on see loomulikult lootusetu tegevus. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Nii arust kui ka varandusest. Meie suguvõsas pole üksnes onu Vahur varanduse kogumisega hiljaks jäänud. Aga aru asendab alevis arvuti.

«Silli, küllap nad tahavad, et sinagi rohkem kompuutrist teaksid! Arvuti on meie tulevik…»

«Kas tulevikus hakatakse lausa tänaval neid nõmedaid sõjamänge mängima: tulistama, paugutama, taga ajama?» hüüdsin ma nördinult. «Nad on mind arvutihullusega majast välja söönud. Kõik alevi jõmpsikad kükitavad ümber selle masinavärgi ja ma pean hommikust õhtuni metsas ringi uitama või vanal rattaloksul mööda mättaid hüplema!»

«Sel suvel on kõik teisiti,» teatas ema mulle hüvastijätuks võiduka naeratusega.

Teistsugune oli niisiis jalgratas, uhiuus ja sädelev.

Aga Vänts polnud sugugi muutunud. Jõmpsikas ei viitsinud mulle isegi vastu tulla, et pealinnast saabunud täditütart viisakalt tervitada.

Kui tädi Katariina mind oma tuppa saatis, leidsin sealt loomulikult arvuti külge aheldatud onupoja.

«Kas me ei võiks sel suvel Väinoga tubasid vahetada?» pöördusin ma tädi poole oma kõige mesimagusama naeratusega, mis oleks pidanud igale herilasele vastupandamatult mõjuma. Aga paraku mitte herilasetaolisele onunaisele, kelle kogu töökus ja kaitsvad torked pidasid silmas üksnes pojukese heaolu.

«Sillikene, jumal hoidku,» aietas tädi Katariina nii ehmunult, nagu oleksin kogu alevilossi tahtnud igaveseks endale krahmata, «Väntsukest ei saa ometi arvutituppa panna, sest siis toksib ta kogu öö!! Sinuga, Silli, õnneks niisugust hirmu pole. Sa oled meil tubli rohkem jalgade kui peaga. Sul jagavad jalad rohkem kui pea. Näe, onu Vahurgi hindas seda. Kinkis sulle jalgratta, mis maksis terve varanduse. Nõnda uhket pole isegi igal tippsportlasel.»

«Ma võin jalgratta Väntsule anda, noh, kas või selleks suveks laenata,» üritasin ma veel kord meeleheitlikult oma suve päästa. «Las ka Vänts liigutab natuke jalgu! Talle kuluks see ära, kõht ees nagu trumm…»

«Kellel on pea, sellel on pea. Mitte igaühele pole niisugust helget pead antud!» torkas tädi Katariina tõelise herilasena. «Me ei oota mingit tänulikkust. Ei jalgratta eest! Ei millegi eest… Aga ühe pealinna preili pärast ei hakka me siiski kogu elu ümber korraldama!»

Ja läinud ta oligi, jättes mu järjekordselt «oma tuppa» koos Väintsu selja ja arvutisse kiindunud pilguga.

«Pagana kaebupunn! Kituja niisugune,» kuulsin äkki arvutitoolilt pominat ja see oli tõesti liig mis liig.

Ma olin kodutum kui kõik kodutud ühtekokku. Ma ei saanud isegi minna suveks laste varjupaika. Minu jaoks polnud olemas ühtegi turvakodu, sest ema oli mind suveks meie pealinna korterist lihtsalt välja visanud ja alevis laiutas jõukas onupere. Ja seda kõike nimetasid nad minu tervise eest hoolitsemiseks.

Ja justkui minul oleks viiuli harjutamiseks vaja üksnes käsi või jalgu, aga mitte pead!?

Igatahes polnud onu majas ka eelmisel suvel leidunud pelgupaika, kus ma oleksin saanud viiulit mängida. Viiuliga võisin ennast lohutada üksnes metsas. Toppisin nüüdki pilli suurde seljakotti ja otsustasin kogu päevaks tihnikusse kaduda. Hundid on ka paremad sugulased.

Vaevalt sain uue imeratta maja ette lükata, kui vanaema tormas trepile.

«Sillike, kuhu sa ometi praegu?!» hädaldas vanaema. «Tegin sinu lemmikkooki. Kohe on meil pidulik lõunasöök sinu auks…»

«Te oleksite võinud minu auks… Minu auks tuleks parem koerakuut vabaks teha, et mulgi oleks oma pelgupaik!» purskasin mina vastuseks.

«No kelle eest sa ennast nii hirmsasti peitma pead?» käratas nüüd onu Vahur, kes oli minu selja taha ilmunud. «Ole ikka inimsõbralikum, Silli! Mu õde läks selle nahka. Keegi ei kõlvanud, miski ei sobinud. Nüüd istub üksinda! See tähendab… On tore, et olete kahekesi ja et sul on nii vahva ema, kes oma tütart pealinna esimeseks printsessiks peab. Aga mu õde on sind inimpelglikuks muutnud, Silli! Miks peavad kõik välja kolima, kui sina majja ilmud? Ah? Juba eelmisel suvel oli see jant! Väino on sulle ju venna eest, kuigi mõned aastad noorem. Hoidkem kokku, sest meid on vähe!»

«Ma… Ma tahtsin vaid ratast proovida,» pomisesin mina ja olin nagu ikka onu ilukõne ees võimetu. «Talv otsa linnas oldud, tahtsin metsa…»

«Metsa? Ei! Selle rattaga mitte mingil juhul!» hüüatas onu Vahur ehmunult. «See on võidusõiduratas, mitte maastikuvägilane. Metsaradadel ega mätastel niisugusega ei matkata.»

«Kas ma pean nüüd hakkama ümber söögilaua ratast väntama?» pahvatasin mina. «Kui sellele riistapuule ei tohi ühtegi kriimu teha, siis võiks helekollase imemasina panna parem arvuti kõrvale toakaunistuseks!»

«Hea küll, Silli, ise meelitasid minult saladuse välja. Sel suvel saab sinust tõeline sportlane. Aga sporditüdrukud treenivad maanteedel, mitte ei peida ennast metsas.»

«Ja kuidas siis minust äkki sportlane saab!? Nagu muinasjutus? Hea haldjas vehib võlukepikesega?»

«Sa lähed rahvusvahelistele võistlustele Austriasse,» teadustas onu uhkelt, nagu oleks ta mulle juba võidukulda kaela riputamas. «Tänavu on seal nimelt kavas ka triatloni noortevõistlused…»

«Tänavu?» ehmusin ma nüüd sootuks. «Kohe sel suvel? Ma ei oska, ma ei tea, ma pole ju kunagi…»

«Mina olen Eesti vabariigi noortekoondise sponsor,» kuulutas onu Vahur enesekindlalt, nagu tähendaks need sõnad vähemalt kümmet aastat usinat triatlonitrenni.

«Miks ikkagi mina? Kes küll otsustas?»

«Mina loomulikult,» imestas onu. «Minu buss, minu rahad! Kes siis veel peaks otsustama?»

«No ma ei tea,» mõmisesin mina jahmunult. «Mõni triatleet ehk? Mõni asjatundja?»

«Mu koolivend Sulev on triatleet. Tema mind värbaski. Käis peale nagu uni, et hakka sponsoriks ja hakka rahajagajaks. Ma siis vastu: mida sulle ja mida mulle! Võtad mu õetütre kampa, siis lööme käed! Mis poisil üle jäi. Praegu on kõigil hambad varnas. Eriti neil uutel spordialadel, mida pole eestlaste seas veel eriti reklaamitud,» uhkeldas onu.

«Nagu orjaturg,» sekkus äkki vanaema. «Sina mulle, mina sulle. Ega Silli ole mingi hobune, et sa teda luba küsimata võistlustele talutad. Tüdrukul endal suu peas. Jääb nii, nagu Silli ütleb.»

«Loomulikult! Kuidas printsess soovib?» tegi onu mu ees nii naljaka kummarduse, et ma tahtmatult naerma puhkesin.

«Näed nüüd, memm! Silli ainult naerab su kahtluste peale. Triatlon ongi praegu rohkem suvitajatele. Uus ala, suvine värk. Aga Silli sõtkus kogu eelmise suve ratast, ujus nagu kala… Kui see pole õige trenn, siis missugune see veel peab olema? Plikal vaja end tuulutada, muidu muutub tõesti printsessiks. Kas sõidame, Silli?» lõpetas onu hoogsalt sütitava kõne.

«Sõidame!» hüüdsin mina õhinal.