Читать книгу Pöörane reis - Reet Kudu - Страница 3

Kui ma uuel rattal mööda maanteed edasi kihutasin, siis ei tundunud mulle olümpiavõit enam eriti kaugena. Veel paar aastat, veel mõned auringid. Ja juba astun ma maha lennukitrepilt, mulle pannakse kaela loorberipärg ja juubeldav rahvahulk kannab mind õlgadel otse mu ema ette.

«Kus su viiul on?» küsiks ema nukralt, aga mina hõikaksin vastu: «Ah, mammi, kes teab viiulimängijaid? Minu pinginaaber arvas, et Gidon Kremer tähendab mingit ülimalt peent näokreemi. Sõna «Kremer» seostus tal vaid kreemiga, mitte maailmakuulsa viiuldajaga. Kõik tunnevad meie Erikat ja Erkit. Ma tahan Erikaks, ma tahan Erkiks…»

Siin mu juubeldav sisemonoloog katkes. Erkiks saada oli siiski ülimalt keeruline, ausalt öeldes, täiesti võimatu! Kümnevõistlusega tegelesid ainult mehed… Erki Nool oli igati ja täiesti mees. Meie koolitüdrukute lemmik. Mina olin aga paraku lõplikult ja otsustavalt naissoost. Ma tahtsin olla tüdruk, aga samas tahtsin teha Erki kombel mehetegusid. Käes! Minust saab esimene naine, kes võidab kümnevõistluse. Tüdrukud hakkavad tegelema kümnevõistlusega. Eesti läheb ajalukku spordimaana, kus pole mingit sugudevahelist ebavõrdsust ja iga tirts vehib staadionil neid kõiki kümmet…

«Oh, õudust!» hüüatasin ma maanteetolmu.

Mulle meeldis nimetus «kümnevõistleja» ja mulle meeldis Erki loorberipärg, aga mulle poleks põrmugi meeldinud higistada, treenides kuulitõuget, kettaheidet… Kuuli tõukasin ma koolistaadionil kõige vähem ja ema lohutas mind pärast, et viiulimängijad peavad käsi hoidma hoopis oma pilli jaoks.

Ei, alustada võiks siiski sellest kummalisest triat­lo­nist, kus eestlastel pole veel oma Erikat ega Erkit. «Tri» tähendab igatahes kolme ala ja see on märgatavalt vähem, kui pingutada kaks päeva järjest kümmet erinevat sporditrikki.

«Ma ei hakka teibaga taevasse lendama!» hüüdsin ma valjusti männilatvadele. «Ma kardan kõrgust, minust ei saa teivashüppajat! Minust saab triatleet, mitte tsirkuseakrobaat ega kümnevõistleja…»

Kui ma koju jõudsin, teatas onu Vahur uhkelt, et esialgu hakkavat tema minu treeneriks.

«Kuni Sulevi saabumiseni, noh! Võtame veidi aega, uurime asja, teeme teaduslikult,» praalis onu.

Teaduslikult? Mulle meenusid kohe igasugused loomad, kellega katseid tehti. Missuguseid eksperimente kavatses küll onu minuga ette võtta?!

Aga onu teatas hoopis heatujuliselt: «Hei, noor triatleet, lähme ujuma!»

Järve ääres selgus, et onu kogu teadus seisnes vaid stopperiga aja võtmises, sel ajal kui mina ujuda vehkisin.

See oli õigupoolest üpris lõbus, sest alevipoisid hoidsid eemale ja keegi ei julgenud mind kiusama tulla nagu eelmisel suvel. Ma ei mäletanudki, millal onu minuga viimati ujumas käis. Ikka oli tal vaja äri ajada, ikka midagi pakilist toimetada. Ometi oli just onu Vahur mind ujuma õpetanud. Tänu temale ei sulistanud ma kaldavees nagu paljud kohalikud jõmpsikad. Onu olevat kunagi olnud ujumises kõva käsi, Eesti paremate hulgas. Aga siis tulnud äri vahele. Ikka see äri ja äri!! Äri pärast jäin ma onust ilma ja nüüd ajab isegi Vänts arvuti kaudu mingit salapärast äri. Ta on täiesti tooli külge kinni naelutatud, ei märka sooja suveilma ega tea midagi veemõnudest.

Ma hakkasin triatloni armastama kas või seepärast, et see oli mulle onu tagasi andnud. Enam ei tundnud ma end kodutuna, sest mulle ei tulnud lihtsalt kodu meeldegi. Ei alevi ega pealinna oma.

Mulle meeldis kõige rohkem onu Vahuriga võidu ujuda. Startisime, pea ees, vanalt kasetüvelt ja kroolisime otse üle järve. Onu ujus vahel liblikat, et mind järele oodata, ja mina tihtipeale konna, sest kroolimisega on mul ikka veel raskusi. Rannavees sulistajate ja mulistajate silmad olid aupaklikust imestusest pärani, kui me lõpuks veest välja ronisime. Keegi ei teinud totakaid nalju nagu mullu suvel: «Silli-Pilli, too mul tilli!»

Ma muidugi rõõmustasin liiga vara, sest suud olid jahmatusest ammuli siiski vaid noorematel jõnglastel.

Suuremate poiste salasepitsusi ma neil hetkedel ette ei aimanud. Ma ei aimanud ka seda, et mitte iga treener ei oska ränka kehalist pingutust muuta rõõmsaks spordimänguks, kus pidev naljatlemine ja võistluslik hasart hoiavad meeleolu üleval.

Ma olin õhtuti nii väsinud, et vajusin kohe unenägudeta unne ega kuulnud enam isegi Väntsu salajast hiilimist arvuti juurde. Eelmisel aastal oli see mind alati kohutavalt vihastanud. Ma olin just hakanud uinuma, kui uks kääksatas ja Vänts virilal ilmel teatas, et ta olevat midagi minu tuppa unustanud. Pärast vähkresin unetult pool ööd ega suutnud enam kuidagi magama jääda.

Vanaema hakkas hädaldama, et onu tapvat lapse ära.

Mina aga ei tundnud end esimest korda lapsena. Onu võttis ju mind lõpuks ometi tõsiselt, pühendas mulle palju aega.

Isegi tädi Katariina märkas: «Kuule, Vahur, sa oled selle spordinädalaga poole kõhnemaks ja nooremaks muutunud. Hakkad mulle juba meelde tuletama seda sitket meest, kellesse ma kord armusin…»

Kuigi triatlonis pidi olema kolm ala, treenis onu minuga põhiliselt ujumist. Sel lihtsal põhjusel, et talle endale ujumine kõige enam meeldis. Rattasõitu käisin ma õhtuti üksi harjutamas. Ja uus ratas oli nii hea minekuga, et mul õnnestus kõigi külakoerte eest edukalt põgeneda.

Tuul vuhises kõrvus.

Kogu maailm oli mu ees valla. Kujutlesin end võistluste liidrina, kes läheneb finišilindile uhkes üksinduses. Ma sõitsin alati märksa rohkem kilomeetreid, kui onu oli mu treeninguplaani kirja pannud, sest vastse jalgrattaga oli nii mõnus kihutada.