Читать книгу Viimane kustutab tule - Rein Raud - Страница 3

Lähtepunkt: Ärastvere, juuli

“Mis siis, kui ma karjuma hakkan?” küsis Almiira. “Keegi kuuleb ja sul tuleb ebameeldivusi.”

“Palun väga,” kehitas mees õlgu, ehkki oli näha, et see mõte teda häiris. “Aga me oleme ju täiskasvanud inimesed. Pealegi, siit edasi minna ei ole sellegipoolest lubatud, ja kui keegi teie kisa peale siia tulebki, on see minu kolleeg.”

“Noh, aga minul jälle on päev ikka päästetud,” teatas Almiira rõõmsalt.

Ilusa suveilma jaoks kohatult pikas mustas nahkmantlis mees oli hetk tagasi tekkinud tema ette metsarajale otsekui eikuskilt. Eks ta pidi muidugi olema mõne puu tagant välja astunud. Viimased mõnikümmend meetrit oli Almiira rühkinud ülesmäge, tihedate kõrgete kuuskede mets oli asendumas hõredama männikuga. Ta oli lootnud, et kui künka tipule jõuab, avaneb sealt kena vaade.

“Aga mujal on ju ometi nii palju kohti, kus jalutada?” küsis mees. “Võib ka randa minna, päevitada nagu teil sellise ilusa ilmaga kombeks.”

“Kust sina seda tead?” vidutas Almiira vihaselt silmi.

“Oh, meil on juba kord nii, et elanikud ei liigu territooriumil ringi järelevalveta. See poleks mõistlik.”

“Mis mõttes? See tähendab, sa muudkui piilud või? Kui ma päevitan? Kurat, on ikka hea töö küll, midagi pole öelda.” Almiira ei sallinud silma otsaski valgeid rante oma pruunil kehal ja oli seni arvanud, et siin võib ta neist ometi hoiduda.

“Aga teil pole ju põhjust enda juures midagi häbeneda, ma arvan,” ütles mees ja kummardas. Ehkki tegelikult ei meeldinud see kenas lillelises suvekleidis ja helesiniste sandaalidega blondiin talle üldse, ei meeldinud tema tahtejõuline lõug ega tema täiskuutaoline nägu. Eriti ei meeldinud talle naise õlale tätoveeritud yin ja yang. Üldse ei saanud ta aru, miks pidid naised end tingimata tätoveerima. Aga sõnavõtud neil teemadel ei kuulunud tema töökirjeldusse.

“Mul on sügavalt pohhui, mida sa arvad,” ütles Almiira. “Ja ma olen muide taekwondo trennis käinud. Vaat kui äsan sulle jalaga munadesse. Mis sa siis ütled? Ah?”

Mees turtsatas.

“Meile ilma krav maga musta vööta muidu üldse tööle ei võeta,” teatas ta.

“Muus osas siis vist jälle väga nõudmisi nagu polegi,” arvas Almiira. “Aga mis seal ikka. Kui ei, siis ei.” Ta pööras minekule. “Head seismist siis.”

Mees ei vastanud midagi ja kadus tagasi puu taha, nagu teda poleks seal kunagi olnudki.

“Aitäh, ma saan ise,” ütles Kaspar. Ta tõstis oma kohvri õrnalt nõtkuvale paadisillale ja ronis paar sammu mööda puust treppi üles.

“Tere tulemast,” sirutas paadisillal seisev Doctor Who T-särgis ja lahtises kaitsevärvi vestis mees talle käe. “Mina olen Peeter. Tiitleid pole vaja, eks me oleme siin kõik omad inimesed. Ja ütleme sina.”

“Väga rõõmustav. Kaspar.” Peeter oli temast tükk maad lühem, aga tublisti prullakam ja pealagi kippus tal läikima.

“Welcome to the club, nagu öeldakse.” Peetri käesurve oli tugev ja lühike. “Reis sujus mõnusasti, ma loodan?”

“Jah, aitäh.” Vahepeal oli Kasparil merel tuule käes küll kergelt jahe hakanud, aga praegu tundus see kuiva maa kõrvetavas palavuses lausa uskumatu.

“Suitsu?” Peeter võttis vestitaskust paki mingeid ilma filtrita sigarette, kergitas kulmu, kui Kaspar keeldus, toppis ühe neist merevaigust pitsi ja pani põlema. “Igaks juhuks ütlen kohe, et mobiilid meil siin ei levi, aga kui sul on vaja kellelegi teatada, et oled õnnelikult kohal, siis anna nimi ja number, ma helistan. Ja ma loodan, et sulle meeldib siin.”

Kaspar vaatas ringi. Miks talle ei peaks meeldima? Aga samas, miks peaks? Ärastvere oli hoopis teistsugune, kui ta ette oli kujutanud. Ta oli arvanud, et kõik on siin märksa ametlikum, et töötajad kannavad võib-olla mingit vormi, et maja ümber on kindlasti tara ja keegi istub väravas, kontrollib igaühe tulemisi ja minemisi. Aga ei, siin oli täitsa nagu mingi sanatoorium. Taamal künkal seisis suur vana maja, kaks korrust ja viilkatuse all veel pööning, värvitud rootsipunaseks nagu siinkandis ikka. Selle tagant paistis tenniseväljak, mida teiselt poolt piiras justkui aed või park, eemalt ei saanud ta aru, kui suur. Ja mööda kallast läks jalgrada, mis sadakonna meetri järel suubus liivaranda. Ja maja ees olid kenad lillepeenrad.

Teisalt, kui ainuke viis siia tulla või siit minna on merd mööda, polegi ju muud väga tarvis valvata kui paadi võtmeid.

“Sa mine ees sisse,” ütles Peeter talle. “Mul on veel vaja siin kaup lasta maha laadida ja paberid korda teha ja üldse.” Nad hakkasid paadimehega kahekesi maha tõstma raskeid toidukaste, mis moodustasid laadungi põhiosa.

Kaspar noogutas, tõmbas kohvri käepideme välja ning hakkas seda mööda kruusateed üles maja poole vinnama.

Kajakad kiljusid.

Kaspar tiris kohvri kivitrepist üles, lükkas praokil ukse õlaga lahti ja astus sisse. Kohe eeskoja taga pidi ta vasakule pöörduma ja tema ees avanes kõrge lae ja roheliseks tapetseeritud seintega ruum, selline elu- ja söögituba, kus suure ovaalse laua ääres istusid kaks inimest. Üks tütarlaps ja üks mees. Mõlemad, kohe näha, hoopis teistsugused kui tema. Tütarlaps oli suurte pruunide silmade, pikkade uhkete juuste ja natuke paksude huultega. Selline õige pisut suure kondiga, aga muidu koduselt kena. Valges kampsunis, kahe- ja kolmekümne vahel, Kasparist niisiis mitu head aastat noorem. Mees oli jällegi vanem, kohe tükk maad vanem, musta higise juuksepahmakaga, seljas kohatult elegantne ja hästiistuv ülikond, isegi lips oli tal ees väga äge, roosa-hallitriibuline. Justkui siin peaks üldse lipsu kandma. Aga võib-olla just peaks? Tont seda teab. Kaasas Kasparil igatahes ei olnud, koduski oli neid vaid üks, erandlikeks sündmusteks.

Muidu jättis see mees küll sellise mulje, nagu võiksid tal jalas olla valged ilma paelteta kingad. Ja tema nägu tuli Kasparile kuskilt justkui tuttav ette. Mees oli süvenenud lehelugemisse ega tõstnud Kaspari tulekut kuuldes isegi pilku, tütarlaps aga hüppas toolilt püsti nagu nõelaga torgatud. Tal olid jalas mustad sukad ja roosad kõrgete kontsadega kingad, pani Kaspar nüüd tähele.

“Tervist,” ütles tüdruk, “mina olen Mall. See on Raivo.”

“Väga lahe,” ütles Kaspar ja pani kohvri käest. “Kaspar.”

“Kas Peeter ütles sulle juba, mis toas sa oled? Ma loodan, et sa ei pane pahaks, me siin sinatame kõik üksteist?”

“Ei, muidugi. See tähendab, ei pane pahaks. Või noh, Peeter ei ütelnud mulle tuba ka tegelikult.” Kaspar muigas ja tütarlaps naeratas samuti.

“Pole midagi, võta istet, küll ta tuleb ja räägib. Aga tead, ma lippan õige vaatan, kuhu ta nii kauaks jääb.” Mall astus uksest välja ja pani selle enda järel ettevaatlikult kinni.

“Ära pane tähele,” ütles Raivo nüüd, pilku ajalehelt ikka veel tõstmata. “Ta flirdib kõigiga ühtmoodi.”

“Aa,” noogutas Kaspar.

Järgnenud vaikuses tõusis Kaspar jälle püsti ja vaatas ringi. Vana hoone oli ilusti korda tehtud, raha säästmata. Tagaseina oli müüritud kamin, mis tuhajälgede järgi otsustades näis täitsa töökorras, aga paremal käel madalale, peaaegu põrandani ulatuvad klaasaknad olid vist arhitektuuriline uuendus. Toa vasakust servast viis trepp teisele korrusele. Otse välisukse vastas, juba enne toa õiget algust olid aga veel kaks ust, uut ja kerget. Üks neist oli natuke laiem, sellel rippus käekirja meenutavate tähtedega pronkssilt “Administratsioon”. Teine oli kitsam ja sildita.

“Ja mille eest sina siis istud, Kaspar?” küsis Raivo korraga.

“Mis mõttes istun?”

“Ära mängi lolli. Keegi meist ei ole siin vabatahtlikult, ei ole sina ka mingi erand.” Nüüd vaatas Raivo lehe tagant välja ning nägi Kasparit esimest korda. Tema silmad tõmbusid vidukile, Kaspar taipas kohe, et teine oli tema siilipeast ja laiadest õlgadest oma järeldused teinud.

“Sina oled meil vist rohkem sellise musklitöö peal, Kaspar? Või mis? Aitad näiteks äraeksinud rahasummadel koju tagasi jõuda? Annad ülbeks läinud noortele tegijatele valusaid, aga vajalikke õppetunde? Seisad väljas valvel, kui vanamehed räägivad suletud uste taga asjast? Mis?”

“Ma ei ole mingi mafioss, kui sa seda mõtled.” Kasparil oli natuke raske Raivole sina öelda. “Ma olen rekka peal. Kaugsõidud. Ei maksa kohe silte kleepima hakata.”

“Okei, sorri.” Raivo tõusis püsti ja ulatas talle käe. “Ärme siis nüüd viha ka pea, eks. Minu sa tundsid ära, ma oletan.”

Olidki. Kingad, see tähendab.

“Nägu tuleb tuttav ette küll, aga hetkel ära ei ühenda.”

Raivo oli sellest justkui veidi häiritud.

“Raivo Eomois,” venitas ta nagu vastu tahtmist. “Olin Riigikogus mõnda aega. Taassünnipartei. Ma ei tea, mis su enda vaated on, aga seda ma sulle ütlen, me ajasime õiget asja. Jah. Õiget asja ajasime.”

“Ei, mind jätab poliitika suht külmaks muidu,” ütles Kaspar. “Kuigi Holger Trammile hoidsin pöialt küll tegelikult. Mõistlikku juttu rääkis see mees.”

“Täpselt nii. Me oleksime võinud suuri tegusid teha. Ainult aega, jah, aega ei olnud meil piisavalt.” Raivo ohkas.

“Ja mida sina siin siis teed?” küsis Kaspar.

Raivo lõi käega.

“Mingi segane süüdistus, mingid partei rahad, mingi allkiri kuskil paberil, mida keegi mulle pole näidanud. Mu oma endised sõbrad tegid mulle külma, ühesõnaga. Mu oma erakond. Või noh, see, mis temast pärast lagunemist järele jäi. Ilma mingi põhjuseta, ausõna.”

“Arusaadav,” ütles Kaspar. “Mul on ka mingi hämar värk.”

“Räägi, räägi.”

“Noh, ma olin just võtnud laadungi peale ja laost välja sõitnud, kui mendid olid nurga peal ees. Ronisid kohe mulle furgooni sisse ja joonepealt ühe konkreetse kasti juurde. Kust mina pidin teadma, mis seal sees oli? Paberite järgi oli nagu mööbel. Aga selgus, et hoopis mingid varastatud maalid.”

“See poleks küll kohtus vett pidanud,” arvas Raivo.

“No just. Aga nemad väänasid mul kohe käed raudu ja toppisid mu kongi ühesõnaga ja ma olin öö otsa seal, isegi koju ei lubatud helistada. Ja hommikul oli uurija platsis, nii ja naa, tuli välja, et see tüüp seal laos oli mentidega mestis, oli lubanud nad kohale helistada, kui keegi sellele veosele järele tuleb, see oli kohe mingi suurem opp neil. Ja et mina andku nüüd üles, kellele ja kus ma pidin tee peal selle kasti üle andma, muidu saan kogu pasa endale kaela, mingi, ma ei tea, viis või kümme aastat vähemalt. Aga no ma tõega ei teadnud midagi kogu asjast.”

“Jajaa,” ütles Raivo. “Nii see värk neil käib. Kola saadakse kätte ja keegi läheb pokri ka ja ongi linnuke kirjas.”

“Mul oli ikka täitsa sitt püksis. No ja siis tuli see teine mees, ütles, okei, hea advokaat keerutaks su sellest asjast võib-olla välja, ainult et kas sul sellise jaoks raha jätkub, see on küsimus. Mul tegelikult on natuke kõrvale pandud küll, me mõtlesime naisega nagu maja osta, aga ega sellises olukorras pole midagi teha. Seda ma talle ütlesin ka. Aga tema pakkus vastu, et on veel muidki võimalusi, selline karistuspoliitiline pilootprojekt, just niisuguste kahtlaste keisside jaoks nagu mul. Et ma kirjutagu alla, parimal juhul olen juba mingi kolme-nelja kuuga vaba. Kohtuprotsess läheks vähemalt sama kaua. Pealegi säilitaks nii kauaks veel osa palgast ka.”

“Soh?” Raivol endal polnud vist nii hästi läinud.

“Jep. Seitsekümmend prossa. See otsustas asja. Firma oleks mulle niikuinii sule sappa pannud, ega nemad ei saa seda lubada, et neil on rekkade peal mingid retsid. Aga mul on peret vaja ülal pidada, laps läheb sügisel kooli, siis on jälle igavene hunnik väljaminekuid.”

“Ära sa selle kolme kuu peale nii väga looda,” ütles Raivo. “Mina olen näiteks juba pool aastat siin. Ja otsa ei paista.”

“No sul on vist natuke teine asi ka,” arvas Kaspar. “Poliitika, tead küll.”

“Nad seda sulle ikka rääkisid, mis siin toimub?”

“Üldjoontes.” Kaspar kehitas õlgu. “Et on kursused ja testid ja et välja saab siis, kui mul on mingi programm edukalt läbitud. Omas taktis nagu.”

“Nii see on jah,” ütles Raivo ja naeratas natuke nukralt. “Täpselt nii see on.”

“Peaks ma siis midagi veel teadma või?”

Aga selle koha peal astusid uksest sisse Mall ja Peeter.

“Oo, paistab, et olete juba omavahel jutule saanud,” ütles Peeter. “Rõõm näha. Sina, Kaspar, võiksid end nüüd oma toas sisse seada, see on sul number 3, merevaatega. Seal laua peal on muide väike mapp materjalidega, mis tuleks lähiajal läbi lugeda. Kiiret pole, vaata ise, kuidas tuju tuleb. Ja õhtusöök on kell seitse.”

“Kui kõht on tühi, siis ära selle pärast muretse,” lisas Mall. “Köögis külmkapis on üht-teist, ma mõtlen, et sul kulub pärast reisi võib-olla väike suupiste ära.”

Kaspar tuli täpselt seitsmeks sööma ja avastas, et on esimene. Ühistoa suur laud oli kaetud kuuele, kummalgi pool taldrikuid oli kaks paari kahvleid ja nuge ning kaks klaasi oli ka igaühele pandud. Nagu mingis pulmas. Kaspar võttis istet, mõni minut tema kellast taga olev suur seinakell lõi, aga ka tükk aega pärast seda oli ta ikka veel üksi.

Siis oli trepilt kuulda kellegi lohisevaid samme — see oli Raivo.

“Sa istud Almiira kohal,” ütles ta Kasparile. “Vaba on praegu siin teisel pool lauda, Malle kõrval.” Ta osutas õigele toolile.

“Sorri, ma ei teadnud,” tõusis Kaspar püsti.

“Pole hullu,” arvas Raivo. “Aga hea, et ta ise sind sealt ära ei pidanud tõstma.”

“Miks?”

Raivo naeris.

“Saad temaga tuttavaks, küll siis näed.”

Juba nad tulidki trepist alla, Mall ja üks teine, Kasparist ehk viis aastat vanem naine, tugevalt tahtejõulise lõua, laia näo jaoks natuke liiga pisikeste siniste silmade ning heledate, otstest lokitangidega laineliseks koolutatud juustega. Kindlasti mitte ilus, aga ka mitte inetu, igatahes keegi, kes oskas oma välimusest välja võtta maksimumi, otsustas Kaspar. See oli siis ilmselt Almiira, sest ta võttis joonelt suuna toolile, kus tema oli enne istunud.

“Kas teab keegi, mis meil täna süüa on?” küsis ta. “Ma olen sitaks näljane, tegin siin enne metsas korraliku tiiru.”

“Avokaado-krevetisalat, tai supp, kotletid,” ütles administratsiooni ukselt sinna märkamatult tekkinud Peeter. Tema kõrval seisis veel üks naisterahvas, kelle vanusest hästi aru ei saanudki, selline natuke pikemat kasvu, aga üsna tagasihoidliku olemisega. Ilma meigita, juuksed lühikeseks poisipeaks pöetud.

Naisel oli käes mapp paberitega, Peetril aga kaks pudelit punaveini.

“Ma viin need siis tuppa ära,” ütles naine justkui Peetrile, justkui kõigile või mitte kellelegi ja läks pisut longates trepist üles. Peeter aga võttis sisse koha laua otsas ning korkis esimese veini lahti.

“Ootame ikka Ljudmilla ära,” arvas ta. Aga tegelikult kandis valge põllega köögitädi ka alles salateid lauale.

“Söök paistab siin küll väga hea,” märkis Kaspar.

“Mis mõttes? Need kotletid? Nalja teed?” Raivo turtsatas. “Tädi Silvi on võimeline tunduvalt paremaks. Ta alustas muide kunagi Olümpia hotellis, Imre Kose enese käe all.”

“No ma ei tea,” kohmetus Kaspar. “Mulle tundub küll väga kurmee see kõik.”

“Ära virise, Raivo,” ütles Almiira teiselt poolt lauda. “Me oleme ammu aru saanud, et meie siin oleme lihtrahvas, kes Riigikogu puhvetist ja Brüsseli hotellidest midagi ei tea ja ei oskagi paremat tahta kui mingit Balti jaama tagust burksi.”

“Mis siis burgeritel viga on? Kui on oskaja tehtud, siis nad on ikka väga maitsvad mu meelest,” arvas Kaspar.

“Sinu meelest?” turtsatas Almiira. “Su meelest on äkki maa ka lapik?”

“Oh, jälle tüli,” ohkas Mall Kaspari kõrval.

“See, muide, pole mingi tüli,” jätkas Almiira. “See on vestlus. Kui sa vestlusel ja tülil ikka veel vahet ei oska teha, siis ainult ütle. Ma näitan sulle, kuidas tüli käib.”

“Lõpeta ära, eks.” Mall läks millegipärast näost punaseks.

Aga juba oligi Ljudmillaks nimetatud naisterahvas all tagasi ning võttis teisel pool Kaspari kõrval istet. Nüüd tõusis Peeter püsti, kõndis ümber laua ja valas kõigile veini.

“Mulle pole tarvis,” ütles Kaspar, “mina ei võta.” Aga Peeter oli talle juba klaasi valanud.

“Pole probleemi,” elavnes nüüd Ljudmilla ja tõstis tema klaasi ka enda ette. “Kui sul midagi selle vastu ei ole?”

Peeter tegi lauale ringi peale ning istus siis oma kohale tagasi.

“Head isu,” ütles ta, teised pomisesid sama ning asusid toidu kallale.

“Nii et sina oled meil siis Kaspar, nagu ma kuulen,” katkestas Almiira mõne hetke pärast kahvliklõbina. “Ja mille eest sina siis istud, Kaspar?”

“Ta on varastatud kunstiteoste rahvusvahelise salakauba spets meil,” teatas Raivo, enne kui Kaspar ise jõudis midagi öelda. “Nii et kui satud kuskilt mingeid ikoone pihta panema, siis tead, kuhu pöörduda.”

“Või nii,” ütles Almiira. “Tere tulemast, Kaspar.”

“No kuulge,” sekkus Peeter. “Keegi teist ei istu siin vangis. Te osalete pilootprojektis. Kas ma pean tõesti iga päev teile seda uuesti seletama?”

“Fakk jee,” noogutas Almiira. “Me oleme humaansema karistussüsteemi katselendurid, kirjandusravi valged hiired. Kuidas ma võisin selle unustada? Aa, äkki sellepärast, et mingid pikamantlimehed käivad sul siin metsas ringi ja ütlevad mulle, kus ma tohin jalutada? Ja vahivad põõsast mu tisse, kui ma juhtumisi rannas päevitada tahan?”

“Me oleme sellest rääkinud,” ütles Peeter.

“Muidugi oleme,” nõustus Almiira. “Ja räägime muide veel. Korduvalt.”

Mõne hetke ajas ta oma taldrikus vaikse raevuga taga viimaseid avokaadotükke ja keegi teine ei öelnud ka midagi.

“Ja mis sind ennast siis siia on toonud … Almiira?” küsis nüüd ettevaatlikult Kaspar.

“Ma olen liputaja,” teatas Almiira. “See, mida liputada, mul, tõsi küll, puudub, aga politseid see pisiasi ei paistnud häirivat.”

“Mis mõttes?” ei saanud Kaspar aru.

“Kõige otsesemas,” vastas Almiira. “Mul pole tilli.”

“Ah seleta nüüd ilusti,” ütles Mall. “Või ma räägin ise.”

“Lase käia.” Almiira heitis oma kahvli kõlinaga tühjale taldrikule. “Mul ongi nii kopp ees sellest loost.”

“Almiira oli tööl ühes mittetulundusühingus,” alustas Mall. “Sellises natuke radikaalsemas loomakaitseseltsis, kirjutas projekte neile ja nii edasi.”

“Mis ei tähenda, et ma mingi puukallistaja oleksin, ” torkas Almiira vahele, “või mingi faking vegan.”

“Jajah,” ütles Kaspar. “Töö on töö.”

“Töö, kulla mees,” turtsatas Almiira, “on midagi, mida tehakse pimedas, külmas ja näljas kuni pulsi kadumiseni. Minul on projektid. Ma olen muide IT-haridusega, aga katsu sa siit pasaaugust leida mõnda meest, kes lubaks naise oma masinat sorkima.”

“Olgu-olgu,” noogutas Kaspar.

“No ja siis ükskord oli neil meeleavaldus,” jätkas Mall. Nad said teada, et kuskile Kallaveresse rajatakse Eesti esimene halal-tapamaja. Sa ikka tead, mis see halal on?”

“Ei,” tunnistas Kaspar.

“See on mingi moslemite ilgelt haige viis loomi tappa,” ütles Almiira. “Pead terava noaga loomal kõri läbi lõikama ja ise samal ajal karjuma „Allahu akbar!“. Ja siis laskma loomal verest tühjaks joosta.”

“Piinamine, ” nõustus ka Mall.

“Aga keda see kotib, kui raha räägib,” jätkas Almiira. “Swissotelil tekkis nimelt probleem — mingid Saudi printsid on Eesti naised üles leidnud ja käivad nüüd korra kuus siin pidu panemas. Ainult et meie suurepäraste kaksiktornide üheski peenes restos pole neile midagi korralikku süüa. Ei ole halal. See, et prohvet neil ennast iga päev ennast sea moodi täis kaanida ei luba, see läheb neil kohe meelest, aga liha olgu surnuks piinatud looma oma.”

“Islam keelab tegelikult ainult viinamarjast pruulitud alkoholi tarvitamist,” pistis Raivo vahele. “Ja seda ka ainult niipalju, et usklik ei tohi palvetamise ajal purjus olla.”

“Ähh, mida iganes,” turtsatas Almiira. “Halal on igatahes sigadus.”

Sellega oli Kaspar südamest nõus. Ei ole neil rätipeadel mingeid oma jumalast antud õigusi. Tulevad siia, siis söögu seda, mis meiegi. Või noh, mida pakutakse. Moslemid tekitasid temas tegelikult nii või naa kerget ebamugavust, ta oli neid pikematel sõitudel näinud küll ja küll, seisavad kambakesi kuskil tänavanurgal ja vahivad möödujaid, mine siis võta kinni, mis neil mõttes.

“Ühesõnaga, Almiira ühing otsustas asja vastu midagi ette võtta,” rääkis Mall edasi. “Nad registreerisid oma meeleavalduse nagu kord ja kohus, või õigemini Almiira ajas selle asja korda. Ega nad talle väga ei rääkinud ka, mida nad kavatsevad teha. Aga päriselt nägi see asi välja nii, et mingi viis poissi võtsid ennast ihualasti, panid endale lambamaskid pähe ja tantsisid seal mingit mõõkade tantsu.”

“Muidu oleks võinud veel õnneks minna,” arvas Almiira. “Aga nad raisad olid Kanal 2 “Reporteri“ kohale kutsunud, kes võttis nende sõjariistad kõik ilusti üles. Ja ma ei mõtle neid mõõku. Eetris hägustati ära, aga noh, fakt jäi faktiks.”

“Politsei hakkas lugu uurima, ja siis tuligi välja, et paberitel on ainult Almiira nimi. Nii et tema vastutab,” ütles Mall.

“Ma seletasin neile küll, et mul tõega ei ole sihukest asja, mida telest näidati,” irvitas Almiira. “Kontrolligu oma käega, kui tahavad. Aga ei.”

“Tüüpiline,” nõustus Raivo. “Ei mingit süvenemist.”

“No vot, ja nüüd olen siin,” ütles Almiira. “Otsin oma sisemist muinasjutuvestjat taga. Nagu me kõik.”

“Mis mõttes?” imestas Kaspar. “Mida sa otsid?”

“Sulle polegi veel öeldud? Keegi meist ei saa siit enne välja, kui on suutnud oma elu rahuldaval tasemel kirjanduslikku vormi valada.”

“Ma ei saa aru.”

“Nii on, jah,” ütles Peeter. “Nii see on tõepoolest. Aga ülesanne on muide tegelikult palju kergem, kui tundub. See on ammu tõestatud asi: igaüks, kes on loovkirjutamise kursuse edukalt läbi teinud, suudab hakkama saada vähemalt ühe romaaniga, mis räägib temast endast.”

“Oot, te tahate öelda, et minust peab siin kirjanik saama? Minust?”

“Ära muretse,” ütles Almiira. “Mitte igaveseks.”