Читать книгу Viimane kustutab tule - Rein Raud - Страница 4

Miinus kuus kuud: Tallinn

“See on sitt särk, mis sa ostsid,” ütles mees kõrvallaua taga telefonitorusse. “See on ilgelt sitt särk, ma ütlen. See ei hinga üldse. Ma alles jõudsin tööle, aga olen juba läbi higistanud. Nagu saunast oleks tulnud, raisk.”

Algatuseks, mõtles Kairit, poleks sul muidugi paha mingi kakskümmend kilo kaalust alla võtta. Ja siis veel natuke.

“Väljas on niuke pakane, kurat, aga mina muudkui leemendan,” jätkas mees.

Kairitil oli juba selge, et ega ta siin ei kirjuta ridagi. Mingit mõtet ei olnud Egonil talle siia toimetuse tuppa töölauda korraldada. Pigem ta läheb juba istub Redfordi kohvikus. Seal on täiesti okei kohv ja kiire wifi ja filminäitlejate pildid on ka parem vaatamine kui need mõttetud nõukaaegsed plakatid, millega keegi oli pidanud vajalikuks siin seinad üle kleepida, et jumala eest meelest ära ei läheks, et me elame vabal maal.

“Ma ütlen sulle, sa lihtsalt ei tea särkidest sittagi,” ütles mees kõrvallaua taga. “Mitte sittagi sa ei tea.”

Kairit sai aru, et on aeg liikuma hakata. Aga tema telefon helises.

“Noh, oled ennast sisse seadnud, ma loodan,” kõlas torust Egoni hääl, optimistlik nagu alati. Ja jätkas, enne kui Kairit jõudis midagi vastata: “Kuule, tegelt me peaks korra kokku saama. Mul on paar asja sulle, natuke pikem jutt. Viitsid äkki mu juurest kontorist läbi lipata?”

“Teeme parem Redfordis,” ütles Kairit.

Egon ohkas.

“Okei, olgu peale. Aga siis mul läheb veel mingi tunnike aega, mul on vaja siin üht-teist ära klaarida.”

“Pole viga, ma ootan,” teatas Kairit rõõmsalt.

Tegelikult sobis ka Kairitile väike ooteaeg parasjagu päris hästi, sest tööd oli tal kõvasti. Selleks hetkeks, kui Egon kohale jõudis, oli ta jõudnud arvutisse tippida juba rohkem kui pool lehekülge küsimusi, millele pidi enne uue raamatu kirjutamist vastuse leidma. Teine fail, nimede ja telefonidega, oli ka natuke täienenud, tõsi küll, ainult nimede osas. Aga telefonid olidki rohkem nagu Egoni mure.

“Tere, pisike,” ütles Egon. See oli neil selline nali, tegelikult oli Kairit temast oma pool pead pikem ja kunagi kooliajal korduvalt naiskonnaga Eesti tüdrukute korvpalli meistritiitli pärast võistelnud. Sest, noh, Egon ei olnud ju ka mingi kääbus.

Egon võttis Kairiti vastas istet ja viskas oma külma ilma jaoks veidi õhukese, aga see-eest elegantse mantli naabertooli leenile. “Mul on, tead sa, natuke häid ja natuke halbu uudiseid.”

“Mis need head on?”

“Eesti Pangas ei jäänud su oopus ikkagi tähelepanuta,” itsitas Egon. “Suured saksad jäid muidugi puutumata, aga mingid pead seal ikka lendavad. Ametlik põhjus on mingi muu, aga see on selge, et tegelikult on see sinu töö.”

“No väga äge.”

“Halvem uudis on see, et nad pingutavad päris kõvasti, et teada saada, kes need Haak & Nõel ikkagi on. Kurat, see oli sul hea mõte varjunime all avaldada, midagi pole teha.”

“Njaah, su ilusad fotod jäid jällegi tagakaanele panemata,” naeris Kairit.

“Ja muide ma ikkagi arvan, et järgmise asja peaksid oma nime all välja andma. Sellest peaks ju tulema veel ägedam hitt, kui see eelmine oligi. Ja noh, Trammi asja taga ei ole ju mingit poliitilist ohtu. Siin ei ole mingeid seksiorgiaid Eesti Panga asedirektori kabinetis, hämaraid väljapressimisi ja muud sihukest värki, mitte persetki, selles mõttes, et paljastada ei ole sul midagi, ainult selgitada. Aga rahvale läheks täiega peale ikka.”

“No vaatame kõigepealt,” arvas Kairit, “mis mul õnnestub teada saada, eks siis näis.”

“Okei,” ütles Egon. “On sul midagi muidu paberil ka juba?”

“Natuke siin eessõna sirgeldasin, niisama soojenduseks. No ja uurimisplaan on mul muidugi tehtud ja siis panin kirja veel mõned nimed, mul oleks vaja, et sa mulle kontaktid leiaksid, muide.”

“No problem. Pane meili. Aga seda eessõna võiksid näidata.”

Kairit tegi faili lahti ja keeras arvuti ekraani Egoni poole.

Juba on aasta möödas Eesti lähiajaloo kõige suuremast vapustusest, aga vastamata küsimusi on endiselt rohkem kui selgust. Kas olemegi ka meie saanud endale midagi John F. Kennedy või Olof Palme mõrvaga võrreldavat, mille tagamaad jäävadki saladuseks ja pakuvad meile veel aastakümneteks kõneainet? Kõik me mäletame neid kaadreid hästi: Pärnu üleujutuse tõrjetöid oma silmaga üle vaatama tulnud peaminister Holger Tramm annab Endla teatri peaukse ees intervjuud, kui korraga hüppab rahvahulgast välja keegi noormees, tabab otse telekaamerate ees turvameest jalahoobiga pähe ning lööb oma hambad toimuvast justkui halvatud peaministrile unetuiksoonde. Veri pritsib joana. Hullumeelsel väänatakse muidugi kohe käed selja taha, aga ometi ei ole peaministrit enam võimalik päästa. Mõrtsukas karjub midagi, millest on raske aru saada, sest tal on suu verd täis. See ei olegi muide üldse peaministri veri, vaid tema enda oma, sest nagu hiljem selgub, on ta pisikese, neurokirurgias kasutatavate skalpellide teritamiseks mõeldud käiaga oma hambad teravaks ihunud ja hammustab nüüd iga sõnaga endale keelde. Aga juba ongi ta politseiautosse topitud, peaministri surnukeha viiakse ära kiirabiga, turvamehed ajavad rahvahulka laiali. Järgmisel päeval on video sellest sündmusest kogunud Youtube’is kümneid tuhandeid vaatamisi, veel paar päeva hiljem ulatub see arv juba miljonini. Eesti on taas maailma ajalehtede esikülgedel, ehkki mitte sellise teemaga, mida me ise tahaksime. Ja natuke rohkem teame nüüd ka tragöödia põhjustest: mõrtsukas on osutunud ühe väikese ja veidra usulise grupi, Viimsepäeva Heeroldite liikmeks, ta on ilmselgelt psüühilise häirega ja arvab, et tema tegu pidi mingil arusaamatul viisil hoidma ära raske õnnetuse, mis muidu oleks Eestit tabanud. Palju rohkemat meile teada ei antagi. Ega tea me nüüdki. Küsimusi on endiselt rohkem kui vastuseid. Miks lastakse Viimsepäeva Heerolditel senini vabalt tegutseda? Kuidas on võimalik, et nii ohtlikku vaimuhaiget polnud varem tähele pandud ja ühiskonnast isoleeritud? Kas võib olla, et hoopis keegi tundmatu oli ta sellele kuriteole üles ässitanud? Ometi, see kõik Eesti politseile huvi ei paku. Eesti politsei on selle asja uurimises jälginud vaid üht liini — ja sedagi tulemusteta: kust hankis mõrtsukas endale selle spetsiifilise pisikese käia, millega ta oma hambad surmarelvaks muutis?

“Pole viga,” ütles Egon. “Tõmbab käima küll. See oleks päris hea, isegi kui sa oleks selle kõik ise välja mõelnud.”

“Miks peaks keegi midagi siukest välja mõtlema?”

“Noh, niisama.” Egon trummeldas sõrmedega vastu lauda. “Toredalt vihane oled.”

“Teist nädalat suitsuta,” naeratas Kairit. “Või noh, peaaegu.” Pakk sigarette ja välgumihkel olid tal ikkagi kogu aeg kaasas, ta oli endaga kokku leppinud, et see ei ole mahajätmine, vaid lihtsalt pikem paus ja et ta võib ükskõik millal uuesti alustada, kui tahab, ilma mingit võitlust kaotamata.

“Oled sa kindel, et leiad oma küsimustele ise vastused üles?”

Kairit kehitas õlgu.

“Kui ei leia, no eks teen siis alguse ümber,” ütles ta. “Küsimusi on mul muide üksjagu rohkem. Kas sa teadsid näiteks, et see turvamees, kelle mõrtsukas pikali lõi, sattus ka haiglasse, aga kui ta sealt välja tuli, siis mida ta tegi? Võttis ennast töölt lahti, lahutas ennast oma imikuga naisest ja astus Viimsepäeva Heeroldite liikmeks.”

“Brr.” Egon võdistas õlgu. “Ei taha mõeldagi.”

“Naisega ma olen juba rääkinud,” jätkas Kairit. “Neil polnud mingeid tülisid ega midagi. Nad olid just auto liisinud, kui mehele palka juurde pandi, noh, et vastutusrikkam töö ja nii. Täiesti normaalne pere, kuni selle hetkeni, kui tüüp haiglas üles ärkas.”

“Nagu oleks mingi nakkuse saanud,” arvas Egon.

“Just. Igatahes ma üritan tema kõigepealt üles otsida. Aga väga veider, et ta kellelegi teisele üldse huvi ei ole pakkunud.”

“On jah veider. Aga olgu, ma pean nüüd minema hakkama. Eks anna teada, kui sul midagi veel vaja läheb.”