Читать книгу Hector ja Bernard - Rein Raud - Страница 5

Kui ta oli järsupoolset kivitreppi mööda neljandale korrusele jõundud, hingeldas ta juba päris kõvasti. Tema võõrustaja seisis teda oodates uksel. See oli pisut tõmmu, sirgete ja tugevate, ehkki veidi halliseguste juustega mees, kelle läbitungivat pilku ei mahendanud isegi pisikesed prillid, ja ta kandis habet, mille kohta pidi teadma, et see ongi niisugune habe, mitte nädal aega ajamata oras, aga seda Hector teadis, sest oli püüdnud pool aastat tagasi ise ka natuke aega sellist pidada. Kõrge kraega must sviiter näis tema kaela justkui pikemaks venitavat, nii et Hector tundis end trepivahe allpool hetkeks peatudes korraga väikese, une pealt ootamatult valguse kätte veetud lapsena, kelle sobivus kandvasse filmirolli kohe ära peab otsustatama.

Tulge ometi edasi, ütles Bernard, ka pisut ebaledes. Teie olete ju Hector, eks ole? Ma läbi torude hästi ei kuulnud, aga mõtlesin, et küllap see peate teie olema.

Ta hääl oli sõbralik ja soe, aga kähedavõitu, justkui vähesest tarvitamisest roostes. Igatahes üldse mitte selline nagu telefonis.

Jah, tere õhtust, see olen tõepoolest mina, vastas Hector. Ta astus ruumikasse esikusse ja Bernard sulges tema järel välisukse, avas siis kapi ja võttis sealt välja riidepuu.

Lubage mulle oma jakk, palun, ütles ta. Ja astuge siis edasi, kaetud on söögitoas.

Bernardi jäigapoolne maneer ajas Hectorile millegipärast naeru peale, sest sel esimesel kohtumisel ei oleks ta kuidagi söandanud seda ebakindluse märgiks pidada. Aga itsitust alla surudes taipas ta, et on ise oma esialgsest kohmetusest üle saamas ning juba suuteline lausa olukorrast mõnu tundma.

Võib-olla olete kuulnud, ütles Bernard Hectori jakki kappi riputades, et mul on aeg-ajalt kombeks kutsuda nooremaid vaimuinimesi enda poole lihtsalt selleks, et nendega juttu ajada. Harjumus ülikooliajast vist - mu üliõpilased käisid mul vahetpidamata külas, ja nüüdki, kus ma enam loenguid ei pea, tunnen ma neist alatasa puudust. Ma ise ei satu praegusel ajal peaaegu kunagi olukordadesse, kus sarnased tutvused võiksid sõlmuda spontaanselt ja sujuvalt, ometi meeldib mulle olla kursis sellega, kuidas praegu mõeldakse ning teisiti kui otseallikaist pole seda võimalik teada saada.

Jah, pomises Hector edasi astudes, kuigi miks te just mind kutsusite, ma päriselt ei mõista. Bernardi kõnemaneer eksitas teda pisut, ehkki ta oli üpris kindel, et see on sisse kasvanud, mitte kunstlikult kultiveeritud, ning kui miski talle mõjuski ärritavalt, siis pigem sellest õhkuv jõud, mis sundis vaikima, kuni sõna antakse. Üldiselt talle sellised inimesed ei meeldinud, sest talle tundus, et nende seltskonnas peab ta pingutama, ja see muutis ta endale kohmakaks. Aga mingit peaaegu nauditavat tõmmet oli selles ikkagi ka.

Hector seisatas korraks koridori seinal rippuva sürrealistliku maali ees, mis oma kirevuses meenutas natuke mõne hipideaegse vinüülplaadi ümbrise ja Hieronymus Boschi apokalüptiliste visioonide segu, seal sagis ringi kõikvõimalikke fantastilisi olendeid, kes pidasid metsikut pidu lagunenud labürinditaolises ehitises.

Teile meeldib? küsis Bernard.

Pole viga, kehitas Hector õlgu. Aga seda peaks vist natuke kaugemalt vaadata saama, siin koridoris on natuke kitsas.

See on Ben Wunderkind, seletas Bernard, üks vene põrandaalune kunstnik, kellega sain kunagi Peterburi-reisil tuttavaks. Tema pärisnimi ei olegi mul enam meeles. Ja tegelikult ripub see pilt siin pigem sentimentaalsetel kui kunstilistel kaalutlustel. Selle nimi on Väravavalvur - näete, siin ees, pisikeses mustas kuudis ta istubki, tähele panemata kogu virvarri enda ümber ja sedagi, et ta valvatud müür on ammu murenenud. Wunderkind kinkis selle mulle kunagi lahkumiseks, kui hakkas Iisraeli ära sõitma.

Nii et ta on Läänes praegu või? küsis Hector.

Bernard raputas pead.

Ta sõitis ära küll, ütles ta, aga umbes aasta pärast oli Venemaal tagasi. Ja veel aasta pärast põles oma ateljees sisse. Ma ise teda rohkem ei kohanud, aga tuttavad ütlesid, et ta polnud pärast tagasitulekut ühtki kainet päeva näinud.

Nojah, ütles Hector nõutult. Kõigile seal ei sobi.

Ei sobi tõesti, nõustus Bernard kohatu reipusega. Aga istume õige lauda, muidu jahtub toit ära. Ma loodan, et te ei ole karsklane ega taimetoitlane? Kutsekaardil on kuidagi piinlik seda küsida.

Ei, seda küll mitte, vastas Hector.

Siis on hea, naeratas Bernard ja viipas käega toolile, ma tegin küll igaks juhuks lindu, sest mõned ei söö jälle kala. Tundub, et sedavõrd, kuidas inimese ees avanevad järjest piiritumad võimalused end teostada, tugevneb tal vajadus ise oma elule üha uusi ja üksikasjalikumalt piiravaid reegleid asetada.

Taimetoitlased seletavad oma valikut ju eetiliste normidega? küsis Hector.

Oletades samas, et taimede valu on vähem ehtne, lausus Bernard talle salatikaussi ulatades. Mõni, kellelt olen küsinud, põhjendab seda isikliku piiritajuga. Ma suudan küll maast rebida porgandi, ütleb ta, kuid poleks võimeline pussitama mulle suurte silmadega otsa vaatavat vasikat. Nõnda ka söögilauas, kus tegu on sama, ehkki ülekantud tähenduses.

Sellest pole ju kuigi keeruline aru saada, arvas Hector endale toitu taldrikule tõstes.

Ometi võivad nad istuda korvtoolile, mille valmistamiseks on teadaolevalt kasutatud indoneesia laste tööd, kehitas Bernard õlgu, või hääletada poliitilise erakonna poolt, mille tegevus jätab paljud vanainimesed ilma neile eluspüsimiseks vajalikest ravimitest. Ehkki seda halba vältida oleks lõppkokkuvõttes lihtsamgi.

Olgu peale, nõustus Hector. Ometi ei ole nende põhjuste ja tagajärgede suhe nii selge kui tapmise puhul. Ja siin on teine asi veel: näiteks mul on üks sõber, kes üritas korra loobuda kõigi selliste kaupade ostmisest, mille reklaamid olid talle ebameeldivad. Natukese aja pärast kippus ta lihtsalt nälga jääma. Kõigi nende põhimõtetega on ju umbes samamoodi. Kui neist absoluutse järjekindlusega kinni pidada, muutub elu lõpuks võimatuks.

Tõsi, noogutas Bernard. Mõistagi ei ole mul midagi selle vastu, et inimesed oma käitumist eetiliste normidega korraldavad. Mis mind aga häirib, on see, et need normid muutuvad ühest küljest moeasjaks - mõne jaoks on range taimetoitlus viis pääseda ihaldatud seltskonda - ja teisest küljest sõltuvuseks, justkui oleks vabadus koos õigusega igal hetkel, igas olukorras oma olek uuesti määratleda neile väljakannatamatult raske koorem, millest toetumine ühemõtteliselt ja karmilt sõnastatud põhimõtetele pakub ihaldusväärset väljapääsu.

Vähemasti loovad nad oma seadused enestele ise, ütles Hector, mitte nagu lambakari, mis võtab muudkui aga vastu, mida antakse ülevalt. Pealegi, kust te võtate, et nende põhimõtted jäigad on? Ma kujutan vabalt ette, et üks taimetoitlane võib iga kord ja alati uuesti otsustada, et mina, siin ja praegu ei taha süüa liha, sest mul oleks võimatu ise ära tappa seda looma, kellest on valmistatud lauale antud praad.

Kui nii, siis muidugi, noogutas Bernard. Kuid ma ei usu, et seda tegelikus elus eriti tihti ette tuleks. Mul on aastate jooksul kujunenud mulje, et suurem hulk inimesi, kes lasevad oma maailmal jäigastuda, ei tee seda mitte mõistuslikust valikust, et need ja just need elureeglid tunduvad neile kõige õigemad kõigist võimalikest, vaid hoopis mugavusest - neil on lihtsam ja kergem, kui nad ei peagi pidevalt asjade olemuse üle järele mõtlema.

Seda te ütlesite küll täpselt, noogutas Hector. Enamusega mu vanadest sõpradest ongi midagi sellist juhtunud. Umbes kuni ülikooli lõpuni olid nad täiesti lahedad kujud, aga siis ühel hetkel käis krõps-krõps-krõps ja nad muutusid üksteise järel sihukesteks lipsuga jobudeks, kes saavad aktsiaturu kõikumistest aru.

Noh, aga teist on see krõps ju ometi õnnelikult mööda läinud, naeratas Bernard.

Hector kehitas õlgu.

Kas nüüd just õnnelikult, aga vist on läinud jah, vastas ta. Kuigi näiteks mu ema hellitab endiselt lootust, et mitte lõplikult. Ma oletan, et te teate, mida ma teen, kui mind siia kutsusite.

Ma olen lugenud, ütles Bernard. Teil on mõned luuletused, mis on jäänud mulle meelde,. Ausad ja julged, üldse mitte ajavaimulised, milleski väga täpsed, kui tohib nii öelda. Ja rabav on seegi, kuidas te Góngora sonettide tõlkega olete hakkama saanud. Seni olen arvanud, et tema keelekõla pole kellelgi võimalik järele teha.

Ise olen oma trubaduuridega rohkemgi rahul, lausus Hector.

Tõesti? hämmastus Bernard. Need jätavad lugedes küll mulje, et on tulnud kergesti, lausa sirinal. Noh, seda enam see töö teid kiidab. Aga öelge, viimasel ajal pole te vist enam eriti avaldanud? Vähemasti mulle ei ole silma jäänud. Peale leheartiklite, muidugi.

Ei ole jah, noogutas Hector, aga mitte sellepärast, et ma ei töötaks. Ma ei ole lihtsalt rahul sellega, mis mul välja tuleb.

Nii-öelda loominguline kriis? vidutas Bernard silmi. Hector oli kindel, et kuulis ta hääles kerget irooniat.

Ei, mulle on lihtsalt tähtis, millele ma oma nime alla panen, vastas ta tõrksalt. Ma tean, et see on ajast ja arust, aga enese vastu ju ei saa.

Ärge nüüd sellepärast siis solvuge, ütles Bernard kiiresti. Ma saan teist tegelikult väga hästi aru. Suurema osa inimeste silmis on mu enese põhimõtted ka arvatavasti iganenud, ometi ma ei arva, et peaksin sellest asjaolust enda jaoks järeldusi tegema.

Ma arvan, et minul ei ole nii kindlaid põhimõtteid, lausus Hector. Peale selle, et ma ei tee midagi, millele mu sisetunne vastu hakkab.

Seegi on põhimõte, arvas Bernard. Eks ole ka otsus loobuda kõigist põhimõtetest ju ise põhimõte? Aga teil on muidugi õigus, et neil ei tohi lasta üle pea kasvada.

Noh, kui inimene endale oma põhimõtted igavesest ajast igavesti paika paneb, on nad tahes-tahtmata üsna jäigad, ütles Hector. Aeg ei jää ju tema pärast veel seisma.

Bernard jäi mõttesse ja nad sõid veidi aega vaikides.

Teil võib olla õigus, ütles ta siis. Ka tollal kaksteist aastat tagasi, kui ma otsustasin loobuda suitsetamisest - muide, kui te soovite, siis seda võib teha rõdul - ei väitnud ma endale, et ütlen tubakast ühe hoobiga ja lõplikult lahti, vaid kinnitasin, et tegemist on pausiga, mille võin katkestada igal hetkel, kui vaid arvan seda heaks. Kas soovite ehk veel veidi riisi?

Ei, tänan, vastas Hector, kelle olud olid harjutanud napisöömaliseks.

Võib-olla läheksime siis edasi kaminatuppa, pani Bernard ette ja juhtis oma külalise järgmisse avarasse ruumi, mille nurgaseina sisse oli müüritud hubane kolle.

Ja seda pausi te siis ei katkestanudki? küsis Hector tugitoolis istet võttes.

Ei, raputas Bernard kaminas tuld süüdates pead. Seni pole katkestanud. Ja ka teiste põhimõtetega on mul üldiselt samamoodi, kuitahes kindel ma ei olekski sisimas oma loobumiste lõplikkuses. Võib-olla pean end inimesena liiga nõrgaks, et otsustada midagi kategoorilist - ent olen igaks juhuks endale välja töötanud teooria, mis seda lubab tugevuseks pidada ja oletab, et just nõrk vajab enesenapüsimiseks ranget kirjatähte. Kas soovite tee kõrvale veidi konjakit ka?

Ikka, noogutas Hector.

Ehkki teisalt pean tunnistama, jätkas Bernard pudelit avades, et olen muidu üpris seaduskuulekas. Vahel paneb see mind ennastki imestama, sest mu arvamus igasugusest võimust, ja riigivõimust sealhulgas, on kaunis halb, aga üldiselt ei saa ma hakkama ühegi tõsisema seaduserikkumisega. See vist ongi põhiline, mis mind noorematest inimestest eristab. Isegi punase tulega üle tee minemine oli mulle omal ajal tõsine probleem, sest kippusin nõnda takistama liiklust.

Enam mitte? küsis Hector.

Enam mitte, ehkki võib-olla teistel põhjustel, kui te arvate, naeratas Bernard. Samas on ju ilmselge, et kui kõik mõnd seadust rikuvad, ei ole meil ju enam tegemist seadusega. Seaduse sellest tunnebki ära, et temast peetakse üldiselt kinni.

Nojah, kehitas Hector õlgu, minugipoolest. Ma enne ütlesin, minul ei ole seadustest eriti külma ega sooja. Kui miski, mida ma teen, on seadusevastane, siis las olla. Ja tervet hulka asju, mis on igati seaduslikud ja puha, ma ka niikuinii ei teeks. Tegelikult ma ei saa üldse aru, kuidas enamus inimesi oma seadusekuuleka eluga hakkama saab, ilma et see neid oksele ajaks.

Mina ka mitte, noogutas Bernard. Seda sellepärast, et need seadused on ise ebaloomulikud. Tark valitseja sätestab seadusena inimeste kombed - nõmedus ja vägivald muidugi välja arvatud - ega ürita oma peast uut maailma välja imeda.

Ta kiikas Hectori tassi, mis oli veel poolenisti täis, ja valas siis teed oma kruusi, mille küljel ilutses suur kalligraafiline B-täht.

Te siis arvate, et ideaalse ühiskonnakorra otsimisest oleks targem loobuda? imestas Hector. Lasta senisel viisil jätkuda sellel jamal, mis kogu aeg meie elu korraldama kipub?

Sugugi mitte, nördis Bernard. Ütlesin ju, et nõmedus ja vägivald välja arvatud.

Sellest ei jää just kuigi palju järele, arvas Hector.

Võimalik, kehitas Bernard õlgu, aga vaadake, milleni on viinud need uue ilma loomise katsed. Alles see oli, kui meie endiga seda prooviti - kuigi teie ei mäleta sellest enam vist eriti midagi.

Ikkagi, natuke, ütles Hector, aga ma ei mõelnudki radikaalset alustamist puhtalt lehelt. Kui me oleme kokku leppinud põhimõtetes, millele toetuks see parim võimalik viis inimestel üheskoos elada, küllap leidub siis ka viis, kuidas seda seadusteks teha. Näiteks mehe ja naise võrdõiguslikkust on ju üritatud arendada juba justkui võrdsusele rajatud korralduse sees.

Ja ometi on sinna veel tükk teed, noogutas Bernard. Ma saan aru, mida tahate öelda. Ometi tundub mulle, et ideaalse - või vähemalt praegusest parema - ühiskonna jaoks pole meil vaja niivõrd teoreetilisi ehitisi, kuivõrd seda, et inimesed ise niisugust ühiskonda tahaksid. Me peaksime teadma, mis tunne oleks seal elada, mitte millised seadused seal kehtiksid, sest see pole kaugeltki sama.

Kuidas siis nii? polnud Hector nõus. Ma küll ei jaga sellest suurt, aga kas pole ikkagi nii, et seadused panevad lõpparvestuses paika, millistel alustel kulgeb kogu ülejäänud värk?

See on ohtlik luul, mille levikust on huvitatud eelkõige juristid ise, vastas Bernard nende klaase uuesti täites. Aga vaadake ringi: meiegi riigis kehtivad üldjoontes samasugused seadused nagu keskmiselt Euroopas, ometi on elu ise sootuks teistsugune. Kahes riigis võib kehtida surmanuhtlus, aga ühes neist välgub timukakirves iga päev, teises on see seaduski ammu unustatud, sest inimesed lihtsalt ei pane toime süütegusid, mille jaoks ta kunagi välja mõeldi. Kas tõesti on elu kummalgi pool teie meelest siis samasugune?

Seda muidugi mitte, möönis Hector, ma mõtlesin niisama, üldjoontes.

Just üldjoontes ongi erinevus kõige suurem, ei jätnud Bernard järele. Sarnasused algavad suhteliselt väheolulistest üksikasjadest, mis on võimulpüsijate poolt välja valgustatud.

Aga kas mitte need üldjooned just ei määragi, mis üksikasjad luubi alla satuvad? küsis Hector.

Jah - selles on teil õigus, vastas Bernard hetke kaalutlenult. Näiteks on meie kodumaa kõrval maailmas vähe maid, kus juriidilised küsimused moodustaksid nii olulise tasandi iga inimese elus ja oleksid nii jäägitult seljatanud terve mõistuse. Mind ei üllataks, kui kunagi võetaks meil vastu suhtlusseadus, mis sätestab, et öeldes üle karjamaa viival jalgrajal vastutulevale võõrale ‘tere’, olen ma ühtlasi astunud temaga tinglikku lepingulisse suhtesse, mis kindlustab meile mõlemale teatavad õigused ja kohustused. Nagu oleks juriidiliselt korrektne protseduur nõiavitsake, mis paneb inimesed üksteisesse avatumalt suhtuma.

Nojah, võlts viisakus on lääge tõepoolest, nõustus Hector, nagu poemüüja treenitud naeratus.

Päriselt üle parda ma seda siiski ei heidaks, arvas Bernard, sest eks ole võlts viisakus siiski etem avalikust jõhkrusest. Kunagi olid ajad, kui kestahes teenindaja pidas küünte lakkimist või vestlust sõbratariga mäekõrguselt olulisemaks tüütu putukana tema jutule kippuja soovidest.

Kuid sellest ei saa ju niisama lihtsalt üle, arvas Hector, vahetuid inimsuhteid ei ole ju võimalik kehtestada totaalse käeviipega.

Ei, nõustus Bernard, ei ole. Neid ei ole üldse võimalik kehtestada, mu meelest. Ühiskondlisi tervikuid on küll võimalik nii-öelda ülaltpoolt ravida, aga ainult kui nad ise mõistavad, et on haiged - ja ainult teatava piirini, sealt edasi peaksid nad saama ise. Ehk veel klaasike?

Ei, ma vist pean varsti minema hakkama, keeldus Hector.

Kuidas soovite, kehitas Bernard õlgu ja valas endale veel veidi.

Teie jutust tuleb nii välja, ütles Hector mõne hetke pärast, et teie arvates ei ole ideaalne - või, ütleme, meie omast oluliselt parem ühiskond üldse võimalik nende inimestega, kes on praegu tegelikult olemas? Et suurem muutus eeldab kõigepealt inimese kui niisuguse, tema sisemise olemuse muutmist?

Ma ei ole midagi niisugust väitnud, hämmeldus Bernard. Pealegi, ma ei usu inimloomusesse, mis oleks alati ning kõikjal sama - see tees on mu meelest lääne imperialismi hädisevõitu katse näidata, et tema tsivilisatsioon on võrdsetelt eeldustelt kõige kaugemale arenenud. Ja ma ei arva kindlasti, et inimest oleks vaja muuta, igatahes mitte kirurgiliselt. Inimene on ainult vaja vabastada - isegi mitte seda; inimesel on vaja aidata vabaneda, sest ma usun, et sisimas tahab seda igaüks.

Vabaduse all mõtlete ilmselt midagi muud kui on see Spinoza tunnetatud paratamatus, oletas Hector.

Eriti aga selle tuletised, mida leninistid, pisut varjatumal kujul aga ka igasugused vabaturumajanduse teoreetikud meile üritavad peale suruda, nõustus Bernard. Et vabadus tähendabki valikut nende alternatiivide vahel, mida süsteem meile jätab.

Kuidas siis teie vabadust mõistate? uudishimutses Hector.

Mulle üsna vastuvõetavalt on vabaduse problemaatika paika pannud näiteks Epiktetos, lausus Bernard. Talle kui endisele orjale oli see küsimus muidugi ka eriti terav. Tema vabadus on kompromissitu - kõik ilusad, rikkad ja võimsad, konsulid ja keisrid, kes ükskõik millesse klammerduvad - kas oma välisesse ümbritsusse, oma teadmistesse ja kommetesse või isegi sõnadesse, mida neil on harjumus korrata - kõik nad on Epiktetose meelest orjad, erinevalt temast enesest, keda miski säärane ei aheldanud. Olete lugenud?

Ei, tunnistas Hector.

Siis ma laenan teile, ütles Bernard ja tõusis toolilt. Tulge.

Hector järgnes talle, aga kaminast möödudes seisatas korraks. Kustuvate halgude punase kuma ja teises toas süüdatud seinalambi nõrgas helenduses hakkas talle silma kaminasimsil seisev foto. Abikaasa või õde vist, mõtles Hector. Pildil kujutatu oli kreemjalt valgete juuste, täidlaste huulte ja selliste pehmete näojoontega, mis teinekord iseloomustavad haruldaselt tarku naisi. Tema pilgus oli midagi Bernardile sarnanevat. Pigem siiski õde, otsustas ta - korterist ei tundunud kuidagi, et ka mõni naine siin elaks.

Kuhu te jäite? hõikas Bernard eemalt. Raamatukogutuppa pääseb siitpoolt.