Читать книгу Hector ja Bernard - Rein Raud - Страница 6

See on küsimus, mis tuleb lahendada igaühel endal, lausus Bernard söögilauast tõustes. Laenatud raamatut tagastama tulles oli ka Hector seekord toonud kaasa pudeli punaveini ja seetõttu olid nad istunud toitude ääres pisut pikemalt. Bernard oli teinud lambaliha india vürtsidega ning kalasuppi, kuid pakutud juustudest ütles Hector ära, sest talle lihtsalt ei mahtunud enam midagi. Ta oli ka mõnevõrra väsinud. Söögiaegne vestlus oli häirivalt kaua püsinud Epiktetose ‘Diatriibidel’ ja tal oli kummaline tunne, et Bernard oleks teda justkui eksamineerinud, sest ta ise rääkis vähe, vaid suunavate vahemärkustega, Hectoril aga ei lasknud vaikust hoida. Alles lõpuotsas oli Bernard ilmselt kuulduga rahule jäänud ning võrdväärne vestlus taastunud arutlusega, kas ja kuidas peaks vaba inimene saama hoida sundimatuid suhteid ümbritseva ühiskonnaga.

Nad astusid kaminatuppa ja Hector istus oma eelmisest korrast tuttavasse tugitooli.

Päris kaua pidasin ma end patrioodiks, tõdes Bernard puid kaminasse ladudes. Mul oli isegi mõnevõrra piinlik rääkides oma endiste, nüüdseks poliitikasse siirdunud sõpradega, kui oma veendumustele kindlaks jäädes pidin osutama neile vigu, mida meie karkudel komberdav noor riik tegema kippus - ja samas tundsin uhkust, nagu oleks see kuidagi ka minu teene, kui meie valitsus jättis kehtestamata mõne nõmeduse, mis naabrite arengut pidurdas.

Aga enam mitte? küsis Hector.

Enam mitte, noogutas Bernard ja võttis kapist suure pudeli iiri viskit. Ootamatult kiiresti juhtus meie riigivõimuga kõik halb, mis riigivõimudega paratamatult juhtub, ning see hea, mida ma lootsin neid tegevat, jäi kõik pooleli.

Mina olin sel ajal veel liiga noor, lausus Hector, aga eks see võib olla ju kurb küll, kui pärast revolutsioonilist tuhinat hommikul üles ärgates avastad oma suureks kurvastuseks, et ikkagi on võimul need, kes mõistsid surma Sokratese, nõudsid Jeesuse ristilöömist ning viskasid Spinoza juudi kogukonnast välja.

Aga nad on ju alati võimul, kohmas Bernard kerge kibedusega hääles. Kuid mis sellest ikka rääkida. Mis mind pigem imestama paneb, on see, kui kaitsetuks inimesed lõppkokkuvõttes osutusid - ma arvasin, et varasema režiimi kogemus on andnud neile suurema jõu süsteemile vastu seista. Kas viski sisse jääd tahate?

Nojah, aga endine oli justkui võõras, see aga jälle justkui oma süsteem, arvas Hector noogutades.

Süsteem pole kunagi oma, ütles Bernard ja murdis külmaaluselt jääkuubikuid välja, süsteem tahab alati inimest endale allutada - aga muidu on teil õigus, sedapuhku üritab ta end tõesti näidata meie omana, millegi sellisena, mille me oleme kõik koos ja oma teadlike valikutega loonud ega tohiks end sellele kuidagi vastandada. Mis pole tõsi, loomulikult.

Osa valikuid on olnud paratamatused, vaidles Hector vastu.

Ega ma neid nii-öelda poliitilisi otsuseid ei mõelnudki, lõi Bernard käega. Kuid mitte kuidagi ei saa pidada paratamatuseks seda, et kogu ühiskonna tüür on aeglaselt, kuid kindlalt libisenud suure raha kätte ning iga üksikisiku võimalused mitte üksnes et tervikut, vaid ka iseoma olukorda vabalt mõjutada kahanevad tohutu kiirusega.

Aga kas pole see ikkagi suurelt jaolt inimeste endi süü? küsis Hector. Seda väidab üks mu tuttav - või õieti minu tüdruk, Ingrid, ta on pärit Rootsist ja uurib antropoloogiliste meetoditega inimeste poliitilise teadlikkuse vorme. Kui ta eksib, oleksin vähemasti tänulik argumentide eest, millega talle vastu vaielda.

Võiksite ta teinekord kaasa võtta, naeratas Bernard. Seda te ju tahaksite, eks ole? Ning öelge talle minu poolt edasi, et ta on mu meelest õigel teel. Ka mina ei saaks päevauudiseid tõsimeeli jälgida muu kui antropoloogi pilguga, enesele jätkuvalt sisendades, et ma ei ela siin, vaid olen ainult pikalevenivat osalusvaatlust sooritamas.

Kas see nüüd jälle tiba liiga karm ei ole? ütles Hector.

Ei ole, kinnitas Bernard. Minu korteriuksesse tuleb suhtuda kui riigipiiri. Kõik, mis kehtib väljaspool, peab sinna ka jääma - kõik väärtused ja käibetõed, kõik hierarhiad ja staatused, kõik ettenähtud eluviisid, kõik arusaamad avalikust väärikusest. Keegi, kes astub üle minu läve, ei ole enam minister, parlamendiliige, pudelikorjaja või tegelik salanõunik, ega ka mitte supermodell, katlakütja või antiigikaupmees. See jääb kõik trepikotta, siin sees on igaüks ainult tema ise, niipaljukest kui teda veel alles on.