Читать книгу Rekonstruktsioon - Rein Raud - Страница 5

Оглавление

1

Ma olin kasutanud kõiki oma suhteid ja kontakte, et ministri jutule jõuda, mis polnud just väga lihtne. Minu nimi ei ütelnud talle midagi ja ametialaselt ei ühendanud mind tema ministeeriumi haldusalaga ka mitte miski, sestap võttis ta mind vastu mõningase nõutuse ja imestusega. Ta ei saanud minust väga palju noorem olla, sest kõik majas surnud olid enam-vähem samaealised, tema poeg sealhulgas, ning Anni-Reelika oli meie perre sündinud pigem vara kui hilja. Aga see mees, kes üle oma kõrge laua mind vaatas, tundus ikkagi minust palju jõulisem ja värskem. Ilmselt tegi sporti ja harrastas mõõdukaid eluviise. Tal olid väga kiire peastarvutaja silmad, mis tõmbusid veidi vidukile, kui ta üritas mind oma mälusoppidest leida, tulemusteta.

Kui ma talle ütlesin, miks ma tema juurde tulnud olin, tuli talle muidugi meelde ja tema pilk muutus. Nüüd vaatas ta mind nii, nagu kehvemad meie seast vaatavad oma sõpru, kellega on juhtunud pöördumatute tagajärgedega õnnetus: piinlikkusega oma võimetuse pärast neid kuidagi aidata. Oli üsna selge, et ta ei soovinud seda lugu meenutada, vähemalt mitte nii, et ta ise oleks nähtav osa sellest, ja mitte teiste ees.

“Ma tahtsin teid tänada selle eest, mis te tegite,” ütlesin. “Oleks olnud väga jube, kui lehed oleksid hakanud seda kõike üksipulgi arutama.”

Pinge andis mõnevõrra järele.

“Jah,” ütles ta, “meie ajakirjandus on ju teada. Nagu lähedastel poleks niikuinii juba piisavalt õudne.” Otsekui ta ise polekski olnud üks nendest lähedastest.

“Just,” noogutasin ja üritasin mõttes sõnastada küsimust, mida talle tegelikult olin esitama tulnud. Aga ta jõudis minust ette.

“Kas on midagi, mida ma saaksin teie heaks teha?”

“Jah, on küll… tegelikult,” proovisin alustada, aga see nõudis parajat pingutust, kui ta mulle niimoodi otse silma vaatas. “Ma oletan, et teil oli neist asjaoludest veel selgem pilt, kui ülejäänud sugulastele räägiti. Juurdepääs kõigile materjalidele ja nii. Ma tahaksin… kui võimalik, siis ma tahaksin ka neid näha.”

“Mnjah,” ei osanud ta käigupealt otsustada. “Ega ma ei tea, mida teile täpselt räägiti. Politsei muidugi uuris seda asja, vestles kõigiga, kes midagi teada võisid, ja see toimik käis mu laua pealt läbi küll.”

“Politsei materjalidele harilikud inimesed nii lihtsalt juurde ei pääse,” jätkasin, “isegi kui nad on otsapidi asjaga seotud.”

“Aga miks teil seda vaja on? Ei suuda eluga edasi minna?”

Ma ütlesin talle. Ta jäi mõttesse.

“Ma vaatan, mida teha annab,” lausus ta lõpuks. “Selge ju, et te endast mingit meediariski ei kujuta.”

Ta pidas sõna. Paar päeva hiljem sain e-kirja tema assistendilt, mis sisaldas asjaga tegelenud uurija nime ja tema osakonna telefoni ning kinnitust, et teda on volitatud vastama kõigile mu küsimustele.

Rekonstruktsioon

Подняться наверх