Читать книгу Rekonstruktsioon - Rein Raud - Страница 6

Оглавление

2

Aga nagu iga lugu, tuleb sedagi jutustada algusest peale. Või kaugemaltki.

Mõnikord ma kujutan ette, mis tunne võib olla inimesel, kes on kaotanud mälu ja hiljem õppinud uuesti ära kõik, mis tema kohta käis, ilma seda seestpoolt õieti tundmata — teised võivad suhelda temaga nagu vanasti, nii nagu ta olekski seesama inimene, aga tema näeb nii neid kui nende jaoks olemasolevat ennast teatavalt distantsilt, justkui poleks see kõik päriselt ja tema ise ei võtakski toimuvast tõeliselt osa. Ta on õppinud reageerima vandeseltslaslikule naeratusele või puudutusele, mille tagant aimub õrn mälestus — selline, mida tal pole — ning need, kes ise soovivad nii petetud saada, petabki ta ära. Kuid ennast mitte. Ei, ta võib tegelikult ise kõigest hingest soovida olla ka iseendale see, kes ta on teistele, ning sisendada endale, et suudabki seda, kuigi ehtsate mälupiltide asemel on tal õpitud teadmine, mis võiks sama hästi kujutada kedagi teist. Mõnes üksikasjas õnnestubki tal vahel end veenda, nagu võivad lapsed endale sisendada võõra mälestuse, aga vältimatult lõikab olulisele kohale sattuv lünk varem või hiljem tema kujutletava elujoone läbi, sunnib ta tagasi selleks, kes ta on nüüd.

Minuga on midagi taolist juhtunud kaks korda. Kõigepealt siis, kui teade tütre surmast lõpuks pärale jõudis. Ja teist korda pärast diagnoosi. Muidugi ei kadunud mu mälu tegelikult kuskile — ma nägin mineviku ennast endiselt lähedaste inimeste keskel, harjunud asjade seas, rõõmustamas ja muretsemas, kuid põhjustel, millest mul nüüd polnud külma ega sooja. Jah, see ei olnud mina, see oli keegi teine, kes sõi minu kausist ja magas minu voodis ja vastas, kui hõigati minu nime. Või siis oli just tema see, ning mina praegu vaid keegi, kellel pole alles mitte ainult päris mälestusi endast, vaid õiget nimegi, ja kes seepärast on sunnitud tunnistama võõra elu, võõrad igatsused ja pettumused enda omaks.

Nii et kui ma siin räägin vanadest aegadest ja endast seal sees, võiksin sama hästi rääkida kaladest akvaariumis, klaasi taga, hääletult suud liigutamas, hingamas kuidagi teisiti ja midagi muud.

Nooremana ma eriti palju ei lugenud, igatahes mitte midagi väga filosoofilist, aga viimastel aastatel olen ses asjas kõvasti järele võtnud. Ka see on mind muutnud, vastupidist väita oleks mõttetu. Ühes asjas olen ometi järjest enam veendunud: kuigi kõik suured humanistid ja usulised äratajad ja eneseabi-raamatute autorid, millised kuristikud neid muudes asjades ka ei lahutaks, on ühel meelel selles, et pole olemas tavalist inimest — et iga inimene on eriline —, siis tegelikult on see täielik jama. Ma ei saa muide üldse aru, mis on tavalisuses halba. Miks peaks seda tõrjuma? Võib-olla sellepärast, et inimesed, kellega olen alles hiljuti tuttavaks saanud, ei tunne mind tihtipeale tänaval ära, nähtavasti ei ole mu välimuses midagi, mis neile meelde jääks, isegi mitte need kollakaks toonitud klaasidega prillid, mida pean peaaegu kogu aeg kandma ühe harvaesineva päriliku terviseprobleemi tõttu — mul on hemeraloopia, mu silmad on valgusele ülitundlikud. Teadlased ei ole ühel meelel, kas ma olen tegelikult ka värvipime. Ma ise ei oska seda öelda, sest minu meelest on kõik need toonid erinevad, mida teisedki erinevate värvinimedega nimetavad, aga kas ma näen neid samuti nagu nemad, seda ma loomulikult ei tea. Loomulikult pooldan ma hüpoteesi, et ma näen nagu kõik teised. Kui just pole nii, et kõik näevadki erinevalt, ja sellepärast on ühele ilus üks pilt, teisele teine. Ja läbi nende kollakate prillide on mu maailm niikuinii natuke vanaaegsete fotode värvi, eest ära võin ma need aga võtta vaid siis, kui valgus on suhteliselt hämar. Ometi ei tee nad mind eriliseks. Ainult need, keda tunnen juba kaua, kooliaegsed tuttavad ja nii, nemad tunnevad mu ära, isegi kui ma olen vahepeal muutunud, näiteks olen hakanud oma pead paljaks ajama sellest peale, kui mu lapsepõlvest hõredavõitu juuksed hakkasid pealaelt tasapisi ära kaduma. Ometi, neil harvadel juhtudel, kui mõnda neist kohtan, viipavad nad mulle harilikult enne, kui mina neile. Nojah, seda ma muidugi ei tea, kas nad mind ka nimepidi mäletavad.

Mu isa oli ehitusinsener ja ema kooliõpetaja, õdesid-vendi mul polnud. Meil oli kolmetoaline korter Mustamäel, ma käisin 1. Keskkoolis, prantsuse keele eriklassis. Noh, see ei olnud just kõige tavalisem, aga ikkagi ka mitte midagi ootamatut, sest mu ema oli just nimelt prantsuse keele õpetaja. Olin pioneer ja komsomol ja vihkasin nõukogude võimu nagu kõik teised, ilma eriti uskumata, et see kunagi kuskile kaoks, aga ka ilma arvamata, et seda võiks ausalt teenida. Isegi tragöödiad, mis meie pere väikest maailma põhjani raputasid, olid täiesti tavalised. Kunagi Vene kroonus oli mu isa sõjaliseks erialaks määratud dosimetrist, sest ta oskas natuke kitarri mängida ja ohvitseridel oli vaja, et tema koos paari muu musikaalsema sõduriga käiks neid vahel õhtuti lõbustamas, kui nad viina jõid ja kaarte mängisid. Ja dosimetristidel ei olnud vaja raskeid kive tassida ja kraave kaevata, nii et neil käed õhtul valutasid ja kitarrikeeltele pihta ei saanud. Radioaktiivsuse mõõtmisega oli neil äärmiselt vähe tegemist, kas või sellepärast, et ükski väeosa dosimeetritest tegelikult ei töötanud. Ent kui Tšernobõli reaktor plahvatas, kutsuti kõige esimesena sõjakomissariaati just kõik need, kes paberite järgi sellest midagi taipasid, ning isa sõidutatigi koos kümmekonna omasugusega maipühadeks Ukrainasse, ehk siis veel enne, kui ametlikest infokanalitest õnnetuse kohta üldse midagi arusaadavat teada anti. Ta oli seal kuu aega. Veel kuu aja pärast sunniti teda esinema televisiooni vestlussaates ja selgitama, et midagi tervistkahjustavat õnnetuse tagajärgede likvideerimisest ei tulene, ehkki siis olid kiirituse jäljed tema näost juba natuke näha, ja poole aasta pärast seisime tema haua ääres.

Kaks nädalat hiljem oleks ta saanud viiskümmend viis aastat vanaks. See number näib meie suguvõsa meestele kuidagi saatuslik. Mu aastal 1890 sündinud vanaisa, kelle järgi ka minule Enn on nimeks pandud, lasksid venelased maha sõja viimastel päevadel, tema enda puhtast lollusest, nagu vanaema arvas, sest oli tal siis vaja neile tunnistada, et räägib vabalt nii vene kui saksa keelt, ja kui esimene oli püssimeeste arvates täiesti endastmõistetav igas paigas maamunal, kuhu nõukogude sõduri saabas on kunagi astunud, siis teine andis tunnistust vaenulikust meelelaadist. Isa kaks vanemat venda ei olnud elanud niigi kaua, mõlemad jäid sõtta, üks Vene, teine Saksa poolel. Ei midagi erandlikku. Ja ei ole ka minu asi mustrist hälbida.

Kui ma siit praegu oma elule tagasi vaatan, tuleb mul ometi tõdeda, et üldiselt on see kulgenud täiesti ladusalt. Tõsi, minu suurim noorpõlveunistus jäi täitumata, lavaka sisseastumiskatsetel jõudsin küll viimasesse vooru välja, aga kaugemale mitte. Kas see tähendab siis, et kogu mu ülejäänud elu ongi olnud lihtsalt kompromiss? Kiirabiauto juhti ja esimest eestlast Kuul ei saanud minust ju ka mitte? Ega saagi, kuigi see viimane tiitel on senini vaba. Pealegi ei ole teater mu elust siiani kuskile kadunud, ja võib-olla ongi mul sellega tegelikult tänuliku vaatajana rohkem asja. Aga kuskile õppima pidin minema ometi, sest kuigi sõjavägi mind silmade pärast ei kollitanud, tundsin ma, et olen selle vanematele võlgu. Varuplaane mul polnud, mingi huvi oleks ehk olnud minna prantsuse keelt edasi õppima, aga Eestis oli see erialana ära kaotatud ja Venemaale kolida polnud mul mingit tahtmist. Aga ma olin ka reaalainetes tugev olnud, käinud isegi vabariiklikel olümpiaadidel keemias ja füüsikas. Niisiis kaalusin natuke aega TPI ja TRÜ vahel, ja otsustasin siis viimase kasuks, ehk ka selleks, et kodunt veidi kaugemale saada. TPIs oleksin pidanud kohe valima midagi väga konkreetset nagu silla- või teedeehitus, aga TRÜ lubas nii täpse otsustamise mõneks ajaks edasi lükata. Lõppkokkuvõttes olen ma oma eriala ja elukutse valikuga väga rahul. Alustasin bioloogias, spetsialiseerusin ökoloogiale ning töötanud olen kogu aeg samas valdkonnas. Praegu keskkonnaministeeriumis, käin inspekteerimas veekogude äärseid tööstusrajatisi, kontrollin toksiliste ainete taset järvedes ja jõgedes. Vahepeal olin natuke erasektoris ka, paar sõpra olid firma püsti pannud, tegid ekspertiise uutele ehitushangetele, aga sealt ma tulin natukese aja pärast ära, ei osanud alati õigetel kohtadel vait olla.

Väidetavalt olevat mul olnud omal ajal lausa eeldusi teaduse jaoks, aga olud ei oleks seda soosinud ja tõtt-öelda polnud mul endal ka vastavat kirge. Bioloogia on mulle olnud nagu roomajale ajutine nahk, millest on praeguses minus säilinud tegelikult ainult õrn muster kuskil mõtlemise pealispinnas, mälestused asjadest, mida olen kunagi teadnud, aga mis tegelikult ei ole määranud minu elu sisemist joont.

Mis veel? Abielu, tütre sünd, lahutus. Ei midagi erandlikku.

Ma loodan, et suudan oma abielu ebaõnnestumisest hoolimata kirjutada sellest ilma kibeduseta. Tean väga hästi, et suhete hapuksminekus ei ole kunagi süüdi ainult üks osapool. Kui mitte muud, siis vähemasti valesid valikuid ja vajadust neist kinni hoida võib ette heita ka teisele. Ja päris ilmselt ei sobinud mina ja Maire üldse kokku, aga kumbki meist ei andnud sellest alguses endale aru, ja pärast omasid kõik muud pisiasjad alati rohkem tähtsust. Ma arvan, et võin seda kõike öelda puhta südamega. Sest praegu ma tean, et võime tähele panna on mul tegelikult alati olemas olnud: seal, kus oleksin võinud ainult silmi näha, märkasin ka pilku, kus kuulda oli vaid lauseid, jäi mulle kõrva intonatsioon. Kuigi nooremana ei suutnud ma mõista üksikasjade tähendusi, ent võib-olla oli probleem ka selles, et meil oli alati kiire — kuhu küll? — ja sestap ei olnudki vaja pinna alla vaadata. Nüüd aga, kui ma lasen mälupiltidel rahulikult tagasi tulla ja oma sisesilma eest mööda voolata, leian ehmatusega neist nii mõndagi, mis oleks võinud teha asju teiseks, kui oleksin osanud sama sõnumit teisiti lugeda siis, kui vaid mu mälu selle oma soppidesse üles kirjutas.

Ma ei tea päris täpselt, millal see algas. Aga kindlasti olid asjad halvad siis, kui ta hakkas minuga koos välja minnes jälle kõrgeid kontsi kandma. Muidugi, ma teadsin, see meeldis talle, aga ta oli neist loobunud üpris kauaks pärast seda, kui me olime otsustanud, et oleme paar. Sest noh, ma ei ole eriti pikka kasvu ja eks ta tajus, et mul pole just väga mugav, kui ta paistab minust pikem. Nende tagasitulekut oleksin pidanud võtma kui märki, aga küllap ei olnud see siis mulle endale ka enam nii oluline. Ning juba kuskil sellest ajast peale, kui Anni gümnaasiumi läks, oli meile kummalegi omaette selge, et kohe, kui ta on pesast lendu tõusnud, laguneb ka meie kodu iseenesest, aga kumbki meist ei hakanud liiga vara seda teemat üles võtma, sest kes teab, võib-olla oleksime teinud midagi tagasivõtmatut. Hiljem muidugi selgus, et kõige rohkem kannatas selle olukorra all just Anni ise, kelle nimel me justkui olime kokku jäänud.

Maire jaoks oli võimalus minus igal sammul uuesti pettuda pigem mugav kui tülikas. Kõige rohkem häiriski teda minu juures vist mu üldine ambitsioonide puudumine, soovimatus elus nii-öelda edasi jõuda, karjääri teha, ükskõik mis liinis, aga nii, et ma oleksin suuteline kindlustama temale selle staatuse, mida ta enese arvates elus ära oli teeninud. Aga poliitikuks ma ei kõlvanud, samuti puudusid mul igasugused eeldused äri teha. Ma nägin küll, kuidas mu endised klassivennad ja ülikoolikaaslased üksteise järel oma firmad püsti panid ja varsti Mersude ja Audidega ringi hakkasid sõitma, aga ma olin surmkindel, et isegi kui üritaksin millegi sarnasega hakkama saada, tabaks mind varem või hiljem nurjumine ja pankrot, ning seda häbi ei olnud mulle vaja. Ega Mairelegi.

Nii et kuigi põhimõtteliselt sai Maire minuga soovi korral alati hästi läbi kui inimesega, jäingi ma tema meelest ilmselt nohikuks ja luuseriks, keda keegi tõsiselt ei võta. See ei olnud muuseas tõsi, mu töökaaslased pidasid minust alati lugu ja see oli mulle tähtis. Ma ei oleks mingi hinna eest soovinud seda asendada pettunud austusega, mida avaldatakse ametiredelil kõrgemale trüginud endistele kaaslastele, või õigemini nende tugitoolidele, pagunitele, pastakatele, mis annavad allkirju. Mul ei olnud seda tarvis.

Seetõttu sain ma päris hästi läbi oma äia, Maire isaga, kes ise oli küll sarnases situatsioonis oma naise nõudmistele järele andnud. Mingit põllumajanduslikku liini pidi oli ta tõusnud nõukogude võimuhierarhias päris arvestatavale kohale, ehkki selge oli, et ta oleks eelistanud endiselt oma käsi mullaseks teha, selle asemel, et kontrollida, kas teised teevad neid mullaseks täpselt partei näpunäidete kohaselt. Mugava ja suhteliselt kehvadest oludest pärit inimesena ei öelnud ta loomulikult ära kõigist neist luksustest ja privileegidest, mida see süsteem oma väljavalitutele võimaldas, aga mingiteks erilisteks sigadusteks ei olnud ta nende nimel ka valmis. Võimupüramiidi kõrgemad astmed jätsid ta täiesti ükskõikseks. Piisas, et neil oli korralik suur maja Sauel ja uus must Volga, mida ta ise juhtis, ja lisaks veel suvila Võrtsjärve ääres. Sinna kadus ta suviti-sügiseti alati, kui vähegi võimalik, sest talle meeldis kala püüda. Paar korda käisin ma neil retkedel koguni kaasas, ehkki mind ennast veepinnal hulpiva korgi vahtimine väga ei huvitanud, aga kui ta kutsus, polnud justkui paslik ka ära öelda. Järvel oli ta alati napisõnaline ega pruukinud tundide kaupa öelda ühtki sõna, ja kui me pärast kamina ääres viina võtsime, siis ei rääkinud ta ka väga palju.

Maire ema oli jälle sootuks teisest puust, ja mu naine oli suuremas osas emasse. Mõlemad olid suurepärased perenaised, ehkki ämma puhul väljendus see pigem tema isiklikus vaaritamis- ja küpsetamisoskuses, Maire aga eelistas korraldada koosviibimisi, näiteks kutsutud lõunaid, kus pearõhk oli pandud maneeride korrektsusele, millega õiget veini serveeriti õigest klaasist ja õigete roogade juurde, mitte aga sellele, kui maitsvad need road tegelikult olid. Mitte et ta köögis poleks tubli olnud, see lihtsalt ei vaimustanud teda eriti. Pean tunnistama, et alguses jättis tema seltskondlik osavus mulle väga sügava mulje. Kui mind esimest korda tema vanematele esitleti, oli Maire selleks puhuks ise keetnud ja küpsetanud ja ise laua katnud, kõik oli nagu päris, igaühe istekohal oli nimekaart, aperitiivile järgnes valge vein, siis punane (üks klaas kumbagi) ja lõpuks konjak, kusjuures mitte armeenia, vaid prantsuse oma, mis mulle tegelikult üldse nii hästi ei maitsenud, aga 1970ndate lõpus oli ikka väga kõva sõna. Kes käitub kodus, nagu oleks ta kuninga juures, tunneb end kuninga juures, nagu kodus, kiitis ema Mairet. Tema noogutas, aga ma panin tähele, et ta noorem õde Elo irvitas peaaegu avalikult. Siis see mulle ei meeldinud. Pärast sain teada, et Maire noorusunistus oli olnud kunagi diplomaatiasse pääseda, ta oli isegi proovinud Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti sisse astuda, tulemusteta, ju siis ei olnud tema isa suhted selleks piisavad. Sest elu Eestis ei olnud tema kaitstud seisundile vaatamata ikka päris see. Pealegi, kui nõukogude tegelikkusega tuligi Mairel elada vaimselt veidi ebamugavas, ent tema tahtest sõltumatult väljakujunenud sümbioosis, siis idabloki välispoliitikaga oli ta laias laastus nõus. Näiteks vähemasti esiotsa pooldas ta põhimõtteliselt sõda Afganistanis, eriti naiste õiguste pärast, ning Pinocheti huntat pidas kuritegelikumaks kui Jaruzelski oma.

See kõik ei takistanud teda olemast selgelt rahvusliku mõttelaadiga, enda meelest pealegi täitsa siiralt. Isa kaudu oli neil juurdepääs nomenklatuuri erikauplustele, kust kord nädalas sai käia defitsiitseid toiduaineid toomas, ja lisaks tavalisele rahale ka natuke sertifikaate, mille eest müüdi korralikke riideid ja kodutehnikat. Ning iga kord, kui nad emaga mõnest sellisest poest tagasi tulid, ei jätnud nad kommenteerimata vene funktsionääride naiste rumalust, ebaviisakust ja maitselagedust, mille peale läks jutt varsti sisserändavate vene hordide peale, kes täidavad järjest suuremaid linnaosi ja mure peale, et eestlased piisavalt kokku ei hoia. Ja loomulikult oli Maire nooremana käinud rahvatantsuringis, korra isegi koolinoorte tantsupeol esinenud. Ta oskas ka natuke kitarri mängida ja laulda selle saatel: oo Eestimaa, oo sünnimaa, kuni su küla elab, elad sina ka… Nüüd tundub see naljakas. Ent kujuteldava kõrgklassi kommete ülalhoidmine oli nende jaoks peaaegu nagu poliitiline protest: meie ei ole nemad. Ja ega ei olnudki.

Aga see kõik oli siiski tegelikult palju rohkem papist kui väljastpoolt vaatajale tundus. Kogu sellest perest oli Maire õde Elo ainuke, kes perekonna ellusuhtumist omaks ei võtnud, aga isegi tema ei protestinud kunagi väga häälekalt. Praegu, kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis näib, nagu oleks Maire emalt päritud tingimatu tahtmine elada ja olla nii, nagu tsiviliseeritud maailma rangeimad reeglid nõuavad, esmajoones sisendus iseendale, kompensatsioon selle eest, et võimalus nii elada on saavutatud võimu teenimise läbi, millest nad ise lugu ei pidanud. Keegi ei tahtnud ju olla kollaboratsionist. Seda meile kõigile hiljem nii tuttavat seestpoolt-õõnestamise juttu hakkasid nemadki ajama kohe, kui selgeks sai, et vana korra lips on läbi — aga mitte kübetki enne, ja veel 1988. aasta suvel, kui kogu Eesti oli vabanemispalavikus, käisid Maire vanemad Krimmis valitsuse puhkekodus ja vedasid ka Elo kaasa, kõigile tema protestidele vaatamata. Ehkki Maire isa oli isegi põgusalt mingis isemajandava Eesti põllumajandustöörühmas kaasa teinud, küll väga uskumata, et sellest kunagi asja saab.

Ometi, nende auks peab ütlema, et see käitumine ei olnud siiski ka mitte päriselt teesklus, võib-olla oli olnud seda alguses, aga aastatega harjunud omavaheliseski suhtlemises kehtivaks maneeriks. Ma tean, sest me elasime Maire perega koos ligi kümme aastat. Alguses käisime seal lihtsalt külas, aga kui Anni sündis, oli Maire alles kolmandal kursusel, see oli maikuus, ja tal jäid muidugi eksamid kõik tegemata. Sellegipoolest, suvega õnnestus tal kõik järele võtta, sest lapsega tegeles põhiliselt ta ema, ja sügisest oli ta uuesti ülikoolis tagasi. Siis üritasime end juba igaks nädalavahetuseks Sauele toimetada. Minul oli nüüd ka oma potisinine Žiguli, mis sest, et äia kaudu, aga ikkagi suvistest ehitusmalevatest teenitud täiesti oma rahaga ostetud. Pärast ülikooli lõppu asusime otsekui loomulikult nende juurde, nii-öelda ajutiselt, sest Maire vanematel oli teisel korrusel kaks täiesti vaba tuba ja mina pidin tööasjus niikuinii põhiliselt mööda Eestit ringi sõitma, ja väga suurt vahet polnudki, kas elasin Tallinnas, Tartus või Pärnus.

Olen hiljem mitu korda mõelnud, et kui me oleksime saanud oma elu päris iseseisvalt alustada, kas siis oleks meil läinud teisiti. Võib-olla oleks meie abielu veel kiiremini otsa saanud, kui ma poleks suutnud oma perele sellist elu pakkuda, millega Maire harjunud oli. Aga võib-olla ka mitte — ehk oleks vahetum kontakt päris eluga õpetanud hoopis Mairet vaatama asjadele pisut teisiti. Ma ei saaks öelda, et Maire vanemate suhtumine minusse oleks olnud milleski ebakorrektne. Samas oli üsna selge, et nad ei pidanud mind oma tütre jaoks sobivaks valikuks. Ma ei usu, et nad oleksid seda ka minu selja taga talle otsesõnu öelnud, seda mitte, aga kui aastad möödusid, hakkasin ma ka ise seda õhus levivatest meeleoludest taipama, nii et ka Mairele pidi see selge olema, ammu enne mind. Küllap sellepärast käiski ta mulle peale, et ma oma eluga midagi ette võtaksin — tal oli tarvis vanematele tõestada, et temal on õigus. Minu meelest oli aga kogu elu veel ees ja aega küll, mul oli huvitav töö, armas tütar, ja mis sest, et ämma-äia tiiva all, aga ikkagi täiesti kena kodu. Kuhu mul kiiret? Võib-olla me oleksime pidanud sellest temaga otsesõnu rääkima, mingeid kaarte varjamata. Äkki oleksime teineteisest selgemini aru saanud. Aga nagu öeldud, selline inimene ta ei olnud.

Anni oli juba kümneaastane, kui me lõpuks Sauelt ära Tallinnasse kolisime. Olin juba tükk aega tõrjunud ämma vihjeid, et kui ma äia käest palun, annab ta meile raha kooperatiivkorteri ehitamiseks, kuna mu oma palk seda kokku koguda ei võimalda, aga kui ma seda ei soovi, siis põhimõtteliselt võib ta mõjutada ka minu asukohta ametlikus korterijärjekorras. Mul on hea meel, et ta palumise mulle tingimuseks seadis. Tema meelest tähendas see tõenäoliselt mu jaoks kohustust end kuidagi positsioneerida, midagi oma elujärje edendamiseks tõepoolest teha, aga minu jaoks oli see nõudmine ennast alandada, ebaõnnestujaks tunnistada, ja seda ma loomulikult ei kavatsenud. Ma arvan, et ka Maire sai sellest tegelikult aru, sest pärast üht vestlust, kui ta sinisilmselt uuris, miks ma meie korteriküsimuse lahendamiseks tema isa abi ei palu, ei tulnud ta enam selle teema juurde tagasi. Sama hästi oleks meie asja võinud edendada see, kui meil oleks veel teine laps, mis minu meelest oleks ka muidu olnud väga hea mõte. Aga kui selle ääri-veeri jutuks võtsin, teatas Maire resoluutselt, et tema sünnitamised on selleks korraks sünnitatud, ja sellega tuli mul lihtsalt leppida. Meie suhted olid siis juba sellised.

Milline — või kas üldse — ta ise tegelikult oli, seda mul kogu meie abielu vältel teada saada ei õnnestunudki.

Maire perekonna liikmetest sain ma kõige paremini läbi hoopis tema õega. Elo oli sellesse seltskonda justkui ära eksinud elav ja rahutu hing, keda emal ja õel ei läinudki korda korrektselt ja vaoshoitult käituma õpetada. Miski temas ei lubanud toona ennustada seda hoopis teistsugust inimest, kelleks ta aastate pärast muutus. Kui ta millestki vaimustuses oli, siis avaldas ta seda häälekalt, ja kui miski talle närvidele käis, ei hoidnud ta seda enda teada. Ta luges innukalt luulet ja oli kooli näiteringis tõeline staar, kusjuures huvi teatri vastu oli tal sügavam. Hiljem kaalus ta tõsiselt koguni lavakasse astumist, aga ei läinud siiski proovima, kui teada sai, kui palju tüdrukuid end alati esimesse vooru üles annab. Ja loomulikult oli tal nähtud iga vähegi vaatamist väärt etendus. See ühendas meid, ehkki ma ise sel ajal enam nii tihti teatris ei käinud. Anni sündimise ajal oli ta kaheteistkümneaastane ja väike beebi võttis tema elus kiiresti sisse tähtsa koha. Nagu elav nukk tema jaoks, naeris Maire, aga me olime mõlemad tänulikud, kui Elo millal iganes nõustus Annit valvama jääma, kui näiteks Maire ema meid operetti vaatama viis. Ja teda huvitas kõik. Nii vanemad kui õpetajad arvasid kogu aeg, et ta ei taipa matemaatikast midagi, kuni lõpuks — see võis olla kaheksandas klassis — palus ta minul endale üht lõiku seletada, ning siis tuli välja, et tegelikult on tal täiesti lahtine pea ja ta haarab asju lennult, lihtsalt seni on tal kästud valemeid ja vormeleid tuimalt pähe tuupida, ilma nende taga seisvat süsteemi avamata, rääkimata selgitustest, kuidas see kõik tegelikkusega kokku käib. Sealtpeale istusime me mitu korda nädalas õhtuti temaga raamatute taga ja võtsime asju läbi, veerandihindeks tuli talle ähvardava kahe asemel koguni neli, järgmisel veerandil olid ka füüsika ja keemia juba korras ning kaheksanda klassi lõpetas ta ainult neljade ja viitega. Kui me Sauelt ära kolisime, siis me enam nii tihti kokku ei puutunud, aga Anniga hoidsid nad endiselt kontakti ja pärast, kui Elo juba Rootsis elas, oli Anni tema juures seal korra isegi kuu aega külas.

Maire vanemate jaoks aga oli Elo elavus hoopis kasvatamatus ja tema taltsutamatu huvi igasuguste erinevate asjade vastu lihtsalt pealiskaudsus. Tal oli tohutu suhtlusringkond, mis nende meelest loomulikult tähendas, et tal pole ühtki tõelist sõpra. Sellegipoolest tegi ta oma parima, et neile meele järele olla, isegi raskes teismeeas ei olnud temaga kunagi erilisi probleeme, ehkki muidugi ei tulnud ta alati kokkulepitud ajal koju või jättis oma toa koristamata. Sellistel puhkudel ema ei tõrelenud temaga ega karistanud, lihtsalt tegi tema eest mõne otsuse, mille osas muidu oleks temaga enne nõu pidanud. Näiteks teatas, et nad sõidavad kõik nädalavahetuseks Otepääle suusatama või pani enne klassiõhtut pessu kõik tema paremad riided peale ühe kleidi. Elo sai alati vihjest aru ja nädal aega oli tal tuba korras ning ta ise enne kella kümmet kohal, aga ega see muidugi kauaks nii ei jäänud. Minu meelest oli Elo lihtsalt ideaalne laps. Ma mäletasin hästi, millega ma ise ja mu klassikaaslased selles vanuses hakkama olime saanud, aga kui ma korra üritasin seda ämmale öelda, kähvas ta ebaiseloomuliku sisinaga mulle vastu, et tänan, aga ta ei vaja mu nõu, kuidas oma tütart kasvatada, samuti nagu ei kavatse ta ka mulle õpetada, kuidas mina peaksin kasvatama enda oma.

Viimast korda nägin neid kõiki Anni matustel. Maire ema tuli kõigepealt minu juurde, surus mul kõvasti, peaaegu mehelikult kätt, vaatas otse silma ja ütles selge häälega: “Minu siiras kaastunne.” Siis pöördus ta Maire poole, kes seisis mu kõrval peast välja nutetud silmadega, pani talle käe õlale ja ütles kõigepealt: “Pea püsti, tüdruk.” Midagi rääkisid nad veel, aga sosinal, ja seda ma enam ei kuulnud. Samal ajal vaatas Maire isa mulle otsa ega osanud justkui midagi öelda, kuni paus venis juba ebamugavaks, sest ema ja tütar vestlesid ikka veel. Lõpuks kutsus ta mind kunagi neid jälle vaatama, või ehk Võrtsjärve äärde kalale, kui ainult aega saan.

Lubasin kindlasti minna.

Jah, see on tõsi: praeguseks on piisavalt aega mööda läinud, et tagasi vaadata. Ja ma tean nüüd, et rohkem pean küsima endalt. Näiteks, kas ma olen selles kindel, et Mairele ettepanekut tegema mõjutasid mind tema kelmikad rohelised silmad, tema pehmed ja aeglased suudlused, tema uskumatuid retki tõotavad kumerused, mis olid mulle keelatud, kuni me jäime sõbralikku hüvastijättu võimaldavatesse piiridesse? Või oli selles ikkagi ka tume tahtmine vahetada vaade Mustamäe korteri aknast avara lilleaia vastu, hernesupp ja kapsahautis vasikaliha ja banaanipudingi vastu, pidev hirm ülemuste tõlgendamatu tahte ees kaitstud seljataguse vastu? Nagu kõik selles eas mehed, olin loomulikult ka mina siis kindel, et kõik, mida mul on elus vaja saavutada, suudan ma saavutada oma kätega. Aga eneseteostus eeldas tingimusi. Siiski, kui ma praegu üritan end oma toonase mina nahka tagasi mõelda, ei leia ma temast mingit teadlikku mõtet mugavama elu nimel kompromisse teha. Ent võis küll olla, et see, kes Maire oli minu silmis, sisaldas juba iseendast ka kõike muud, mis temaga kaasa tuli — aga eks me sisalda ju kõik alati teataval viisil oma ajalugu, oma perekonda, nagu ka enda ees võimalikult hargnevaid teid.

Enne Mairet oli mul tüdrukutega suhteliselt vähe kogemusi. Üks põhjus Tartu kasuks valida oli mul loomulikult olnud tahtmine kodunt natuke kaugemale saada, ja ülikooliaja esimene semester mööduski mul peaaegu et isa-ema vaatamas käimata. Mitte õpingute pärast muidugi. Põhiliselt võtsime kursusevendadega viina ja aeg-ajalt olid mõned meie tüdrukud ka hulgas. Aga nii palju sain ma asjadest aru küll, et lihtsat seiklust ei ole mõtet otsida nende seast, kellega pead järgmised viis aastat nii või teisiti koos veetma. Pealegi, meie kõige ilusam tüdruk ja üks mu kursusevendadest läksid tegelikult üsna varsti paari ning on minu teada koos tänini, aga teiste vastu ei olekski mul erilist huvi olnud. Oma koolisõpradega suhtlesin üpris palju, neid oli päris hulganisti läinud ajalugu ja eesti filli õppima ja ka keemias oli üks poiss, kellega meil olid mitmed ained koos, ainult et temaga ei olnud ma varemgi eriti hästi läbi saanud.

Aga noor veri muidugi vemmeldas. Peaaegu oleksin oma süütusest lahti saanud juba oktoobri lõpus, kui käisin sõpradega diskol ja sain seal tuttavaks spordimeditsiini õppiva vene tüdruku Viktoriaga, kes oli lühikest kasvu ja üpris kenake, pruunide krussis juuste ja lohukestega põskedes. Poiste juttudest teadsin, et venelannad on üldiselt lõdva kummiga, ja nendega magamine ju tegelikult ei loe, ehkki on mõtet valvel olla ja hommikul mitte jääda veel ühte suitsu tegema, sest kui nad haistavad, et oled saak, siis löövad hambad sisse ja enam lahti ei lase. Mida lõdvema kummiga, seda rohkem on neil vaja abielluda. Niisuguse teadmisega varustatult arvasin, et väike lugu Viktoriaga võiks tulla kõne alla küll, aga selle vastu ma siiski valmis ei olnud, et ta mind kohe esimesel õhtul, kui ta ühikasse koju olin saatnud, ka tuppa sisse kutsub. Koridoris olime korra ettevaatlikult suudelnud, arvata oli, et sellele tuleb lisa. Aga kui Viktoria voodi äärele maha olime istunud, hakkas ta ennast kohe asjalikult paljaks koorima ja käskis mul sama teha. Kapi taga keeras keegi norinaga teist külge ja teisest voodist küsis unine hääl: “Vika, sina või?”. Ja neljas voodi ukse kõrval oli veel tühi, nii et sinna võis keegi alles saabuda. Olukord oli niisiis kõike muud kui romantiline. Peatasin teda kätega, natuke embasime veel, üsna kirglikult, siis sosistasin, et pean minema, aga tulen teda varsti vaatama, ja libisesin uksest välja.

Järgmisel nädalavahetusel oli mul teada, et mu ühikatuba jääb tühjaks, sest kaks toakaaslast olid mõlemad juba reede hommikul kodu poole sõitnud ja neljas, minust kaks kursust vanem Andres, oli eelmisest nädalavahetusest saadik Hiiumaal, kus ta oli haigeks jäänud, nii et arvata võis, et ega tema enne esmaspäeva Tartusse tagasi ei tule. Nii et heal juhul on meie päralt terve nädalavahetus. Koristasin toa nii puhtaks kui oskasin, ostsin poest tordi ja igaks juhuks kaks pudelit punaveini ning läksin Vikale järele. Õnneks tuli tee peal pähe ka kimp lilli osta, nii see ju käis. Ma lootsin muidugi, et keegi mu sõpradest mind ei näe, sest omavahel oli meil kombeks aasida, et surnud taimede asemel võiks ju kinkida ka näiteks surnud rotte, ühed laibad mõlemad. Sellepärast ei olnud ma kunagi varem tütarlapsele lilli kinkinud ja poemüüja vaatas mind veidi imelikult, kui küsisin kahte nelki ja kahte roosi. Milleks mul vaja on, päris ta, ja kui ütlesin, et ikka tüdrukule, siis käskis kolm roosi võtta. Noh, inimene õpib, kuni elab.

Vikal ei olnud nädalavahetuseks kuskile sõita, ta oli pärit kuskilt kaugelt, vist Saraatovist, ja mind nähes oli ta üpris rõõmus. Ja lilled meeldisid talle ka, ta suudles mind otse sõbrannade silme ees otse põsele, mille peale ma vist punastasin, sest nad kõik hakkasid naerma. Minu juurde mineku asemel oleks ta eelistanud jälle diskot, aga ju ta siis luges oma suurema elukogemusega mu näost isegi läbi mu prillide välja, et ei ole mõtet vältimatut edasi lükata. Suur oli aga mu üllatus, kui koju jõudes leidsin eest Andrese, kes oli ikkagi Tartus tagasi, tal oli nimelt vaja esmaspäeval tingimata üks referaat ära anda, ja selleks oli vaja raamatukogust raamatuid. Mul ei jäänud üle midagi muud, kui talle ka veini ja torti pakkuda. Ise üritasin rahulikuks jäädes Andresele ikkagi mõista anda, et meil on rohkem eraviisiline üritus, aga Vika seevastu ei tahtnud Andrese lahkumisest kuuldagi. Kui ma pärast poest kolmanda veiniga tagasi tulin, olid nad juba Andrese voodile kolinud ning minul ei jäänud sel ööl lõpuks üle muud kui hommikuni kuulata nende ähkimist ja ulgumist. Kuskil kuue paiku jäi Andres lõpuks magama, aga Vika kuulis vist mu närvilist vähkremist ja hõikas ikka veel ihara häälega: “Enn? Oled üleval? Ole kallis, mine otsi kuskilt suitsu.”

Juba siis oleks pidanud mulle selgeks saama, et minust ei tule kunagi tõelist naistemeest, sellist, kelle tüdrukud tunnevad ära juba õhust. Sõbrannasid leida ei olnud minu jaoks mingi probleem, aga võib-olla sain ma neist liiga hästi aru, sest rääkida võisid nad minuga kõigest, kaasa arvatud teistest poistest, ent kui ma arglikult üritasin neid puudutada, siis vaatasid nad mind etteheitva pilguga, justkui oleksin roppude anekdootide porutšik Rževski, kes jälle tuleb ja rikub kõik ilusa ära. Siiski juhtus mul esimese kursuse kevadel ka üks päris lugu ühe nääpsukese ja kahvatu tüdrukuga, kellega ma sain kokku poolkogemata. Me mõlemad olime tulnud oma sõbra-sõbrannaga kaasa teatrisse, Jaan Toominga “Põrgupõhja uut vanapaganat” vaatama, ja tuli välja, et nii minu sõbrale kui tema sõbrannale see eriti ei meeldinud ning nad otsustasid pärast esimest vaatust ära minna, aga meie Katariinaga jäime lõpuni ja olime vaimustuses, ja siis käisime veel mõned korrad teatris ja olime nagu iseenesest paar. Ta oli väga tagasihoidlik, õppis eesti filoloogiat, natuke selline hall hiireke, aga vaielda võis kirglikult, kui miski oli talle tähtis, ja üsna peatselt sain ma aru, et see miski võis olla ainult midagi kirjanduslikku või kunstilist, maapealses elus laskis ta endaga sündida kõigel, mis parasjagu juhtus. Me käisime kohvikus ja teatris ja kinos, lugesime koos Hesset ja Kafkat ja Alliksaart, vaidlesime Freudi ja Camus’ üle ja unistasime ajast, kus võime kõndida koos ringi mööda Prahat, Barcelonat või Amsterdami. Me hoidsime teineteist. Ning loomulikult me ütlesime teineteisele kõiki neid sõnu, mida sellistel puhkudel öeldakse, ja ma üritasin endale sisendada, et see ongi armastus, see ongi õnn. Või noh, võib-olla ei üritanud, võib-olla oligi. Mis juhtub hiljem, varjab ju varasema ära. Kevadel läksime lahku teadmises, et sügisel oleme jälle koos. Mina pidin minema ehitusmalevasse, kus ma teda tegelikult ka hirmsasti igatsesin, tema jälle koju Kohtla-Järve kanti, kuhu ta endale külla mind ei kutsunud, sest tal oli rangelt usklik ema ja see ei tahtnud midagi teada meessoost sõpradest. Aga kui siis sügis lõpuks kätte jõudis, sain ma teada, et ta oli ülikooli pooleli jätnud. Üritasin teda otsida ja kirjutasin tema endistelt toakaaslastelt saadud aadressil ka ühe kirja, kuid see tuli tagasi teatega, et adressaat on tundmatu, ju seal oli siis miski number vale. Ma ei tea siiani, mis temaga täpselt juhtus. Ma ei arva, et minul oleks selles mingit osa ega süüd, aga päris kindel ma ka muidugi olla ei või. Mõnel tumedal hetkel olen endalt koguni küsinud, kas ei olnud Katariina kadumise põhjus näiteks soovimatu laps, kellest ta ei julgenud mulle rääkida, kõigis praktilistes asjades abitu nagu ta oli. Aga need mõtted suutsin endast peletada kergesti, nii kohmakas ei saanud ju ka keegi olla. Lihtsalt ei saanud. Ja lõppude lõpuks, eks igaüks meist ju vastuta ise oma saatuse eest. Endalegi üllatuseks, ja mis seal salata, isegi natuke ebameeldivaks, avastasin üsna varsti, et olgu Katariinaga kuidas on, minu südant see lahkuminek igatahes murdnud ei ole. Küllap ma oleksin ta ka üles suutnud leida, kui oleksin selle nimel tõega pingutanud.

Ja siis tuli Maire.

Meie loomulikud trajektoorid ei oleks pidanud lõikuma: mina õppisin bioloogiat, tema juurat. Aga elu, nagu öeldakse, teeb neil puhkudel korrektiive. Esimest korda kohtusime väga tavaliselt, ühe mu klassivenna sünnipäeval. Tema oli seal koos ühe ninaka ja ebameeldiva kursusekaaslasega, kes pealegi käitus, nagu oleks ta Maire omanik või vähemalt mänedžer, ja seetõttu tegi kõigile teistele palju nalja, kuidas Maire teda talle endale arusaamatult vahetpidamata tögas. Ja ühtlasi kogu seltskonna oma kontrolli alla võttis. Ta ei olnud mingi femme fatale, ei siis ega kunagi hiljem, vähemasti mitte üldiste standardite järgi, mis eelistavad tõmmudele blonde ja sirgetele juustele lokkis päid, aga temast õhkuv väärikus ja sarm tõstsid ta vähemalt minu silmis kõigist ülejäänud tüdrukutest mitu pead kõrgemale, nii sel sünnipäevapeol kui üleüldse. Ta käitus, nagu oleks teinud kogu Tartu linnale sealviibimisega täiesti teenimatut au, ja seetõttu on meie ülesanne talle näidata, et oleme selle eest tänulikud; samas ei andnud ta mitte millegagi ja mitte kunagi mõista, et miski ümberringi oleks olnud talle sobimatu või muus mõttes puudulik. Mulje jättis ta igatahes vägeva. Järgmine kord nägin teda läbi kohvikuakna, ta istus üksinda laua taga, ees vaevaltalustatud klaas valget veini — oli kell üks pärast lõunat —, ja luges mingit rahvariidemustriga plastikkaantesse peidetud raamatut. Kuna mul tol päeval midagi ees polnud, otsustasin tema seltsi otsida, ja üllatavalt ei olnud tal midagi selle vastu, aga kui hakkasin rääkima variantidest, mida edasi võiks teha, siis selgitas ta mulle, et see klaas veini on ainuke, mis tal sel päeval on kavas nautida, kusjuures sedagi peaasjalikult, et kompenseerida NLKP XXV kongressi materjalide intellektuaalset küündimatust, ning kuigi ta võiks hiljem õhtul kaaluda kino- või teatrikülastust, siis lihtsamate lõbustuste jaoks temast mulle seltskonda ei ole. Õhtul läksin ma talle järele. Vanemad olid üürinud talle väikese kahetoalise korteri Kastani tänaval ja seal ta elas, enamasti üksi, aga vahel võttis mõne üürikorterite vahel eluasemeta jäänud sõbranna enda juurde. Ühtlasi tähendas see, et tal oli telefon ja talle sai helistada. Ta mõjus mulle imeliselt. Ärajäänud näitleja minus elas läbi oma hiilgeaja: Maire juuresolekul oskasin jutustada ka kõige triviaalsemaid lugusid nii, et kõik kuulajad rõkkasid naerust, ja võisin nurka vaielda ka kõige raudsema loogiku. Ma olin alati olnud pigem ettevaatlik kui impulsiivne, aga kui mulle tundus, et see võiks tema heakskiidu ära teenida, suutsin ronida mööda vihmaveetoru üles teisele korrusele või juua otse pudelist ja seda suult võtmata järjest ära terve šampuse (mida iganes see ka tõestama ei pidanud). Mu rahalised võimalused ei olnud just väga avarad, kuid stipipäeval tema käekõrval lillekauplusest mööda kõndides võisin ämbri roosidest tühjaks osta, isegi kui see tähendas pikemat pudrudieeti. Ühesõnaga, ma olin armunud ja mul ei olnud mingit kahtlust asjas, mida nii mu mees- kui naissoost tuttavad sel ajal sageli kippusid arutama: kas kaks inimest suudavad teineteist läbi kogu elu armastada. Ja loomulikult meeldisin ma ka iseendale sellisena hoopis rohkem kui varem. Vist Mairelegi.

Rekonstruktsioon

Подняться наверх