Читать книгу Ratsanik Melchior - Rein Raud - Страница 3

Linnapea Astoris Dagge kõndis närviliselt mööda oma ametikambrit edasi-tagasi. Ta oli kiilaspäine, lühikest kasvu, võrdlemisi tüse ning, hoolimata igasugustest otsustest, mida ta vastu pidi võtma, üsna heasüdamliku iseloomuga mees. Tegelikult ei sobinud linnapea amet talle sugugi ja ta sai sellest ka ise väga hästi aru. Aga Linna oli ometi vaja juhtida ning kuivõrd kõik olid ühel meelel, et tema on ainuke, kes võib kõigiga kuidagimoodi läbi saada, ei jäänud tal muud üle, kui oma saatusele alistuda.

„Kas kogunevad juba?“ küsis ta oma kirjutajalt. See noogutas.

Täna pidi lõplikult lahenema küsimus, mis juba tükk aega linnapeale suurt peavalu valmistas. Kolm nädalat tagasi oli rae koosolekul nõrga häälteenamusega surma mõistetud väärusuline, endine munk Balthasar. Seadus ei lubanud talle mingit armuandmist, ainult ühel juhul võis usuasju arutava ilmaliku kohtu otsus ära muudetud saada: kui otsuse täidesaatmiseks määratud päeval sadas ettenähtud ajal vihma. See päev oli täna ning hommikust alates ajas taevasse musti pilvi üles. Timuka abilised olid raekoja ette väljakule siiski juba suure tuleriida üles ladunud, aga hukkamist vaatama tulnud inimesed näisid kuidagi nõutud ega osanud arvata, milliseks rändjutlustaja saatus lõpuks ikkagi kujuneb.

Linnapeal ei olnud mungast tegelikult sooja ega külma. Ainuke asi, mis teda kujunenud olukorras häiris, oli see, et kui enne keskpäeva peaks siiski sadama hakkama, tuleks tal kogu rahva ees üles astuda ning avalikult rae otsus kehtetuks kuulutada. Kuigi ta hääletamisel oli tookord erapooletuks jäänud, ei meeldinud talle põrmugi, kui asjad ei kulgenud nii, nagu rae otsused ette nägid. Kolm nädalat tagasi ei viidanud veel miski ilmamuutusele, isegi eelmisel õhtul oli päike hiliseni eredalt paistnud, ja nüüd pidi mingi tühine vihmasagar seadma nii tema isikliku võimu kui kogu rae õiglustunde kahtluse alla. See oli kuulmatu.

Astoris Dagge ohkas ja siirdus välja poodiumile. Kell oli juba tükk aega tagasi üksteist löönud. Rahvas vaatas alt väljakult talle ärevalt otsa.

„Tooge süüdimõistetu siia,“ käskis linnapea.

Ta uuris tükk aega munga habemikku nägu. Lõppude lõpuks, mis on sellel Balthasaril surmast? mõtles ta. Ise ta käis kuude kaupa nii Linnas kui Kindluses ringi ja kuulutas, et põrgut ja paradiisi pole olemas ning pärast hinge lahkumist kehast kustub elu täielikult ja järele jääb ainult pilkane pimedus. Linnapea oli ühte ta kõnet kuulma juhtunud ning see kõlas talle üsna veenvalt. Tema oma pead selliste küsimustega ei vaevanud, oli ka pakilisemaid. Aga Kindlusest nõuti munga süüasja arutluselevõtmist ja Astoris Dagge ei pidanud vajalikuks sellest mööda hiilida. Linna ja Kindluse vahekord oli niigi viimasel ajal väga teravaks läinud. Nii tuligi välja, et üldise heaolu huvides oli vaja munk Balthasar tulesurma saata. Ja nüüd järsku need pilved.

Kell lõi kaksteist.

„Hakka otsust ette lugema,“ käskis ta heeroldit.2

Vaevalt jõudis see suure ürikurulli lahti tõmmata, kui esimesed rasked piisad langesid krabisedes paberile.

„Vihm, härra linnapea,“ kehitas heerold nõutult õlgu. Astoris Dagge käed tõmbusid rusikasse ja ta silmitses rahutult pealtvaatajate hulka, nende seas ühtegi linnaisa märkamata. Munk Balthasar vaatas ükskõikselt enda ette maha.

„Laske ta lahti siduda,“ pahvatas linnapea ja astus heeroldi asemele, et kohtuotsus tagasi võtta, rahva käest eksituse pärast vabandust paluda ja teatada munga Linnast välja saatmisest, nagu seadus ette nägi. Kuid mõne hetke pärast oli väljak peaaegu tühi, kõik olid äridesse vihmavarju jooksnud. Ainult mõned üksikud kuulasid ta kõne lõpuni. Kui ta oma viimased sõnad ära oli öelnud, lahkusid ka need. Väljakule jäid ainult imeväärselt pääsenud munk ja keegi noormees, kes astus Balthasari juurde ja kõnetas teda:

„Kui sul kuskile minna ei ole, tule minuga kaasa. Ma arvan, et tubli lõuna ja kann veini kuluvad sulle praegu ära.“

„Kes sa niisugune oled?“ küsis munk imestunult.

„Inimene nagu sa isegi,“ naeris võõras. „Minu nimi on Melchior.“

„Kas sa elad Linnas või Kindluses?“ päris munk edasi.

„Milline umbusklikkus inimese kohta, kes on äsja tuleriidalt maha astunud!“ hüüatas Melchior. „Aga kui sa nii väga teada tahad, siis ei siin ega seal.“

„Kas sa oled mu õpetuse järgijate hulgast?“

„Oh ei, hoidku jumal selle eest! Kui tema kuulutamine võib inimesi tuleriidale viia, on võimalik ainult üks kahest: kas ta on liiga keeruline selleks, et hea veiniga võistelda, või liiga lihtne, et temast aru võiks saada.“

„Või liiga õige,“ lõpetas Balthasar. „Aga su jutt meeldib mulle, ning need kanapojad, kelle su äsjased sõnad mulle silme ette maalisid, meeldivad mulle ka, kuigi nad on ühe korraliku munga kõhu jaoks kohe ilmselt liiga rasvased.“

Nad võtsid suuna Võtmeaugu-nimelise kõrtsi poole, aga otse raekoja vastas apteegi juures peatati nad kõige kummalisemal kombel. Apteegi aknast lendas välja suur reisikast, mis tabas Melchiori otse kõhtu. Tal õnnestus kast küll kinni püüda, nii et see valus ei olnud, aga ehmatus sellest väiksemaks ei muutunud.

Reisikastile järgnes peagi pikakasvuline linalakk noormees, kes trepist käkaskaela alla veeres. Ta tõusis püsti, pühkis põlvedelt pori ja vaatas siis ringi oma kasti järele. Avastanud selle Melchiori sülest, astus ta ligi.

„Minu lugupidamine,“ sõnas ta. „Näib, et teil on õnnestunud säilitada minu katseklaaside terveolek. Kujutage ette, milline lugupidamatus teaduse vastu selles näruses urkas valitseb. Täna, mõelge vaid, pidi mingit munka põletatama ning seetõttu oli terve apteek täis igasuguseid tolguseid, kes nõudsid klaretti3 ja maiustusi. Nagu nimme oli mul eile mõningaid olulisi ingrediente4 katsete juures vaja läinud ja apteeker ei saanud nende klaretti korralikult vürtsitada. Tolgused sõimavad apteekrit, apteeker mind. Ja kujutage ette, tal jätkus häbematust mind varguses süüdistada! Tõbras niisugune! Teaduse tarbeks oleks tal isegi kassi väljaheidetest kahju, aga ise nõuab kogu aeg, et ma tema armukeste jaoks kulda teeksin. Muide, kus on mu kassi väljaheited?“ Ta soris mõne hetke oma reisikastis. „Ahah, olemas. Kuhu ma jäingi? Õigus. Ükski enesest lugupidav alkeemik5 ei tegele kogu aeg pidevalt kulla valmistamisega. Selleks on olemas igasugused vusserdajad. Teaduse peaeesmärk on tarkade kivi ja kui selle leidmiseks ei peaks elust jätkuma, võib osa tähelepanu pühendada ka elueliksiirile6. Tarkade kivi kohta on olemas mitmeid seisukohti, esiteks…“

„Oota natuke,“ katkestas Melchior teda lõbustatult. „Räägi parem, kuhu sa praegu teel oled?“

„Kuidas kuhu?“ imestas alkeemik. Siis hakkas olukord talle tasahilju selginema ja ta tõmbus morniks. „Näib, et hetkel mitte kuskile.“

„Siis tule meiega kaasa,“ kutsus Melchior. „Muide, see siin on munk Balthasar, kellest sa enne juttu tegid. Teda ei põletatud, ta saadeti hoopis Linnast välja. Homme hommikul peab ta siit kadunud olema. Sina nähtavasti samuti, muidu annab apteeker su kohtu alla. Minul on ka plaanis edasi rännata. Minu nimi on Melchior. Aga praegu on aeg minna ja lõunat süüa, mu kõht hakkabki juba rahutuks muutuma.“

„Seesama munk?“ küsis alkeemik, kellele nii suur hulk seostamata uudiseid ilmselt üle jõu käis. „Näib, et minu andmetes on mingi ebatäpsus, kuid ma mäletan kindlasti, et juttu oli põletamisest.“

„See oli hommikul,“ ütles Melchior. „Lähme nüüd.“

„No lähme pealegi,“ jäi alkeemik nõusse. „Ah jaa, muide. Mulle tundub, et unustasin end teile esitleda. Skolaar Alexius, minu lugupidamine.“