Читать книгу Ratsanik Melchior - Rein Raud - Страница 4

Tratteni krahv Henrik murdis ümbriku pitseri lahti ja hakkas kiiresti lugema kirja, samal ajal silmanurgast kõiki toasviibijaid uurides. Millest see tuleb, et ma viimasel ajal kõiki reetmises kahtlustama olen hakanud, mõtles ta ise ja ümahtas. Nii ei tohi enda kallal juurelda, see segab keskendumist. Aga see kiri vajab täit tähelepanu.

Ta luges:

Lugupeetav härra krahv!

Olen veel kord äärmiselt meelitatud, et pidasite mind oma usalduse vääriliseks, ning katsun olukorda kainelt hinnates anda Teile nii head nõu, kui mu napp mõistus ja kõrvaltvaataja pilk lubavad. Kiidan Teie senise tegevuse täielikult heaks ning oleksin väga tänulik, kui võtaksite vaevaks mulle aeg-ajalt oma plaanide täitumise käigust teadust anda. Mis puutub üksikasjadesse, siis minu seisukoht on, et esialgu oleks kasulikum säilitada mõlema kõnealuse isiku elu, aga nad tuleb tingimata teineteisest lahutada. Vanema neist võiksite jätta oma isikliku terase järelevalve alla, sest niipalju kui ma Teie kirjadest seni olen aru saanud, tuleb eelkõige tema Teie plaanide takistajana arvesse. Noorema aga, kui Te seda liigseks ei pea, võiksite toimetada minu kätte. Pidades silmas kõiki asjaolusid, arvan, et niisugune lahendus oleks kõige parem. Siin on igasugused kahtlased mõjud täiesti välistatud ning ma võin aegsasti hoolt kanda, et ta ennast mingite Teie plaanidele kahjulike vandenõudega ei seo.

Ühtlasi tahan Teid õnnitleda uue kõrge ameti puhul, mis Teie auväärt kälimehele hiljuti olla teenitult osaks saanud. Kavatsen lähemal ajal ka ise temaga sidemed luua.

Siiralt Teie ustavaks teenriks jäädes

Kirja all oli peen ja keeruline allkiri, aga krahv Henrikul ei olnud vaja seda lahti mõtestama hakata. Ta teadis niigi väga hästi, kust kiri tuli. Selliseid oli tema kirjalaekasse kogunenud juba üsna mitu ja alati sisaldasid nad hulga kasulikke mõtteid. Nad olid küll ikka väga ettevaatlikult sõnastatud, et keegi neid kirjutaja vastu pöörata ei saaks, kui mõni ürik peaks valedesse kätesse juhtuma. Aga hoolika lugemisega sai kõik selgeks.

Krahv Henrik libistas silmad veel kord üle kribukirjas ridade. Kust tema teab, et mu kälimees Cristian Kindluse Meistriks nimetati? – imestas ta. Uudis oli nii värske, et kui Henrik eelmisel päeval Cristiani käest sõna saanud ei oleks, võiks ta isegi selles kahelda. Aga mingi saladus see muidugi ka ei olnud.

Samal hetkel teatas uksele ilmunud teener, et sõjavägi on retkelt tagasi jõudnud. Tema kannul astus tuppa lõõtsutav väeülem.

„Tipperdingel on meie!“ teatas ta uhkelt.

„Tubli,“ rõõmustas krahv Henrik. „Kas nad panid ka kõvasti vastu?“

„Oh, tühiasi,“ lõi väeülem käega. „Neil polnud seal sadat meestki. Ja ka need olid ähmi täis. Mõned teenrid lõid ka sekka, kes millega sai, aga mis sõdijaid nüüd neist.“

Krahv Henrik oli väga rahul. Onupoja maade enda kätte haaramine oli olnud tõesti väärt mõte. Nüüd, kus Kindluse eesotsas on ka oma inimene, ei saa sellest mingit tüliküsimust tekkida. Nii et Tratteni valdused muutusid üsna vähese vaevaga üle poole suuremaks.

„Ja kuidas käib mu lugupeetud sugulaste käsi?“ irvitas ta.

„Krahv Ludwig on surnud,“ tunnistas väeülem. „Ma püüdsin küll teda elusalt kinni nabida, aga keegi sõduritest oli talle enne otsa peale teinud, kui ma tähele panna jõudsin.“

„Olgu peale. Ja noor Melchior?“

„Kuidas seda nüüd öelda, härra krahv.“ Väeülem laiutas nõutult käsi. „Noor Melchior on kadunud nagu tina tuhka. Ma lasksin kõik kõrvalhooned ka läbi otsida, aga teda ei olnud kuskil. Leiti ainult üks vanake. Ma mõtlesin, et temast küll mingit ohtu olla ei saa, ja lasksin ta minema, las levitab Tratteni sõjaväe kuulsust. See, et Melchiori lossis ei olnud, on täitsa kindel.“

„Oleks tulnud ümbruskond läbi otsida!“ vihastas krahv Henrik. „Kuidas ma ta nüüd enam üles leian?“

„Me ei tundnud ümbruskonda nii hästi kui tema,“ ütles väeülem. „Pealegi olid mehed pärast lahingut väsinud.“

Krahv Henriku huuled liikusid hääletult. See oli tema komme kiruda.

„Kutsuge kirjutaja siia,“ käskis ta teenrit. „Sellest peab kohe Meister Cristianile teatama.“