Читать книгу Intelligentsuse psühholoogia - René Mõttus - Страница 3

MIS ON INTELLIGENTSUS?

Igapäevaelus ei ole kuigi raske mõista, et inimesed erinevad oma vaimsetelt võimetelt. Kellelegi ei tule pähe nõuda esimese klassi õpilaselt ruutjuure leidmist arvust 289 või asutuse koristajalt, et ta koostaks ettevõtte eelarve järgmiseks aastaks. Me oskame isegi argielus üsna hästi hinnata, millise vaimset pingutust nõudva ülesandega keegi toime tuleb või mille lahendamisega võib keegi hätta jääda. Sellele vaatamata on laialt levinud eksiarvamus, et psühholoogid ise on hädas intelligentsuse määratlemisega. Ühed väidavad, et intelligentsus on millegipärast eriti allumatu täpsele määratlusele. Teised tuletavad meelde, kuidas üks väljapaistvamaid psühholoogiaajaloolasi Edwin Boring (1886–1968) avalikus väitluses kolumnisti Walter Lippmaniga veidi ettevaatamatult muu hulgas ütles, et „intelligentsus on see, mida intelligentsustestid mõõdavad”. Kontekstist välja rebituna meenutas see definitsioon paljudele Voltaire’i surematut dr Panglossi, kes arvas, et Jumal on nina loonud selleks, et saaks prille kanda.

Tegelikult pole intelligentsuse defineerimine üldse raske. Heaks näiteks on see, et juba mõni aeg tagasi nõustusid 52 kõige väljapaistvamat intelligentsuseuurijat alla kirjutama ühisele avaldusele, mille kohaselt on intelligentsus „vaimne võimekus, mis muude asjade kõrval eeldab võimet arutleda, planeerida, lahendada ülesandeid, mõelda abstraktselt, saada aru keerulistest ideedest, õppida kiiresti ja õppida kogemustest. See ei ole lihtsalt raamatutarkus, kitsalt akadeemiline või testidele vastamise oskus. See on laiem ja ka sügavam võime aru saada, mis ümbruses toimub – asjadest arusaamine ja nende mõistmine või selle väljanuputamine, mida oleks vaja teha” (Gottfredson, 1997). Selle piisavalt lühikese ja tabava iseloomustuse kirjutas Linda Gottfredson, millega ülejäänud 51 tipptaseme uurijat olid üsna meelsasti nõus. See manifest, mille 52 intelligentsuseuurijat avaldasid 1994. aasta 13. detsembri Wall Street Journal’is vastukaaluks intelligentsuse uurimist tabanud kriitikalainele, on autori loal ära toodud käesoleva raamatu lisas (vt peatükki „Teadmised intelligentsusest, milles teadlased on kokku leppinud”).

Sellest definitsioonist järeldub mitmeid asju. Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis avaldub väga mitmes olukorras, kaasa arvatud juhud, kui inimene peab lahendama psühholoogide koostatud ülesandeid. Igapäevaelu esitab meie intelligentsusele pidevalt väljakutseid: kuidas maksta parkimisautomaadis; kas võtta kaasa vihmavari, kuna ilmateade lubas õhtupoolikul vihma; mida tähendab prantsuskeelne fraas quotient intellectuel; kui kiiresti leiab Google Earth’is üles oma praeguse asukoha või mitu miili on 1,609344 kilomeetrit? Kõik need või teised sarnased olukorrad nõuavad inimeselt kas taiplikkust, mälu või arutlemisoskust, mis on vajalikud aru saamaks, mis ümbruses toimub ja kuidas sellele kohaselt reageerida. Inimesed erinevad nende oskuste poolest ja see ongi käesoleva raamatu peamine teema. Tegelikult on see nii oluline, et ütleme ühte asja veel üks kord. Käesolevas raamatus räägitakse peamiselt inimestevahelistest erinevustest intelligentsuses, mitte inimese intellektuaalse tegevuse üldistest valdkondadest, nagu näiteks mõtlemine, keel ja taju. Kõigil inimestel on intelligentsus – meid huvitab, kas, kuidas, miks ning milliste tagajärgedega on mõnel inimesel seda rohkem kui teisel.

Veel väärib rõhutamist, et intelligentsuse all peetakse tavaliselt silmas inimeste maksimaalset sooritust. See ei tähenda vältimatult, et inimene peaks kogu oma võimete potentsiaali pidevalt rakendama. Samas on selge, et keskmisest kõrgema maksimaalse soorituse tasemega inimeselt nõuavad ka lihtsamad ülesanded väikesemat vaimset pingutust ning tema vaimne tegevus on seetõttu efektiivsem. Võib tuua võrdluse autode näol. Autode tehniliste parameetrite hulgas tuuakse tihti välja aeg, mis autol kulub, et saavutada 100kilomeetrine tunnikiirus. Muidugi saadakse see number maksimaalse pingutuse korral ning on selge, et sarnast spurti enamik sõitjatest igapäevases liiklemises ei tee. Küll aga tuleb auto, millel kulub 100kilomeetrise tunnikiiruse saavutamiseks 10 sekundit, ka paljudes tavaliiklemisega seotud olukordades – näiteks kohaltsõit rohelise fooritule korral või möödumine maanteel aeglasemalt sõitvast traktorist – väikesema pingutusega ning tõhusamalt toime kui auto, millel 100 kilomeetrise tunnikiiruse saavutamiseks kulub 17 sekundit.

Kui vaadata peamisi ülesandeid, mis intelligentsuseuurijate ees seisavad, siis laias laastus on neid kolm.

1) Esmatähtis ning kõige muu eelduseks on inimeste võimete erinevuste täpne ja süstemaatiline kirjeldamine.

2) Teiseks on tarvis välja selgitada, millised on inimeste võimete erinevuste tagajärjed – mida teistest paremad võimed inimesele annavad ehk miks ja kuidas on intelligentsus üldse oluline.

3) Viimaks on oluline mõista, millest inimeste võimete erinevused tulenevad.

Selles raamatus püütakse ühel või teisel moel leida vastust kõikidele neile küsimustele. Käesolev ülevaatlik peatükk annab paljudest neist teemadest põgusa ülevaate, järgnevad peatükid aga lahkavad mitmeid küsimusi sootuks põhjalikumalt.

KUIDAS SAAB INTELLIGENTSUST MÕÕTA?

Mida tähendab mõõtmine? Mõõtmiseks nimetatakse tegevust, mille tulemusel tehakse kindlaks mingi omaduse suurus (nt mass, pikkus või heledus) seda suurust väljendatavates mõõtühikutes (nt kilogramm, meeter või kandela). Paljusid suuruseid iseloomustab see, et neid väljendaval skaalal on olemas vähemalt üks eriline punkt – näiteks nullpunkt. Pikkuse puudumist saab tähistada null meetriga, ilma massita olek kaalub null kilogrammi või valguse puudumine tähendab null kandelat. Samuti suudame paljusid suuruseid hoomata hõlpsasti tavamõistusega. Temperatuur, millel vesi hakkab jäätuma, on võetud Celsiuse skaalal kokkuleppeliseks nulliks. Igapäevaelu kogemustest teame näiteks, kui raske tundub üks kilogramm ja milline on meie toa kõrgus, võrreldes kehtiva kõrgushüppe maailmarekordiga 2,45 meetrit. Intelligentsusega on lood natuke teised. Et seda pole võimalik mõõta ühegi tavapärase mõõtühikuga, näiteks pikkuse, massi või temperatuuriga, on lihtne probleem – paljudel suurustel ongi täiesti unikaalsed mõõtühikud ning me võime mängida, et ka intelligentsusel on oma unikaalne mõõtühik nimega „nutt” (sõnast nutikus). Hoopis tõsisem probleem on see, et nutiskaalal pole ühtegi absoluutset taset. Ehkki tavakeeles mõnikord nii räägitakse, on raske või lausa võimatu mõelda intelligentsuse täielikust puudumisest (0 nutti). Samuti pole kerge mõelda intelligentsuse maksimaalsest väärtusest – kas on olemas mingi piir, millest enam nutikam lihtsalt olla ei saa? Valgusest ei saa mingi asi kiiremini liikuda, kuid raske on välja mõelda intelligentsuse ülemist piiri. Kuigi paljudele võib tunduda, et näiteks Einsteinist targemat inimest pole olemas, võib juba homme ilmuda lagedale mõni geenius, kes suudab vaevata kõik Einsteini saavutused ületada. Samas pole sugugi kindel, et Einstein oleks saanud mõnel psühholoogide koostatud IQ-testis maksimaalse võimaliku skoori.

Skaala. Tegelikult on intelligentsuse mõõtmiseks siiski üsna mõistlik lahendus. Kahjuks ei kanna see kaugeltki nii ilusat nime kui meie pakutud nutiskaala, vaid seda tuleks nimetada hoopis protsent- või hälbeskaalaks.1 Eeldusel, et intelligentsustaset on võimalik mingil moel esitada ükskõik mis vahemikus varieeruvate numbrina – ja nii see tõesti on, nagu hiljem näeme –, saab numbritele sisulise tähenduse omistada neid võrreldes. Teisisõnu, kuigi intelligentsusel puudub oma universaalne, kindla nullpunktiga ühik, on võimalik seda väljendada näiteks suhteühikutes mingi normtaseme suhtes. Hälbeskaala tähendab, et intelligentsust saab mõõta suhtelistes mõõtühikutes (mida saab nimetada ka IQ punktideks või kvootideks), mis väljendavad tavaliselt selle suuruse hälbimist keskmisest tasemest. Kõik inimesed, kelle intelligentsuse number ei vasta populatsiooni keskmisele väärtusele, hälbivad keskmisest. Kõrgem intelligentsus tähendab hälvet keskmisest kõrgema numbri poole, madalam intelligentsus hälvet keskmisest väikesema väärtuse poole. Nagu käesolevas peatükis hiljem näeme, pole üldse tähtis, mis mõõtkavas paiknevate numbritega me inimeste intelligentsust tähistame – kõik need on võimalik viia lõpuks vähese vaevaga hälbeskaalale.

Mõõtmisprotseduur. Mõõtmine eeldab standardiseeritud protseduuri. Kõigepealt peab olema ühesugune mõõdik, mida kindlate reeglite järgi rakendatakse soovitud omaduse mõõtmiseks. Näiteks teame, et keha temperatuuri mõõtmiseks on kraadiklaas, mis tuleb kindlaks ajaks panna näiteks suhu või kaenlaauku. Samasugused kindlad reeglid kehtivad intelligentsuse mõõtmisel: peab olema usaldusväärne instrument, mida rakendatakse kõigile võimalikult ühetaolise protseduuri alusel. Intelligentsuse mõõtmine on protseduurireeglitest kinnipidamise suhtes eriti tundlik. Näiteks keha temperatuuri mõõtmisel pole ilmselt kuigi oluline, kui mitu inimest viibib mõõtmise ajal ruumis. Psühholoogias on teada, et intelligentsustesti tulemused võivad oleneda sellest, kas testi tehakse individuaalselt või grupitestina (viimasel juhul teeb ühes ruumis ja ühe läbiviijaga testi palju inimesi). Kui ühel inimesel tehakse sama test individuaaltestina ning teisel grupitestina, siis ei pruugi tulemused olla enam võrreldavad. Tõsi, grupitesti tulemused ei pea olema tingimata halvemad individuaalse soorituse puhusest: teiste inimeste juuresolek võib mõnda vastajat motiveerida, mille puhul tema tulemused on grupilise täitmise korral individuaalsest paremadki. Aga seni, kuni ei teata väga täpselt, kuidas testimistingimused inimesi mõjutavad, tuleb kõiki testida võimalikult sarnaste protseduuride järgi.

Intelligentsust mõõtvad ülesanded. Üldjuhul koostatakse intelligentsustestid suure hulga ülesannete koguna. Muidugi oleks väga tore, kui piisaks vaid ühest või paarist ülesandest. Näiteks küsisid Alfred Binet ja Théophile Simon lastelt, mida saaks järeldada järgmisest kirjeldusest: „Minu naabril käisid üksteise järel imelikud külalised. Kõigepealt arst, siis notar ja lõpuks preester”. Kuigi järelduse tegemine naabri tervisliku seisundi kohta nõuab teadmisi ja asjadevaheliste seoste mõistmist, ei ole see tingimata vankumatuks tõendiks vastaja vaimsete võimete kohta. Kõik intelligentsuseuurijad teavad, et õige vastuse teadmine või mitteteadmine ühele küsimusele sõltub paljudest juhuslikest asjaoludest, mis ei pruugi olla seotud vaimse võimekusega. Näiteks Vikas Swarupi raamatus „Q & A” (2005) on juttu Mumbai vaesest ettekandjast Ram Mohammad Thomasest, kes võidab mälumängus miljard ruupiat vaid tänu sellele, et kõik esitatud küsimused olid sellised, millele ta juhuslikult vastust teadis. Näiteks vastust küsimusele, milline on väikseim planeet, teadis peategelane seepärast, et ta mäletas oma enda elust pesakonna pisimat kassipoega, kellele pandi nimeks Pluuto.2

Testis väga erinevat tüüpi ülesannete kasutamine on mõistlik veel ühel põhjusel – enamasti soovitakse testidega hinnata inimeste üldintelligentsust. Küsides näiteks ainult silmaringi peegeldavaid küsimusi, mõõdame küll osaliselt üldintelligentsust, aga samas mõjutavad tulemusi märkimisväärselt ka haridustase ning elukogemused. Paludes näiteks inimesel korrata erineva pikkusega numbrijadasid, mõõdame üldintelligentsuse kõrval suuresti ka mälu treenitust. Kui aga võtta erisugust tüüpi ülesannete sooritusest keskmine, peegeldab see kõige paremini just üldintelligentsuse taset.

Kui intelligentsustestid sisaldavad piisaval hulgal küllalt mitmekesiseid (või väga hoolikalt valitud ülesandeid), siis saab nendega inimesi eristada väga usaldusväärselt: ka täiesti erinevatest ülesannete kogumitest saadud tulemused reastavad inimesed intelligentsuse alusel väga sarnaselt (Johnson, Bouchard, Krueger, McGue & Gottesman, 2004).

INTELLIGENTSUSE MÕÕDIKUD

Saamaks intelligentsuse mõõtmise viisidega paremini tuttavaks, vaatame lähemalt paari kõige tuntumatest intelligentsuse testidest.

Binet’-Simoni ja Stanfordi-Binet’ testid

1905. aastal avaldasid prantsuse psühholoogid Alfred Binet (1857–1911) ja Théophile Simon (1872–1961) mõõdiku, mis oli mõeldud laste intelligentsuse mõõtmiseks (Binet & Simon, 1905). Mõõdiku loomise ajendiks oli vajadus hinnata laste vaimset arengut ja eriti arengupeetust, mis võiks olla aluseks laste saatmiseks erivajadustega laste koolidesse. Binet valis testi terve hulga eripalgelisi ülesandeid, mille lahendamine nõudis taibukust ja järelduste tegemise oskust. Mõõdiku esialgses versioonis, mida tuntaksegi Binet’-Simoni testina, anti lastele 30 erisuguse raskusega ülesannet. Kõige lihtsamad ülesanded olid mõeldud 3–4aastastele ja seisnesid näiteks oskuses jälgida liikuvat objekti või näidata erinevaid kehaosi. Mõnevõrra keerulisemad ülesanded nõudsid etteloetud arvude tagurpidi lugemist, lühikeste lausete kordamist ja sõnade määratlemist („Mis asi on kahvel?”). Keerulisemad ülesanded nõudsid näiteks kolmest etteantud sõnast („jahimees”, „püss” ja „part”) mõtestatud lause konstrueerimist või mälu järgi mingi kujundi reprodutseerimist. Kõige suuremat pingutust nõudsid ülesanded, kus lapsel näiteks paluti korrata tagurpidi 9 juhuslikus järjekorras öeldud arvu.

Näiteks üks tüüpiline ülesanne, mida kasutatakse paljudes vaimsete võimete testides, on kujundite kopeerimine mälu järgi. Joonisel 1 on toodud iseloomulik näide sellisest kopeerimisülesandest.

Üks testi olulisi omadusi oli võimalus välja arvutada laste intellektuaalne vanus. Kuna oli kindlaks määratud iga vanusegrupi keskmine punktisumma, siis selle põhjal sai hinnata iga lapse intellektuaalset vanust, mis võis erineda kronoloogilisest vanusest. Näiteks kui 14aastane laps lahendas testi 12aastase lapse keskmisel tasemel, siis oli tema intellektuaalseks vanuseks 12. See võimaldas anda lapse sooritusele sisulise hinnangu.

JOONIS 1. Tüüpiline näide kujundite kopeerimise ülesandest. Kujundeid näidatakse ühekaupa ja palutakse hiljem need mälu järgi reprodutseerida. Kui detailide täpsust ja korralikkust mitte arvestada, siis ruutu hakatakse reprodutseerima keskmiselt 5aastaselt, rombi 8aastaselt ja silindrit 10aastaselt.

1916. aastal avaldas Stanfordi ülikooli psühholoog Lewis Terman (1877–1956) Binet’-Simoni ümbertöötatud testi, mida tuntakse Stanfordi-Binet’ intelligentsusskaala (Stanford-Binet Intelligence Scale) nime all. Seda skaalat on korduvalt revideeritud (viimane versioon pärineb 2003. aastast) ning sisaldab 6 tüüpi ülesandeid, mis mõõdavad (Becker, 2003):

1. teadmisi (26 % ülesannetest);

2. voolavat intelligentsust (17 %);

3. visuaal-ruumilist töötlust (18 %);

4. arvulist mõtlemist (21 %);

5. töömälu (12 %);

6. lühimälu (6 %).

Stanfordi-Binet’ testi kasutusala on teisest eluaastast kuni 85+ eluaastani. Kuigi Stanfordi-Binet’ test ise pole enam kõige populaarsem intelligentsustest, on temas kajastamist leidnud põhimõtted olnud prototüübiks enamusele teistele IQ-testidele.

Wechsleri intelligentsusskaalad

Pikki aastakümneid on ühed enam kasutatavatest intelligentsustestidest olnud David Wechsleri (1896–1981) loodud täiskasvanute ja laste testid. Wechsleri testide saaga sai alguse möödunud sajandi neljandal kümnendil, mil Esimeses maailmasõjas sõdureid testinud Wechsleril tekkis plaan luua uus ja olemasolevatest parem intelligentsustest. Wechsleri arvates kippusid toonased testid sisaldama liiga ühetaolisi ülesandeid ning võimaldasid seetõttu testitavate võimetest saada vaid piiratud pildi. Oma testi koostamisel pidas Wechsler hoolega silmas, et see sisaldaks väga erinevat tüüpi ülesandeid. Ise ta tegelikult väga palju uusi ülesandeid välja ei mõelnud, vaid korjas need kokku mitmesugustest juba kasutusel olnud testidest. Valitud ülesanded jagas ta kahte kategooriasse: verbaalsed ülesanded, mis põhinesid sõnalisel materjalil (nt sõnade defineerimine), ning mitterverbaalsed ülesanded, mis ei sisaldanud keelelist informatsiooni (nt kuupidest kujundi kokkupanemine). Niisugune jaotus võimaldas lisaks üldist võimekust peegeldavale koguskoorile veel iga inimese kohta arvutada verbaalse ning mitteverbaalse intelligentsuse skoorid. Testi esimene versioon sai pärast aastatepikkust tööd valmis 1939. aastal ning kandis nime Wechsler-Bellevue Intelligence Scale (Wechsler töötas testi koostades New Yorgis Bellevue haiglas). Test koosnes kuuest verbaalsest ning viiest mitteverbaalsest ülesandest ning sobis kasutamiseks nii lastel alates 10. eluaastast kui täiskasvanutel. Hiljem on testist kujundatud eraldi versioonid lastele ja täiskasvanutele. Tegemist on individuaaltestiga, mis tähendab, et seda tehakse korraga vaid ühel inimesel ning tegemine nõuab testija ja testitava üsna rohket suhtlemist.

Individuaaltestide läbiviimine on üldjuhul üsna kallis protseduur, sest seda saab teha vaid spetsiaalse väljaõppega inimene ning see on üpris aeganõudev (olenevalt testist vähemalt üks kuni kaks tundi). Individuaaltestimise eeliseks on aga lisaks põhjalikkusele see, et testi läbiviija saab jälgida testitava käitumist (näiteks motivatsiooni või ärevust) ning oskab seeläbi saadud tulemusi paremini tõlgendada. Muu hulgas just seetõttu on individuaaltestide kasutamine väga levinud kliinilises töös.

Nagu öeldud, on Wechsleri testi üheks vooruseks väga mitmesuguste ülesannete kasutamine, et võimekuse eri tahud saaksid võimalikult põhjalikult mõõdetud. Näiteks üheks ülesandeks on kodeerimistest, kus tuleb vastavusse seada mingi sümbol ja selle järjekorranumber. Joonisel 2 on kujutatud üks tüüpiline arv-sümbol-kodeerimise ülesanne, kus võtme põhjal tuleb testülesandes iga numbri alla kopeerida vastav sümbol.

Võti

Test

JOONIS 2. Näide arv-sümbol-tüüpi kodeerimisülesandest, mida kasutatakse Wechsleri testis.

1955. aastal avaldatud versioonist alates kannab Wechsleri täiskasvanute test selle tänapäevast nime Wechsleri täiskasvanute intelligentsusskaala (Wechlser Adult Intelligence Scale; WAIS). Praegusel hetkel on sellest kasutusel 2008. aastal väljaantud neljas versioon ehk WAIS-IV. Testi sisu on esimese ja järgnevate versiooniga võrreldes jäänud laias laastus samaks, ent mõned ülesandetüübid on siiski lisandunud või välja jäetud. WAIS-IV koosneb kokku 15 testiosast ning võimaldab lisaks üldskoorile varasema verbaalse ja mitteverbaalse intelligentsuse skoori asemel arvutada neli spetsiifilisemat võimete skoori: verbaalne taibukus (verbal comprehension), töömälu (working memory), tajul põhinev arutlemine (perceptual reasoning) ja töötlemiskiirus (processing speed).

Verbaalse taibukuse alla kuuluvad ülesanded, mis nõuavad näiteks sõnade defineerimist, sõnapaaride aluseks oleva sarnasuse taipamist ning üldisi teadmisi. Töömälu mõõdetakse näiteks etteloetud arvuridade edaspidi ja tagurpidi kordamise ning etteloetud tähtede ja numbrite segipaisatud jada mõttes korrastamise ning taasesitamise teel. Tajul põhineva arutlemise hindamiseks kasutatakse näiteks värvilistest kuupidest etteantud kujundite kokkupanemist ja maatrikspiltide (analoogsed Raveni testides kasutatavate ülesannetega, millest tuleb juttu hiljem) ning puslede lahendamist nõudvaid ülesandeid. Töötlemiskiirust mõõdetakse näiteks etteantud kodeerimisskeemi põhjal numbritele sobilike märkide juurdekirjutamise kiiruse põhjal (joonis 2).

Grupitestide eeliseks on väikesemad nõuded testi läbiviija ettevalmistusele ja suhteliselt väike ajakulu ning kõige selle tõttu ka testimise madalam hind. Puuduseks on aga tagasihoidlikum hulk informatsiooni testitava kohta. Näiteks pole suure hulga inimeste üheaegsel testimisel võimalik kõigi käitumist jälgida ning seetõttu pole alati selge, kas madal testiskoor peegeldab tõepoolest madalaid võimeid või lihtsalt motivatsiooni puudumisest tingitud hooletut testitäitmist.

1949. aastal koostas Wechsler esimese spetsiaalselt laste testimiseks mõeldud testiversiooni (Wechlser Intelligence Scale for Children; WISC) ning 1967. aastal ka eelkooliealistele lastele sobiva versiooni (Wechsler Preschool and Primary Scale of Intelligence; WIPPSI). Laste testist on praegu kasutusel neljas versioon WISC-IV (2003) ning see sisaldab täiskasvanute versiooniga tüübilt sarnaseid ülesandeid. Ka eelkooliealiste laste test on jõudnud kolmanda versioonini (WIPPSI-III; 2002) ning selleski on tüübilt mitmeid täiskasvanute ja suuremate laste versioonidega sarnanevaid ülesandeid.

Raveni progresseeruvad maatriksid

Selle testi (Raven Standard Progressive Matrices ehk RSPM) koostas John C. Raven 1936. aastal oma magistritöö raames. RSPM kuulub mitteverbaalsete IQ-testide rühma ning tegemist on grupitestiga. See tähendab, et sellega võib korraga testida väga suurt hulka inimesi. Raveni testi teoreetiliseks taustaks on Charles Spearmani tähelepanek, et kõige paremini eristavad inimesi nende üldintelligentsuse taseme järgi ülesanded, mis nõuavad erinevate objektide abstraktsete seoste leidmist, leitud seoste põhjal reeglite tuletamist ja viimaks nende reeglite rakendamist uute objektide leidmiseks. Joonisel 3 on näide Raveni testi lihtsat tüüpi ülesandest. Testi küsimused on esitatud pildimaatriksitena, mis andiski testile nime. Instruktsioon ütleb, et tühja ruutu tuleb sobitada üks kolmest kujundist, kas A, B või C. Õige vastuse leidmiseks peab vastaja avastama printsiibi, mis sobiks jätkama alumist kujundite rida. Üldiselt ollakse arvamusel, et RSPM on kõige puhtam üldintelligentsuse mõõdik.

Testi 60 küsimust on jagatud kasvava raskusastmega osadeks, mis on tähistatud tähtedega A, B, C, D ja E, milles igaühes on 12 ülesannet. Raskemates osades on suuremad 4 x 4 maatriksid.

JOONIS 3. Ülesande näide Raveni tüüpi testis.

RSPMi suurimaks vooruseks on sõnaliste ülesannete puudumine. See tähendab, et kui instruktsioonid välja arvata, siis pole testi tarvis tõlkida ühest keelest teise. Keelebarjääride puudumise tõttu peetakse seda testi muu hulgas eriti sobivaks kultuuridevaheliste võrdluste tegemiseks. Teisalt, kuigi tegemist on vaid piltidest koosneva testiga, siis ei tähenda see veel, et RSPMi ülesandeid oleks võimalik lahendada ilma verbaalse arutlemiseta. Testi vastuste analüüs on näidanud, et lahendamiseks on vaja vähemalt kolme tüüpi võimekust: visuaalsete mustrite tajumise võimet, visuaal-ruumilist kujutlusvõimet ja sõnalist analüüsioskust (Lynn, Allik & Irwing, 2004).

Lisaks RSPMile on kasutuses „Värvilised progresseeruvad maatriksid” (Coloured Progressive Matrices) ja „Progresseeruvad maatriksid edasijõudnutele” (Advanced Progressive Matrices), mis on mõeldud eelkõige täiskasvanute testimiseks.

Wonderlici test

Testi mõtles välja David Wonderlic 1939. aastal, kui tal tuli mõte uurida kaasõpilaste vaimset võimekust. Eelkõige tänu oma lühidusele – 50 küsimust, mille täitmiseks on antud 12 minutit aega – muutus Wonderlici test (Wonderlic Personnel Test ehk WPT) erakordselt populaarseks. Wikipedia andmetel teeb seda testi igal aastal umbes 2,5 miljonit inimest ning aastakümnete jooksul on seda pidanud täitma üle 100 miljoni inimese, et kandideerida mingile töökohale. Test on tõlgitud paljudesse keeltesse. Testi psühhomeetrilised näitajad (mis need täpselt on, tuleb jutuks hiljem) on sellise pikkusega testi kohta piisavalt head. Akadeemilises psühholoogias kasutatakse Wonderlici testi siiski suhteliselt harva.

Tüüpilised matemaatilise, sõnalise ja loogilise küsimuste näited, mida kasutatakse Wonderlici testis, on näiteks sellised:

1) Lennuk lendab kiirusega 160 kilomeetrit tunnis. Kui palju aega kuluks lennukil 240 km läbimiseks?

2) Kas sõnade „hüpotees” ja „teooria” tähendused on vastandlikud, sarnased või nende vahel pole seost?

3) Oletame, et väited „Toomasele meeldib sahvris maasikaid süüa” ja „Sahvris olevad maasikad on mürgitatud” on mõlemad valed. Kas sellest tulenevalt on järgmine väide, et „Toomas sai mürgituse” õige, vale või pole sellele võimalik vastata?

Eestis kasutatavad intelligentsustestid

Kuigi intelligentsustestide tõlkimine ühest keelest teise on selgelt lihtsam, kui isiksusetestide tõlkimine, ei saa seda ometi teha mehaaniliselt. Raveni maatriksite puhul on tarvis tõlkida vaid instruktsioonid. Kõige tülikam on tõlkida informeerituse või siis teadmiste kontrollimise alateste. Näiteks Ameerika Ühendriikides võib küsimus „Kes oli 32. president?” iseloomustada inimeste informeeritust, kuid Eestis poleks sellist küsimust mõtet esitada, kuna tõenäoselt teab sellele vastust vaid mõni üksik vastaja. Intelligentsustestide tõlkimisel või loomisel Eestis on üsna märkimisväärne ajalugu. Ülevaate sellest pakub peatükk „Intelligentsuse uurimine Eestis”.

Kuidas teha ise intelligentsustesti?

Testide loomise ajalugu näitab, et IQ-testi küsimusi pole ise kuigi keeruline välja mõelda. Palju keerulisem on testi „häälestamine” (halvasti töötavate küsimuste asendamine parematega) ja normandmete kogumine, ilma milleta pole testil eriti mõtet. Testi populaarsuse ja leviku määravad sageli kvaliteedi kõrval olevad tegurid, kas testi põhjalikkus või hoopis lühidus, et seda oleks võimalik 12 minutiga läbi viia. Viimases peatükis („Vaimse võimekuse test VVT98”) on toodud näidistest, mis koosneb 30 ülesandest või küsimusest. Selle näidistesti ülesanne on tutvustada erinevaid IQ-testi ülesannete liike. Et seda testi on täitnud üle 1000 vastaja, siis on see väga sobiv materjal tutvustamaks psühhomeetria põhimõisteid.

INTELLIGENTSUSE MÕÕTMISE EKSPERIMENTAALSED MEETODID

Tavaliselt mõõdetakse intelligentsust nn paber-pliiats-testidega. Selliseid teste on lihtne koostada, läbi viia ja hiljem töödelda. Kuid juba üsna intelligentsuse uurimise alguses sai selgeks, et vaimsed võimed ilmutavad ennast ka laboratooriumi-tüüpi katsetes.

Intelligentsuse mõõtmine laboratooriumis

Varem või hiljem jõuavad uurijad intelligentsuse seletustega oletusteni, et intelligentsuse puhul peab olema tegemist mingi närvisüsteemi omadusega. Näiteks sellega, kui kiiresti närviimpulsid levivad pikki aksoneid ja dendriite ning kui kiiresti levib informatsioon ühelt neuronilt teisele. See ja teised närvisüsteemi omadused peaksid avalduma ka katsetes, kus mõõdetakse seda, kui kiiresti jõuab vaatleja langetada tajuülesandes mingi otsuse. Kuna lihtsad reaktsiooniaja katsed pole andnud loodetud tulemusi – ühele nupule vajutamise aeg ei ole väga tugevasti seotud vastaja IQga –, siis on uurijad pidanud välja nuputama keerulisemaid seletusi. Näiteks on oletatud hoopis seda, et tark inimene erineb rumalast selle poolest, kui efektiivselt ta oma aju kasutab. See tähendab, et mingi keerulise ülesande lahendamiseks peab vaimselt võimekas inimene hoopis vähem aju pingutama kui vähem võimekas.

Väga mitmetes reaktsiooniaja- (RT- ehk reaction time) katsetes on leitud seos intelligentsuse ja ülesande lahendamiseks kuluva aja vahel. Näiteks joonisel 4 on kujutatud tüüpilise katseseadme skeem, mida kasutatakse sellelaadsetes katsetes. Katseisiku ülesanne on hoida näppu kodunupul (HOME) ja viia sõrm nii ruttu kui võimalik ühele 8 nupust, mis süttib põlema (Jensen, 1998). Tüüpiline korrelatsioon testidega mõõdetud IQ skoori ja RT vahel on vahemikus –0,20 kuni –0,40.

JOONIS 4. Tüüpiline katse, millega uuritakse IQ ja RT seost.

Näib olevat reegel, et mida keerulisem ülesanne, seda tihedam on RT ja IQ seos. Joonisel kujutatud katses peab katseisik tegema valiku 8 võimaliku variandi vahel, mis on juba piisavalt keerukas ülesanne. On tähele pandud, et mida keerulisem on eksperimentaalne ülesanne (nt alternatiivide arv), seda tugevam on seos testidega mõõdetud IQga. Ülesande raskust on lihtne hinnata keskmise reaktsiooniajaga: tavaliselt, mida raskem on ülesanne, seda pikem on RT. Üldjuhul, mida pikem on mingi ülesande RT, seda kõrgem on ka selle korrelatsioon testidega mõõdetud IQga (Vernon & Jensen, 1984).

JOONIS 5. Näide arvukuse hindamise katsest, mille lahendamise edukus näib samuti sõltuvat vastaja IQst.

Praeguseks pole selge, millistest katse parameetritest sõltub see, kas sooritus katses seostub testidega mõõdetud intelligentsusega või mitte. Näiteks hiljuti ilmus uurimus, milles osalejad pidid hindama eri värvi ringide suhtelist arvukust (Halberda, Mazzocco & Feigenson, 2008). Kui joonisel 5 esitatud pilt esitada lühikeseks ajaks, siis ei ole vastajal piisavalt aega, et kollased ja sinised ringid ekraanil ühekaupa kokku lugeda. Sellele vaatamata saab arvukuse üle otsustada üldise mulje põhjal. Selline ülesanne ei nõua praktiliselt mingit pingutust, sest arvukuse mulje on väga lihtne tekkima. Näiteks enamikul juhtudel ütlevad katses osalejad ühe silmapilgu jooksul, et ülaltoodud joonisel on siniste ringide arv kollastest suurem, mis on tõesti nii. Halberda ja tema kolleegid arvutasid iga katseisiku jaoks välja, kui suur peab olema eri värvi ringide arvu vahe, et seda usaldusväärselt (nt 75%l juhtudest) eristada. Selgus, et arvukuse eristuslävi oli 14aastastel lastel üsna tugevas korrelatsioonis vastaja testidega mõõdetud IQga. Korrelatsioonid arvukuse eristusläve ja erisuguste IQ-testide vahel oli vahemikus 0,53–0,57. Sellest saab teha järelduse, et visuaalse arvukuse hindamine võib olla üheks võimeks (või vähemalt kajastab seda võimet üsna hästi), millest sõltub loogiliste, matemaatiliste ja teiste vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamine.

Peatükis „Intelligentsus ja kognitiivsed protsessid” on pikemalt juttu erisugustest eksperimentaalsetest protseduuridest, mida on kasutatud intelligentsuse mõõtmiseks. Siiski väärib rõhutamist, et paljude arvates pole taoliste lihtsate laboratoorsete katsetega – peenemas keeles elementaarsete kognitiivsete ülesannetega – mõõdetav võimekus enam päris seesama abstraktne intelligentsus, mida mõõdavad klassikalised intelligentsustestid, vaid mingi intelligentsuse aluseks olev fundamentaalsem organismi omadus, vaimse töö kiirus (mental speed).

Aju elektriline aktiivsus

Saksa füsioloog ja psühhiaater Hans Berger (1873–1941) registreeris inimese esimese elektroentsefalogrammi (EEG) 1924. aastal. Praktiliselt sellest ajast alates on püütud leida ka EEG ja inimese intelligentsuse seost.

Inimese koljult mõõdetud EEG signaal on väga nõrk, vahemikus 10–100 µV, ja üsna korrapäratu kujuga. Korrapäratu kuju tuleneb sellest, et EEG signaal sisaldab mitme erineva sagedusega elektripotentsiaali võnkumisi. Nendele erinevas sagedusribas toimuvatele pinge võnkumistele on antud oma nimed, näiteks alfa (8–12 Hz), beeta (12–30 Hz), gamma (30–10 Hz) ning madalama sagedusega pinge võnkumistele teeta (4–7 Hz) ja delta (alla 4 Hz). Berger oli näiteks esimene, kes pani tähele, et suletud silmadega inimesel domineerib EEGs ligikaudu 10-Hz alfasagedusega perioodiline laine, mis aga asendub palju suurema beetasagedusega, niipea kui inimene avab silmad.

Vähemalt nelja EEG omadust on püütud seostada intelligentsustasemega. On arvatud, et suurema IQ-skooriga inimeste aju elektrilised vastused on (1) kiiremad, (2) väiksema amplituudiga, (3) keerulisema kujuga või (4) neil on kindel kuju (signatuur).

Kuigi tulemused ei ole alati kokkulangevad, on piisavalt andmeid, mis näitavad, et alfa-komponendi tugevus EEG signaalis on seotud psühhomeetriliselt mõõdetud intelligentsusega. Seega inimesed, kes ilmutavad puhkeoludes suletud silmadega suuremat alfavõnkumist 10-Hz piirkonnas, on keskeltläbi intelligentsemad (Doppelmayr, Klimesch, Stadler, Pollhuber &

Heine, 2002). Võiks arvata, et alfasagedus oleks nagu arvuti protsessori töösagedus, mis viib kohe mõttele, et targematel inimestel käib protsessor veidi suurema sagedusega kui vähem andekatel. Kuigi see on ahvatlev oletus, ei ole sellele kuigi kerge kinnitust saada. Näiteks ühes töös, kus uuriti 688 kaksikut, ei leitud seost individuaalse alfa tipusageduse ja WAIS-testi skooride vahel (Posthuma, Neale, Boomsma & de Geus, 2001). See tähendab, et targematel inimestel ei jookse „kompuuter” suurema taktisagedusega kui neil, kelle vaimsed võimed on tagasihoidlikumad. Samal ajal ilmnes, et sarnaselt IQ-skooriga on alfavõnkumise tipusagedus 66–83 % ulatuses päritav.

JOONIS 6. Tüüpiline sündmuspotentsiaal ehk ERP. Kaks esimest positiivset (P2 ja P3) ja negatiivset (N1 ja N2) tippu kannavad tähistusi vastavalt sellele, kas nad tulevad esile 100, 200 või 300 ms pärast sündmuse algust. Tüüpiline hälvete amplituud on 3–6 μV.

Vastavalt neuronaalse tõhususe oletusele (neural efficiency hypothesis) toimib targemate inimeste aju madalamal energiatasemel (seega efektiivsemalt), kui on tarvis lahendada mingit taibukust nõudvat ülesannet. Kuigi tõhususeteooria kohta on olemas mõningaid tõendusi, ei ole tulemused alati järjekindlad ja sõltuvad tihti mitmetest muudest teguritest, nagu näiteks vastaja sugu või vaadeldav aju piirkond (Neubauer & Fink, 2009).

Kõige perspektiivikam on olnud seoste otsimine IQ ja sündmuspotentsiaalide (event-related potential ehk ERP) omaduste vahel. Kuna aju on hea elektrijuht, siis koljule paigutatud elektrood registreerib elektrilisi potentsiaale, mille tekitaja võib olla elektroodist suhteliselt kauge ja sugugi mitte seotud ülesandega, mida inimene parajasti lahendab. Seepärast korratakse mingit sündmust (helisignaal, pildi ilmumine jne) kümneid või isegi sadu kordi. Kui nüüd need korduvad signaali salvestused kokku liita, siis kõik juhuslikud elektrilise potentsiaali muutused summutavad vastastikku üksteist ja summaarne kõver läheneb üha enam sirgele kriipsule. Seevastu potentsiaalid, mis on seotud välise sündmusega, liituvad üksteisega. Kui korduste arv on piisavalt suur, siis summaarses kõveras on näha vaid need muutused, mis on seotud välise sündmusega ehk ERPga. Tüüpiline ERP signaal on niisuguse kujuga, nagu on näidatud joonisel 6.3

Kuna vaatlejale antud ülesanded, millest ERP mõõdeti, on erinevad, nagu ka mitmed muud katse korraldust puudutavad parameetrid, siis pole lihtne teha põhjapanevaid järeldusi. Sellele vaatamata kalduvad ilmnema mitmed korrapärasused (Deary & Caryl, 1997).

(1) Esiteks on leitud seoseid tipu aktiivsuse latentsi ja testidega mõõdetud IQ vahel. Inimesed, kelle ERP tipud jõuavad maksimumväärtuseni varem (tipuväärtuste latents on lühem) on keskeltläbi kõrgema intelligentsusega. Eriti tundlik on intelligentsuse suhtes P3 (mõnikord tähistatakse ka P300), mis seondub otsuste vastuvõtmise ja tähendusega seotud protsessidega.

(2) Teiseks IQ indikaatoriks on ERP kuju üldine keerukus. Mida käänulisem on ERP kõver, seda intelligentsem on selle kõvera omanik. Vaimselt vähevõimekate inimeste ERP kõver on lihtsama kujuga. Kahjuks ei ole uurijate seas üksmeelt, kuidas määrata kindlaks ERP kõvera keerukus. Samuti pole tulemused alati ühte moodi tõlgendatavad. Mitte alati ei korreleeru ERP kõvera keerukuse indeks testidega mõõdetud IQ skooriga.

(3) Intelligentsusega on seotud ERP-kõverale iseloomulik omadus. Näiteks üks sageli kasutatud võte on deviantse stiimuli (odd-ball) meetod. Katseisikule esitatakse korduva jadana ühte ja sama helisignaali, mis harva (nt 5%l juhtudest) muudab oma väärtust (nt põhitoon tõuseb 20 Hz võrra). On teada, et aju kuulmiskeskused vastavad sellele deviantsele stiimulile reaktsiooniga, mis on oluliselt tugevam vastusest perioodiliselt korduvale standardsele stiimulile. Seda aju reaktsiooni uudsusele nimetatakse lahknemisnegatiivsuseks (mismatch-negativity ehk MMN) (Näätänen, 1995). Uuringud on näidanud, et intelligentsemate inimeste ERP reaktsioon deviantsele stiimulile on suurem kui vähem intelligentsete oma. See on väga huvitav leid, mis kõneleb sellest, et kõrgema IQga inimestel on tugevam automaatne reaktsioon uudsusele – MMN leiab aset kaugelt enne (~200 ms pärast deviantse stiimuli esitamist), kui aju jõuab informatsiooni põhjalikumalt töödelda või kui deviantsus jõuab inimese teadvusse. MMN tekib isegi loodetel, magavatel või koomaseisundis inimestel. Märgitakse, et see seos vajab edasist uurimist (Deary, 2001), kuna perspektiivis tähendaks see, et intelligentsuse üheks omaduseks on võime automaatselt ja kiiresti märgata muutusi ümbritsevas keskkonnas. Muu hulgas pakub see kinnitust oletusele, et inimeste üldintelligentsuse taseme erinevused peegeldavad mingeid fundamentaalseid erinevusi nende aju töö kiiruses ja/või efektiivsuses. Värsked uurimused ongi MMNi ja intelligentsuse seostele kinnitust pakkunud (Sculthorpe, Stelmack & Campbell, 2009). Lähemalt saab selle kohta lugeda peatükist „Intelligentsus ja kognitiivsed protsessid”.

Ülesannete lahendamise komponendid

Vaimsete võimete testide koostajad pööravad vähe tähelepanu sellele, milliseid kitsamaid oskusi või võimeid testi ülesannete lahendamine nõuab. Näiteks sõnaliste ülesannete puudumine RSPMis ei tähenda, et vähemalt mõnede keerulisemate ülesannete lahendamine oleks võimalik ilma sõnalise kodeerimiseta (Lynn, Allik & Irwing, 2004). Ideaalis oleks muidugi nõutav, et iga IQ-testi ülesande puhul oleks täpselt teada, milliseid võimete komponente on vaja, et antud ülesannet lahendada.

Seni parim näide keerulise ülesande komponentideks lahutamise kohta on Robert Sternbergi analoogia põhjal järelduste tegemise analüüs (Sternberg, 1977). Tüüpilised analoogia põhjal järeldamise ülesanded on näiteks sellised:

1. Käsi suhestub jalaga nagu sõrm suhestub [pöial, säär, varvas, käsivars]. Vastaja peab valima õige variandi.

2. Kui Lennart Meri on esimene, siis Toomas Hendrik Ilves on [teine, kolmas, neljas].

Sternberg oletas, et analoogia põhjal järeldamise saab jagada mitmeks komponendiks, mida sooritatakse kindlas järjekorras. Kõigepealt tuleb üles leida mõistete ühine nimetaja. Näiteks käsi ja jalg on jäsemed ning Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves on Eesti Vabariigi presidendid. Järgmisena on tarvis aru saada, et Eesti Vabariigil saab olla vaid üks president korraga, mis tähendab, et Lennart Meri oli esimene, Arnold Rüütel teine ja Toomas Hendrik Ilves kolmas president. Samuti on tarvis aru saada, et siin ülesandes on presidentide lugemist alustatud 1992. aastast ja loetelu ei alga Konstantin Pätsiga.

Muutes ülesannete kuju ja varieerides nende keerukust, õnnestus identifitseerida peamised võimete komponendid, mis on vajalikud seda sorti ülesannete edukaks lahendamiseks. Märkimisväärne on see, et analoogiaülesannete lahendamise kiirus ja täpsus korreleerus märkimisväärselt (r = 0,65) vastajate intelligentsusega tüüpilises IQ-testis (Sternberg & Gardner, 1983). Seega on Sternbergi meelest vähemalt ühe ülesannete tüübi korral võimalik üldine vaimne võimekus jagada üksikuteks komponentideks, mille täideviimise kiirus määrabki kogu ülesande lahendamise edukuse.

Robert Sternbergi võimetekomponentide eristamise meetodi kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et niisugusel moel probleemilahendamise jupitamine võib tegelikult siiski olla üsna meelevaldne ning saadud komponendid on pigem tinglikud lõigud üldises probleemi lahendamise protsessis kui selge iseseisva sisuga protsessid. Näiteks on juhitud tähelepanu asjaolule, et kui samade inimeste probleemilahenduse komponendid eristada erinevat tüüpi ülesannetega, siis sooritus kahe erineva ülesandetüübi samades komponentides (nt ühise nimetaja leidmises) pole sugugi tugevamas korrelatsioonis kui sooritus kahe erineva ülesandetüübi eri komponentides (Deary, 2001). Seda võib tõesti pidada probleemiks. Nimelt oleks mõistlik eeldada, et inimeste sooritus sarnastes ülesannetes on vähemalt natuke tugevamas korrelatsioonis kui erinevates ülesannetes. Kui see nii pole, võib see tähendada, et tegelikult peegeldavad kõik komponendid täpselt ühte ja sama asja, näiteks üldist vaimset võimekust, millest tuleb põhjalikumalt juttu huljem.

Kahjuks ei ole sellist komponentideks lahutamist tehtud kõigi IQ-testides kasutatavate ülesannete puhul. Samuti ei ole õnnestunud koostada universaalset tabelit elementaarsetest vaimsetest operatsioonidest, mida kasutatakse vaimsete võimete testide erinevate ülesannete lahendamisel. Vajadus sellise tabeli järele on kindlasti olemas, kuid seda pole seni suudetud kokku panna.

MÕÕTMISTE KVALITEET JA PÕHIMÕTTED

Usaldusväärsus

Mõõdik on usaldusväärne vaid niisugusel juhul, kui täpselt sama asja mõõtes saadakse kahel korral sama mõõtmistulemus. Kui keegi tahab teada, kas kaalud on usaldusväärsed, siis ta mõõdab näiteks enda kehakaalu mitu korda. Kui kaal on hea, siis see annab igal mõõtmiskorral täpselt sama või vähemalt väga sarnase tulemuse. Kui mõõtmiskordade näidud erinevad oluliselt, siis võib arvata, et kaal on ebatäpne ning mõõtmistulemustes on ka viga, mida tuleb tõlgendamisel arvesse võtta.

Korduvtestimise usaldusväärsus. Rangelt võttes ongi mingi mõõdiku peamiseks usaldusväärsuse (reliaabluse) näitajaks korduvtestimistel saadud tulemuste sarnasus. Tihti nimetatakse seda usaldusväärsust testretest-reliaabluseks. Korduvtestimise usaldusväärsuse leidmiseks peavad testi täitjad tegema testi kahel korral võimalikult väikese ajalise vahega. Kordustestimise usaldusväärsuse mõõduks on korrelatsioon esimesel testimisel saadud skooride X₂ ja teisel testimisel saadud skooride X₂ vahel. Kui esimese testimise tulemuse puhul saadud tulemuste pingerida kordustestimisel sugugi ei muutu, siis on tegemist ideaalse mõõdikuga. Tegelikult pole muidugi peaaegu ükski mõõtevahend ideaalselt usaldusväärne, ei intelligentsuse ega muude psühholoogiliste, meditsiiniliste või muude mõõtmiste korral. See on paratamatu ning parim, mida me teha saame, on kokku leppida mõistliku usaldusväärsuse kriteeriumites ning püüda neid täita.

Tegelikult polnud Robert Sternberg sugugi esimene, kes ülesande komponentideks lahutamise ideele tuli. Üsna sarnaste ideedega tuli umbes 50 aastat enne teda välja intelligentsuse uurimise ajaloo üks peategelesi Charles Spearman. Ka Spearman pidas probleemilahendamise juures oluliseks järjestikust, etapiviisilist informatsiooni töötlemist. Spearmani poolt välja käiduna kandsid need nime noegeneetilised seadused (noegenetic laws) ning olid muuhulgas aluseks maatrikstüüpi ülesannetele nagu me võime neid näha näiteks Raveni maatriksites või Wechsleri testides.

Näiteks tüüpiline WISC-III kordustestimise usaldusväärsus on verbaalse ja sooritusliku intelligentsuse puhul 0,87 ja koguskoori puhul 0,91, kui kahe testimise vahel on ligikaudu kolm aastat (Canivez & Watkins, 1998). Usaldusväärsus on pisut väiksem, kui testivateks on madala vaimse võimekusega (IQ < 80) isikute rühm. Sellisel juhul on kogu Wechsleri testi usaldusväärsus 0,81 ringis (Whitaker, 2008), kuid isegi see on päris hea tulemus.

Kui pikk peaks olema vahemik kahe testimise vahel? Ilmselt on kolm aastat kordustestimise usaldusväärsuse leidmiseks liiga pikk ajavahemik. Kolme aastaga (eriti noorena või kõrges vanuses) võib üsna palju muutuda inimese endaga, kelle vaimseid võimeid mõõdetakse. Seega võib kordustestimise muutus peegeldada mitte üksnes mõõdiku viga, vaid ka reaalseid muutusi inimese teadmistes, oskustes ja võimetes. Terve mõistuse seisukohalt lähtudes võiks oletada, et üldjuhul paari nädala või kuuga inimene väga palju targemaks või rumalamaks ei muutu. Seega on mõistlik kordustestimise ajavahemik valida paarist nädalast paari kuuni. Liiga lühikese aja puhul võib olla probleemiks, et inimene mäletab oma eelmist sooritust ja saab sellega teisel korral mõnesuguse eelise. Teisalt, sama eelise saavad kõik, kes kordustestimises osalevad, nii et inimeste järjestuse võimalikku muutust see otseselt mõjutada ei tohiks. Samas pole intelligentsuse puhul kordustestimise aeg väga kriitiline, kuna inimeste pingeread intelligentsustestide skooride järgi on ajas väga püsivad. Näiteks oti koolilapsed, keda testiti 1932. aastal 11 aasta vanuses, tegid sama testi (Moray House Test) teist korda 66 aastat hiljem 1998. aastal. Kahe testimiskorral vaheline korrelatsioon oli selles valimis 0,66 (Deary, Whiteman, Starr, Whalley & Fox, 2004).

Sisereliaablus. Kuigi kordustestimine on parim viis mõõdiku usaldusväärsuse kontrollimiseks, on selle tegemine kulukas või tihti lausa võimatu. Niisugusel juhul püütakse ühe testimiskorra sees leida kinnitusi testi usaldusväärsusele. Näiteks võib kujutada ette, et kui jagame kogu testitavate valimi juhuslikult pooleks, siis esimene pool esindab esimest ja teine teist testimiskorda. Mitmed andetöötluse tarkvarad (nt SPSS/PASW, Statistica) sisaldavad statistilist protseduuri, mida nimetatakse split-half reliability. Mõistlik oletus on see, et usaldusväärne mõõdik annab juhuslikult poolitatud alavalimitel ühesuguse tulemuse.

Cronbachi alfa. Kõige sagedamini kasutatavaks testi usaldusväärsuse näitajaks on testi sisereliaabluse indeks ehk Cronbachi alfa. Selle indeksi mõtles välja Lee Cronbach (1951) iseloomustamaks testi küsimuste või ülesannete kooskõla. Cronbachi alfa on lülitatud enamikku andmetöötluse tarkvarapakettidesse ning seda pole keeruline ka käsitsi arvutada. Kõige läbipaistvam on Cronbachi alfa defineerimine küsimuste keskmise korrelatsiooni kaudu:

kus N on küsimuste arv testis ja ṝ – kõigi küsimuste paarikaupa korrelatsioonide keskmine. Seepärast ongi Cronbachi alfat arvutavates programmides lisaks alfale endale toodud ka küsimuste või ülesannete omavaheline keskmine korrelatsioon. Seega mõõdab Cronbachi alfa testi küsimuste (ülesannete) kooskõla, mis rangelt võttes ei näita siiski testi usaldusväärsust. Usaldusväärsuse üheks eelduseks on küll see, et üksikud küsimused mõõdavad sama asja – nt vaimset võimekust –, kuid Cronbachi alfa kõrge väärtus ei garanteeri veel, et esmakordse ja kordustestimise tulemused hästi kokku langeksid.

Näiteks Raveni kasvava raskusastmega maatriksite (RSPM) 60 ülesande sisereliaablus Eesti normvalimil on 0,88 (Pullmann, Allik & Lynn, 2004). Cronbachi alfa sõltub küsimuste või ülesannete arvust testis: mida rohkem on küsimusi või ülesandeid, seda suurem on alfa (eeldusel, et keskmine korrelatsioon küsimuste vahel ei muutu). Näiteks α = 0,88 vastav keskmine küsimuste vaheline korrelatsioon (60 küsimusega) RSPMis on tegelikult üsna madal (0,11). Et testi sisereliaablus oleks piisavalt kõrge, on tihti lihtsalt tarvis suurt hulka ülesandeid.

Mingit ranget eeskirja, kui kõrge peaks Cronbachi alfa olema, et lugeda testi heaks, pole olemas. Hea tava kohaselt peetakse sobivuse alampiiriks Cronbachi alfat, mis ei ole väiksem kui 0,70. Täispika intelligentsustesti üldine sisereliaablus peaks olema lähedal 0,90-le. Alatesti reliaablus võiks olla 0,80 või sellest suurem, et põhimõtteliselt oleks võimalik usaldusväärselt mõõta intelligentsuse komponente (nagu öeldud, on kõrge Cronbachi alfa küll usaldusväärsuse eelduseks, aga mitte vältimatuks garantiiks).

Kuidas on seotud Cronbachi alfa ja korduvtestimise usaldusväärsus? Need on kaks erinevat näitajat. Näiteks Cronbachi alfa võib olla üsna madal, kuid sellele vaatamata võivad korduvtestimise tulemused olla kokkulangevad. Seega ühe põhjal pole võimalik teist reliaabluse indeksit ennustada.

Mõõtmisvea parandus. Usaldusväärsuse peamiseks ülesandeks on anda pilt selle kohta, milline osa saadud tulemustest võiks olla tingitud mõõdetavast suurusest ja milline osa mõõtmisveast. Näiteks oletame, et mingi testiga mõõdetud IQ skoori ja koolis saadud keskmiste hinnete korrelatsioonon r = 0,55. Selle testi sisereliaablus (Cronbachi alfa) on aga näiteks α = 0,85. Nüüd võib küsida, milline oleks korrelatsioon IQ ja koolihinnete vahel siis, kui vaimseid võimeid õnnestuks mõõta absoluutse usaldusväärsusega? Kui võtta arvesse mõõdiku ebausaldusväärsus, siis on „tegelik” korrelatsioon võrdne suhtega r´ = r/α (saadud korrelatsioon tuleb läbi jagada usaldusväärsuse koefitsiendiga). Konkreetse näite puhul r´ = 0,55/0,85 = 0,67. Seega oleks korrelatsioon ilma mõõtmisveata IQ mõõdiku ja koolihinnete vahel oluliselt kõrgem (0,67), kui ilma paranduseta toorkorrelatsioon (0,55).

Valiidsus

Tavaliselt on valiidsusele pühendatud peatükk psühhomeetria käsiraamatute kõige segasem osa. Segadust külvab eelkõige see, et autorid loetlevad mitmeid erinevaid valiidsuse vorme.

Pealevaatamise valiidsus. Näiteks räägitakse pealevaatamise valiidsusest (face validity). Kui keegi pakub välja, et kahe sirglõigu pikkuste eristamise võime mõõdab inimese intelligentsust, siis võib sellele ülesandele lihtsalt peale vaadates ilma uurimusi läbi viimata väita, et pikkuste võrdlemise katse ei mõõda inimese vaimseid võimeid. Niisuguse arvamuse põhjuseks võib olla asjaolu, et selliste lihtsate tajuülesannete lahendamine, mis ei nõua suurt kognitiivset pingutust, ei saa olla kuidagi seoses sellega, kuidas inimene näiteks lahendab Raveni kasvava raskusastmega testi ülesandeid. Tegelikult me aga teame, et kui muuta pikkuste eristamise ülesanne keerukamaks, esitades hindamist vajavad sirglõigud väga lühikeseks ajaks vahetult enne järgnevat kujutist, mis eelmise üle kirjutab ehk maskeerib, siis võib juhtuda, et vaimselt võimekamad inimesed vajavad õige otsuse tegemiseks lühemat vaatlusaega kui inimesed, kes saavad intelligentsustestides madalamaid skoore. Kuigi ülesandele lihtsast pealevaatamisest võib mõnikord kasu olla, ei või lõplikult kindel olla, kas mingi ülesanne tegelikult mõõdab või ei mõõda intelligentsust.

Kriteeriumi valiidsus. Teine populaarne valiidsuse liik on kriteeriumi valiidsus (criterion validity). Selle mõte on suhteliselt lihtne. Me teame, et mitmed tegevused eeldavad või lausa nõuavad kindlate vaimsete võimete olemasolu. Näiteks koolis või veelgi enam ülikoolis õppimine eeldab keskmisest kõrgemat vaimset võimekust. Järelikult, kui uurija konstrueerib intelligentsustesti, siis saab ta selle usaldusväärsust kontrollida sellega, kui tugevalt on testi skoor korreleeritud vastaja koolihinnetega. Kuna tavaliselt on korrelatsioon 0,50 või rohkem, siis võiks eeldada, et igal uuel väljatöötataval testil peaks olema koolihinnetega vähemalt sama kõrge korrelatsioon (vt pt „Vaimse võimekuse test VVT98”). Ainult niisugusel juhul on selle kriteeriumi valiidsuse nõue täidetud. Samuti on hästi teada, et täiskasvanud inimese intelligentsustase on heas seoses õppimiseks kulutatud aastatega. Seega on kriteeriumi valiidsus testi võime ennustada neid tagajärgi, mis sõltuvad testiga mõõdetavast omadusest.

Konstrukti valiidsus. Kõige raskem on mõista konstrukti valiidsuse (construct validity) tähendust. Võtame eelduseks, et usaldame ühte intelligentsuse mõõdikut, kas või näiteks Raveni SPMi. Nagu eespool öeldud, peavad mitmed autoriteetsed uurijad seda üheks kõige paremaks üldintelligentsust mõõtvaks testiks, mis on sealjuures suhteliselt vaba kultuuri mõjust (Jensen, 1998). Pika aja jooksul selle testiga tehtud uuringud on välja selgitanud mitmeid olulisi seoseid, mis tunduvad usaldatavate ja püsivatena: poisid ja tüdrukud saavad enam-vähem ühesuguseid skoore; korrelatsioon koolihinnetega on üle 0,50; suurem sünnikaal tähendab kõrgemaid skoore 7.–8. eluaastal; ema suitsetamine raseduse ajal langetab lapse intelligentsustesti skoori paari punkti võrra (Rahu, Rahu, Pullmann & Allik, 2010) jne. Kui nüüd keegi loob uue intelligentsustesti, siis eeldatakse, et see uus test peab olema sarnane teada-tuntud Raveni testiga selles mõttes, et ta kordab viimase põhilisi seoseid. Näiteks, kui uuel testil saavad tüdrukud palju kõrgemaid skoore kui poisid, siis on põhjust arvata, et uus test mõõdab midagi muud kui selle valdkonna seni parim ja usaldusväärseim test. Kui uue testi korrelatsioon koolihinnetega on ainult 0,20, siis on põhjust arvata, et test mõõdab peale vaimsete võimete veel midagi muud, mida ta ei peaks mõõtma (eeldusel, et probleem pole madalas reliaabluses).

Mis on valiidsus? Suure selguse valiidsuse kontseptsiooni tõi Denny Borsboom koos kolleegidega Amsterdami ülikoolist (Borsboom, 2005; Borsboom, Mellenbergh & van Heerden, 2004). Alustame näitest, et meid huvitab ühe väga lihtsa mõõdiku valiidsus. Küsime kõigi vastutulevate inimeste käest, milline on nende kasv. Järelikult küsimus on selles, missugune on enesehinnangulise küsimuse „Milline on teie pikkus?” valiidsus. Kellelgi ei teki ilmselt kahtlust, kuidas hinnata sellise küsimuse valiidsust. Enda antud hinnangu valiidsust saab kontrollida sel teel, et mõõdame mingi kontrollitud füüsikalise protseduuri abil (nt mõõdulindiga) inimese tegelikku pikkust. Tegeliku ja enda hinnatud pikkuse korrelatsioon ongi viimase valiidsuse mõõdupuuks: mida lähemal on enda hinnangud objektiivselt mõõdetud pikkusele, seda usaldusväärsem ja seega ka valiidsem on enese antud hinnangutel põhinev meetod. Vahemärkusena olgu öeldud, et arenenud riikides, kus on tavaks teada oma pikkust, on see korrelatsioon märkimisväärselt kõrge ja on tavaliselt 0,95 ringis või isegi suurem. Niisuguse kõrge korrelatsiooni põhjused on hästi arusaadavad. Inimesed mõõdavad ennast ise või lasevad seda kellelgi teisel teha ja jätavad mõõdetud pikkuse meelde. Enda hinnatud pikkuse ja füüsilisel mõõtmisel saadu kõrge korrelatsioon näitab, et erinevad pikkuse mõõtmised – varasem mõõtmine, mille põhjal inimene teab, milline on tema pikkus, ja hilisem mõõtmine, mis on tehtud kontrollimaks enese hinnatud pikkust – on heas kooskõlas ja ka vead varasema mõõtmistulemuse meelespidamises pole väga suured.

Intelligentsuse või mõne muu psühholoogilise omaduse mõõtmise valiidsus ei erine millegi olulise poolest enda hinnatud pikkuse valiidsuse näitest. Mõlemal juhul peab olema mingi reaalselt eksisteeriv omadus X (nt pikkus või intelligentsus), mis määrab ära, kui kõrge skoori saab inimene mõõdikul, mis seda X omadust mõõdab. Väikesekasvuline inimene hindab oma pikkuseks väiksema arvu ja saab ka mõõtmise käigus väiksema näidu kui inimene, kes on temast pikem. Täpselt sama moodi peab vaimselt vähevõimekas inimene saama intelligentsustestis madalama skoori kui suurema vaimse võimekusega inimene. Ainus pikkuse ja intelligentsuse erinevus on see, et on olemas lihtne ja enesehinnangust sõltumatu protseduur, kuidas inimese tegelikku pikkust kindlaks teha. Intelligentsuse jaoks sellist protseduuri veel ei ole, sest pole veel täpselt teada, millised aju ehituslikud ja talitluslikud iseärasused eristavad vähem intelligentset inimest intelligentsemast. Põhimõtteliselt on ilmselt võimalik (ehkki lähitulevikus vähe tõenäoline), et tulevikus piisab intelligentsuse kindlakstegemiseks mingi seadmega kindlate mõõtmiste tegemisest (nt tuleb hinnata hallolluse mahtu mõnes kindlas ajupiirkonnas ja kiirust, millega informatsioon levib ühest ajupiirkonnast teise – seda saab kaudselt mõõta vee difusiooni kiirusega ajus). Praegu me igatahes täpselt ei tea, milliseid parameetreid see seade peaks mõõtma, et saada piisavalt täpne hinnang intelligentsustaseme kohta. Kui niisugused mõõtmised tõesti osutuvad tulevikus võimalikuks, siis saab igat intelligentsustesti skoori võrrelda selle objektiivse intelligentsusekriteeriumiga.

Mida siis teha olukorras, kui omaduse X mõõtmiseks polegi välja mõeldud midagi muud kui needsamad psühholoogide leiutatud testid? Sellisel juhul ei saagi me rangelt võttes rääkida valiidsusest, sest me ei tea, sõltumata testist endast, midagi omaduse X kohta. Kui leppida määratlusega, et intelligentsus on see, mida intelligentsustestid mõõdavad, siis pole üldse võimalik kõnelda testi valiidsusest. Järelikult ei saa me ka kontrollida, kas X, mitte aga mingi teine omadus Y, määrab ära, kas inimene saab mõõdikul madala või kõrge skoori.

Intelligentsuse etalon. Mitmes mõttes kordab psühholoogia pikkuse ja teiste füüsiliste mõõtühikute leiutamise ajalugu. Esialgu kasutati pikkuse mõõtühikuks inimese kehaosade pikkust (jalg, küünarvars jne), hoolimata asjaolust, et inimesed on kasvult erinevad. Järgmisena võeti aluseks Maa ekvaatori ja põhjapooluse vahemaa, mis oli jagatud kümneks miljoniks osaks. Kuid ka sellel määratlusel on see puudus, et maa muutub pööreldes veidi lapikuks, mis moonutab meridiaani pikkust. Lõpuks jõuti selleni, et meetri defineeris etalon (l’étalon du mètre) – meetripikkune plaatinast kang –, mida hoiti hoolsalt kontrollitud tingimustes Pariisis. Tänapäeval on meeter aga defineeritud viisil, mida on võimalik igas maailma paigas sõltumatul viisil korrata: see on vahemaa, mille valgus läbiks vaakumis 1/299 792 458 sekundi jooksul.

Parimal juhul on intelligentsuse uurimine jõudnud Pariisis hoitava meetri etaloni tasemele. On olemas üldtunnustatud intelligentsuse mõõtmise etalonid – näiteks WAIS või RSPM –, mille suhtes võib teisi mõõdikuid valideerida. Kui me laseme uuritavatel täita rööbiti koos uue konstrueeritud testiga mõne neist hästi tuntud intelligentsustestidest, siis kõrge korrelatsioon etaloni ja uue testi vahel ongi viimase valiidsuse näitajaks. Või see, et WAISi alaskaalad on kõrges korrelatsioonis (tihti üle 0,80), annab samuti tunnistust nende omavahelisest valiidsusest: ilmselt on olemas üks ja seesama tegur X, mis tingib selle, et ühes alaskaalas saadud tulemus ennustab teise alaskaala tulemust.

Edasiminek valiidsuse kasvus saab tulla vaid niisugusel teel, et mõeldakse välja üha uusi ja olemasolevatest testidest metodoloogiliselt sõltumatuid viise, mis ometi annavad sarnaseid mõõtmistulemusi (st reastavad inimesed sarnasel moel). Tõenäoselt leitakse üha uusi tunnuseid või omadusi, mis usaldusväärselt ja hea korratavusega iseloomustavad inimeste intelligentsust. See võib olla mingi uut liiki ülesanne, kuid võib olla inimese aju mingi mõõdetav parameeter. Näiteks WAIS-testi üks dimensioonidest – töötluse kiirus – on üsna märkimisväärselt seotud aju valgeaine mahuga (Posthuma jt, 2003). Kõik need tulemused täpsustavad seda, mida me mõtleme intelligentsuse all, ning võimaldavad hinnata, kas mõõtmistulemused seda ka tegelikult peegeldavad. Sisuliselt tähendavad kõik need sammud, et intelligentsust on põhimõtteliselt võimalik määratleda ka klassikalistest intelligentsustestidest sõltumatul viisil. Kas selleks on näiteks informatsiooni vahetamise kiirus või hoopis vigade vältimine informatsiooni vahetamisel aju eri osade vahel on veel täiesti lahtine küsimus. Kuid kindlasti pole seni teada ühtegi põhjust, miks mõni neist seletustest ei võiks olla tulevikus selleks universaalseks etaloniks, mille suhtes saab intelligentsuse mõõdikuid valideerida.

Intelligentsuse mõõtühik

Seni kuni intelligentsust pole võimalik defineerida mõne fundamentaalse psühholoogilise konstandi kaudu (nagu pikkust on võimalik määratleda valguse kiiruse kaudu), tuleb leppida, et intelligentsust saab parimal juhul määratleda suhteühikuna (hälbeühikuna). Näiteks võib välja arvutada, kui palju inimesi saaks sama testi täites suurema skoori, kui see inimene, kelle intelligentsust me püüame kindlaks määrata.

Intelligentsuskvoot. Kokkuleppeliselt esitatakse intelligentsustestide tulemusi intelligentsuskvoodina (intelligence quotient; IQ). Seda arvutatakse normvalimi suhtes standard-normaaljaotuse ühikutes. Traditsiooni kohaselt loetakse normvalimi keskmine võrdseks 100 punktiga ja üks standardhälve (keskmine erinevus keskmisest väärtusest) võrdseks 15 punktiga. Seega tähendab skoor 85, et selle saaja on täpselt ühe standardhälbe võrra madalamal normvalimi keskmisest. IQ 115 aga tähendab, et selle saaja ületab normvalimi keskmist ühe standardhälbe võrra. Kohe vaatame, kuidas see teadmine muutub eriti kasulikuks.

IQ väärtuste tõlgendamise seisukohalt on oluline teada, et intelligentsus – nagu paljud teised psühholoogilised ja muudki omadused – jaotuvad populatsioonis normaaljaotuse ehk Gaussi jaotuse ehk Gaussi kõvera ehk kellukakõvera kohaselt (joonis 7). Normaaljaotuse olemuseks on see, et tulemused kuhjuvad keskmise tulemuse ümber: kõige rohkem on keskmise väärtuse lähedasi tulemusi ning mida äärmuslikumat tunnuse väärtust me vaatame, seda vähem on selle saajaid. See tunnuse väärtuste jaotust iseloomustav seaduspära on mugavalt väljendatav just standardhälbe mõõtkavas. Keskmisest tulemusest kummalegi poole jäävad tunnuse väärtused jaotuvad nii, et umbes 34,1 % saadud tulemustest jääb kummalgi pool keskmist ühe standardhälbe piiresse (st keskmisest ±1 standardhälbe vahemikku jääb kokku 2 × 34,1 = 68,2 % saadud tulemustest), samal ajal kui 47,7 % tulemustest jääb kummalgi pool keskmist kahe standardhälbe ja 49,9 % kolme standardhälbe piiresse. See tähendab, et keskmisest ±3 standardhälbe vahemikku jääb kokku 2 × 49,9 = 99,8 % saadud tulemustest. Teisisõnu jäävad sisuliselt peaaegu kõik IQ skoorid vahemikku 55 kuni 145 (üksnes kaks inimest tuhandest ehk pisut üle 2500 Eestis elava inimese saab sellest vahemikust välja jääva tulemuse).

See teadmine võimaldab ilma lisainformatsiooni vajamata tõlkida IQ väärtused protsentiiliskoorideks. Protsentiiliskoorid näitavad, kui suur osa inimestest saab antud tulemusest madalama või kõrgema tulemuse. Näiteks IQ väärtus 115 (üks standardhälve üle normgrupi keskmise) paigutub umbes 84. protsentiilile (50 + 34,1), mis tähendab, et umbes 84 % inimestest saab konkreetsest testitavast madalama ning umbes 16 % parema tulemuse. IQ väärtus 130 aga tähistab umbes 98. protsentiili

(~50 + 47,7) ning IQ väärtus 70 paikneb 2,3. protsentiilil (~50 – 47,7). Mõistagi on võimalik arvutada protsentiiliskoorid ka kõigi teiste IQ väärtuste kohta. Näiteks IQ 92 vastab umbes 30. protsentiilile. Sisuliseks tõlgendatavuseks on just protsentiiliskoorid enamasti kõige informatiivsem intelligentsustestide tulemuste väljendamise viis.

JOONIS 7. Normaaljaotus standardhälbe ühikutes. Nullhälve keskmisest (z = 0) tähendab, et mõlemale poole jääb täpselt 50 % andmetest ehk antud juhul IQ skooridest. Graafik illustreerib asjaolu, et keskväärtusest kolm standardhälbest väiksema tulemusega (z < –3) on oodatult vaid tühine hulk inimesi ehk 0,13 % vastanute koguarvust. Allapoole –2 jääb 2,28 % ja allapoole –1 jääb 15,87 % oodatavatest testitulemustest. Et normaaljotus on eeldatavalt sümmeetriline, siis samad tõenäosused kehtivad ka hälvete kohta, mis on keskmisest suuremad. Näiteks vaid 0,13 % eeldatavatest tulemustest võib olla 3 standardhälbe võrra üle keskmise. Ja kui näiteks inimese skoor on kahe standardhälbe võrra (z = 2) keskmisest suurem, siis 97,72 % inimeste testiskoor on tema omast väikesem.

Normvalim

Seega sõltub intelligentsuse mõõtmise täpsus täielikult normvalimist. Ideaalne normvalim peaks hõlmama kõiki ühe maa, riigi või mingit keelt kõnelevaid inimesi. Niisugust ideaali pole keegi kunagi saavutanud. Üsna lähedale jõuti sellele ideaalile otimaal, kui 1. juunil 1932. aastal kõik 1921. aastal sündinud ja sellel päeval koolis olnud lapsed täitsid ühe ja sama vaimsete võimete testi (Moray House Test). Seda valimit tuntakse Scottish Mental Survey 1932 nime all (Deary, 2001). Sama uurimust korrati 15 aastat hiljem. (Nende uurimuste kohta loe lähemalt peatükist „Intelligentsus, tervis ja surm”.)

Väga hea normvalim algab tavaliselt 1000st või suuremast arvust testitust. Ideaalis peaks normvalim olema demograafiliselt esinduslik, mis tähendab, et normvalimi demograafiline kooslus vastaks põhiliste näitajate poolest (vanus, sugu ja haridus) rahvastiku kooslusele. Näiteks kui mingi test on mõeldud täiskasvanute intelligentsuse mõõtmiseks alates 18. eluaastast, siis peab normvalimis olema mehi ja naisi, erineva hariduse ja vanusega inimesi võimalikult sarnaselt sellega, kuidas nad on esindatud kogu täisealises rahvastikus.

Näitena normskooridest on tabelis 1 toodud Raveni kasvava raskusastmega maatriksite (RSPM) normandmed Eesti kooliõpilaste vastuste põhjal vanusevahemikus 7–19 eluaastat (Pullmann jt, 2004).

TABEL 1. Raveni kasvava raskusastmega maatriksite (RSPM) normskooride keskmised ja standardhälbed Eesti koolilastele vahemikus 7–19 eluaastat (võrdluses Briti ja Islandi normidega)

MÄRKUS: SD – standardhälve; N – inimeste arv; Briti normid – Raven (1981); Island 2000 – Pind, Gunnarsdóttir & Jóhannesson (2003).

Võrdluseks on toodud Suurbritannia ja Islandi vastavate vanuserühmade normandmed. Kõigepealt võib üllatada see, et Eesti ja Islandi laste tulemused on veidi kõrgemad kui Suurbritannia lastel. Selle asjaolu üks ilmne põhjus on see, et Suurbritannia andmed on kogutud ligi 20 aastat varem. Teades, et iga järgnev põlvkond saab intelligentsustestides eelmise omadest keskmisest natuke paremaid tulemusi (seda tuntakse Flynni efektina, millest on juttu peatüki lõpus) ning seetõttu kasvavad riigi keskmised skoorid ligikaudu 3 IQ punkti kümne aastaga, siis seda arvestades ei erine Suurbritannia tulemused Eesti ja Islandi omadest.

Tegelikult pole intelligentsuse jaotus ka populatsioonis – mitte üksnes iseäralikes valimites, nagu tudengikandidaadid – päris ideaalse normaaljaotuse sarnane. Nimelt jääb keskmisest allapoole pisut rohkem inimesi, kui seal normaaljaotuse järgi peaks olema. Põhjus on selles, et normaaljaotusele alluks intelligentsuse hajuvus populatsioonis siis, kui kõigi inimeste intelligentsus saaks areneda takistusteta ja loomulikult ning sellisena ka püsida (Johnson, Carothers & Deary, 2008). Tegelikult juhtub aga inimestega nii arengu käigus kui hiljem asju, mis võivad nende võimete taset ootuspärasest väärtusest tugevasti kõrvale kallutada. Harva mõjutavad sellised erakordsed tegurid nagu õnnetused, haigused (sealhulgas geneetilised) või väga viletsad arengutingimused võimeid paremuse suunas. Pigem ikka halvemuse suunas ning selle tõttu ongi võimete kelluka alumine ots kergelt üle rahvastatud.

IQ punktide arvutamine igale üksikule lapsele sellest valimist käib järgmise valemi abil:

kus X on saadud punktisumma, M – vastava vanuserühma keskmine ja SD – standardhälve (Standard Deviation), mis tuleb võtta tabelist 1. Seega saadud skoorist X lahutatakse tabelis 1 toodud vanusegrupi keskmine skoor, jagatakse saadud vahe vanusegrupi standardhälbega, korrutatakse 15ga ja saadud tulemusele liidetakse 100.4 Näiteks, kui üks 12aastane laps on saanud RSPM-testis 44 punkti, siis tema IQ arvutatakse järgmiselt:

Mugavusvalim. Mitte alati ei ole tegelik normvalim ideaalne ehk demograafiliselt esinduslik. Palju lihtsam on koostada normid mugavusvalimi põhjal. Näiteks laste vaimse võimekuse testid koostatakse tavaliselt normaalkoolis käivate laste põhjal. Välja jäävad need lapsed, kes koolis ei käi või käivad erivajadustega laste koolides. Selles mõttes on testid harva esinduslikud kogu populatsiooni jaoks. Samas ei ole normvalimi demograafilise esinduslikkuse puudumine tingimata väga halb asi. On võimalik, et normina kasutatud mugavusvalim ei ole kogu populatsiooni suhtes oluliselt kallutatud. Näiteks, kui on teada, et maal ja linnas kasvavate laste vaimsetes võimetes pole vahet, siis ei juhtu midagi halba, kui normvalimisse kuuluvad vaid linnakoolide lapsed. Kuid nii on see vaid siis, kui vahe puudumine linna- ja maalaste puhul on juba hästi kindlaks tehtud. Niipea, kui on teada, et vaimsed võimed sõltuvad mingist omadusest (nt kasvukeskkonnast, koolitüübist jne), võib mugavusvalimi kasutamine testi tulemuste normeerimisel põhjustada olulise vea.

IQ skoor ei ole absoluutne veel selles mõttes, et kehtib vaid ühe kindla testi kohta. Kuigi tavaliselt on hästi konstrueeritud IQ-testid üksteisega heas kooskõlas, ei garanteeri see ometi, et inimene saaks täpselt ühesuguse skoori mõlemas testis (tõsi, vahe pole enamasti kuigi suur). Seega on IQ skoorid nii normvalimi- kui ka testikesksed.

Veel IQ normaaljaotusest

Kõrvalekalded normaaljaotusest. Kuigi IQ-testi tulemuste sagedusjaotus on väga sarnane normaaljaotusega, võib selles olla väikesi kõrvalekaldeid. Mõnikord on empiiriline jaotus asümmeetriline, olles kaldu kas madalamate või suuremate skooride suunas. Näiteks peatükis „Vaimse võimekuse test VVT98” toodud tulemused on kaldu suuremate IQ väärtuste suunas, mis võib olla tingitud sellest, et tegemist on valimiga, mille vaimne võimekus on elanikkonna keskmisest suurem. Teine kõrvalekalle on seotud jaotuse kujuga. Empiirilises jaotuses on jaotuse sabad tihti suuremad, kui normaaljaotus ennustab. Näiteks juba mainitud VVT98 vastajate seas on oodatust rohkem inimesi, kelle skoor on alla 70 IQ-punkti. Nagu juba mainitud, on vähe usutav, et tegemist on vaimse alaarenguga. Pigem on tegu eksimustega vastustelehe täitmisel või vajaliku motivatsiooni puudumisega.

Regressioon keskmise suunas. Francis Galton (1822–1911) pani esimesena tähele, et vanemate ekstremaalseid tunnuseid (nt erakordne pikkus) ei kanta pärijatele edasi. Kui erakordselt pikk naine ja erakordselt pikk mees saavad järglasi, siis nende järeltulijad on üldjuhul nendest mõlemast suhteliselt väiksema kasvuga. Seda nähtust nimetatakse regressiooniks keskmise suunas (regression to the mean). Sama suundumus on jälgitav vaimse võimekuse korral: kahe väga kõrge IQga vanema lapsed on suure tõenäosusega neist väiksema IQga. Tegemist on üldise statistilise seaduspärasusega, mis ütleb, et kui mingi mõõdetud suurus on esimesel mõõtmisel ekstremaalse (kas väga madala või väga kõrge) väärtusega, siis järgmisel mõõtmisel saadud väärtus on suure tõenäosusega lähemal selle suuruse keskväärtusele.

Populaarses meedias on tihti juttu geeniustest, kelle intelligentsustase on 190 punkti või isegi üle selle. See oleks 6 standardhälvet üle normvalimi keskmise (90/15 = 6). Normaaljaotuse põhjal on lihtne arvutada, et sellest suurem väärtus saaks olla 1×10-9%l kogurahvastikust ehk ühel juhul miljardi inimese kohta. Nii suur normvalim saab olla vaid mõnel üksikul kommertslikul intelligentsustestil, näiteks WAIS- või Raveni testil. Liiati pole testid enamasti kujundatud nii kõrge intelligentsustaseme mõõtmiseks (st testid ei suuda eristada võimeid, mis jäävad üle mingi piiri, näites WAIS-IV puhul on selleks IQ = 160 – kui kõik küsimused on õigesti vastatud, siis paratamatult ei saa skoor enam paremaks minna). Enamikul juhtudel on väited 6 standardhälbe võrra keskmisest kõrgemast IQst üsna meelevaldse oletamise vili, mida tegelikkuses ei ole võimalik kontrollida.

Jaotuse ülemine saba. Rahvusvaheline vabatahtlik organisatsioon Mensa (Mensa International) ühendab umbes 100 tuhandet inimest, kelle IQ skoor mõnes üldtunnustatud intelligentsustestis kuulub ülemise 2 % sisse (z = 2,054 ehk IQ ≈ 131). See võib olla üheks praktiliseks määratluseks, millisest punktisummast alates võib inimest pidada vaimselt erakordselt võimekaks. Kuid 130 punktist kõrgemat IQ tulemust ei ole veel põhjus nimetada geniaalsuseks. Ilmselt on inimesi, keda peetakse geniaalseks, kuid kelle formaalne IQ skoor on alla 130 punkti. Geniaalsuseks on lisaks kõrgetele vaimsetele võimetele vaja muid omadusi, näiteks originaalsus ja töökus. Ülikõrge IQ ei tee inimesest geeniust.

Jaotuse alumine saba. Paljudes riikides peetakse IQ-skoori alla 70 punkti (z = –2) vaimse alaarengu tunnuseks. Kõikidel neil juhtudel on oluline veenduda, et tegemist oli tõepoolest võimetusega lahendada testi ülesandeid, mitte aga inimese hetkelise tervisliku seisundi või tahte puudumisega. Õigussüsteemid on rajatud põhimõttele, et karistada saab inimest, kes suudab oma tegudest aru anda ja mõistab tagajärgi, mida mingi tegu endaga kaasa toob. Arvatakse, et 70 IQ-punkti piir ongi see joon, millest allpool neid võimeid ei ole. Muu hulgas võib skoor alla 70 IQ-punkti päästa inimese ka surmanuhtluse täideviimisest.

Igal aastal antakse välja Darwini auhinda inimestele, kes „on teeninud inimkonda sellega, et on elimineerinud oma geenid üldisest geenivaramust”.5 Arusaadavail põhjustel antakse seda auhinda välja vaid postuumselt. Mõned näited väga rumalatest otsustest, mida inimesed on teinud: kaameramees, kes hüppas lennukist välja, et filmida õhusurfajaid, kuid unustas langevarju kaasa võtta; mees, kes kukkus läbi akna, tahtes näidata, et tegemist on purunematu klaasiga; mees, kes otsustas välgumihkliga järele vaadata, kas bensiinivaadis ei ole kergesti süttivaid aineid. Näiteks 2009. aasta Darwini auhind läks mehele, kes kinnitas oma autole kuivkütusel töötava raketi, mille abil ta saavutas Arizona kiirteel kiiruse üle 500 km/h. Tekkinud kraatrist õnnestus kätte saada mõned tema luude tükid, üks hammas ja küüs.

INTELLIGENTSUSE KAUDSED INDIKAATORID

Mitte alati ei ole võimalik paluda inimesi täita intelligentsusteste. Mida teha, kui intelligentsuse kohta testitulemused puuduvad, kuid oleks vaja või lihtsalt huvitav teada, milline on uuritavate vaimne võimekus? Sellisel juhul on võimalik kasutada mitmeid kaudseid indikaatoreid. Näiteks kui me teame, et mingi omadus seostub püsivalt ja järjekindlalt intelligentsusega, siis võime selle omaduse põhjal oletada, milline võiks olla uuritavate IQ-tase. Me teame, et ülikooli astujate keskmine intelligentsustase on keskkooli- ja gümnaasiumilõpetanute keskmisest kõrgem. Seega on igati ootuspärane, et haridustase või – veel parem – õppimiseks kulunud aastad on üsna head vaimse võimekuse ennustajad.

Subjektiivselt hinnatud intelligentsus

Neil juhtudel, kui küsimustikku pole võimalik lisada vaimse võimekuse teste, võib lasta inimesel vastata näiteks sellisele küsimusele: „Võrreldes oma eakaaslastega kuulun ma oma vaimsetelt võimetelt järgmisesse protsentgruppi: minust on hinnanguliselt võimekamad 10 %, 20 %, 30 %, 40 %, 50 %, 60 %, 70 %, 80 % või 90 % eakaaslastest”. Samuti võib sama küsimust kasutada tema-vormis, paludes hinnata kellegi teise inimese vaimseid võimeid.

Kõige põhjalikum ülevaade töödest, milles uuriti korrelatsiooni objektiivselt määratud intelligentsuse ja inimeste subjektiivsete hinnangute vahel oma vaimsetele võimetele, ilmus juba tükk aega tagasi. Selles artiklis analüüsiti tolleks ajaks ilmunud 55 tööd, mis näitavad keskmiselt vaid üsna nõrka seost (r = 0,29) subjektiivselt hinnatud ja objektiivselt määratud intelligentsuse vahel (Mabe & West, 1982). Hilisemad uurimused on leidnud seoseid, mis on lähedal Mabe ja Westi järeldusele (Furnham & Chamorro-Premuzic, 2004). Väga lähedased tulemused on saadud ka Eesti andmetel. Näiteks analüüsides ligi 500 Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonda sisseastuja hinnanguid oma vaimsele võimekusele ja tegelikku sooritust, selgus, et nende kahe korrelatsioon on 0,32 (Pullman & Allik, 1998). Võrreldes näiteks enda hinnatud pikkuse ja kehakaaluga, on need korrelatsioonid muidugi madalad. Isegi sellist tundlikku omadust, nagu kehakaal, raporteeritakse täpsusega, mis annab objektiivselt mõõdetud kehakaaluga korrelatsiooni suurusjärgus 0,90 (Strauss, 1999). Subjektiivselt hinnatud IQ täpsus sõltub mitmest asjaolust, näiteks instruktsioonist, mis rõhutab seda, et neid hinnanguid võrreldakse objektiivsete näitajatega. Samuti on oluline vastuste anonüümsus ja instruktsioonis rõhutamine, et on tarvis võrrelda ennast oma soo- ja eakaaslastega (Mabe & West, 1982).

Seega pole seos enda hinnatud ja objektiivselt mõõdetud võimekuse vahel siiski väga tugev. On suur hulk inimesi, kes peavad ennast targemaks, kui seda näitab IQ-testi sooritus. Kuid on ka neid, kes alahindavad oma tegelikku sooritust. Sellele vaatamata on seos kaugelt parem kui lihtsalt juhuslik. See tähendab, et teatud täpsusega on võimalik enda antud hinnangute põhjal ennustada, milline oleks eeldatav sooritus intelligentsustestis.

Koolihinded ja haridustase

Koolihinded ja haridustase asendavad ilmselt kõige usaldusväärsemalt IQ skoori. Tavaliselt on korrelatsioonid keskmise hinde või haridustaseme ja IQ-testi skoori vahel 0,50 ringis või isegi üle selle. Selle kohta saab lähemalt lugeda peatükist „Intelligentsus ja haridus”.

Muud vaimse võimekuse näitajad

Lisaks juba mainituile on mitmeid teisi näitajaid, mis kõnelevad inimese vaimsetest võimetest. Näiteks paljudes maades on väga populaarsed mälumängud ja teadmiste võistlused, mis nõuavad võitjatelt väga head faktimälu ja loogilist mõtlemist.

Näiteks Guinnessi rekordite raamatus oli 1986. aastal sissekanne, mis pidas maailma kõige targemaks inimeseks Marilyn vos Savant’i (snd 1946. aastal Marilyn Bach’ina), kelle IQ skoor oli hinnanguliselt 186 (hilisematest rekordite raamatu väljaannetest on rubriik „Kõrgeim IQ” välja jäetud). Protsentides tähendaks IQ skoor 186 umbes 5 suhet miljardisse (109) – vaid viis inimest miljardi kohta saaksid sama või parema tulemuse. Tuntuks sai vos Savant ajakirja Parade iganädalase veeruga, kus ta vastab lugejate kõikvõimalikele küsimustele, ülesannetele või probleemidele (vt http://www.marilynvossavant.com/).

Christopher Michael Langan (snd 1952) võitis NBC telesaates „Üks saja vastu” veerand miljonit dollarit. Saates võistleb üks esineja korraga 100 pealtvaataja vastu mälu- ja teadmiste ülesannetes. Meedia on ristinud Langani „maailma kõige targemaks inimeseks” ja tema IQd on hinnatud umbes sama kõrgeks kui vos Savantil. Ta on loonud kõikehõlmava teooria, mida nimetab „Universumi kognitiiv-teoreetiliseks mudeliks”6, ent mis ei ole leidnud akadeemilistes ringkondades erilist tunnustust. Malcolm Gladwell oma märkimisväärses raamatus „Esileküündijad” (Outliers) nimetab Langani näiteks sellest, kuidas oskamatus suhelda ei ole lasknud inimesel oma andeid täielikult ilmutada (Gladwell, 2008).

GRUPPIDE ERINEVUSED INTELLIGENTSUSES

Inimeste intelligentsuse erinevused on looduslik paratamatus. Näib, et evolutsioon on mingil põhjusel soodustanud vaimsete võimete mitmekesisust. Võimalik, et mitte kõigis keskkondades ei soodusta kõrge intelligentsus ellujäämist ja järglaste saamist. Enamikus tänapäeva ühiskondades on parema hariduse ja suurema sissetulekuga inimestel vähem lapsi ja järelikult on nad väiksema sigivusega. (Alternatiivsetest seletustest intelligentsuse varieeruvuse põhjuste kohta tuleb hiljem samuti juttu.) Vaimsete võimete mitmekesisusest indiviiditi võivad tuleneda ka inimgruppide erinevused keskmise intelligentsuse tasemes. Gruppide erienvused intelligentsuses on üheks kõige kuumema arutluse teemaks intelligentsusuurijate ja ka laiema publiku seas.

Meeste ja naiste intelligentsuse erinevused.Üldlevinud arvamuse kohaselt on meeste ja naiste vaimse võimekuse erinevused üsna väikesed. On mitmeid võimete liike, kus naised on meestest edukamad. Näiteks on mitmed uurimused näidanud, et naiste sooritus on meeste omast parem ülesannetes, mis nõuavad kiiret juurdepääsu keelelisele (fonoloogilisele või semantilisele) informatsioonile, keeruliste lausete moodustamist ja nendest arusaamist, peenmotoorset koordinatsiooni ja taju kiirust. Samuti võib naistel olla parem mälu (Johnson & Bouchard, 2007). Mehed seevastu on naistest paremad visuaal-ruumilise mälu ülesannetes, loogilises mõtlemises ja eriti abstraktses matemaatikas (Halpern, 1997). Mehed on üleesindatud võimete jaotuse mõlemas sabas (Johnson jt, 2008). Nii väga andekate, aga ka vaimse alaarenguga, tähelepanu- ja kõnehäiretega inimeste seas on rohkem mehi.

Sageli, eriti laste uuringutes, on tulemused vastuolulised. Mõnikord on tüdrukute tulemused poiste omadest paremad, kuid vahel on ka vastupidi. Üks võimalik seletus on selles, et poiste ja tüdrukute arengutrajektoorid on veidi erinevad. Kui analüüsida näiteks Raveni SPM-testi tulemusi vanuste lõikes, siis selgub, et igal pool, kaasa arvatud Eestis, ennetab tüdrukute vaimne areng poiste oma ja kuni umbes 14 eluaastani saavad tüdrukud kõrgemaid skoore kui poisid. Kuid siis jõuab poiste vaimne areng tüdrukute omale järele ja nad lähevad oma vaimses arengus tüdrukutest natuke ette (Lynn, Allik, Pullmann & Laidra, 2004; Lynn & Irwing, 2004). Kuna vaimne areng kordab üsna täpselt laste füüsilist arengut (Lynn, 1994, 1999; Lynn, Allik & Must, 2000), siis ühe seletuse kohaselt on need väikesed IQ erinevused meeste ja naiste vahel seotud eelkõige pea suurusega ja selle kasvuga.

Intelligentsuse geograafilised erinevused. Mitmed uurijad on oletanud, et klimaatilised tingimused on olnud üheks teguriks, mis on stimuleerinud vaimsete võimete arengut. Rasketes klimaatilistes tingimustes ja eriti külmas on suurem kohastumuslik eelis kõrgema vaimsega võimekusega inimestel, kes oskavad paremini planeerida toidu ja muude varude kogumist, mis lasevad talve edukamalt üle elada (Lynn, 1997). Tõepoolest, uurimused näitavad, et külmemas kliimas elavatel inimestel on keskmiselt kõrgem IQ-tase. Näiteks analüüsides 129 maa keskmisi IQ skoore, selgus, et need korreleeruvad negatiivselt talve keskmise temperatuuriga (r = 0,66). Seos talve keskmise temperatuuriga säilib ka siis, kui võtta arvesse maa majanduslik jõukus (Templer & Arikawa, 2006). Seega kohanemine külma kliimaga võis olla üheks teguriks, mis evolutsiooni käigus stimuleeris vaimsete võimete arengut.

Rassi- ja etniliste gruppide intelligentsuse erinevused. Populaarne väide, et rasside vahel pole IQ erinevusi, ei kinnitu faktidega. Sajad uuringud on näidanud, et inimese enda väidetud rassikuuluvus on seotud keskmise IQ skooriga. Kõige kõrgem keskmine skoor on mongoliidse rassi esindajatel, kes saavad tavaliselt 5–10 IQ-punkti üle testi normi, mis on kokkuleppeliselt 100 punkti. Europiidse rassi liikmete keskmine skoor on tavaliselt 2–3 IQ-punkti üle normkeskmise. Negriidsesse rassi kuulujad saavad tavaliselt keskmiseks tulemuseks 15 IQ-punkti alla testi keskmist (Lynn, 2008). Vaimsete võimete rassierinevuses pole võimalik kahelda, sest sarnane tulemuste muster on esile tulnud väga paljudes uurimustes. Probleem on hoopis selles, mis põhjustab rassierinevusi. Näiteks üks seletus on järgmine: vaimsete võimete testid on konstrueeritud Euroopa kultuuritaustaga uurijate poolt selliselt, et need diskrimineerivad tumedanahalisi, kelle kultuuritaust on erinev (Gould, 2001). Kuigi see oleks hea ja lihtne seletus, ei pea see kahjuks paika. Kui IQ-testid annaksid eelise ühele rassile või etnilisele grupile, siis peaks olema nii, et need küsimused, mis on kerged ühtedele, peaksid olema rasked teistele. See ei ole aga nii: samad IQ-testi küsimused, mis on kõige raskemad Aafrika päritolu vastajatele, on rasked ka Euroopa päritolu inimestele (Herrnstein & Murray, 1994). Seda, et rassierinevused ei seletu testide valivusega, näitab ka IQ-testide võrdlus haridusuuringutega (nt PISA). Maade keskmised IQ tulemused ja edukus haridusuuringutes langevad väga hästi kokku (Rindermann, 2007). Selle kohta saab lähemalt lugeda peatükis „Rahvuslik intelligentsus ja haridus”.

Põhjusi, miks IQ-testi tulemused rassiti ja etniliste gruppide vahel erinevad, on pakutud mitmeid, alates sotsiaal-majanduslikest teguritest ja lõpetades anatoomiliste erinevustega (nt naha pigmentatsioon ja aju maht). Ühte ja piisavalt hästi tõestatud IQ rassi- või etniliste erinevuste põhjust ei ole veel leitud.

Sotsiaal-majanduslike gruppide intelligentsuse erinevused. Ühiskond jaguneb hariduse ja majandusliku jõukuse järgi kihtidesse. Madalamalt tasustatavad töökohad nõuavad üldjuhul väiksemat vaimset pingutust kui väga hästi tasustatavad töökohad. Viimaste puhul on tihti vajalikud eriteadmised, mis on omandatavad pikalt kestva õppimise käigus. Seda arvestades on ootuspärane, et eri sotsiaal-majanduslike gruppide keskmine IQ erineb. Põhiline probleem on siiski ühiskonna sotsiaalses mobiilsuses: kas inimese sotsiaal-majanduslik staatus on vanematelt päritud või on võimalik, et inimene omandab staatuse, mis vastab tema vaimsetele võimetele. Pikemalt on seda küsimust käsitletud peatükis „Intelligentsus ja edukus”.

INTELLIGENTSUSE STRUKTUUR

Üks ajalooliselt varasemaid ning olulisemaid teemasid intelligentsuse uurimisel on olnud selle struktuur. Millest koosneb intelligentsus? Kas paljudest üksteisest sõltumatutest spetsiifilistest vaimsetest võimetest? Või sisaldavad kõik spetsiifilised võimed üldist võimekust, mis ilmutab ennast kõigis vaimset pingutust nõudvates tegevustes?

Intelligentsuse komponentide kindlakstegemine on oluline seepärast, et neid teadmata on keeruline sellest nähtusest rääkida, saati siis veel teaduslikult uurida. Intelligentsusega tegelemiseks peame seda kuidagi kirjeldama ja mõõtma. Me oleme siiani kirjutanud intelligentsusest kui ühtsest ja terviklikust nähtusest. Kui aga näiteks selguks, et intelligentsus hõlmab paljusid erisuguseid võimeid, millel pole üksteisega mingit pistmist – mille omadused, põhjused ja tagajärjed on täiesti erinevad –, siis peaksime tunnistama, et seni räägitu pole olnud päris korrektne. Intelligentsus oleks sel juhul üldistus, millel pole tegelikult mingit teaduslikku sisu. Niisuguste eksituste vältimiseks eeldab iga natukenegi teaduslikum katse intelligentsusest rääkida selle koostisosade tundmist.

Hiljuti Šotimaal korraldatud uuring näitas, et osalejate sotsiaalset edukust (tööalane sotsiaalne klass ja haridustase) mõjutasid nii nende isade tööalane sotsiaalne klass kui ka haridustase, isegi siis, kui osalejate intelligentsustase oli statistiliselt kontrolli alla võetud (Johnson, Brett & Deary, 2010). Samas oli osalejate endi intelligentsustaseme seos sotsiaalse edukusega siiski tugevam kui isa sotsiaalse edukuse seos. Muide, osalejate isa sotsiaalne klass ja haridustase mõjutasid ka osalejate laste sarnaseid näitajaid. Niisiis, vähemalt briti ühiskonnas ja 20. sajandil kaldusid kõrge/madal haridustase ning tööalane sotsiaalne klass käima põlvest põlve, aga ka intelligentsustase oli sellest hoolimata oluline sotsiaalse mobiilsuse mõjutaja.

Raske on vastu panna kiusatusele esitada tänapäevane arusaam intelligentsuse struktuuri kohta selle ajaloolises kontekstis – tee, mida mööda on jõutud praegu üldkehtiva tõeni, pakub põneva pildi teaduse käänulisest arengust.

Üldintelligentsuse teooria

Intelligentsuse struktuuri küsimusele hakati nüüdisaja teadusele meelepäraste meetoditega lahendust otsima 20. sajandi algul. 1904. aastal avaldas Charles Edward Spearman (1863–1945) mõjuka töö, milles näitas, et erinevat tüüpi vaimsete sooritused on üksteisega positiivses korrelatsioonis ning selline seostemuster viitab selgelt ühe, kõigis vaimse tegevuse valdkondades avalduva üldise vaimse võime ehk üldintelligentsuse olemasolule (Spearman, 1904). Täpsemalt esitas Spearman tabeli korrelatsioonidega, mis olid arvutatud õpilaste soorituste vahel viies kooliaines. Lisaks koolisooritusele mõõtis Spearman ka laste helikõrguse eristamise võimet, eeldades, et toimetulek selles tegevuses ei ole mõjutatud kooliharidusest ning peegeldab seega sisuliselt täiesti teistsugust tüüpi vaimset tegevust. Õpilaste edukus kõigis kooliainetes oli tugevas positiivses seoses: kes tuli hästi toime matemaatikaga, kaldus olema tubli ka näiteks inglise ja prantsuse keeles. Ning vastupidi: kes oli alla keskmise ühes, kaldus seda olema ka teistes ainetes. Eriti oluline oli aga see, et ka helikõrguste eristamise võime oli positiivses korrelatsioonis sooritusega kõigis kooliainetes. Järelikult viitas leitud seoste muster millelegi veel üldisemale kui pelgalt akadeemiline edukus – võimalik, et ühele üldisele vaimse soorituse faktorile. Tõestamaks veelgi veenvamalt, et arvutatud korrelatsioonid viitasid vaid ühe üldvõime olemasolule, suutis Spearman paigutada korrelatsioonid tabelisse nii, et need vähenesid süstemaatiliselt ülevalt vasakust nurgast alumise parema nurga poole. Viidanuksid tabelis toodud korrelatsioonid rohkem kui ühele võimele, polnuks selline süstemaatiline kahanemine olnud võimalik ja siia-sinna tekkinuks teistest tugevamate korrelatsioonide saarekesed. Spearmanist alates on üldist vaimset võimekust ehk üldintelligentsust hakatud tähistama kaldkirjas väikese g-ga (general ehk üld-). Üldvõimekuse tähenduse edasiandmiseks kasutas Spearman mentaalse energia metafoori.

Charles Spearman (1863–1945)

Spearmani järgi sõltub mis tahes vaimse pingutuse edukus kahest põhilisest üksteisest sõltumatust tegurist: inimese üldise vaimse võimekuse tasemest ning igale unikaalsele ülesandele või ülesandetüübile ainuomasest spetsiifilisest võimekusest. Niisugusel järeldusel on intelligentsuse mõõtmise seisukohalt oluline tähtsus. Nimelt mõõdavad kõik vaimset pingutust nõudvad ülesanded teatud määral üldvõimekust ehk midagi, mis on iga ülesande puhul üks ja seesama. See tähendab, et üldvõimekus mõjutab kõikide ülesannete lahendamise tõenäosust ühes ja samas suunas: kõrge üldvõimekuse tase suurendab kõigi ülesannete puhul tõenäosust õigesti vastata ning madal üldvõimekus suurendab mis tahes ülesande puhul tõenäosust valesti vastata. Samal ajal mõõdab iga ülesanne mingil määral ka midagi, mis on üldvõimekusest sõltumatu ja paljuski juhuslikku laadi (nt võivad inimesed puhtjuhuslikult teada mõne ülesande vastust). Paljude erinevate ülesannete tulemuste kokku liitmisel juhutb nii, et üldvõimekusest sõltumatu ning suuresti juhuslikest teguritest tingitud variatiivsuse osa kaldub sumbuma (sest juhuslikud tegurid kord langetavad, kord tõstavad tulemust), samal ajal kui üldvõimekuse mõju üha kuhjub (sest see mõjutab tulemust alati ühes suunas). See on tegelikult sama mõttekäik, millest oli enne juttu ERPde juures. Seal liidetakse kokku hulk ajulained, et välja filtreerida ühe kindla sündmusega seotud aju elektrilise aktiivsuse muutus ning summutada juhuslikud võnked. Seega, mida suurema hulga ja erinevamate ülesannete sooritustulemused liidetakse, seda täpsemini saab inimese üldvõimekust hinnata.

Mitmese intelligentsuse teooriad

Spearmani tees kõikide kognitiivsete võimete aluseks olevast mentaalsest energiast leidis mõistagi hulgaliselt kriitikuid. Ehkki sellest, et eri tüüpi vaimset pingutust nõudvate ülesanne tulemuste vahel on peaaegu vältimatult positiivsed korrelatsioonid, on saanud ümberlükkamatu fakt, on sellele faktile omistatud aja jooksul väga erinevaid tähendusi. Mõnikord on püütud sellest ka suisa mööda hiilida.

Näiteks arvas faktoranalüüsi meetodit edasi arendanud Louis Thurstone (1887–1955), et erisuguste võimetetestide seoseid ei ole lihtsalt mõistlik taandada vaid ühele üldvõimekuse faktorile (Thurstone, 1938). Thurstone pakkus omalt poolt välja hoopis seitse primaarset võimet:

1) verbaalne arukus (verbal comprehension);

2) sõnaline voolavus (word fluency);

3) numbriline võimekus (number facility);

4) ruumilise ettekujutuse võime (spatial visualization);

5) töömälu (associative memory);

6) tajukiirus (perceptual speed);

7) arutlusoskus (reasoning).

Esialgu pidas Thurstone primaarseid võimeid üksteisest sõltumatuteks ning kohandas ka faktoranalüüsi meetodeid moel, mis võimaldas seda oletust osaliselt kinnitada. Hiljem tuli Thurstone’il siiski tunnistada, et ka primaarseid võimeid mõõtvate testide tulemused on üksteisega positiivses korrelatsioonis. See viitas paratamatult erinevate võimete ühisosa (g) olemasolule.

Järgmisena seadis Spearmani g-teesi kahtluse alla Joy Paul Guilford (1897–1987), kelle intelligentsuse struktuuri mudel (Structure-of-Intellect; SOI) postuleeris 150 sõltumatu vaimse võime olemasolu (Guilford, 1967). Muide, isegi isiksusepsühholoogias ei ole pakutud nii suurt sõltumatute omaduste arvu. SOI lähtus eeldusest, et kõikidel võimetel on kolm tahku: sisu, millega võime opereerib (visuaalne, auditiivne jm), võime tulemid (ühikud, klassid jm) ning operatsioonid, millel see põhineb (mälu jm). Nende kolme tahu kõikide esinemisvormide kombinatsioonidest sündiski 150 vaimset võimet. Hiljem laiendas Guilford oma teooriat lausa 180 spetsiifilise võimeni (Guilford, 1988). Ehkki Guilford ise pidas neid võimeid üksteisest sõltumatuteks, on hilisemad empiirilised uurimused näidanud, et nende vahel on üsna tugevad korrelatsioonid (Alliger, 1988). Niisiis, rohkem kui 100 sõltumatut vaimset võimet on teoreetiline väide, millel pole tegelike andmetega mingit pistmist.

Üks tuntumatest intelligentsuse liigitustest pärineb Raymond Cattellilt (1905–1998), kes jaotas vaimsed võimed fluiidseks ehk voolavaks intelligentsuseks (Gf) ning kristalliseerunud ehk ladestunud intelligentsuseks (Gc) (Cattell, 1971).Voolav võimekus on inimese loomuomane võime õppida, näha asjade vahel seoseid ning lahendada probleeme. Tüüpiliseks voolava intelligentsuse näiteks on loogikaülesanded, mille lahend ei sõltu teadmistest ja varasematest kogemustest. Näiteks arvatakse, et Raveni progresseeruvad maatriksid on üheks kõige puhtamaks Gf mõõduks. Seevastu kristalliseerunud intelligentsus on seotud inimese võimega elu jooksul kogutud teadmiste, oskuste ja kogemustega ümber käia. Osaliselt põhineb kristalliseerunud intelligentsus võimel meelde jätta, talletada ja mälust ammutada teadmisi ja oskusi. Heaks Gc näiteks on inimese sõnavara ja üldised teadmised ümbritseva maailma kohta, mis on elu jooksul õpitud või mõnel muul viisil omandatud. Näiteks inimese sõnavara suurust ja sõnade tähenduste tundmist mõõtva testi eesmärgiks on eelkõige Gc kindlakstegemine. Samuti on kristalliseerunud intelligentsuse hindamiseks sobilikud teadmiste testid, kus kontrollitakse seda, kui palju fakte on inimene mingist kindlast valdkonnast meelde jätnud ja kui hästi ta neid fakte mõistab. Hiljem laiendas Cattell koos John Horniga oma intelligentsusemudelit 9 sõltumatu vaimse võimeni (Horn & Cattell, 1966), ent laiemalt on tuntud siiski Cattelli kahefaktoriline võimetekäsitlus.

Väärib tähelepanu, et Cattell ja Horn ei tunnista g olemasolu. Kas nad on siis pimedad fakti suhtes, et sisu poolest kui tahes erinevad vaimset pingutust nõudvate testide tulemused on positiivses korrelatsioonis; või on nad tõesti esimestena suutnud luua sellised spetsiifiliste võimete testid, mis tõepoolest on üksteisest sõltumatud? Ei seda ega teist. Nad on lihtsalt veendunud, et kui kahe või enama võime vahel on positiivsed korrelatsioonid, siis ei tähenda see veel tingimata, et need mõlemad on ühe üldisema võime (g) väljendusvormid. Näiteks Horn ja Blankson (2005) loetlevad hulga põhjuseid, mis lubavad neil arvata, et Gf, Gc ja teised intelligentsuse liigid on üksteisest sõltumatud: näiteks arenevad need elu jooksul eri moodi (selle kohta loe lähemalt peatükist „Intelligentsus ja ealised muutused”) ning neil on erisugused neurobioloogilised korrelaadid. Et kõik võimetetestid on vähemalt mingil määral positiivses korrelatsioonis, võib nende meelest olla tingitud sellest, et ükski test ei suuda mõõta piisavalt puhtalt vaid ühte võimet. Iga test mõõdab korraga mitut võimet see loobki illusiooni, et kõigil neil on midagi ühist. Seega on g Cattelli-Horni meelest lihtsalt mõõtmisprotseduuride ebatäiuslikkuse kõrvalprodukt.

Üld- ja erivõimete tasakaal

Olgu kuidas on, intelligentsuse struktuuri kirjeldavate mudelite dialektiline areng on praeguseks ajaks jõudnud kolmanda etapi – sünteesini. Nimelt valitseb intelligentsuseuurijate seas praegusel ajal üsna suur üksmeel, et tegelikult on intelligentsuse struktuur hierarhiline. Sellise käsitluse järgi on natuke õigus nii Spearmanil, kes rõhutas üldvõimekuse olulisust, kui Thurstone’il, Guilfordil ja Cattellil-Hornil, kes keskendusid mitmetele eraldiseisvatele vaimsetele võimetele. Hierarhiline struktuur tähendab sisuliselt seda, et mingil määral on kõikide vaimset pingutust nõudvate tegevuste aluseks üldine vaimne võimekus, aga ainuüksi sellest kogu võimetespektri piisavalt põhjalikuks kirjeldamiseks ei piisa – üldvõimekusel on rida üksteisest (ent mitte üldvõimekusest) suhteliselt sõltumatuid alatahke. Hetkel populaarsemaid hierarhilisi intelligentsuse mudeleid pärineb John Carrollilt (1916–2003), kelle peaaegu poolt tuhandet varasemat teadustööd kokku võttev uuring (Carroll, 1993) näitas, et intelligentsust saab kõige paremini kirjeldada kolmetasandilise struktuuri varal.

John Carrolli võimete hierarhiline struktuur

John B. Carroll (1916–2003) oli USA psühholoog, kes töötas Indiana ülikoolis. Tema elutöö ilmus raamatus „Inimese kognitiivsed võimed: ülevaade faktoranalüütilistest uurimustest” (Carroll, 1993). Analüüsinud praktiliselt kõiki selleks ajaks ilmunud uurimusi, jõudis Carroll järeldusele, et mõistlik on eristada kolme üldisuse astet: 1) kitsad võimed, 2)laiad võimed ja 3) üldintelligentsus.

Üldisuse astmelise püramiidi kõige madalamal tasandil paiknevad väga spetsiifilised võimed, mis võivad olla seotud vaid ühe kitsa oskuse või teadmiste rühmaga. Hea näide kitsalt piiritletud võimest on kalendrigeeniused, kes suudavad viivitamata ütelda, mis nädalapäev oli näiteks 3. märts 1949. aastal. Ühe hiljuti kirjeldatud haigusjuhtumi puhul oli tegemist patsiendiga, kellel oli just selline kalendrimälu, kuid kelle episoodiline mälu oli tugeva puudega (Olson, Berryhill, Drowos, Brown & Chatterjee, 2010).

Teisel laiade võimete tasandil suutis Carroll eristada vähemalt kaheksat võimete liiki:

1. voolav ehk fluidne intelligentsus;

2. ladestunud või kristalliseerunud intelligentsus;

3. üldine mälu ja õppimisvõime;

4. üldine nägemisvõime;

5. üldine kuulmisvõime;

6. üldine mälust ammutamise võime;

7. tunnetuse kiirus;

8. töötlemiskiirus.

Need kaheksa laia võimet iseloomustavad seda, kuidas erisugused vaimsete testide alatestid ja ülesanded rühmituvad. Näiteks visuaalseid ülesandeid lahendatakse teistmoodi kui kuulmisülesandeid, kuigi neil, nagu ka kõigil teistel selle tasandi võimetel, on mingi ühisosa. See ühisosa moodustabki Carrolli meelest (erinevalt nt John Hornist) kolmanda kõige suurema üldisuse astmega tasandi ehk g-faktori.

Intelligentsuse hierarhiline struktuur

Vaatamata Carrolli töö veenvusele, ei ole intelligentsuse hierarhilise struktuuri puhul kõik veel päris selge. Näiteks ei ole pöördumatult ümber lükatud Jan-Eric Gustafssoni HILI mudelit, mille järgi üldvõimekusel on kaks laiemat alatahku: ühelt poolt võime tegelda verbaalse ning teiselt poolt visuaal-kujundliku informatsiooniga (Gustafsson, 1984).

Hiljuti tulid Wendy Johnson ja Thomas Bouchard välja mudeliga, mille järgi üldvõimekusel on kolm olulist alatahku. Üks neist on spetsialiseerunud verbaalse ja teine tajulise informatsiooni töötlemisele, kolmas väljendub võimes opereerida edukalt visuaalsete kujunditega (Johnson & Bouchard, 2005). Ent vaatamata sellele, et hierarhilise struktuuri kõikide elementide puhul pole täielikku üksmeelt, on üldpilt siiski üsna lootustandev ning rahuldab suurt hulka intelligentsuseuurijaist: erineval kirjeldustasandil on erisuguse üldistusastmega võimed ning kõigil on nii teoreetilises kui praktilises mõttes oluline roll.

JOONIS 8. Astmeline kujutis selle kohta, kuidas intelligentsuse alaosad on üksteisega seotud (Carroll, 1993). Alumisel tasandil on spetsiifilised võimed. Ehkki inimeste sooritus mis tahes spetsiifilistes võimetes kaldub olema vähemalt pisut sarnane, on sooritus sisuliselt sarnastes ülesannetes eriti ühtlane ning seetõttu moodustuvad sarnastest spetsiifilisest võimetest natuke üldisemate võimete grupid (keskmine tasand). Ka inimeste kesmise tasandi võimete tase kaldub olema ühtlane (nt kui üks võime on üle keskmise, kalduvad seda olema ka teised), mis paneb aluse kõige kõrgemal tasemel olevale üldintelligentsusele.

Hierarhilist struktuuri saab lahti mõtestada nii: iga spetsiifilise vaimset pingutust nõudva ülesande soorituse määrab mingil määral inimese üldise vaimse võimekuse tase, aga lisaks üldvõimekusele mängivad olulist rolli ka konkreetse ülesandetüübiga seotud spetsiifilisemad võimed. Üldvõimekus on otsekui inimese üldine vaimne toonus (Spearmani sõnul „vaimne energia”), spetsiifilisemad võimed aga lisaks üldvõimekusele muudest bioloogilistest ja keskkonnateguritest sõltuvad oskused. Näiteks sõltub see, kui suure tõenäosusega oskab inimene talle ette loetud kümme suvalist tähte mõttes alfabeetilisse järjekorda panna ning valjusti korrata, ühelt poolt tema üldisest vaimsest toonusest (g) ning teiselt poolt tema mälu treenitusest. Üldvõimekust saab võrrelda ka inimese kehalise vormiga. Oletame, et üks ettevõte korraldab oma töötajatele spordipäeva raames kümnevõistluse. Ehkki heas kehalises vormis oleva inimese tulemused võivad eri spordialadel olla üsna erisugused (nt ta on parimate hulgas kiirusaladel nagu 100 m ja 400 m jooks ning 110 m tõkkejooks ning lausa parim kaugus- ja kõrgushüppes, samal ajal kui jõu- ja vastupidavusaladel on ta üksnes keskmiste hulgas), on ta siiski enamikus neist oma vähetreenitud kehaga kolleegidest edukam (ehkki mõni neist võib mõnel alal, nt kuulitõukes, imesid korda saata).

Mida tähendab g -faktor?

Ehkki statistilises mõttes on üldfaktori ehk g olemasolu paratamatu – see on üldse üks paremini tõestatud asju psühholoogias –, pole sugugi päris lõpuni selge, kuidas seda sisuliselt lahti mõtestada. Kõige lihtsama ning ilmselt ka kõige populaarsema seletuse järgi peegeldab g inimeste erinevusi mingis fundamentaalses närvisüsteemi omaduses. Selleks omaduseks võib olla näiteks informatsiooni levimise kiirus ja/või efektiivsus. Teisisõnu, selle seletuse järgi on g – spetsiifiliste vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamistulemuste kovariatsioon – üks päris „asi” kusagil organismis ning hea õnne korral suudame selle ehk kunagi üles leida. Eespool nägime, et Cattell ja Horn ei olnud selle seletusega nõus. Samuti saab peatükist „Intelligentsus ja neuropsühholoogia” lugeda, et neuropsühholoogid on selle seletuse suhtes kriitilised. Kuid kriitikuid on teisigi.

Näiteks oletas briti hariduspsühholoog söör Godfrey Thomson ligi 100 aastat tagasi vaimsete võimete struktuuri üle arutledes, et inimeste aju koosneb suurest hulgast spetsiifilistest sõlmekestest (Thomson, 1916). Mis need sõlmekesed täpselt on, ei osanud ta öelda. Ta oletas, et võibolla on need väga spetsiifiliste ülesannetega tegelevad närvivõrgustikud. Igal juhul pidas ta võimalikuks, et erinevat liiki vaimsed tegevused põhinevad erinevatel sõlmekeste gruppidel (valimitel). Erisuguste ülesannete poolt kasutatavad valimid võivad Thompsoni järgi olla erisuguse suurusega (sõltuvalt nt ülesande raskusest) ning on osaliselt kattuvad. Just asjaolu, et valimid osaliselt kattuvad, toobki endaga kaasa selle, et soorituse efektiivsus erinevates ülesannetes kaldub olema sarnane (g). Ühisosa mõjutab sarnaselt kõiki sellega seotud ülesandeid. Seega, selle seletuse järgi pole g põhjuseks mingi fundamentaalne omadus, mis muudab ühe inimese aju teise omast üldiselt efektiivsemaks, vaid – sarnaselt Cattelli-Horni pakutule – mõõtmise ebapuhtus. Teisisõnu, g tekib selle pärast, et testid ei suuda vaimset tegevust piisavalt spetsiifiliselt, n-ö ühe sõlmekese tasemel mõõta. Mõned aastad tagasi pakuti g kohta veel üks seletus, mis ei eelda ühegi fundamentaalse närvisüsteemi omaduse põhjuslikku mõju kogu vaimsele tegevusele (Van Der Maas jt, 2006). Selle järgi tekivad positiivsed korrelatsioonid erinevate võimete vahele arengu käigus nende võimete vastastikuste seoste tõttu. Näiteks, kui suureneb tähelepanu maht, siis koos sellega kasvab ka mälumaht, mis omakorda võib mõjutada soodsalt töötluskiirust.

Kahaneva tulemi seadus

Intelligentsustestide koostajad on märganud reeglit, mida Spearman (1927) nimetas füüsika ja majandusteaduse eeskujul kahaneva tulemi seaduseks (Law of diminishing return). Analüüsides 12 alatesti tulemusi, jõudis Spearman järeldusele, et tavaliste laste rühmas on alatestide keskmine korrelatsioon 0,47, samal ajal kui arengupeetusega laste rühmas on korrelatsioon oluliselt kõrgem: r = 0,78. Hilisemad uurimused on seda seaduspärasust kinnitanud: mida kõrgem on mingi grupi keskmine intelligentsustase, seda väiksem on alatestide keskmine korrelatsioon. Jensen (1998) pidas seda seaduspära niivõrd oluliseks, et pühendas sellele oma magnum opus’es „g-faktor: vaimse võimekuse teadus” (The g-Factor: The Science of Mental Ability) eraldi peatüki.

Alatestide keskmine korrelatsioon on matemaatiliselt üheselt seotud sellega, kui palju andmete hajuvusest on seletatav peakomponentide analüüsil leitava esimese peakomponendiga (peakomponentide analüüs on levinud andmeanalüüsi meetod inimeste erinevusi uurivas psühholoogias ning selle eesmärgiks on hulga tunnuste hulgas sarnaste leidmine ning seeläbi nende hulga vähendamine). Mida suurem on esimese peakomponendi seletusprotsent, seda suurem peab olema korrelatsioon alaskaalade vahel ja seda olulisem on järelikult ka g-faktor. Järelikult tähendab kahaneva tulemi seadus seda, et mida suuremaks kasvab üldine vaimne võimekus, seda väiksem osakaal on g-faktoril. Kõrge vaimse võimekusega rühmades on võimekuse muster mitmekesisem kui madala IQga rühmades. Parafraseerides Leo Tolstoi palju korratud tähelepanekut õnnelike ja õnnetute perekondade kohta, võib öelda, et kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi, kuid tark saab olla vaid isemoodi.

Üks võimalus on seletada kahaneva tulemi seadust arengulise diferentseerumise terminites. Lapse arenedes kasvab ka tema võimekus, ent lisaks üldisele kasvule muutub see ka mitmekesisemaks. Tekivad juurde uued oskused ja võimed, mis eristavad teda teistest lastest. See tähendab, et lapse andekus avaldub rohkem ühes kitsas valdkonnas ja vähem mõnes teises. Selle tulemusel hakkavad lapsed üksteistest rohkem eristuma. See tähendab ka, et g-faktori osakaal muutub väikesemaks. Põhjalikuma ülevaate diferentseerumise hüpoteesist võib leida järgmisest Deary ja tema kolleegide tööst (Deary jt, 1996).

Eestis on diferentseerumist uuritud 2650 koolilapsel vanuses 12–18 aastat (Allik, Laidra, Realo & Pullmann, 2004). Lisaks Raveni kasvava raskusastmega maatriksitele täitsid kõik osalised ka NEO-FFI küsimustiku, mis mõõdab viit peamist isiksuse seadumust: neurootilisust, ekstravertsust, avatust, sotsiaalsust ja meelekindlust. Tulemused näitasid, et vanuse kasvades muutuvad korrelatsioonid kõigi omaduste, eriti isiksuse ja intelligentsuse vahel, väiksemaks.

Korreleeritud vektorite meetod

Kui intelligentsustestide skoorides on natuke üldintelligentsuse ning natuke mõne spetsiifilisema võime mõju, siis kuidas me saame teada, kas testiskoori ning mõne muu muutuja (nt koolihinded, sissetulek, eluea pikkus, jõululaupäeval ära söödud piparkookide arv või saapanumber) korrelatsioon on tingitud üldvõimekusest või spetsiifilistest oskustest? Selle jaoks on kasutusele võetud nn korreleeritud vektorite meetod. Selle olemus on tegelikult väga lihtne. Tarvis on mõõta intelligentsust mitme erisuguse testi või testiosaga ning seejärel arvutada iga testi puhul välja, kui hästi see mõõdab üldintelligentsust (seda nimetatakse g-laadungiks). Tehniliselt tähendab see kõikidel testidel näiteks peakomponentide analüüsi, mis ühe võimaliku väljundina arvutab igale testile selle korrelatsiooni üldfaktoriga – need ongi g-laadungid. Nüüd on tarvis paigutada kõik saadud g-laadungid ühte tulpa (mõnikord nimetatakse selliseid tulpi vektoriteks – sellest ka korreleeritud vektorite meetodi nimi). Seejärel tuleb arvutada iga testi või testiosa korrelatsioon huvipakkuva muutujaga (nt hinded, sissetulek vm) ning saadud korrelatsioonid kirjutada teise tulpa. Viimase sammuna tuleb arvutada kahe tulba omavaheline korrelatsioon. Kui see on piisava suurusega ja positiivne, siis võib öelda, et just üldvõimekuse osa intelligentsustestide soorituses on see, mis seostub huvipakkuva tunnusega. Miks? Selle pärast, et testid, mis mõõtsid üldvõimekust paremini, seostusid huvipakkuva tunnusega tugevamini kui need testid, mis mõõtsid suhteliselt vähem üldvõimekust ja rohkem mingit spetsiifilist intelligentsuse osa. Kui tulpade korrelatsioon on piisavalt tugev ja negatiivne, siis on järeldus täpselt vastupidine.

Korreleeritud vektorite kasutamise näitena on toodud andmed Jenseni (1998) tööst, kus uuriti, kuidas aju tingitud potentsiaalid (ERP) on seotud WAISi alatestide järjestusega esimesel peakomponendil. Vastajatel, kes olid täitnud WAIS-testi, mõõdeti ERPe vastusena korduvale helile. Igal inimesel arvutati välja habituatsiooniindeks, mis näitas, kui palju langes ERP amplituud 50 järjestikuse helisignaali jooksul. Joonisel 9 on näidatud ERP habituatsiooni korrelatsioon WAISi alatestidega ja alatestide laadungid esimesel peakomponendil (1 PC), mis iseloomustab g-faktori sisaldust vastavas alatestis. Näiteks on näha, et joonisel 9 esitatud kodeerimisülesanded (Cod) on üldintelligentsusega üsna nõrgalt seotud. Samuti on korrelatsioon ajupotentsiaalide habituatsiooniga suhteliselt madal. Seevastu sõnavara puhul on suurimad laadungid esimesel komponendil ja küllalt kõrge korrelatsioon ERP habituatsiooniga. Kokkuvõttes on WAISi alatestide laadungid esimesel peakomponendil ja nende seos ERP habituatsiooniga märkimisväärselt kõrges korrelatsioonis (r = 0,77). See lubab arvata, et ajupotentsiaalide harjumine akustilise signaaliga on tõepoolest seotud üldintelligentsusega.

Korreleeritud vektorite meetod on lihtne ning selle olemus intuitiivselt hästi mõistetav. Samuti on seda hea rakendada juba avaldatud tulemuste uuesti analüüsimisel (tihti on nii g-laadungid kui testide või testiosade korrelatsioonid huvipakkuvate tunnustega kergesti kättesaadavad). Samas on see meetod n-ö laia lauaga löömine, sest ei võimalda saada täpsemat informatsiooni selle kohta, millised spetsiifilised testid või testiosad on üldvõimekusest sõltumatult seotud huvipakkuva tunnusega ning kui tugevad on need seosed. Seetõttu tuleks võimaluse korral korreleeritud vektorite meetodile eelistada nüüdisaegsemaid statistilisi protseduure, nagu näiteks struktuurivõrrandite mudelid. Need võimaldavad muu hulgas iga uuritava muutuja (nii testi, testiosa kui kõikide testide ja testiosade ühisosa ehk üldvõimekuse) puhul eraldi välja arvutada, kuivõrd tugevasti see seostub huvipakkuva tunnusega.

JOONIS 9. Näide korreleeritud vektorite meetodi kasutamisest. 1 PC – WAISi alatestide laadungid esimesel peakomponendil ehk g -faktoril; ERP habituatsioon – aju tingitud potentsiaalide amplituudi kahanemine peale 50 helisignaali kordust; WAISi alatestid: V – sõnavara; I – informeeritus; S – sarnasused; PA – piltide seadistamine; A – arvutamine; C – mõistmine; BD – klotside kokkupanek; OA – asjade kokkupanek; PC – piltide lõpetamine; DS – arvumälu; Cod – kodeerimine. Jenseni (1998) joonise 6.2 põhjal.

PEAVOOLUST KÕRVAL SEISVAD INTELLIGENTSUSE STRUKTUURI KÄSITLUSED

Sellega, et intelligentsuse struktuuri tuleb käsitleda hierarhilisena, nõustub enamik praegu intelligentsuse uurimisega tegelevaid eksperte. Niisugusel käsitlustel põhinevad teadusartiklid, mida avaldatakse erialaajakirjades, ning ettekanded, mida tehakse teaduskonverentsidel. Samas on üpris laialt tuntud ka mõned sellised intelligentsuse struktuuri teooriad, mida valdav osa intelligentsuse valdkonna eksperte küll väga tõsiselt võtta ei taha, ent mis ometi on populaarsed mõnes teises psühholoogiaharus, näiteks arengu- või hariduspsühholoogias.

Garneri mitmese intelligentsuse teooria

Harvardi ülikooli professor Howard Gardner (snd 1943) saavutas suure tuntuse oma raamatuga „Mõistuse raamid” (Gardner, 1983). Selles raamatus ta väidab, et ühte üldvõimekust (ehk g-faktorit) pole olemas. Selle asemel on olemas vähemalt 7 intelligentsuse vormi või liiki:

1. keeleline;

2. loogilis-matemaatiline;

3. muusikaline;

4. ruumiline;

5. kehalis-kineetiline;

6. enesetunnetuslik (intrapersonaalne);

7. sotsiaalne (interpersonaalne).

Hiljem lisas ta veel kaks intelligentsuse liiki: (8) naturalistlik ja (9) eksistentsiaalne. Mille põhjal need 7 või 9 võimekuse vormi on defineeritud, pole kuigi selge. Kriitikud on märkinud, et Gardneri mitmese intelligentsuse teoorial puudub tõenduspõhine alus. Tegemist on eelkõige ideoloogiliste väidete koguga, mille peamiseks ülesandeks on eitada üldintelligentsuse olemasolu. Sama hästi võiksime rääkida kriminaalsest, seksuaalsest või poliitilisest intelligentsusest.

Gardneri seisukohad intelligentsuse osas on pisut iseäralikud veel selgi põhjusel, et ta eitab vajadust intelligentsust mõõta – ka see täidab ilmselt hästi sotsiaalset tellimust, mis püüab leida viise inimeste võimete järgi ritta seadmise diskrediteerimiseks. Muu hulgas muudab just Gardneri väljakäidud võimete väidetav mõõdetamatus nende olemasolu ja struktuuri teadusliku kontrollimise üsna keeruliseks ja seega on need justkui ümberlükkamise suhtes immuunsed. Gardneri poolt välja käidud intelligentsuse vorme on siiski üritatud mõõta ning tulemused on olnud sarnased nendega, millest rääkisime eespool Thurstone’i, Guilfordi ja Cattelli-Horni juures: inimeste sooritus erinevat tüüpi võimetes kaldub olema sarnane (Visser, Ashton & Vernon, 2006).

Sternbergi intelligentsuse triarhiline teooria

Robert Sternberg (snd 1949) on aastate jooksul arendanud teist mitmese intelligentsuse teooriat, mida ta nimetab intelligentsuse triarhiliseks teooriaks (Sternberg, 1985). Sarnaselt Gardneriga eitab Sternberg üldintelligentsuse olemasolu või vähemalt selle tähtsust. Intelligentsuse triarhilise teooria kohaselt saab eristada kolme suhteliselt sõltumatut vaimse võimekuse alavormi, millest ükski ei asenda teist:

1. analüütiline (komponentne);

2. kreatiivne (kogemuslik);

3. praktiline (kontekstuaalne).

Sternbergi teooria põhineb näidetel, kus edukus mõnes praktilises valdkonnas ei sõltu formaalsest IQ tasemest. Näiteks raamatutarkusest ei piisa, et ellu jääda ja tegutseda edukalt keskkonnas, kus on vaja elutarkust. Näiteks eskimod suudavad karmides tingimustes ellu jääda mitte akadeemiliste oskuste tõttu, mille abil saab vastata Raveni testi küsimustele, vaid tänu looduse tundmisele ja jahipidamisoskustele, mida nad on oma vanematelt õppinud. Ühe olulise tõendusena kasutas Sternberg Saxe (1994) uurimust 10–12aastaste Brasiilia tänavalaste kohta, kelle edukus tänavakaubitsemises ei olnud otseselt seotud akadeemilise võimekusega. Teisisõnu, lastest tänavakauplejad oskasid raha lugeda, kuid ei saanud hakkama koolis matemaatikaülesannetega. Suur osa praktilisest intelligentsusest põhineb vaiketeadmistel (tacit knowledge), mida tavalised IQ-testid ei mõõda. Aga just need vaiketeadmised määravad pankuri, sõjaväelase ning müügimehe edukuse. Muide, eesti keeles on olemas hea ülevaade sellest triarhilise intelligentsuse teooria ühest komponendist (Sternberg jt, 2003/2000).

Linda Gottfredson (2003) analüüsis põhjalikult väidet, et praktiline intelligentsus, mis põhineb suuresti vaiketeadmistel, erineb põhimõtteliselt akadeemilisest intelligentsusest. Gottfredsoni arvates saab seda väidet tõeseks pidada vaid ignoreerides suurt hulka andmeid, mis tõestavad vastupidist. Praktilise intelligentsuse teooria tõenduspõhi on väga lünklik ja põhineb vähestel uuringutel, mis on väga halvasti dokumenteeritud. Pole ühtegi tõsiselt võetavat tõendust, et üldintelligentsus ei ole reaalelulise edukuse seletamisel sama hea või isegi parem kui Sternbergi postuleeritud praktiline intelligentsus.

Emotsionaalne intelligentsus

Emotsionaalse intelligentsuse mõiste võtsid ühena esimestest kasutusele Peter Salovey ja John Mayer (Salovey & Mayer, 1990). Tõeliselt tuntuks sai see sõnapaar alles pärast seda, kui 1996. aastal ilmus Daniel Golemani raamat „Emotsionaalne intelligentsus” (Goleman, 1996), mis vastandab ennast selgelt akadeemilisele intelligentsuse uurimisele. Tüüpilise määratluse kohaselt on tegemist inimese enda tajutud võimega ära tunda, hinnata ja kontrollida nii enda kui ka teiste emotsioone.

Emotsionaalse intelligentsuse liikumine tekkis mõnede inimeste rahulolematuse tõttu akadeemiliste intelligentsuseuuringutega. Oma rahulolematuse väljendamiseks tuldi välja väidetega, et IQ ei ole ainus, mis määrab inimese edukuse elus. Peale intelligentsuse on inimesel emotsioonid, mis mängivad olulist osa selles, kuidas inimene tuleb toime ümbritseva maailmaga. Akadeemiline võimekus ei valmista inimest hästi ette raskusteks, mida saatus võib tema eluteele veeretada. Kuigi kõrge IQ ei garanteeri automaatselt rikkust, edukust ja õnne, on lääne kultuur emotsionaalse intelligentsuse entusiastide arvates klammerdunud akadeemilise edukuse külge, ignoreerides oskust mõista teiste tundeid ja valitseda enda emotsioonide üle – ometi on just neil inimese elus oluline tähtsus.

Ilmselt ei kahtle keegi, et emotsioonidega toimetulek kujundab olulisel määral inimese elu. Kuid pole ühtegi mõjuvat põhjust, miks peaks seda toimetulekut nimetama üheks intelligentsuse alavormiks. Sarnaselt võiks hakata elavat soole peristaltikat ja tõhusat seedimist nimetama füsioloogiliseks intelligentsuseks. On vähetõenäoline, et seedimishäired käiksid kaasas eranditult madala intelligentsusega (ehkki vahel on leitud, et madalam intelligentsus on seotud kõhuhädadega: selle kohta võib lugeda peatükist „Intelligentsus, tervis ja surm”). Järelikult on seedimine midagi sellist, mida traditsiooniline IQ-käsitlus suuresti ignoreerib, kuid mis mõjutab ometi oluliselt inimese elukäiku. Analoogia põhjal võiks ka kehalist tublidust hakata nimetama motoorseks intelligentsuseks (muide, Howard Gardneri mitmese intelligentsuse teooria seda teebki). Tundub, et Goleman tahab oma emotsionaalse intelligentsuse kontseptsiooniga saavutada korraga kahte teineteist välistavat asja: esiteks seda, et emotsionaalne toimetulek oleks midagi erinevat intelligentsusest ning et emotsionaalne toimetulek kannaks intelligentsuse nime.

Enamus Golemani raamatus toodud seletusi pärinevad valdkonnast, mida võiks nimetada ajumütoloogiaks. Näiteks ei kõnele Goleman raevu anatoomiast mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses. Nii nagu Paul Broca avastas omal ajal kõnekeskuse, nii on Goleman enda arvates avastanud emotsioonide keskuse, milleks on mandeltuum (amügdala). Goleman kirjutab oma raamatus: „Joseph LeDoux New Yorgi ülikooli neuroteaduste keskusest oli esimene, kes avastas mandeltuuma võtmeosa emotsionaalses ajus” (lk 15). Selle järgi tundub, et LeDoux oleks justkui väitnud, et inimese ajus on mitmeid arvuteid, kuid see ainus, mis tegeleb emotsioonide väljaarvutamisega, asub mandeltuumas. LeDoux ise on lugejaid hoiatanud, et mandeltuuma ei tuleks vaadelda „universaalse emotsioonide kompuutrina”. LeDoux’ arvates on üsna usutav, et mandeltuumas kirjutatakse valmis suur osa hirmuga seotud programmist, kuid teised emotsioonid võivad pärineda hoopis muudest ajuosadest. H. Klüver ja P. Bucy kirjeldasid juba 1937. aastal nähtust, mida nad nimetasid „psüühiliseks pimeduseks”, mis tulenes katseloomade mandeltuuma purustamisest. Goleman seab loetu põhjal kokku mitmeid põnevaid stsenaariume selle kohta, kuidas ajus asjad „tegelikult” toimuvad. Näiteks kõmmutas Bobby Crabtree oma tütre maha sellepärast, et amügdala töötleb meeltelt saadud andmeid enne seda, kui need jõuavad ajukoorde – just mandeltuum tingiski tema tormaka ja mõtlematu tegutsemise (lk 18). Murdvaras Richard Robles tappis ägedushoos kööginoaga Newsweek’i 21aastase reporteri Janice Wylie, sest mandeltuum „kaaperdas” lühikeseks ajaks tema ajukoore ja võttis juhtimise enda kätesse (lk 14). Kui arendada seda loogikat edasi, siis ei tuleks elektritoolile saata õnnetu Richard Robles – kirurgi noa alla peaks sattuma hoopis tema mandeltuum.

Mõneti paradoksaalne on asjaolu, et emotsionaalse intelligentsuse valdkonna üks tsiteeritumaid töid (Davies, Stankov & Roberts, 1998)7 näitab üsna veenvalt, et sellist nähtust nagu emotsionaalne intelligentsus pole olemas. Tavaliselt mõõdetakse emotsionaalset intelligentsust enesekohaste raportite abil. Inimesed peavad ise ütlema, kui head inimesetundjad ja teiste emotsioonide lugejad nad on. Kui inimesetundmine on võime, siis peaks ta olema seotud teiste võimetega, näiteks võimega lahendada matemaatikaülesandeid või oskusega kindlaks määrata, kas kaks sõna on tähenduselt sarnased, vastandlikud või ilma omavahelise seoseta – enamik teisi võimeid ju on üksteisega seotud. Daviese ja tema kolleegide töös enesel hinnatud emotsionaalse intelligentsuse ja IQ vahel seos aga puudus. Seevastu enesekohased emotsionaalse intelligentsuse hinnangud olid seotud isiksuse seadumustega. Samuti ei moodustanud erinevad väidetavalt emotsionaalset intelligentsust nõudvad ülesanded ühte koherentset faktorit, mis sundis autoreid järeldama, et tegemist on kontseptsiooniga, mida ei ole võimalik ilma sisemiste vastuoludeta määratleda.

Üks ilmne põhjus, miks emotsionaalset intelligentsust on raske täpselt defineerida, on see, et inimestel puudub teadmine selle kohta, kui edukad nad on teiste inimeste tunnete, mõtete ja kavatsuste lugemisel. Inimeste subjektiivsed raportid enda inimesetundmise võimekusest ei seostu tegeliku oskusega hinnata teise inimese isiksuseomadusi või ära tunda näos ja kõnes avalduvaid emotsioone (Realo jt, 2003). Sarnaselt Daviese ja kolleegide töös väidetuga oli enda hinnatud emotsionaalne intelligentsus pigem isiksuseomadus, mitte inimese vaimse võimekuse näitaja. Võime täpselt kirjeldada teise inimese seadumusi ja välja lugeda näost või kõnest, mida inimene tunneb, oli aga üsna hästi seotud inimese IQga. Seega pole suurt vahet, kas tuleb lahendada IQ-testi ülesannet või näiteks ära tunda, mida pildil kujutatud inimene hetkel tunneb. Vaimselt võimekamad saavad mõlema ülesandega veidi paremini hakkama kui need, kelle võimekus on madalam. Emotsionaalsel intelligentsusel aga pole selle võimega paraku suuremat pistmist.

Kokkuvõttes saab väita, et kuigi jätkuvalt avaldatakse uurimusi emotsionaalse intelligentsuse kohta, ei saa seda pidada üheks intelligentsuse alaliigiks võrdväärselt näiteks voolava ja kristalliseerunud intelligentsusega. Pigem on emotsionaalse intelligentsuse puhul tegemist isiksuse seadumusega. Pole selge, kas see seadumus nõuab oma seletamiseks midagi lisaks juba hästi tuntud isiksuseomaduste kombinatsioonile või mitte. Tõenäoliselt piisab juba tuntud isiksuseomadustest või mingist nende kombinatsioonist.

Kas andekad idioodid ( idiot savant ) kinnitavad mitmese võimekuse teooriat?

Ja kas see räägib g-faktori teooria vastu? Näiteks võib Williamsi sündroomiga8 laps, kelle sooritus Raveni testis vastab umbes 60 IQ-punktile, vastata küsimusele, milliseid loomi ta suudab nimetada, järgmise keerulise loeteluga: „Tyrannosaurus rex, mandrill, jaaguar, lendorav ja afaliin”. Samale küsimusele võib näiteks sama IQ skooriga Downi sündroomiga laps vastata midagi väga lihtsat: „Siga, kass ja koer” (Bellugi, Lichtenberger, Mills, Galaburda & Korenberg, 1999). Williamsi sündroomi üheks iseloomulikuks tunnuseks on keeruliste sõnade ja grammatiliste vormide kasutamine, vaatamata sügavale vaimsele mahajäämusele. Normaalsetes tingimustes seostub keelekasutusoskus vaimse võimekusega, mis Williamsi sündroomi puhul näib olevat sellest lahutatud.

Huvitav näide on kindlasti Lawrence Kim Peek (1951–2009), Raymond Babbitti prototüüp filmis „Vihmamees” (Rain Man), keda kehastanud Dustin Hoffman pälvis selle osa eest 1989. aastal parima meesnäitleja Oscari. Sarnaselt filmis kujutatuga oli Kim Peek fenomenaalse mäluga. Ta võis paksu raamatu tunni ajaga läbi lugeda, kulutades igale lehele mitte üle 10 sekundi ja ometi meelde jätta praktiliselt kõik, mis seal kirjas oli. See võime põhines Kim Peeki eideetilisel mälul. Tal oli ka absoluutne kalendrimälu ja ta võis viivitamata ütelda, mis nädalapäev oli näiteks 8. august 1932. aastal. Kuid tavalises IQ-testis oli Kim Peeki sooritus (IQ = 87) keskmisest tublisti kehvem – vaid alla viiendiku inimestest saanuks temast nõrgema skoori (Treffert & Christensen, 2005). Tavaliselt arvatakse, et Kim Peekil oli autismi Aspergeri sündroom, mida kujutab ka Dustin Hoffman filmis „Vihmamees”. Võimalik on aga ka see, et tegemist oli hoopis FG-sündroomiga, mida põhjustab muutus X-kromosoomis ning mille tõttu oli tal mitmeid muutusi aju ehituses.

Sõnaraamatud defineerivad õpetatud idiooti (idiot savant) kui inimest, kelle võimekus avaldub ühes väga kitsas valdkonnas muidu üldiselt madala intelligentsuse taustal. g-faktori teooria ei välista, et inimesel võiksid olla väljapaistvad võimed ühes väga kitsas valdkonnas ja samal ajal keskmisest palju halvemad võimed paljudes teistes valdkondades. Samuti on eksiarvamus, et kõik erilised oskused – näiteks musikaalsus või malemäng – eeldavad kõrget vaimset võimekust. Näiteks edukus males ei ole seotud üldise IQ tasemega ja mõningatel juhtudel võib olla sellega seotud pigem negatiivselt (Bilalic, McLeod & Gobet, 2007). g-faktori teooria ütleb, et vaimset pingutust nõudvate tegevuste puhul on vähe tõenäoline, et inimene, kes on edukas ühes valdkonnas, oleks järjekindlalt vähevõimekas teistes valdkondades.

INTELLIGENTSUSE ARENG

Intelligentsuse areng lapsepõlves

Vaimse võimekuse erinevusi on märgata juba vastsündinutel. Viimaste aastate uuringud näitavad, et juba paarikuused lapsed suudavad lahendada küllaltki keerulisi ülesandeid. Väga vaimukate katsetega on näidatud, et selles vanuses olevad lapsed suudavad mõista keerukaid suhteid väliste asjade vahel. Joonisel 10 on näidatud ühe katse skeem, milles uuriti väikeste laste võimet aru olukordadest, kus üks eespool asuv ese varjab ära teise nähtavuse. Näiteks viiekuused lapsed suudavad hinnata eseme kõrgust ja ennustada, millisel kõrgusel see ese asuks, kui ta on mõneks ajaks varjunud läbipaistmatu ekraani taha (Baillargeon & Graber, 1987). Kuigi lapsed ei vasta küsimustikule ja nende reaktsioone mõõdetakse selle põhjal, mida nende silmad jälgivad, ei erine niisugused ülesanded põhimõtteliselt nendest, mida kasutatakse intelligentsustestides. Näiteks lapsed on väga imestunud, kui ülemisel joonisel kujutatud jänes järsku aknasse ilmuks, sest ootuse kohaselt peaks ta olema ekraani taga kogu aeg nähtamatu. Samuti oleksid nad väga mures, kui alumisel joonise poolel kujutatud jänes suudaks aknast mööda minna nii, et teda poleks vahepeal üldse näha. Paljud intelligentsustestides kasutatavad ruumilise mõtlemise ülesanded eeldavad samuti kujutlusvõimet, kuidas mingi asi näeb välja mingist teisest vaatekohast lähtudes või pärast seda, kui esemed on jätkanud esialgset liikumist.

Enne kui lapsed õpivad arvutama, on neil olemas ligikaudsed numbrilised võimed. Näiteks, oskamata täpselt loendada, suudavad lapsed eristada hulki vahel isegi siis, kui nad ei tunne arve ega oska arvudega ümber käia. Peale objektide arvukuse võrdlemise oskavad lapsed hulki ligikaudu liita ja isegi korrutada (Gilmore, McCarthy & Spelke, 2007). Seega on lastel mitmeid aritmeetilisi võimed enne seda, kui nad on õppinud arvusümbolite tähendust ja reegleid, kuidas nende sümbolitega ümber käia.

Kõige põhjalikuma vaimse arengu kontseptsiooni töötas välja veitsi psühholoog Jean Piaget (1896–1980). Ta lähtus oletusest, et mõtlemine on bioloogiliste kohanemisprotsesside pikendus. Sarnaselt füüsiliste tegevustega, mis reageerivad keskkonnast tulevatele mõjudele ja mis omakorda mõjutavad ümbritsevat keskkonda, koosneb ka vaimne tegevus mitmesugustest operatsioonidest. Neid rakendatakse taju- ja mälukujunditele, mida inimene loob endale ümbritseva mõistmiseks. Vaimne areng seisneb eelkõige uute operatsioonide omandamises. Väikesed lapsed rakendavad operatsioone vaid vahetult tajutud asjade puhul või enda tegevusteks. Seepärast nimetas Piaget seda intellektuaalse arengu staadiumi sensomotoorseks. Sellest järgmine ja kõrgem on konkreetsete operatsioonide staadium, millele on iseloomulik loogiliste operatsioonide kasutuselevõtmine.

Näiteks selleks, et midagi loendada, on tarvis osata rakendada konkreetseid operatsioone kindlate reeglite järgi. Loendamise põhiprintsiibiks on järjekorras igale loendatavale elemendile märgendi (numbri, sümboli jne) omistamine. Kuigi seni veel loendamata elementide hulga teisendamine juba loendatud elementide hulgaks tundub olevat lihtne, peavad operatsioonid, mis suudavad seda teha, lähtuma kindlatest põhimõtetest ehk printsiipidest.

JOONIS 10. Kui viie ja poole kuu vanused lapsed vaatavad jänest, kes kaob ekraani taha, siis jänese esialgsest kõrgusest lähtuvalt saavad nad aru, millal jänes võib vahepeal nähtavale ilmuda ja millal mitte (Baillargeon & Graber, 1987).

Üks-ühele-põhimõte ütleb, et igale loendatavale elemendile tuleb vastavusse seada või talle omistada vaid üks märgend. Sama märgendit ei tohi kunagi kaks kord kasutada ja seepärast on sellised märgendite jadad nagu „üks”, „kaks, „kaks” lubamatud.

Kindla järjekorra põhimõteütleb, et märgendeid tuleb omistada alati ühes kindlas järjekorras, näiteks „üks”, „kaks”, „kolm” jne.

Kardinaalsuse põhimõte ütleb, et viimane märgend on erilise tähendusega, kuna see iseloomustab loendatud elementide arvu.

Abstraktsuse põhimõteütleb, et peale arvu enda ei ole teistel elementide omadustel mingit tähtsust. Näiteks väga väikestel lastel on esialgu raske loendada eri asju, näiteks kompvekke ja pliiatseid.

Järjekorra mitteolulisuse põhimõteõpetab, et pole oluline, kummalt poolt (vasakult või paremalt) ja millises järjekorras elemente loendada. Kui rakendada teisi loetletud põhimõtteid järjekindlalt, siis ei sõltu lõpptulemus elementide loendamise järjekorrast. Selle põhimõtte õpivad lapsed ära alles 4.–5. eluaastaks, mis tähistabki loendamise omandamist (Gelman & Gallistel, 1978).

Loendamine on hea näide selle kohta, kuidas mingi intelligentsust nõudev ülesanne on üles ehitatud. Iga ülesande lahendamine nõuab kindlaid mentaalseid operatsioone (vastavusse seadmine, järjekorrast kinnipidamine, viimase märgendi meelespidamine jne), mida tuleb sooritada kindlate reeglite või põhimõtete järgi. Näiteks kui ülesande lahendaja ei suuda vajadusel ignoreerida elementide omadusi, siis ta ei suuda loendada hulki, mis on segu eri omadustega elementidest.

Läbilõikeuuringutes (cross-sectional studies) võrreldakse ealiste muutuste kohta järelduste tegemiseks mingil kindlal ajahetkel kogutud eri vanuses inimeste tulemusi. Selle uuringutüübi eeliseks on asjaolu, et seda saab teha kiiresti, puuduseks on aga võimetus eristada tegelikest ealistest muutustest põlvkondade või valimite erinevusi. Näiteks on suureks probleemiks Flynni efekt, millest on juttu edaspidi. Teiseks uuringutüübiks on piki- ehk longituuduuringud (longitudinal studies), milles jälgitakse samu inimesi pika aja vältel. Eeliseks on põlvkondade ning valimite erinevuste segavate mõjude otsene puudumine, ent samas on ka rida puudusi. Esiteks suur ajakulu – saamaks teada, kuidas erinevad võimed 20aastaselt võimetest 80aastaselt, tuleb 60 aastat oodata. Teiseks puuduseks on valimite kallutatus – mitte kõik inimesed ei ole nõus pikka aega uuringutes osalema ning loobujad võivad erineda allesjääjatest just uuritavate tunnuste poolest. Kolmandaks puuduseks on õppimise efekt – ühte ja sama intelligentsustesti mitu korda tehes muutub see lihtsamaks ning niisugune kogemustest tulenev eelis võib järgnevatel testimistel varjutada tegelikud ealised muutused. Neljandaks, on võimalik, et ealised muutused leiavad eri põlvkondades aset erineval moel. Kõige põhjalikumad uuringud on sellised, mis kombineerivad nii läbilõike- kui longituuduuringu omadused: testitakse samu inimesi pikema aja vältel, aga samas kaasatakse uuringusse ka üha uusi inimesi. Ühest sellisest uuringust on lähemalt juttu peatükis „Intelligentsus ja ealised muutused”.

Piaget’ õpetuse kohaselt ei seisne vaimne areng üksnes olemasolevate operatsioonide kiiruse ja täpsuse kasvus. Kindlas vanuses omandatakse uued operatsioonid või operatsioonide kasutamise põhimõtted, mis olid eelnevas vanuseastmes kättesaamatud.

Intelligentsuse arengu kohta lapseeas saab põhjalikumalt lugeda peatükist „Laste intellektuaalne areng”.

Intelligentsuse muutumine täiskasvanueas

Läbilõikeuuringud näitavad, et intelligentsus muutub inimese elu jooksul üsna palju. Elukestvate trendide jälgimine kinnitab ka seda, et intelligentsuse alavormide eristamine on vajalik, sest erinevad võimed arenevad ja vananevad erisuguse kiirusega. Näiteks verbaalsed võimed võivad kasvada veel keskeas ja hiljemgi, kuid induktiivsete järelduste tegemise oskus hakkab tasapisi halvenema juba alates 30. eluaastast.

Kristalliseerunud intelligentsus (G_c) on voolavast intelligentsusest (G_f) märgatavamalt püsivam ja selle langus vanemas eas palju aeglasem. Tuginedes Paul Baltese ta tema kolleegide tööle (Li jt, 2004), on inimese elu jooksul toimuvaid muutusi kujutatud joonise 11 abil. Joonis 11 näitab, et voolav intelligentsus areneb kiiresti, jõudes umbes 25. eluaasta paiku maksimumini ning hakkab seejärel üsna kiiresti langema. Seevastu kristalliseerunud intelligentsus areneb aeglasemalt ja jõuab tippu 35. eluaasta paiku, pärast mida hakkab koos vanuse kasvuga aeglaselt kahanema. Lisaks muutuste kiirusele on voolava intelligentsuse muutuste amplituud palju suurem. Umbes 75. eluaastaks jõuab inimene voolavatelt võimetelt tagasi tasemele, kus ta oli 10aastaselt. Seevastu vanurid, keda haigused on säästnud, jäävad kristalliseerunud võimetelt tasemele, mille nad olid saavutanud 20. eluaastaks.

JOONIS 11. Voolava ja kristalliseerunud intelligentsuse muutus inimese eluea jooksul (Li jt, 2004 põhjal).

Intelligentsuse stabiilsus

Stabiilsusel on mitu tähendust. Absoluutseks stabiilsuseks saab nimetada olukorda, kui sama inimene täidab testi kahel korral ja saab täpselt sama summaarse skoori. Igasugune kahe testimiskorra lahknevus kõneleb tulemuste ebastabiilsusest. Kuid absoluutset stabiilsust pole põhjust alati eeldada. Näiteks 8aastane eesti laps lahendab Raveni testi 60 küsimusest keskmiselt 27. Kaks aastat vanem laps suudab lahendada keskeltläbi juba 10 küsimust rohkem. Kuid selline soorituse paranemine ei tähenda tingimata, et lapse suhteline paiknemine eakaaslaste hulgas selle kasvuga muutuks – kõigi tulemused ju paranevad. Relatiivseks ehk suhteliseks stabiilsuseks nimetatakse mingis valimis intelligentsustesti skooride pingerea püsivust. Kui me testime mingit hulka lapsi kaheaastase vahega, siis ideaalseks relatiivseks stabiilsuseks oleks see, et IQ skooride järjestus kahel erineval testimisel on täpselt ühesugune. Korrelatsiooni suurus kahe pingerea vahel näitabki IQ-testide suhtelist stabiilsust.

Kuigi IQ skooride suhteline stabiilsus on üsna kõrge isegi siis, kui kahe testimise vahe on üle 60 aasta (Deary, 2001), siis stabiilsuse täpne määr siiski erineb vanuseti. Üldine reegel on see, et vanuse kasvuga IQ skooride relatiivne stabiilsus suureneb. Seega võib lapsepõlves tehtud kordustestimisel asend IQ pingereas rohkem muutuda kui sama ajalise vahega tehtud kordustestimisel täiskasvanueas.

PÄRILIKE TEGURITE MÕJU INTELLIGENTSUSELE

Kui tuleb juttu sellest, millest inimeste intelligentsustaseme erinevused on tingitud, pööratakse pilgud tihti geenide poole. Tõepoolest, inimesed erinevad üksteisest oma DNA poolest ning kaksikutel ja adopteeritud lastel tehtud tuhanded uuringud on veenvalt näidanud, et pärilikel teguritel on inimeste intelligentsuseerinevuste kujundamisel kaalukas roll.

Täpsemalt on uuritud, mil määral on geneetiliselt identsed ühemunakaksikud üksteisele intelligentsuse poolest sarnasemad kui erimunakaksikud, kes sarnanevad geneetiliselt umbes 50 % ulatuses. Thomas Bouchard ja Matt McGue võtsid 30 aastat tagasi kokku toonaseks teada olnud tulemused ning näitasid, et ühemunakaksikute IQ-testide tulemused olid väga kõrges korrelatsioonis (0,86; Bouchard & McGue, 1981). Ka erimunakaksikute testitulemused olid tugevalt seotud (0,60), ent vahe oli märgatav. Nende tulemuste põhjal on lihtsa tehtega võimalik välja arvutada pärilike tegurite mõju (tähistatakse h2) inimeste intelligentsuse erinevustele. Kui 50 % ulatuses erinev DNA vähendab inimeste testitulemuste seost 0,86 – 0,60 = 0,26 võrra, siis on lihtne oletada, et 100 % ühesuguste geneetiliste tegurite mõju oleks 2 × 0,26 = 0,52. Seega võib öelda, et üldjoontes on pisut enam kui 50 % ulatuses inimeste IQ erinevused tingitud geneetilistest erinevustest.

Veel on pärilikkuse mõju võimalik hinnata sünnihetkel või imikueas lahutatud ühemunakaksikute sarnasust hinnates. Niisuguseid kaksikutepaare on maailmas küll vähe, aga piisavalt sedalaadi uuringute korraldamiseks. Kui inimesed on geneetiliselt identsed, aga pole koos kasvanud ega tihti üldse kokku puutunud, siis saab kogu nende sarnasus tuleneda vaid geneetilistest teguritest. Tulemused on näidanud, et eraldi kasvanud ühemunakaksikud on oma intelligentsustaseme poolest vaid õige pisut erinevamad kui ühes peres kasvanud ühemunakaksikud (Bouchard, Lykken, McGue, Segal & Tellegen, 1990).

Pärilike tegurite mõju hindamiseks vaadeldakse vahel ka lapsendatud laste sarnasust oma kasuvanemate ning bioloogiliste vanematega. Kui laps sarnaneb oma pärisemaga, vaatamata sellele, et pole teda kunagi näinud, siis on see sarnasus eeldatavasti tingitud geneetilistest teguritest. Tõepoolest, on leitud, et kohe pärast sündi lapsendatud lapsed sarnanevad hiljem tunduvalt rohkem oma bioloogilise emaga kui kasuvanematega (Loehlin, Horn & Willerman, 1989).

Väga jämedalt öeldes on umbes pool inimeste IQ skooride erinevustest tingitud nende DNA erinevustest. See on aga tõesti väga üldine hinnang, sest pärilike tegurite mõju ulatus sõltub üsna mitmest asjast. Kõigepealt vanusest. On väga hästi teada, et pärilike tegurite mõju inimeste IQ erinevustele on lapseeas üsna tagasihoidlik (20–30 %), ent hakkab koolieas kiiresti kasvama ning muutub täiskasvanuna väga suureks (kuni 80 %; Plomin & Spinath, 2004). See näib esmapilgul olevat vastuolus intuitsiooniga, aga seletub ilmselt asjaoluga, et vanemaks saades muutub inimeste endi roll oma keskkonna valikul ja mõjutamisel suuremaks ning seetõttu muutuvad ka mittegeneetilised mõjud IQ erinevusele (nt haridus, loetud raamatud, sõbrad jms) kaudselt geneetiliste tegurite vahendajaiks (sest inimesed valivad ja kujundavad keskkonda osaliselt lähtuvalt oma geneetilistest eeldustest). Teiseks sõltub pärilike tegurite mõju keskkonnatingimustest. Kui kõik inimesed elaksid täpselt sarnastes keskkonnatingimustes, siis oleksid kõik nende erinevused paratamatult geneetiliste tegurite tulemus. Loomulikult oli see liialdus, sest niisugust olukorda, kus kõik elaksid täpselt sarnastes tingimustes, ei suudetud saavutada isegi Nõukogude Liidus. Ometi erinevad keskkonnad üksteisest arengutingimuste mitmekesisuse poolest ning see mõjutab paratamatult pärilikkuse määra kohta saadavat hinnangut. Keskkonnatingimused mõjutavad pärilikkuse määra ka geneetiliste tegurite avaldumist mõjutades. Näiteks on teada, et viletsas keskkonnas ei saa geneetilised tegurid, mis normaaltingimustes mõjutavad inimeste intelligentsuse erinevusi, oma täit mõju avaldada ning seetõttu on pärilikkuse osakaal IQ erinevustes väiksem (Turkheimer, Haley, Waldron, D’Onofrio & Gottesman, 2003).

Pärilike tegurite mõju kohta inimeste intelligentsuse erinevustele võib lähemalt lugeda peatükist „Intelligentsus ja geenid”.

LASTETOA MÕJU INTELLIGENTSUSELE

Kaksikute ning lapsendatud laste uurimine on peale pärilike tegurite mõju võimaldanud hinnata ka seda, mil määral mõjutavad inimeste intelligentsustaset need tegurid, mis on küll seotud kasvukeskkonnaga ehk perekonnaga, ent pole geneetilised (vanematelt saadud geenid). Sellesse mõjutegurite gruppi kuuluvad näiteks vanemate haridustase ja kasvatusviisid, pere sotsiaal-majanduslikud tingimused ja palju muud. Kasvukeskkonna mõju arvutamiseks tuleb lihtsalt koos kasvanud ühemunakaksikute (kelle sarnanuse tingivad nii jagatud geenid kui jagatud kasvukeskkond) sarnasusest (86 %) lahutada geneetiliste tegurite osakaal (52 %). See lihtne tehe näitab, et keskeltläbi võib kasvukeskkonna mõjude arvele kirjutada umbes kolmandiku (34 %) inimeste intelligentsuse erinevustest.

Ent siin on jälle üks aga. Ka kasvukeskkonna mõju ulatus sõltub inimeste vanusest. Kui enne näitasime, et geneetiliste tegurite mõju suureneb kiiresti lapse kasvades, siis see suurenemine toimub just kasvukeskkonna mõjude arvelt. Tegelikult on nii, et lapseeas on kasvukeskkonna mõju IQ-testi tulemustele päris suur, aga muutub täiskasvanueaks peaaegu olematuks. Seda näitavad nii koos kasvanud ühe- ja erimunaksikute võrdlemine, eraldi kasvanud ühemunakaksikute võrdlemine (nagu eespool öeldud, on eraldi kasvanud täiskasvanud ühemunakaksikud IQ poolest pea sama sarnased kui koos kasvanud ühemunakaksikud) kui lapsendatud laste uurimine (lapsendatud laste sarnasus oma kasuvanematega ning – õdede ja – vendadega kaob täiskasvanueaks peaaegu täielikult). See tulemus läheb vastuollu levinud arvamusega, et inimeste võimeid määravad vanemate pingutused laste harimiseks – pisut tõesti määravad, aga lõpuks kasvavad lapsed oma võimete poolest suuresti ikka selliseks, nagu nende geenid ning nad ise tahavad.

MUUDE KESKKONNATEGURITE MÕJU INTELLIGENTSUSELE

Seda, et lastetoa ning perekeskkonna mõju intelligentsustasemele on piiratud, eriti täiskasvanuks saanuna, on teadlased pidanud aastakümneid tunnistama. Ükskõik kui imelik see tundub, ei ole tõendeid, et ainuüksi ühes peres kasvamine näiteks õdesid-vendi intelligentsuse poolest kuidagi sarnasemaks muudab. Samas keskkonnategurid mõjutavad silmanähtavalt inimeste võimete taset, aga need tegurid tulevad suuresti väljastpoolt kasvuperekonna loodud keskkonda.

Kas intelligentsust saab arendada?

Keegi ei kahtle, et koolis õppides laste intelligentsus areneb. Lugema ja kirjutama õppimine mõjutab kahtlematult seda, kuidas laps mõtleb, mida ta meeles peab ja kuidas oma tegevusi planeerib. Jean Piaget’ ja teiste arengupsühholoogide tööd on näidanud, et vanusega omandab laps uusi vaimseid operatsioone, mis lubavad tal omandada uusi keerulisi mõisteid (nt arvud) (Piaget & Szeminska, 2002). Kõik need oskused parandavad tulemuslikkust mitte üksnes arvutamises, vaid ka teistes mõtlemist nõudvates ülesannetes. Kuid nagu psühholoogias mõnikord juhtub, on kõige ilmsemaid asju raske katseliselt kinnitada. Näiteks selleks, et uurida koolihariduse mõju vaimsetele võimetele, peaks olema võimalik manipuleerida katseisikutega selliselt, et osa saab haridust ja osa ei saa. Eetilistel põhjustel pole selline eksperimendi korraldus vähemalt arenenud demokraatlikes riikides võimalik. Paraku on olemas kultuure, kus selline loomulik eksperiment toimub. Näiteks Malawis on tüüpiline, et vanemad võtavad lapsi sageli algklassidest ajutiselt ära, sest neid on vaja abiks põllutöödel. Seega võib ühes klassis olla lapsi, kelle koolis õppimise aeg märkimisväärselt erineb. Mõned lapsed on saanud rohkem kooliharidust ja teised sama vanad lapsed on vähem koolis käinud. Võiks oletada, et kauem lugemist, kirjutamist ja arvutamist harjutanud lapsed saavad intelligentsustestides paremaid tulemusi võrreldes samaealistega, kes on pidanud selle asemel põllutöid tegema. Tegelikud andmed kinnitavad aga vastupidist: vähemalt Malawi koolis veedetud aeg ei avalda laste IQ tulemustele märkimisväärset mõju, võrreldes näiteks laste bioloogilise vanusega, mille kasvuga suureneb ka vaimne võimekus (Van de Vijver & Brouwers, 2009). Kuigi on üsna selge, et kooliskäimine mõjub soodsalt vaimsete võimete arengule, sõltub koolihariduse mõjulepääsemine paljudest asjaoludest.

Veelgi küsitavam on see, kui palju mõjutab vaimset pingutust nõudvate ülesannete harjutamine üldist vaimset võimekust täiskasvanutel. Hiljuti pälvis suurt tähelepanu töö, kus katses osalejad harjutasid 8–19 päeva 25 minuti jooksul ühte töömäluülesannet (n-tagasi ehk ülesanne võrrelda, kas esitatud sümbol on võrdne n kohta enne seda esitatud sümboliga) (Jaeggi, Buschkuehl, Jonides & Perrig, 2008). Arvatakse, et töömälu suurus on seotud üldise vaimse võimekusega ja seepärast on paljude intelligentsustestide üheks alatestiks töömälu mahu määramine (nt WAIS). Jaeggi ja tema kolleegid leidsid, et niisugune harjutamine teeb oluliselt vilunumaks ja see saab määratluse järgi olla vaid voolav intelligentsus Gf, mis harjutamise käigus paraneb. Hilisemad tööd näitasid, et ka hiirtel parandab töömälu harjutamine üldist taiplikust (Light jt, 2010).

Teised autorid pole aga nende järeldustega nõus, kuna ei ole piisavalt tõendusi, et tegemist on üldvõimekuse paranemisega ja mitte kitsa vilumuse kasvuga (Colom jt, 2010; Moody, 2009). Seega oleks oluline näidata, et nädalatepikkune n-tagasi-ülesande harjutamine parandab näiteks verbaalset ja ruumilist võimekust. Näiteks üks rühm katses osalenuid ei näidanud mingit vahet Raveni maatriksite tulemustes enne ja pärast nädalaid kestnud harjutamist (Moody, 2009). Järelikult, probleem ei ole tõestamises, kuidas mingi ühe kindla ülesande harjutamine parandab tulemusi sedasama tüüpi ülesannetes, vaid selle näitamine, et paranemine kandub üle ka teist tüüpi vaimset pingutust nõudvatesse ülesannetesse.

Sekkumisprogrammid

Intelligentsus ei ole asi, mida saaks katseliselt uurida. Eetilistel ja muudel põhjustel ei saa jagada inimesi kahte rühma, lootes teha ühega midagi niisugust, mis vaimset võimekust arendab, ja teine sellest ilma jätta. Sellele vaatamata on eri aegadel ja erinevais paigus ette võetud sekkumisprogramme, mille eesmärgiks on parandada intelligentsust.

Sekkumisprogramme on olnud kahte tüüpi. Ühed on lähtunud eeldusest, et intelligentsuse arengule võib mõjuda soodsalt toitumise paranemine. On tähele pandud, et majandusliku kitsikuse ja halbade toitumisharjumuste korral võib organism ilma jääda vajalikest vitamiinidest ja mineraalidest. Sellisel juhul piisab vitamiini- ja mineraalitablettidest, et laste vaimset võimekust oluliselt suurendada, võrreldes platseeboga, kus võrdlusrühmale antakse füsioloogiliselt neutraalse koostisega tablette. Uuringud on näidanud, et vitamiinide lisamine nende all puudust kannatavate laste toidule parandab märkimisväärselt vaimset võimekust (Eysenck, 1991; Schoenthaler & Bier, 1999, 2000).

Suuremat ühiskondlikku vastukaja on tekitanud sotsiaalse sekkumise programmid, mille eesmärgiks on intelligentsuse parandamine. Tavaliselt on sellised programmid suunatud majanduslikult vähe kindlustatud lastele, mis tihti kattub ka rassikuuluvusega. Näiteks Ameerika Ühendriikides alustati 1965. aastal lähte-eelise (Head Start) programmidega majanduslikult vähekindlustatud peredes kasvavatele lastele. 1972. aastal algatati Põhja-Carolinas laste kooliks ettevalmistamise projekt (The Carolina Abecedarian Project). Lastega tegeldi 6–8 tundi päevas, püüdes parandada nende sotsiaalseid oskusi.

Tulemused näitavad, et sotsiaalse sekkumise programmidel on kindlasti positiivsed lühiajalised efektid (Barnett, 1995). Pikaajaliste tagajärgede osas pole tulemused aga kuigi selged, sest sekkumisprojektide läbiviijad kipuvad tavaliselt positiivseid tulemusi ülehindama (Anderson, 2008). Tüüpiline on see, et sekkumisefektidel on lühiajaline mõju, mis hakkab tasapisi vähenema ja paari aastaga muutuvad edunumbrid praktiliselt nulliks (Brody, 1997).

Kindlasti on näidatud seda, et sotsiaalse sekkumise programmid viivad IQ tulemuste paranemisele puudega, näiteks autismi diagnoosiga lastel. Autistide sotsiaalsete oskuste parandamine annab märkimisväärse ja pikaajalise juurdekasvu nende IQ skoorides (Ben Itzchak, Lahat, Burgin & Zachor, 2008).

Flynni efekt

Vaimsete võimete uurijad on tähele pannud, et IQ-testide tulemused lähevad aja jooksul paremaks. Iga uus põlvkond saab täpselt sama testi kasutades veidi parema tulemuse kui eelnenud põlvkond. Näiteks arenenud riikides, nagu USA, Suurbritannia, Holland ja Norra, on WISC-testi keskmised tulemused läinud viimase 50 aasta jooksul keskmiselt 15 IQ-punkti paremaks (Flynn, 2007). Kuna 15 IQ- punkti on üks standardhälve, mis keskmise ümber hõlmab väga suurt hulka inimesi, siis tähendaks see, et pool sajandit tagasi olid inimesed palju rumalamad kui tänapäeval elavad. Et on raske leida teisi tõendusi, mis näitaksid inimeste hüppelist targemaks muutumist poole sajandiga, siis peab IQ skooride kasvul olema mingi teine seletus. Praktilise külje pealt on selline testitulemuste kasv tülikas, sest nõuab pidevat testinormide ümbertegemist. Kui seda mitte teha, siis võiks USAs tänapäeval elektritoolile sattuda inimene, kes veel kümmekond aastat tagasi oleks oma IQ-testi tulemuste põhjal tunnistatud süüdimatuks, sest tema IQ ei ületa 70 punkti piiri. Seega ei ole testitulemuste paranemine pelgalt akadeemiline, vaid üsna eluline küsimus.

James Flynn (snd 1934)

Illustreerimaks geeni-keskkonna interaktsiooni gruppide (ka põlvkondi võime vaadata gruppidena) vaheliste erinevuste kontekstis tuuakse tihti näide kahes peenras kasvavatest taimedest. Võtame ühest ja samast pakist juhuslikult kaks peotäit seemneid ning paneme need kahte erinevasse peenrasse kasvama. Eeldatavasti juhuslikult kahte erinevasse peenrasse kasvama sattunud taimede vahel süstemaatilisi geneetilisi erinevusi pole. Peenrad on aga üksteisest täiesti eraldi ning pakuvad taimedele täiesti erinevaid kasvutingimusi: ühes on rikas muld ning hea valgustus, teises vastupidi. Taimede kasvades näeme, et kummagi peenra piires on taimede kasvus erinevused – ilmselgelt on need tingitud vaid geneetilistest teguritest, sest ühe peenra piires on keskkondlikud tingimused identsed. Taimede kasvu pärilikkuse määr on seega 100 %. Kui me aga võrdleme kahte peenart omavahel, siis on neis kasvavate taimede vahel selged kasvuerinevused: paremates tingimustes kasvanud taimed on suuremad kui halvemates tingimustes kasvanud taimed. Seega võivad erinevates keskkondades kasvanud organismid keskmiselt tugevasti erineda ka nende nende tunnuste osas, mille variatiivsus on täielikult geneetiliste tegurite mõju all.

IQ-testi tulemuste paranemisele aja jooksul pöörati ka varem tähelepanu, kuid Uus-Meremaalt pärit psühholoog James Flynn oli esimene, kes seda nähtust põhjalikult dokumenteeris (Flynn, 1987). See on ka põhjus, miks nähtust hakati nimetama Flynni efektiks. Paljud uurijad on pidanud testitulemuste paranemist oluliseks, kuna see kõneleb nende meelest otseselt selle vastu, et vaimsed võimed on päritavad. Et kaksikute uurimine ei jätnud keskkonna mõjudele väga kaalukat osa, siis tundus, et ligi pool sajandit kestnud IQ-testi tulemuste paranemine kiirusega paar-kolm punkti aastakümne jooksul saab olla tingitud vaid keskkonnateguritest ja seepärast peab geneetikute arutlusloogikas olema mingi viga. Tänaseks on aru saadud, et tegelikult ei ole Flynni efekt ja vaimsete võimete pärilikkuse määr üldse seotud. Testitulemuste üldine paranemine, isegi kui see on põhjustatud mingi keskkonnateguri poolt, ei kõnele midagi pärilikkuse osa kohta vaimsetes võimetes. Isegi palju suurema pärilikkuse osakaalu juures võiksid keskmised skoorid kas kasvada või kahaneda (nt pikkuse puhul see nii ongi). Põhjuseks on siin geenide ja keskkonnategurite interaktsioon.

Peale testinormide tülika pideva uuendamise pakub Flynni efekt suurt väljakutset: mis on viimase poole sajandi jooksul olnud sellist, et vaimsete võimete testide tulemused on pidevalt kasvanud? Peatükk „Flynni efekt: intelligentsustestide skooride tõus ajas” analüüsib põhjalikult võimalikke vastuseid. Võimalike seletuste seas on näiteks järgmised: (1) inimesed on hakanud paremini toituma; (2) laste arv perekonnas väheneb; (3) lähiabielude hulk kahaneb ja (4) inimeste mõtlemine on muutunud aja jooksul teaduslikumaks.

Teaduslikud prillid. James Flynni seletus tema enda nimelisele nähtusele on järgmine: meie esivanemad elasid tavamõistete maailmas, kus nende ees seisvaid probleeme oli võimalik lahendada konkreetse argimõistetes mõtlemise abil (Flynn, 2007). Kahekümnendal sajandil edenes aga teaduslik mõtlemine, mis kasutab abstraktseid mõisteid. Üha kasvav hulk inimesi, kes hakkasid tegema intellektuaalselt keerukaid töid, panid endale ette n-ö teaduslikud prillid (scientific spectacles), mille kaudu nad vaatasid maailma. Miks on just näiteks Raveni testi vastustes ilmnenud üks suuremaid skooride kasve alates eelmise sajandi 30. aastatest? Flynni järgi on vastus selles, et Raveni ülesannetes pole reeglid ette antud. Need tuleb luua endal kohapeal ja just selle oskuse poolest on iga järgnev põlvkond eelnevast natuke parem.

Richard Lynn märgib oma retsensioonis James Flynni raamatule, et see idee pole päris originaalne (Lynn, 2007). Pigem üllatab, et Flynn pole jaksanud edasi mõelda ega paku ideid, kuidas oma teooria õigsust kontrollida. Ilmselt oleks selleks tarvis välja nuputada IQ-testidest sõltumatu indikaator, mis näitab, milline protsent kogu populatsioonist kasutab teaduslikku mõtlemist. Flynn ise toob näiteks televisiooni meelelahutussaated, mis tema tähelepaneku kohaselt on viimase poole sajandiga muutunud palju intellektuaalsemaks. Kui 1950. aastatel domineerisid infantiilsed saated, siis nüüd sellised nagu „Kes tahab saada miljonäriks?” Ta toob näiteks menuseriaali „24”, kus põimuvad 16 inimese eluteed. Ühesõnaga, Flynni seletuse õigsuse kontrollimiseks tuleks leida indikaatorid, mis näitavad iga põlvkonna abstraktse mõtlemise taset. Mida rohkem inimesi mingist kohordist mõtleb teaduslikes mõistetes, seda suurem on tõenäosus, et nad lahendavad eelmisest põlvkonnast suurema arvu IQ-testi ülesandeid (eriti selliseid, mis nõuavad analoogia märkamist või kohapeal reeglite väljamõtlemist). Ilmselt praegu ei tea keegi, milline see indikaator võiks olla. Kas ajalehtedes avaldatavate ristsõnade keerukus ja neile õigesti vastanute arv või siis sudoku tüüpi ülesannete populaarsus. See võib olla ükskõik milline taibukust nõudev tegevus, mida on ühtemoodi läbi aegade tehtud ja mille täpsust saab mingil viisil hinnata.

On väga vähe usutav, et teaduslikkus tabas kõiki maid ühel ajal ja samas ulatuses. Järelikult peavad maad üksteisest millegi poolest erinema ning olema suurema ja väiksema teaduslikkuse mõju perioodid. See võiks olla üheks võimalikuks põhjuseks, miks riigid erinevad keskmise IQ skoori osas. Võimalik, et mehed (või ka naised) alluvad sellele mõjule erisugusel määral ja seda peaks olema võimalik märgata. Lõpuks tuleb seletada, mis on juhtunud viimase kümne aastaga, mille jooksul tuntud IQ-testide tulemused on hakanud kahanema. Midagi taolist pole seni leitud ja seepärast ripub Flynni seletus õhus. Tuleks näidata, et vähemalt põhimõtteliselt on võimalik mõõta ühiskonna seisundit, mis määrab, kui hästi seal kasvanud inimesed suudavad lähendada kasvava keerukusastmega maatriksite või analoogiate leidmise ülesandeid. Kui seda ei ole põhimõtteliselt võimalik mingil põhjusel teha, siis ei saa teooriat kontrollida.

Erisugused seletused ei välista üksteist. Näiteks sugulusabielude vähenemine võib olla sama sotsiaalse protsessi üks avaldusi, mille teiseks ilminguks on ühiskonna üleminek hüpoteetilis-deduktiivsele mõtlemisele. Seni kuni Flynni enda teaduslike prillide hüpoteesile pole piisavat tõestust, ei saa maha matta ka toitumise hüpoteesi, mis võib samuti olla moderniseerumise tulemus. Näiteks on üsna selge, et samal ajal IQ skooride kasvuga on kahanenud ka laste keskmine arv perekonnas. Hiljuti lahkunud Robert Zajonci (1923–2008) töödest on teada, et üheks IQd mõjutavaks teguriks võib olla keskmine intellektuaalne vanus perekonnas (Zajonc, 2001). Seega seletub IQ skooride kasv vähemalt osaliselt keskmise laste arvu kahanemisega perekonnas, sest laste vähesus suurendab perekonna keskmist IQd. Testi tegijate seas on üha rohkem ainulapsi, nende IQ on veidi kõrgem kui lastel, kes on pärit paljulapselistest peredest, viimaseid oli varasematel aegadel suhteliselt rohkem. Väga raske oleks lahutada teaduslike prillide hüpoteesi perekonna suuruse muutusest, sest just teaduslikud prillid võivad muude asjade kõrval mõjutada ka perekonna suurust.

INTELLIGENTSUSE NEUROBIOLOOGILINE ALUS

Sõltumata sellest, kas inimeste intelligentsuse erinevusi mõjutavad rohkem geneetilised või keskkonnategurid – või sootuks nende interaktsioon –, on üsna mõistlik oletada, et need erinevused peaksid kuidagi peegelduma ka inimeste aju toimimises ning võib-olla isegi ehituses. Sellest tuleb lähemalt juttu peatükis „Intelligentsus ja neuropsühholoogia”.

INTELLIGENTSUSE TAGAJÄRED

Ilmselt on paratamatu, et intelligentsuse uurimine sünnitab ise intelligentsusevastast liikumist. Paljud inimesed, kes ei ole rahul enda IQ skooriga või testimise praktikaga üldisemalt, üritavad väita ühte kahest: esiteks kas seda, et intelligentsusel ei ole inimeste elus üldse mingit tähtsust, või siis seda, et peale intelligentsuse on veel teisi asju, mis on inimese elus olulised. Viimase väitega peab kindlasti nõustuma: peale intelligentsuse on kindlasti väga palju teisi asju, mis määravad inimese elutee ja tema edukuse. Esimene väide, et intelligentsusel ei ole praktilises elus tähtsust, on aga demonstreeritavalt vale. Usaldusväärselt suur arv uuringuid on näidanud, et inimeste sotsiaalse ja akadeemilise edukuse ning nende tervise üheks kõige paremaks ennustajaks on psühhomeetriliselt mõõdetud IQ-tase. Sellest kõigest tuleb lähemalt juttu käesoleva raamatu õige mitmetes peatükkides.

INTELLIGENTSUS JA SELLE MÕÕTMINE ÜHISKONNAS

Tüüpilised eksiarvamused intelligentsuse kohta

Intelligentsuse ja selle mõõtmise vastu on olnud pidev ühiskondlik huvi. Selles huvis põrkuvad aga tihti vastandlikud arvamused, mis on olnud toiduks mitmetele laialt levinud eksiarvamustele. Näiteks ka Eesti äriringkondades on püütud levitada teadlikku valet intelligentsuse ja selle mõõtmise kohta.9 Oma viimases postuumselt ilmunud raamatus kirjeldab Hans Jürgen Eysenck (2000) viit levinumat eksiarvamust.

(1) Psühholoogid ise ei suuda kokku leppida, kuidas intelligentsust defineerida. Nagu peatüki alguses ka kirjutasime, on tegelik olukord täiesti vastupidine. Intelligentsus on valdkond, kus valitseb väga suur üksmeel nii selles, kuidas intelligentsust defineerida, kui selles, kuidas seda on kõige parem mõõta. Selle veenvaks kinnituseks on 52 juhtiva intelligentsuseuurija ühine avaldus, kus on väga selgelt kirja pandud, mis moodustab vaimse võimekuse olemuse (Gottfredson, 1997). Näiteks Eysenck viitab uurimusele, kus küsitleti ligi 600 vaimsete võimete mõõtmise eksperti, kes olid ligi 100%liselt nõus, et intelligentsus tähendab eelkõige võimet abstraktselt mõtelda ja arutleda, võimet lahendada ülesandeid ja omandada teadmisi (Eysenck, 2000).

(2) IQ-testid ei mõõda midagi olulist, kui mitte arvestada võimet täita IQ-teste. Ka selle raamatu mitmetes peatükkides kirjeldatud tööd kinnitavad, et peaaegu alati on inimese akadeemilise või tööalase edukuse parim ennustaja tema IQ-testi skoor. Vaimse võimekuse skoor ennustab edukust mitte ainult eluvaldkondades, kus oluline on raamatutarkus, vaid praktiliselt kõigis eluvaldkondades, ka nendes, kus oluline on nn tänavatarkus (Gottfredson, 1997).

(3) Väide IQ päritavuse kohta on ümber lükatud. Tegelikult on olukord täiesti vastupidine: üha rohkem uurimusi näitab, et inimeste vaimsete võimete erinevused on üsna tugevasti seotud inimeste geneetiliste erinevustega.

(4) IQ testimine loodi selleks, et säilitada ühiskondlikku status quo’d ja kindlustada sellega valitsevaid klasse. Ka see eksiarvamus on otse vastupidine sellele, miks üldse IQ-testid on laialt levinud. Peamine põhjus on anda inimestele võimalusi vastavalt nende vaimsetele võimetele, mitte suguluse või vanemate sotsiaalse päritolu järgi. Näiteks akadeemilise võimekuse testid (vaata allpool), mis on üheks IQ-testide alavormiks, võeti kasutusele just selleks, et ülikoolis saaksid õppida ka need andekad noored, kellel ei ole rikkaid vanemaid.

(5) IQ-testid loodi selleks, et näidata valge rassi üleolekut. Eysencki väljendi kohaselt on IQ-testid värvipimedad. Ainult see seletab asjaolu, et kollane ehk mongoliidne rass (jaapanlased, hiinlased, korealased jne) saab süstemaatiliselt paremaid tulemusi kui valge ehk europiidne rass. Seda kinnitavad ka haridusedukuse (nt PISA) uuringud, kus anghai, Singapur ja Hongkong on tüüpiliselt peaaegu alati kõige esimeste seas. Muide, ka Eesti lapsed saavad neis testides häid tulemusi ja seda üsna valge nahavärvi juures.

Regulatsioonid, mis arvestavad vaimsete võimete taset

Kõigis ühiskondades on seadused, mis lähtuvad eeldusest, et inimeste vaimsed võimed on erinevad. Näiteks väga paljudes riikides saavad kodanikud valmisõiguse ja juhiload 18aastaselt, kuna valitseb üldine arvamus, et selleks ajaks on vaimne areng jõudnud tasemele, mis lubab teha arukaid otsustusi. Eeldatakse, et alla teatud vanuse ei ole inimesel piisavalt mõistust, et aru saada tagajärgedest, mida tema teod endaga kaasa toovad. Olulise tõuke IQ-testide arengule andsid sõjaväe vajadused välja selgitada need, kelle vaimse võimekuse tase polnud piisav täitmaks sõduri ülesandeid.

Ühemõtteliselt on intelligentsusega seotud süüdivuse mõiste. Näiteks Ameerika Ühendriikides ei rakendata surmanuhtlust nendele, kelle IQ skoor on alla 70 punkti, lähtudes arusaamast, et sellest punktisummast algab vaimne alaareng. Vaimse alaarenguga inimene ei ole võimeline piisava selgusega aru saama, milline on asjade põhjuslik seos, mis on ühiskonnas omaksvõetud moraalsete normide sisu ja milline on inimese isiklik vastutus oma tegudest põhjustatud tagajärgede eest. Seepärast ongi teo korda saatnud inimene süüdimatu, sest ta ei olnud võimeline võimalikke tagajärgi ette nägema.

Vaimsete võimete testimise regulatsioonid

Mitmetes riikides kehtivad regulatsioonid, mis piiritlevad, kuidas ja milliseid IQ-teste tohib kasutada. Näiteks Ameerika Ühendriikides kehtib tsiviilkoodeksi akt, mis keelab diskrimineerimise tööle võtmisel. Näiteks üks selle lõik ütleb, et on keelatud kasutada vaimsete võimete teste, mis on konstrueeritud selliselt, et nad diskrimineerivad rassilise, usulise, soolise või rahvusliku tunnuse põhjal [VI, 42 USC 2000(e)(2)(h)]. Samuti on selles seaduses sätestatud nõue, et testid oleksid tõestatavalt suutelised ennustama inimese toimetulekut tööga, milleks sobivust selle testiga mõõdetakse.

Vaimsete võimete uurimine võib riivata mitmeid ühiskonna põhiarusaamu. Näiteks mingile osale ühiskonnast võib tunduda, et grupi- (soo-, rassi- jne) erinevused vaimsetes võimetes ohustavad inimeste võrdsuse põhimõtet, millele on rajatud demokraatlik riigikorraldus (sellest on lähemalt juttu peatükis „Vaimsed võimed ja ühiskond”). Seetõttu on ja ilmselt ka jääb vaimse võimekuse testimine vastuolusid külvavaks ning regulatsioonidele altiks valdkonnaks. Seda vaatamata IQ-testide veenvale suutlikkusele ennustada inimeste toimetulekut nii nende enda kui teiste jaoks olulistes eluvaldkondades, nagu seda on haridus (Laidra, Pullmann & Allik, 2007), töösooritus või tervis (Deary, 2008; Schmidt & Hunter, 2004). Näiteks arvutasid teadlased juba veerand sajandit tagasi välja, et intelligentsustestide kasutamine inimeste värbamisel USA riigiametitesse võimaldas teiste värbamismeetoditega võrreldes saavutada aastas miljarditesse dollaritesse ulatuva kokkuhoiu (Hunter & Hunter, 1984).

Kes võivad IQ-teste läbi viia ja tõlgendada?

Arenenud riikides müüvad IQ-teste spetsialiseerunud testikirjastajad, kes kontrollivad hoolikalt, kellele on lubatud teste müüa. Intelligentsustestid kuuluvad tavaliselt kas B- või C-kategooriasse, mis eeldab testi kasutajalt mitmesuguseid pädevusi. Näiteks B-taseme testimine eeldab läbiviijalt tehnilisi teadmisi selle kohta, kuidas IQ-testid on konstrueeritud ning kuidas neid kasutada. Peale selle nõutakse testi kasutajalt teadmisi statistikast ja sellest psühholoogia valdkonnast, kus testi kasutatakse. Sisuliselt tähendab B-tase, et inimesel on teadmised vaimsetest võimetest ja nende mõõtmisest vähemalt kolmeaastase psühholoogia bakalaureuse programmi tasemel. Vaimsete võimete testimine kliinilises kontekstis esitab testijale veelgi suuremaid nõudmisi. Eeldatakse, et testide kasutajal ja nende tulemuste tõlgendajal on vähemalt magistrikraad psühholoogias ja superviseeritud praktilised kogemused testidega töötamiseks. Sisuliselt tähendab see vähemalt kuut aastat psühholoogiaõpinguid ja praktilise psühholoogitöö kogemust.

Enamus IQ-teste on tasulised ja ühekordset testimisõigust saab osta üsna odavalt testi kirjastajalt. Testimise hind muutub oluliseks siis, kui testitavaid on palju. Teste tuleb kasutada väga kindlate reeglite järgi ning neid ei tohi muuta. Ilma loata testimine ja testimisreeglite rikkumine on vastuolus intellektuaalse omandi seadustega. Välja arvatud Raveni testid, mida ei ole tarvis tõlkida, on eesti keeles kasutatavad vaid mõned üksikud IQ-testid (sellest on lähemalt juttu peatükis „Intelligentsuse uurimine Eestis”).

Väike osa psühholoogilistest testidest, sealhulgas IQ-testid, on n-ö vabavaralised. Vabavaralised testid on enamasti avalikult kättesaadavad (nt on need kusagil ajakirjas avaldatud). Kui ei ole sätestatud teisiti, on nende vabavaraliste testide tõlkimiseks ja muul viisil kasutamiseks vaja autorite luba, isegi siis, kui test on ilmunud mõnes teadusjakirjas või raamatus. Mõnikord harva on vabavaralise testi autorid loobunud oma autoriõigustest ning igaüks võib neid oma äranägemise järgi kasutada ja soovi korral muuta. Avalikuks kasutamiseks olevaid IQ-teste, mille kohta on koostatud ka normid, on siiski väga vähe.

Võrreldes ärilisi ning vabavaralisi teste, on mõlemal testitüübil oma eelised. Äriliselt kasutatavate testide eelisteks on see, et keegi vastutab nende levitamise, kvaliteedi ja töökorras hoidmise eest ning need püsivad enamasti aastaid muutumatuna. Pikemat aega sama testiversiooni kasutamine lubab koguda suure hulga võrreldavat informatsiooni, mis on oluline näiteks kordusuuringute puhul, samuti testi kvaliteedi järjepidevaks kontrollimiseks. Näiteks Flynni efekti olnuks raske avastada, kui testi oleks pidevalt uuendatud. Nende testide puuduseks on lisaks hinnale aeglane areng, sest testide omanikud muudavad teste endid või nende norme väga vastumeelselt ega luba seda teha ka teistel (Goldberg jt, 2006). Vabavaraliste testide eelised on äriliselt kasutatavate testide puudused ja vastupidi. Suhtlus- ning informatsiooni haldamise tehnoloogia olulise arenemise taustal viimase paarikümne aasta vältel on uurijate koostöövõime testide arendamisel oluliselt paranenud. Pole kahtlust, et see on aidanud vabavaralistel testidel paremini levida ning on loonud teadlastele võimaluse nende kasutamist ning kogukonnapõhist arendamist sihipäraselt korraldada.

Akadeemilise võimekuse testid

1899. aastal moodustasid Ameerika kolledžid ning ülikoolid nõukogu, et ühtsustada ning kooskõlastada oma vastuvõtutingimusi. Esialgu oli selle nõukogu nimetuseks College Entrance Examination Board. Alustati ühtlustatud aineeksamite loomisest ning 1901. aastal sooritas ühtseid aineeksameid 973 üliõpilaskandidaati. 1926. aastal valmis esimene Scholastic Aptitude Test (SAT), mida esimesel aastal täitis 8040 inimest. SAT koosnes sel ajal 9 tüüpi ülesannetest: mõistete tundmine, aritmeetikaülesanded, klassifitseerimised, kunstkeel, antonüümide tundmine, arvuseeriate loogika mõistmine, analoogiasuhete mõistmine, loogiline järeldamine ja loetu mõistmine.

SATi järgnevale edule andis olulise panuse James Bryant Conant (1893–1978), kellest kujunes 20. sajandi keskpaiga Ameerika üks intellektuaalselt mõjukamaid inimesi. 1933. aastal sai temast Harvardi ülikooli president. Harvardi ülikooli presidendina oli ta veendunud, et Ameerika Ühendriikide jaoks on strateegiliselt vajalik korraldada ülikoolidesse vastuvõtt niimoodi, et see tagaks inimestele nende võimetele vastavad võimalused – sõltumata sotsiaalsest päritolust ja majanduslikust seisundist. Conanti otsesel eestvedamisel rajati 1947. aastal Educational Testing Service, mille põhifunktsiooniks oli SATi arendamine ning rakendamine. See funktsioon on neil asutustel jäänud samaks ka tänapäeval ning SAT abistab nii ülikoole, kooliõpilasi kui ka lapsevanemaid akadeemiliseks ülikoolitööks vajalike oskuste hindamisel.

On oluline tähele panna, et juba päris algusest jäeti testi nimetusest välja sõna „intelligentsus”. Praegused testi tutvustused lausa rõhutavad, et tegemist ei ole intelligentsustestiga, vaid vahendiga, mis mõõdab arendatavaid ja koolis omandatavaid oskusi. Tegelikult on SATi ja tavaliste IQ-testide vahel võimatu vahet teha, sest mõlemad sisaldavad üsna lähedasi ja samu võimeid nõudvaid ülesandeid.

KOKKUVÕTE

Selline oli lühiülevaade inimeste intelligentsuse erinevustest – nende arengust, mõõtmisest ja põhjustest ning veel ühest ja teisest intelligentsusega seonduvast. Loodetavasti veenis see ülevaade lugejat, et intelligentsuse näol on tegemist nähtusega, mis on nii intellektuaalselt huvitav kui ka oma kaugeleulatuvate tagajärgede tõttu sotsiaalselt oluline. Käesoleva raamatu järgnevaid peatükke lugedes on võimalik paljude põgusalt tutvustatud teemadega tunduvalt lähemalt tuttavaks saada.