Читать книгу Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest - Ренсом Риггз - Страница 3

Sadamast välja, möödudes külgedelt roostepuru poetavatest laevukestest ja vee alla vajunud nuivähke täis kaijäänustest, millel kükitas parvede kaupa meid vaikselt vaatavaid merelinde. Aerutasime mööda võrke vette laskvatest kaluritest, kes meid üksisilmi tardunud pilguga vahtisid ega olnud kindlad, kas oleme päriselt olemas või kujutavad nad vaid ette veevaime või siis peatselt veevaimudeks saavaid inimesi. Kolmes väikeses kipakas paadis oli kokku kümme last ja üks lind. Sõudsime vaikselt ja otsustavalt otse avamerele, jättes miilide ulatuses ainsa, kaljuse ja sinikuldses loojanguvalguses nõiduslikuna paistva turvapaiga kiiresti selja taha. Sihtkohaks valitud Walesi sakiline rannajoon meie ees oli vaevu nähtav hägune triip kaugel silmapiiril.

Aerutasime mööda ka eemalt vaadates nii rahumeelsest vanast majakast, kus eelmisel õhtul nii palju hirmsat oli juhtunud. Just seal plahvatasid me ümber pommid ning oleksime peaaegu uppunud või kuulirahe all surma saanud. Seal võtsin ma relva kätte, vajutasin päästikule ja tapsin inimese. See tegu käis mul praeguseni üle mõistuse. Seal kaotasime miss Peregrine’i ja kiskusime ta allveelaeva raudlõugade vahelt endale tagasi. Ainult et päästetud miss Peregrine oli viga saanud ja vajas niisugust abi, mida meie ei osanud anda. Nüüd kükitas ta meie paadi vööris ja vaatas, kuidas tema loodud turvapaik iga aerutõmbega üha kaugemale maha jäi.

Viimaks jõudsime muulist mööda suurde tühja avarusse ning sadama peegelsile veepind asendus kerge lainetusega, mis loksus vastu paatide külgi. Kuulsin kõrgel meie kohal läbi pilvede sööstva lennuki müra ja jätsin aerud ripakile. Vahtisin kaela sirutades üles, ise lummatud kujutluspildist, millisena me pisike laevastik nii kõrgelt vaadates võib paista. Niisugune oli see minu valitud maailm. Kõik, mis mul oli selles maailmas, kogu me ebatavaline ja väärtuslik elu hulpis kolme puupinnukesena mere tohutu pilkumata silma ees.

Olgu saatus meile armuline.

* * *

Me paadid libisesid kolmekesi kõrvuti kergelt läbi lainete. Sõbralik hoovus kandis meid ranniku poole. Aerutasime kordamööda, et pikemalt vastu pidada, ehkki mina tundsin end nii tugevana, et ei andnud peaaegu tund aega sõudmiskorda käest. Sulandusin aerutõmmete rütmi. Käed joonistasid õhku pikki kaari, nagu tiriksin midagi vastutõrkuvat enda poole. Hugh aerutas mu vastas ning tema selja taga paadi vööris istus Emma. Suvekübara lai serv varjas põlvedele laotatud kaardi kohale kummardunud tüdruku silmi. Iga natukese aja tagant tõstis ta pilgu ja uuris silmapiiri. Piisas tema näo nägemisest päikesepaistes, et tekiks energia, mille olemasolust endas mul seni aimugi polnud.

Mul oli tunne, nagu suudaksin igavesti sõuda – kuni Horace teisest paadist hõikas, et küsida, kui pika tee me maale jõudmiseks veel läbima peame. Emma vahtis silmi kissitades saart, siis oma kaarti, mõõtis midagi laialiaetud sõrmedega ja vastas kõhklevalt: „Umbes seitse kilomeetrit?” Siis sosistas Millard, kes samuti meie paadis reisis, talle midagi kõrva, tüdruk kortsutas kulme ja pööras kaarti ning pakkus pärast veel mõningast keskendumist: „Ma tahtsin öelda, et kaheksa ja pool.” Kohe, kui ta oli selle lause üle huulte saanud, tundsin end äkki pisut närtsinult ja märkasin seda ka kõigi teiste juures.

Mõne nädala eest oli praam toonud mind Cairnholmile. Teekond oli kaheksa ja poole kilomeetri pikk, kestis terve tunni, ning loksutas mu sisikonna päris segi. Ükskõik mis mõõtu mootorpaadil olnuks selle vahemaa läbimine naljaasi. Seda oli poolteist kilomeetrit vähem, kui mu täiesti vormist väljas onud läbisid imelikel nädalavahetuste heategevusjooksudel, ja paar kilomeetrit rohkem, kui mu ema hooplemist väärt tulemus peene treeningsaali sõudmismasinal. Kuid praam pidi saare ja mandri vahel käima hakkama alles kolmekümne aasta pärast ning sõudmismasinad polnud reisijatest ja pagasist raskes lastis. Samuti polnud neid tarvis kogu aeg õigel kursil hoida. Kõige hullem oli see, et asusime kurikuulsas laevahukupiirkonnas. Meid ootas kaheksa ja pool kilomeetrit tujukat ohtlikku merd, mille põhi oli täis rohekaks tõmbunud laevavrakke ja meremeeste luid. Ning kusagil seal sügavas pimeduses uitasid ringi meie vaenlased.

Need meie hulgast, kellele see muret tegi, oletasid, et tondid on lähedal ja passivad kusagil meie all saksa allveelaevas. Kui nad meie põgenemisest saarelt juba teadlikud polnud, siis pidid nad selle peagi avastama. Nad olid tulnud nii kaugele miss Peregrine’i röövima ning polnud mõtet loota, et nad ühe nurjaläinud katse tõttu ettevõetust loobuvad. Päevavalgel oli allveelaeval pinnale tõusmine ohtlik, kuna merd valvasid briti lennukid ja taamal sajajalgsete moodi tasapisi edasi nihkuvad sõjalaevad, aga öösel oleksime kerge saak. Siis ründaksid nad meid, võtaksid miss Peregrine’i kaasa ja uputaksid teised ära. Nõnda me siis sõudsime, kogu lootus sellel, et jõuame enne pimeduse saabumist kuivale maale.

Sõudsime, kuni käed olid tulivalusad ja õlad kanged. Sõudsime, kuni hommikune briis vaikis ning päike hakkas meile nagu läbi suurendusklaasi pähe paistma. Higi voolas ojadena ning siis taipasingi, et kellelgi polnud pähe tulnud joogivett kaasa võtta ning et tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal tähendas kaitse päikesekiirguse vastu kuhugi varju minemist. Sõudsime, kuni peopesadelt nahk maha hõõrduma hakkas ja olime kindlad, et ei suuda enam ainsatki aerutõmmet teha. Ometi tegime neid veel ja veel ja veel.

„Te higistate nagu lumememmed kevadel,” ütles Emma. „Laske mind ka aerude juurde, enne kui päris ära sulate.”

Ta hääl ehmatas mu tardumusest välja. Noogutasin tänulikult ja lasksin ta aerupingile, kuid kahekümne minuti pärast küsisin oma koha tagasi. Mind häirisid mõtted, mis hiilisid pähe sel ajal, kui keha puhkas. Kujutlesin, kuidas isa ärkab ja avastab, et olen Cairnholmi toast läinud, jättes enda asemele Emma kummalise kirja. Oh seda paanikat, mis siis tuleb. Mälus vilksatasid hiljuti läbi elatud hirmsad hetked – mind enda lõugade vahele tiriv koletis, mu endise psühhiaatri surm, jääkirstus säilitatav surnud mees, kes sai hetkeks siia ilma tagasi tiritud, et ta saaks mulle mõne sõna kõrva kähiseda… Nõnda ma sõudsingi edasi hoolimata kurnatusest ja tundest, et selg ei lähe enam iial sirgeks. Käed olid hõõrdumisest katki ning püüdsin üleüldse mitte millestki mõelda. Need tinarasked aerud tähendasid võimalust ellu jääda ja paat oli päästepaat.

Bronwyn, kelle jõud näis olevat lõppematu, aerutas ühes paadis täiesti üksi. Olive istus ta vastas, kuid temast polnud abi. Pisike plika poleks saanud aere tõmmata, ilma et oleks õhku kerkinud ja siis oleks juhuslik iil võinud ta kaasa viia nagu tuulelohe. Nõnda siis tegi Bronwyn kahe eest tööd ning Olive karjus talle ergutusi. Võib-olla tegi tüdruk ära isegi kolme või nelja inimese töö, kui arvestada rasket lasti kohvreid ja kaste, mis olid täis riideid, toitu, maakaarte, raamatuid ja ka vähemolulist kraami, nagu näiteks Enochi märssi pakitud purgid reptiilisüdametega või miss Peregrine’i maja plahvatuses eest lennanud välisukse link, mille Hugh oli paatide juurde minnes rohu seest leidnud ja kaasa võtnud kui mälestuseseme, milleta ta ei suuda elada. Seal oli suur padi, mille Horace oli põlevast majaosast välja toonud, väites, et see on ta õnnepadi, ainus asi, mis suutis hirmsaid unenägusid eemale peletada.

Mõned asjad olid nii hindamatu väärtusega, et lapsed hoidsid neid isegi sõudes enda ligi. Fional seisis põlvede vahel potitäis vihmaussidega aiamulda. Millard oli oma näo pommiplahvatuses pulbriks purustatud telliste tolmuga triibuliseks värvinud. See näis olevat osa tema veidrast leinamisrituaalist. Isegi kui need asjad, mida nad kaasa olid võtnud ja mille külge kõigest hingest klammerdusid, paistsid veidratena, suutsin mingil määral seda mõista. Need asjad olid kõik, mis neile kodust alles olid jäänud. Nad küll teadsid, et kodu pole enam, kuid ei osanud sellega leppida.

Pärast kolme tundi galeeriorjade moodi rügamist oli saar kauguses kahanenud käelabasuuruseks. Enam ei paistnud see sünge kivikindlusena, milleks olin seda mõne nädala eest pidanud. Nüüd näis seal olevat vaid ebakindel kaljurahn, mille lained kohe-kohe minema võivad uhtuda.

„Vaadake!” karjus Enoch meie naaberpaadis püsti tõustes. „See kaob ära!” Udu mähkis saare endasse ja varjas selle me pilgu eest. Jätsime sõudmise ja jälgisime saare kadumist.

„Jätke siis me saarega hüvasti,” sõnas Emma, tõusis püsti ja võttis oma suure kübara peast. „Võib-olla ei näe me seda enam kunagi.”

„Hüvasti, saar,” ütles Hugh. „Sa olid nii hea meie vastu.”

Horace pani aeru käest ja lehvitas. „Jää hüvasti, maja. Ma igatsen taga kõiki su tube ja aeda ning üle kõige tunnen puudust oma voodist.”

„Hüvasti, silmus,” nuuksus Olive. „Aitäh, et hoidsid meid kindlalt kõik need aastad.”

„Need olid head aastad,” lisas Bronwyn. „Parimad mu elus.”

Minagi jätsin sõnatult hüvasti kohaga, mis oli mind igaveseks muutnud. See paik säilitas mu vanaisa mälestust ja ta elu salapära rohkem, kui surnuaed seda suutnuks. Tema ja saar olid igavesti teineteisega seotud ja nüüd, mil mõlemad olid mu elust kadunud, mõtlesin, kas üldse suudan kunagi mõista, mis minuga siin juhtus, kelleks olin muutunud ja kelleks muutumas. Olin tulnud saarele vanaisa saladust uurima ja avastanud seda tehes omaenda saladuse. Silmist kaduvat Cairnholmi vaadates oli tunne, nagu vaataksin ainsat võtit müsteeriumi lahenduse juurde süngetesse lainetesse vajumas. Äkki oli saar täiesti kadunud. Udulaam oli selle endasse neelanud.

Saart poleks nagu kunagi olnudki.

Üsna varsti sai udu meidki kätte. See varjas pikapeale vaatevälja, kaotas maa silmist ja muutis päikese helevalgeks sõõrikeseks. Tiirutasime tõusuvee keeristes, kuni kaotasime viimsegi suunataju. Viimaks jätsime sõudmise, panime aerud käest ning ootasime tuulevaikuses, lootes, et udu hajub. Polnud mingit mõtet teekonda huupi jätkata.

„See ei meeldi mulle,” ütles Bronwyn. „Kui siin liiga pikalt passime, jõuab öö kätte ning meil tuleb tegemist teha hoopis hullemate asjadega kui halb ilm.”

Ilm oleks justkui Bronwyni sõnu kuulnud. See otsustas meile koha kätte näidata ja läks v ä g a hulluks. Tõusis tugev tuul ja maailm muutus me silme ees mõne hetkega hoopis teistsuguseks. Valgeharjalised lained peksid vastu paadikeresid ja loopisid neisse vett. Külm vesi loksus me jalgade ümber. Siis tuli vihm, mis piitsutas nahka nagu tillukeste kuulide rahe. Paadid hulpisid omapäi ringi nagu kummist vannipardid.

„Hoidke nina vastu lainet!” karjus Bronwyn aerudega vett rahmides. „Kui laine tuleb külje poolt, lükkab see paadi ümber!” Kuid enamik meist oli omadega liiga läbi, et külmas vees aerutada – eriti veel mässaval merel. Ülejäänud aga kartsid nõnda, et ei julgenud aere puutudagi, nii et aerude asemel haarasime kõvasti paadipardast ja hoidsime sellest elu eest kinni.

Veevall mühises meile vastu. Tõusime tohutu laine harjale nii, et paatide ninad tõusid peaaegu sirgelt taeva poole. Emma klammerdus minu ja mina aerutulli külge. Meie selja taga hoidis Hugh istmelauast kõvasti kinni. Sõitsime nagu ameerika mägedes valliservalt alla. Mu süda vajus saapasäärde, kui kihutasime allavett ning kõik, mis polnud kinni naelutatud, lendas üle me peade paadist välja – nii Emma kaart, Hugh’ kott kui ka minu punane ratastega reisikohver, mida olin Floridast saati kaasa vedanud.

Polnud aega kaotsiläinu pärast muretseda, sest teised paadid olid silmist kadunud. Kui paat jälle tasakaalu saavutas, vahtisime kõik veekeerisesse ja hüüdsime sõpru nimepidi. Elasime üle õudse vaikusehetke, enne kui kuulsime vastu hõigatavat. Enochi paat ilmus udust välja. Kõik neli reisijat olid alles ja vehkisid kätega.

„On teiega kõik korras?” hüüdsin neile.

„Seal!” karjusid nad vastu. „Vaadake sinna!”

Taipasin, et nad ei lehvita meile, vaid püüavad juhtida tähelepanu millelegi, mis asub umbes kolmekümne jardi kaugusel vees. See oli kummuli läinud paadi põhi.

„See on Bronwyni ja Olive’i paat!” hüüatas Emma.

Paat oli kummuli, roostes põhi taeva poole. Kumbagi tüdrukut selle lähedal ei paistnud.

„Peame lähemale minema!” karjus Hugh ning me unustasime oma surmväsimuse, haarasime aerud ja sõudsime tüdrukuid hüüdes lähemale.

Aerutasime veepinnal triivivate lahtiläinud kohvritest välja pääsenud riiete vahel ja iga hõljuv kleit, millest möödusime, paistis uppunud tüdrukuna. Süda peksles rinnus ning ma peaaegu ei tundnudki külma, ehkki olin läbimärg ja lõdisesin. Saime Enochi paadiga Bronwyni kummuli paadi juures kokku ning otsisime neid koos.

„Kus nad küll olla võivad?” oigas Horace. „Oh, kui me neist ilma jäime…”

„Seal all!” pakkus Emma paadipõhjale osutades. „Äkki nad jäid paadi alla lõksu!”

Tõmbasin ühe aeru tullist välja ning koputasin sellega kummuli paadile. „Kui te seal olete, ujuge välja!” hõikasin. „Me päästame teid ära!”

Ühe hirmsa hetke jooksul kuulsime vaid vaikust ning ma tundsin, et pole enam vähimatki lootust tüdrukuid üles leida. Kuid siis koputati paadi alt vastu ja seejärel löödi rusikas selle põhjast läbi, nii et pilpaid lendas. Me kõik võpatasime üllatusest.

„See on Bronwyn!” hüüdis Emma. „Nad on elus!”

Bronwyn lõi veel paar korda ning sai paadile nii suure augu sisse, et inimene läbi mahuks. Ulatasin talle aeru ning ta haaras sellest kinni. Sikutasin koos Hugh’ ja Emmaga ja meil õnnestus ta läbi mässava vee oma paati tirida, sel ajal kui tema paat põhja läks. Bronwyn oli täiesti paanikas, hüsteeritses ja karjus vahetpidamata Olive’i kutsudes, sest plikatirtsu polnud koos temaga paadi all ja ta oli siiani kadunud.

„Olive, ma pean Olive’i kätte saama,” puterdas ta paati jõudes. Tüdruk lõdises ja läkastas merevett. Ta ajas end kõikuvas paadis püsti ja osutas tormimöllu. „Seal!” karjus Bronwyn. „Näete?”

Varjasin käega silmi näkku piitsutava vihma eest ning vaatasin pingsalt – kuid nägin vaid udu ja laineid. „Ma ei näe midagi!”

„Ta on seal!” kinnitas Bronwyn. „Vaata nööri!”

Siis ma taipasingi, et ta ei näidanud mitte vees rabelevat tüdrukut, vaid veest välja ulatuvat jämedat punutud köit, mida toimuvas kaoses polnud kerge märgata. Pingul pruun nöör tuli veest ning kadus udulaama. Olive, keda me ei näinud, pidi olema köie külge seotud.

Sõudsime köie juurde ning Bronwyn hakkas seda alla tirima. Minut hiljem ilmus meie pea kohalt udust nähtavale Olive, kellele oli köieots ümber vöökoha seotud. Kui paat kummuli läks, olid plikatirtsul tinakingad jalast libisenud, kuid Bronwyn oli ta juba enne ankruköie külge sidunud. Ankur ise puhkas nüüd merepõhjas. Kui Bronwyn poleks seda teinud, oleks Olive praegu juba meile kättesaamatuna pilvedes lennanud.

Olive haaras Bronwyni kaela ümbert kinni ja hõiskas: „Sa päästsid mu! Sa päästsid mu!”

Nad kallistasid. Neid vaadates kerkis mul klomp kurku. „Me pole veel ohust pääsenud,” ütles Bronwyn. „Peame ikkagi enne pimedat maale jõudma. Muidu on see alles me murede algus.”

Torm oli pisut hoogu kaotanud ning lained ei möllanud enam niisuguse jõuga. Sellegipoolest oli paljas mõte teha kasvõi üksainus aerutõmme isegi peegelsiledal veel täiesti vastuvõetamatu. Me polnud veel poolelgi teel mandrile ning ma olin lootusetult kurnatud. Mu peopesad tuikasid. Käsivarred olid tuimad kui puupakud. See polnud ainus häda. Paadi lõputu kõikumine oli hakanud enesetundele mõjuma ning mulle vastu vaatavate rohekate nägude järgi otsustades polnud ma sugugi ainus merehaige.

„Puhkame natuke,” ütles Emma, püüdes julgustavat tooni leida. „Puhkame ja loobime paatidest vee välja, kuni udu hajub…”

„Sihuke udu on väga jonnakas,” kostis Enoch. „See võib mitu päeva järjest püsida. Mõne tunni pärast läheb pimedaks ja siis jääb ainult loota, et peame hommikuni vastu nii, et tondid meid üles ei leia. Oleme siin täiesti kaitsetud.”

„Ja ilma joogiveeta,” sõnas Hugh.

„Ja ilma toiduta,” lisas Millard.

Olive tõstis mõlemad käed taeva poole ja ütles: „Aga m i n a ju tean, kus see asub!”

„Mis asi asub?” küsis Emma.

„Maa. Ma nägin seda, kui seal üleval köie otsas olin.” Olive seletas, et ta oli udust kõrgemale kerkinud ning korraks päris selgesti rannikut näinud.

„Ja mis meil sellest kasu on?” torises Enoch. „Pärast seda, kui sina seal üleval rippusid, oleme juba tükk aega ringi ekselnud.”

„Aga laske mind siis üles tagasi.”

„Mõtled sa seda tõsiselt?” küsis Emma. „See on ohtlik. Mis siis saab, kui tuul su minema puhub või köis katki läheb?”

Olive’i näole ilmus raudne otsusekindlus. „Laske mind üles,” kordas ta.

„Kui ta juba sellist nägu tegema hakkab, pole mõtet vaielda,” nentis Emma. „Bronwyn, võta köis.”

„Sa oled kõige vapram väike tüdruk, keda ma kunagi tundnud olen,” ütles Bronwyn ja asus tegutsema. Ta tiris ankru veest välja meie paati ja sel moel saime nii palju köit juurde, et kaks allesjäänud paati uuesti lahku sattumise vältimiseks kokku siduda. Siis lasksime Olive’il uuesti läbi udulaama taeva poole kerkida. Tekkis veider vaikusehetk, mil me kõik vahtisime pilve sisse kaduvat köit, pead kuklasse aetud, oodates taevast saadetavat juhatust.

Enoch katkestas vaikuse. „Noh?” hõikas ta kärsitult.

„Ma näen seda!” kuulsime vastuseks. Olive’i hääleke suutis vaevu-vaevu valgeharjaliste lainete mühast üle kosta. „Otse ees!”

„Nii kõlbab küll!” ütles Bronwyn, ronis esimesse paati, haaras aerud ja kukkus sõudma, kuni ülejäänud kõhust kinni hoides täiesti kasututena paatides vedelesid. Bronwynit juhtis vaid nähtamatu inglina taevas hõljuva Olive’i peenike hääleke.

„Vasakule… veel vasakule… mitte nii palju!”

Niiviisi liikusimegi aegamisi ranniku poole. Udu jälitas meid kogu selle aja. Selle pikad hallid kombitsad püüdsid meid tagasi kiskuda nagu vaimolendi sõrmed.

Just nagu ei tahaks saar meid minema lasta.