Читать книгу Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest - Ренсом Риггз - Страница 5

Tundus, et rühkisime läbi pimeda laane mitu tundi. Me ei näinud kuud ega tähti, et kuidagi aega arvestada. Kusagil me ümber karjusid mehed ja haukusid koerad, ähvardades korraga eikusagilt ja igast suunast. Et koeri jälgedelt eksitada, läksime jääkülma ojja ja liikusime vees edasi, kuni jalad muutusid külmast kangeks. Kui ojast välja ronisime, tundsin, nagu komberdaksin valutavatel köntidel.

Mõne aja pärast hakkas jaks lõppema. Keegi ägas pimeduses. Olive ja Claire hakkasid teistest maha jääma ning Bronwyn võttis nad sülle – aga siis ei suutnud ka tema ise enam sammu pidada. Kui Horace viimaks juurika otsa komistades pikali kukkus ning puhkust anudes lamama jäi, peatusime kõik. „Aja end üles, va looder!” sisistas Enoch, kuid temagi lõõtsutas. Puhkehetkeks end puu najale toetades kadus ka Enochist sõjakus.

Meie jõuvarud olid otsakorral. Pidime peatuma.

„Nagunii pole mõtet pimedas ringiratast joosta,” ütles Emma. „Võime kergesti jõuda tagasi sinna, kust tulime.”

„Päeval orienteeruksime metsas paremini,” arvas Millard.

„Muidugi tingimusel, et me päevani elame,” nentis Enoch.

Hakkas sadama peenikest vihma. Fiona lõi meile varjupaiga, sundides sõõris kasvavaid puid oma alumisi oksi kokku põimima. Ta silitas nende koort ja sosistas midagi tüvedele, kuni oksad olid end just nii kõrgel veekindlaks katuseks kokku sättinud, et me selle all istuda saime. Ronisime varjualusesse ja pikutasime seal, kuulates vihmasabinat ja koerte kauget haukumist. Püssimehed jahtisid meid endiselt kusagil selles metsas. Igaüks mõtles omaette, kuid olin kindel, et teema oli sama: mis saab, kui meid kinni nabitakse. Claire hakkas nutma, alguses vaikselt, kuid mida edasi, seda valjemini. Lõpuks lõugas ta mõlemast suust korraga ja suutis vaevu nutu vahele hingata.

„Talitse ennast!” nõudis Enoch. „Nad kuulevad sind ja siis saame kõik hea põhjuse nutta!”

„Nad söödavad meid oma koertele!” kurtis tüdrukuke. „Nad tulistavad meile augud sisse ja viivad miss Peregrine’i minema!”

Bronwyn tõttas kohale ja haaras pisikese tüdruku oma karukallistusse. „Palun, Claire! Sa pead millestki muust mõtlema!”

„Ma ju püh-proovin!” ulgus tüdruk.

„Püüa r o h k e m!”

Claire pigistas silmad kinni, hingas sügavalt sisse ja hoidis hinge kinni, kuni nägi välja nagu kohe-kohe lõhkev õhupall. Siis hakkas ta õhku ahmides ja vahepeal köhatades veel valjemini nuuksuma kui enne.

Enoch kattis ta mõlemad suud oma kätega. „K u s s!”

„Pah-pah-lun an-deks!” pobises tüdruk. „Äh-äkki aitab, kui ma lugu kuulan… Mih-dagi Lugude raamatust…”

„Mitte seda jälle,” ütles Millard. „Ma hakkan juba soovima, et me oleksime need raamatud koos muu kraamiga merre kaotanud!”

Nüüd sekkus miss Peregrine toimuvasse nii hästi, kui sai. Ta hüppas Bronwyni reisikirstule ja kopsis seda nokaga. Kirstus olid koos meie muu napi maise varaga ka Lugude köide.