Читать книгу Fer-de-lance - Rex Stout - Страница 5

Parkisin suure läikivmusta rotsteri Sullivan Streetile maja ette, mille aadressi Maria Maffei oli mulle andnud, sisemuses tunne, et ma ei pruugi seda enam elusana ja tervena näha – pean silmas rotsterit, sest tänav oli täis prügi ja metsikuid Itaalia poisikesi, kes karjusid ja tormasid ringi nagu mustasilmsed kuradid. Kuid rotster oli olnud ka hullemates paikades kui see, nagu näiteks tol õhtul, kui ma jahtisin noort Gravesi, kes istus Pierce’i kupees, põlvede vahel kott smaragdidega, New Milfordist läbi kogu Pike’i maakonna, üles ja alla tosinast mäest kõige hullemas vihmas ja jalasügavuses poris, mida olin eales näinud. Wolfe oli andnud käsu, et iga rotsteri väikseimgi kriim tuleb teha täiesti korda, ja muidugi rõõmustas mind seegi.

See oli täiesti tavaline üürimaja. Miskipärast on nad kõik ühesugused, olgu tegemist uhke hoonega 50. tänavatel või Central Parkist läänes asuva pruunist liivakivist majaga, mis on täis ausaid kunstnikutüdrukuid, või hoopis itaallaste peavarjuga nagu see Sullivan Streeti oma. Pisiasjad muidugi erinevad, nagu näiteks küüslauk. Maria Maffei viis mind kõigepealt perenaise, kena paksu naise juurde, kellel olid märjad käed, lömmis nina ja sõrmused sõrmes, ning siis ülakorrusele oma venna tuppa. Vaatasin pisut ringi, kuni Maria Maffei läks otsima tüdrukut, kes oli telefonivestlust pealt kuulnud. See oli üsna avar kahe aknaga neljanda korruse tuba. Vaip oli kulunud ning mööbel vana ja logisev, kuid tuba oli puhas ja üldse mitte paha, kui välja arvata pätikarja kisa all tänaval, kui avasin akna, et näha, kas rotster on ikka veel püsti. Nurgas oli kaks suurt reisikotti, üks vana, kulunud ja kipakas, teine samuti vana, kuid toekas ja korralik. Kumbki ei olnud lukus. Kipakas kott oli tühi, korralikum aga sisaldas hulga eri kuju ja suurusega väikseid tööriistu, osa küljes rippusid pandimaja lipikud, paar puu- ja metallitükki ning muud träni, nagu näiteks traadikerad. Kapis oli vana ülikond, kaks paari tööpükse, üks mantel, kaks paari kingi ja viltkaabu. Akende vahel seisva laua sahtlites oli hulk särke, lipse, taskurätikuid, sokke – sugugi mitte vähe mehe kohta, kes oli aasta otsa õe kulul elanud – ning hulgaliselt pudipadi, nagu kingapaelad, pliiatsid, fotod ja tühjad tubakakarbid. Ülemises sahtlis oli seitseteist kummipaelaga kokku seotud kirja, ümbrikel Itaalia postmargid. Samas sahtlis olid segiläbi kviitungid ja tasutud arved, pakk kirjapaberit, paar väljalõiget ajalehtedest ja ajakirjadest ning koera kaelarihm. Laua peal oli lisaks kammile ja harjale ja muule samasugusele varustusele, nagu ütleks Wolfe, pool tosinat raamatut, kõik itaalia keeles, välja arvatud üks, mis oli täis pilte ja jooniseid, ning paks virn ajakirju, kolme aasta kuuväljaanded ühe ja sama pealkirjaga, Metal Crafts. Parema akna juures nurgas oli lihtne puulaud, mille pind oli kaetud kriimustuste ja täketega, laual olid väikesed kruustangid ja lihvimismasin piisavalt pika elektrijuhtmega, et ulatuda lambipesani. Samasuguseid tööriistu oli ka kotis. Uurisin lihvimismasinat, et teha kindlaks, kas seda oli hiljuti kasutatud, kui sisse astus Maria Maffei koos tüdrukuga.

„See on Anna Fiore,” ütles naine.

Astusin tüdruku juurde ja surusin tal kätt. Ta oli umbes kahekümneaastane lihtsakoeline lapsuke, nahk nagu vanaks läinud tainas ja näol ilme, nagu oleks ta hällis surmani ära hirmutatud ja pole sellest üle saanudki. Ütlesin talle oma nime ning lisasin, et kuulsin preili Maffeilt, et ta oli kuulnud härra Maffeid telefoniga rääkimas, enne kui mees esmaspäeva õhtul välja läks. Tüdruk noogutas.

Pöördusin naise poole. „Usun, et tahate tagasi linna minna, preili Maffei. Me saame Annaga hakkama.”

Naine raputas pead. „Kui ma õhtusöögiks tagasi jõuan, on kõik korras.”

Muutusin pisut tusaseks. Asi oli selles, et olin Durkiniga nõus, et kogu see lugu on tühiasi ning paljas õhuvirvendus. Seepärast ütlesin Maria Maffeile, et saan vabalt ilma temata hakkama ning et ta võiks parem minema hakata ning kuuleb Wolfe’ilt, kui midagi uudist on. Preili Maffei heitis tüdrukule pilgu, näitas mulle hambaid ja lahkus.

Tõmbasin kaks tooli vastamisi, palusin tüdrukul enda vastu istuda ja võtsin märkmiku.

„Teil ei ole vaja millegi pärast muretseda,” kinnitasin. „Kõige hullem, mis teiega juhtuda saab, on see, et te osutate preili Maffeile ja tema vennale teene ning ta võib teile pisut raha anda. Kas preili Maffei meeldib teile?”

Tüdruk tundus hämmastuvat, nagu üllataks teda, et keegi võiks pidada tema meeldimiste ja mittemeeldimiste väljauurimist vaeva vääriliseks, kuid vastus oli üllatuse varjus valmis. „Jah, ta meeldib mulle. Ta on kena.”

„Kas härra Maffei meeldib teile?”

„Jah, muidugi, ta meeldib kõigile. Välja arvatud siis, kui ta joob, siis peaks tüdruk temast eemale hoidma.”

„Kuidas te sattusite esmaspäeval õhtul tema telefonikõnet pealt kuulma? Kas te ootasite seda?”

„Kuidas ma oleksin saanud seda oodata?”

„Mina ei tea. Kas te vastasite telefonile?”

„Ei, härra. Telefonile vastas proua Ricci. Ta ütles, et ma kutsuksin härra Maffei, ja ma hõikasin üles. Siis koristasin söögitoas lauda ning uks oli lahti ja ma kuulsin teda rääkimas.”

„Kas te kuulsite, mida ta ütles?”

„Muidugi.” Neiu ilme oli pisut põlglik. „Me kuuleme alati kõike, mida keegi telefonis räägib. Proua Ricci kuulis teda ka, ta kuulis sedasama mis mina.”

„Mida ta ütles?”

„Kõigepealt ütles ta halloo. Siis ütles ta, et Carlo Maffei räägib, mida te soovite. Siis ütles ta, see on minu asi, ma räägin sulle, kui sind näen. Siis ütles ta, miks mitte siin, minu toas. Siis ütles ta, ei, ma ei karda, mina ei ole see, kes peaks kartma. Proua Ricci sõnul ütles ta „mina ei karda”, aga ta ei mäleta seda õigesti. Siis ütles ta, muidugi tahan ma raha ja palju rohkem. Siis ütles ta olgu, kell pool kaheksa nurga peal. Siis ütles ta, pea ise suu, mis mul sest. Siis ütles ta, olgu, kell pool kaheksa, ma tean seda autot.”

Neiu lõpetas. Mina küsisin: „Kellega ta rääkis?”

Eeldasin muidugi, et vastus kõlab, et ta ei tea, kuna Maria Maffei ei olnud teadnud, kuid ta ütles kohe: „Seesama mees, kes talle varem helistas.”

„Enne? Millal?”

„Päris mitu korda. Maikuus. Ühel päeval kaks korda. Proua Ricci sõnul enne esmaspäeva kokku üheksa korda.”

„Kas te kuulsite mõnikord tema häält?”

„Ei, härra. Telefonile vastab alati proua Ricci.”

„Kas te kuulsite mõnikord selle mehe nime?”

„Ei, härra. Kui proua Ricci muutus uudishimulikuks, siis ta küsis mehe nime, kuid see vastas vaid, et pole oluline, öelge, et teda kutsutakse telefonile.”

Hakkasin mõtlema, et selles võib siiski midagi lõbusat olla, võib-olla isegi raha. Mitte et mind oleks raha huvitanud: see oli Wolfe’ile, mina jahtisin lusti. Vähemalt ei pruukinud Carlo olla lihtsalt koolnukangena East Riveris. Otsustasin vaadata, mida annab saada, ja võtsin tüdruku tõsiselt ette. Olin kuulnud Wolfe’i seda palju kordi tegemas ning kuigi teadsin, et suurem osa tema tulemustest tuli mingist tundest, mida minus ei olnud, oli suur osa sellest kannatlikkus ja kobamine. Niisiis võtsin ta ette. Lasin käia kaks tundi ja kogusin suure hulga fakte, kuid mitte midagi sellist, mis oleks mulle midagi tähendanud. Kord tundus, et asi läheb soojemaks, kui kuulsin, et Carlo Maffeil oli kaks naist, kellega ta eri aegadel avalikkuse ette ilmus, ning et üks neist oli abielus, ent kui ma nägin, et see ei haaku telefonikõnega, heitsin loo kõrvale. Maffei oli maininud Itaaliasse sõitmist, kuid ei olnud midagi täpsemalt rääkinud. Ta oli olnud oma asjade suhtes üsna napisõnaline. Tal ei käinud külalisi peale õe ja ühe sõbra vanadest jõukatest aegadest, kellega ta käis vahel õhtust söömas. Pumpasin tüdrukut kaks tundi ja ei näinud kusagil valguskiirt, kuid miski selles telefonikõnes ei lasknud mul loobuda. Viimaks ütlesin tüdrukule: „Jää hetkeks siia, Anna, kuni ma käin all proua Ricci juures.”

Majaperenaine kinnitas tüdruku lugu telefonikõnest ja ütles, et tal pole aimugi, kes helistaja oli, kuigi oli üritanud seda mitu korda välja uurida. Esitasin talle paar küsimust ühe ja teise kohta ning palusin siis luba võtta Anna endaga ülalinna kaasa. Ta ütles, et ta ei saa jääda üksi õhtusööki tegema, seepärast võtsin välja dollari ja tema küsis, mis kell ta võiks tüdrukut tagasi oodata, öeldes, et see ei tohi olla hiljem kui kell üheksa.

Kui ta oli mu dollari vastu võtnud, vastasin: „Ma ei saa midagi lubada, proua Ricci, sest kui mu boss hakkab küsimusi esitama, ei tähenda ööd ja päevad midagi. Aga ta on turvaliselt ja tervelt tagasi niipea kui võimalik.”

Läksin ülakorrusele, võtsin Anna ja mõned asjad lauasahtlist ning kui me tänavale jõudsime, nägin kergendusega, et rotster ei olnud ilma jäänud ei iluvõrest ega varurattast.

Tiirutasin vaikselt mööda ülalinna, tahtmata jõuda liiga kiiresti 35. tänavale, kuna Wolfe oli kella neljast kuueni alati üleval taimede juures ning polnud hea mõte teda nende kahe tunni jooksul segada, kui selleks ei olnud just hädavajadust. Anna oli rotsterist vaimustuses, ta hoidis jalgu istme vastas ja käsi korralikult süles. See meeldis mulle ja ma tundsin Anna vastu poolehoidu, seepärast ütlesin, et võin anda talle dollari, kui ta ütleb mu bossile ükskõik mida, millest võiks abi olla. Kell oli minut või paar kuus läbi, kui peatusin vana pruunist liivakivist maja ees vähem kui kvartali kaugusel Hudsoni jõest, kus Wolfe oli elanud kakskümmend aastat ja mina kolmandiku sellest koos temaga.

Anna ei jõudnud tol õhtul kella üheksaks koju. Kell oli üksteist läbi, kui Wolfe saatis mind Timesi toimetusse lehe järele, ning tublisti üle südaöö, kui jõudsime viimaks kohani, mille Anna ära tundis. Proua Ricci oli selleks ajaks kolm korda helistanud ning kui ma pisut enne kella ühte koos tüdrukuga Sullivan Streetile jõudsin, ootas perenaine maja ees, võib-olla nuga sukasääres. Kuid ta ei öelnud midagi, ainult põrnitses mind. Olin andnud Annale tema dollari, sest midagi oli juhtunud.

Olin läinud Wolfe’iga rääkima üles esimesse kasvuhooneruumi, niinimetatud päikesetuppa, ja jätnud Anna alla kabinetti. Wolfe istus suures tugitoolis, kaheksatolline punasebeežikirju orhideeõis kukalt kõditamas, ega paistnud olevat huvitatud. Ta ei olnud tõesti huvitatud. Ta heitis vaevalt pilgu paberitele ja asjadele, mille olin Maffei toast kaasa toonud. Ta tunnistas, et telefonikõnes on teatud võimalusekübe, kuid ei näinud, et selles oleks midagi, mis vääriks vaevanägemist. Püüdsin teda veenda, et kuna tüdruk on juba all, võiks ta niisama hästi asja ette võtta ja vaadata, mida tal annab kätte saada, ning lisasin õelalt: „Pealegi on ta juba dollari maksma läinud. Ma pidin andma majaperenaisele dollari.”

„See oli sinu dollar, Archie.”

„Ei, see oli kuludollar. See on raamatus kirjas.”

Läksin koos temaga lifti. Ma ei usu, et kui Wolfe pidanuks ise tõusmiste ja laskumistega toime tulema, ei oleks ta üldse kunagi ülakorrusele läinud, isegi taimede pärast mitte.

Wolfe hakkas otsemaid Annaga pihta. See oli kaunis. Viis aastat tagasi ei oleks ma osanud seda hinnata. See oli kaunis, sest see oli täiesti kõikehõlmav. Kui selles tüdrukus midagi oli, mingi teadmiseraas, pealtnäha unustatud tunde või reaktsiooni kübe, mis võis näidata meile suuna või anda vihje, siis ei olnud seda võimalik Wolfe’i eest varjata. Ta küsitles Annat viis tundi.

Ta küsis temalt Carlo Maffei hääle, harjumuste, riietuse, söögi, iseloomu, lauakommete, suhete kohta õe, proua Ricci, Anna enda ja kõigiga, keda Anna oli kunagi temaga koos näinud. Ta küsis proua Ricci, kõigi üürimaja viimase kahe aasta elanike, naabrite ja kaupmeeste kohta, kes neile kaupa kohale toimetasid. Seda kõike tegi ta kergelt ja nagu muuseas, püüdes neiut mitte väsitada – hoopis teisiti kui tookord, kui nägin teda Lon Gravesiga, kelle Wolfe ühe pärastlõunaga surmani ära väsitas ja poolhulluks ajas.

Mulle tundus, et ta sai tüdrukult vaid ühe asja ning seda polnud just palju, ainult tunnistus, et Anna oli midagi samal hommikul Maffei toast ära võtnud. Kolmapäeval. Väikesed paberitükid tema lauasahtlist, tagaküljel liim ja esiküljel kiri S. S. LUCIA ja S. S. FIORENZA. Muidugi olid need auriku pagasikleebised. Ajalehest olin teada saanud, et Lucia oli asunud teele 18. mail ja Fiorenza 3. juunil. Nähtavasti oli Maffei otsustanud Itaalia kasuks mitte üks, vaid kaks korda, ning mõlemal korral loobunud. Anna oli võtnud paberitükid, ütles ta, sest need olid ilusad värvilised, ja ta tahtis kleepida need kastile, kus ta hoidis oma riideid. Õhtusöögi ajal, kui me kolmekesi söögitoas istusime, jättis Wolfe Anna päris rahule ja rääkis minuga, peamiselt õllest, kuid kohvijoomiseks viis ta meid tagasi kabinetti ja hakkas jälle pihta. Ta pöördus tagasi ja tungis edasi, sööstis ringi, peatudes juhuslikel asjadel, mis tundusid nii ebaolulised ja tähtsusetud, et kõik, kes polnud kunagi näinud, kuidas ta küüliku kübarast välja tõmbab, oleksid olnud kindlad, et ta on peast segi. Kella üheteistkümneks olin mina omadega läbi, haigutasin ja valmis alla andma, ning mulle tegi tuska, et Wolfe ei ilmutanud vähimatki märki kannatamatusest või julgusetusest.

Ja siis äkki tabas ta kümnesse.

„Nii et härra Maffei ei teinud teile kunagi kingitusi?”

„Ei, härra. Välja arvatud see kriidikarp, millest ma teile rääkisin. Ja ajalehed, kui neid kingituseks nimetada.”

„Jah, Te ütlesite, et ta andis teile alati oma hommikulehe. Timesi.”

„Jah, härra. Ta ütles kord, et loeb Timesi kuulutuste pärast. Teate küll, töökuulutused.”

„Kas ta andis teile lehe esmaspäeva hommikul?”

„Ta andis selle alati pärastlõunal. Jah, härra, esmaspäeva pärastlõunal.”

„Ja sellel hommikul ei olnud midagi iseäralikku?”

„Ei, härra.”

Nähtavasti tabas Wolfe tema pilgus mingi vaevumärgatava vilksatuse, õhkõrna liikumise, mis minul jäi kahe silma vahele. Igatahes ei andnud ta järele.

„Mitte midagi erilist?”

„Ei, härra. Ainult see väljalõige muidugi.”

„Väljalõige?”

„Välja lõigatud tükk. Suur tükk.”

„Kas ta lõikas tihti ajalehest tükke välja?”

„Jah, härra. Tavaliselt kuulutusi. Võib-olla alati kuulutusi. Mina kasutasin lehti koristamisel ja pidin aukude suhtes hoolas olema.”

„Aga see tükk oli suur.”

„Jah, härra.”

„Nii et see ei olnud kuulutus. Te vabandage mind, preili Fiore, kui ma ei ütle reklaam. Ma eelistan seda mitte teha. Nii et see ei olnud kuulutus, mille ta esmaspäevasest lehest välja lõikas.”

„Oh ei, härra. See oli esiküljel.”

„Või nii. Kas ta oli kunagi varem ka esiküljelt midagi välja lõiganud?”

„Ei, härra. Olen päris kindel.”

„Varem mitte midagi peale kuulutuste?”

„Selles ma kindel ei ole. Võib-olla ainult kuulutusi, ma usun, et see oli nii.”

Wolfe istus hetke, lõug rinnal. Siis pöördus ta minu poole. „Archie, lippa 42. tänavale ja too kakskümmend esmaspäevast Timesi.”

Olin rõõmus, et miski mind äratas. Mitte et see oleks olnud midagi, millest elevusse sattuda, sest ma nägin, et Wolfe katsub õnne ainsa praoga, millest paistis tilluke valguskiir; ma ei oodanud sellest midagi ega arvanud, et temagi ootas. Kuid oli kena juuniõhtu, jahe, kuid meeldiv ja mahe ning ma täitsin kopsud värske õhuga tuulest, mida tekitasin, sõites läbi linna Broadwayle ja keerates sealt põhja poole. Times Square’il nägin tuttavat võmmi Marve Doyle’i, kes töötas varem 14. tänaval, ning ta lasi mul jätta auto Broadwayl tänava äärde, kuni jooksin üle tänava Timesi büroosse. Teatri- ja kinoseltskond valgus kõnniteedelt tänavale, otsustades, kas maksta kaks dollarit restoranis või kakskümmend senti Nedicki kiirtoidukohas.

Kui ma tagasi kabinetti jõudsin, lasi Wolfe tüdrukul puhata. Ta oli lasknud Fritzil õlut tuua ja Anna rüüpas seda klaasist, nagu oleks see tuline tee, kuivanud vahuviir ülemisel huulel. Wolfe oli teinud otsa peale kolmele pudelile, kuigi ma ei saanud olla ära kauem kui kakskümmend minutit. Kui ma sisse astusin, ütles Wolfe: „Ma oleksin pidanud sulle ütlema, et sa võtaksid linnaväljaande.”

„Muidugi, selle ma võtsingi.”

„Kena.” Ta pöördus tüdruku poole. „Kui te vastu ei ole, preili Fiore, siis oleks parem, kui te ettevalmistusi ei vaataks. Keera tema tool teistpidi, Archie, ja too väike lauake tema õlle jaoks. Ja nüüd ajalehed. Ei, ära seda katki rebi, las ta olla parem terve, nii nägi ta seda algul. Võta teised lehed ära, need on preili Fiore jaoks väärt kraam, mõelda vaid kogu mustusele, mida nendega saab kokku pühkida. Nii.”

Laotasin lehe esimese osa Wolfe’i ette lauale ning ta ajas end toolis sirgu, et selle kohale kummarduda. Tundus nagu oleks jõehobu loomaaias end püsti ajanud. Võtsin kõik sisemised osad välja ja ladusin toolile virna, siis võtsin ka endale esikülje ja asusin uurima. Esmapilgul tundus see igal juhul lootusetu: Pennsylvanias streikisid kaevurid, Riiklik Püssiliit päästis riiki kolme eri pealkirja all, kaks poissi olid ületanud kolmekümne jala pikkuse paadiga Atlandi ookeani, ülikooli rektor oli saanud golfiväljakul südamerabanduse, gangster oli pisargaasiga Brooklyni korterist välja aetud, Alabamas oli lintšitud neeger ning keegi oli leidnud kusagil Euroopas ühe vana maali. Wolfe ahmis endasse kogu lehekülge. Ainus, mis mille üldse proovimist väärt tundus, oli Šveitsis leitud maal, mis arvati olevat varastatud Itaaliast. Ent kui Wolfe viimaks sahtlist käärid võttis, ei lõiganud ta välja seda, vaid artikli gangsterist. Siis pani ta ajalehe kõrvale ja palus järgmist. Ulatasin selle talle ning muigasin, nähes, et ta võttis ette artikli maalist, olin tulnud ikkagi teiseks. Kui ta kolmandat lehte palus, muutusin uudishimulikuks ja kui ta lõikas välja loo ülikooli rektorist, põrnitsesin teda. Wolfe pani seda tähele. Ta ütles pilku tõstmata: „Palveta selle külje eest, Archie. Kui see on see, saame jõuluks Angrsecum sesquipedale.” Oskasin seda kirjutada, sest pidasin Wolfe’i arveid kõige muu kõrval ka orhideede kohta, kuid ma ei osanud seda rohkem hääldada kui leida seost ülikooli rektori ja Carlo Maffei vahel.

Wolfe ütles: „Näita talle ühte.”

Viimane, mille ta oli välja lõiganud, oli kõige peal, kuid ma küünitasin selle alla ja võtsin järgmise; lugu maalist oli olnud suures kastis esilehe alumises parempoolses veerandis. Kui ma seda laialilaotatult Anna ees hoidsin, ütles Wolfe: „Vaadake seda, preili Fiore. Kas see on see tükk, mis oli esmaspäeva hommikul välja lõigatud?”

Anna heitis sellele vaid ühe pilgu. „Ei, härra. See oli suur lugu ülevalt, las ma näitan teile...”

Napsasin lehe eest, enne kui ta jõudis selle haarata, panin lauale ja võtsin teise. Laotasin selle tema ette. Seekord vaatas ta pikemalt ja ütles siis: „Jah, härra.”

„See on seesama?”

„Jah, see oli niimoodi välja lõigatud.”

Wolfe vaikis hetke, siis kuulsin teda välja hingamas ja ta ütles: „Keera ta ringi, Archie.” Võtsin tooli käetoest ja keerasin tooli koos Annaga ringi. Wolfe vaatas neiut ja küsis: „Kui kindel te olete, preili Fiore, et paber oli niimoodi välja lõigatud”

„Ma tean, et oli, härra. Ma olen kindel.”

„Kas te nägite artiklit, mille ta oli välja lõiganud? Tema toas, võib-olla prügikastis või tema käes?”

„Ei, ma ei näinud seda. See ei saanud olla prügikastis, sest tema toas ei ole seda.”

„Hästi. Kui vaid kõik põhjused oleksid niisama head. Te võite nüüd koju minna, preili Fiore. Te olite tubli tüdruk, kannatlik ja pika meelega, ning erinevalt enamikust inimestest, kellega kohtumist ma selles majas püsides väldin, olete valmis hoidma keelt selle tegeliku otstarbe jaoks. Aga kas te vastaksite palun veel ühele küsimusele? Palun seda kui teenet.”

Tüdruk oli omadega täiesti läbi, kuid temas oli siiski veel nii palju elu, et lasta ta silmis paista jahmatust. Ta vaatas Wolfe’ile ainiti otsa. Wolfe jätkas. „Ainult üks küsimus veel. Kas te olete kunagi näinud Carlo Maffei toas golfikeppi?”

Kui Wolfe ootas kõrghetke, siis sai ta selle, sest esimest korda kõigi nende tundide jooksul tõmbus tüdruk endasse. Oli naljakas, kui selgelt see silma hakkas. Hetke ta ainult vaatas, ent kui küsimus kohale jõudis, kadus ta näost kogu vähene värv, ta oli näost lubivalge, suu vajus lahti, ta nägi välja nagu idioot ja hakkas siis üle kogu keha värisema.

Wolfe ei jätnud järele. „Millal te seda nägite?”

Äkki pigistas neiu huuled kokku ja surus käed süles rusikasse. „Ei, härra.” See oli vaevalt pomin. „Ei, härra, ma ei ole seda näinud.”

Wolfe silmitses teda hetke ja ütles: „Olgu peale. Kõik on korras, preili Fiore.” Siis pöördus ta minu poole. „Vii ta koju.”

Anna ei püüdnudki püsti tõusta, enne kui ma tema juurde astusin ja teda õlast puudutasin, Siis toetas ta käed tooli käetugedele ja ajas end püsti. Wolfe oli päris kindlasti ta kuidagi vahele võtnud, kuid tüdruk ei paistnud olevat hirmunud, vaid kokku varisenud. Võtsin toolileenilt ta jaki ja aitasin selle talle selga. Kui Anna hakkas ukse poole minema, pöördusin, et midagi Wolfe’ile öelda, ega suutnud oma silmi uskuda. Wolfe vinnas end toolilt püsti! Olin kord näinud, kuidas ta keeldus sellest vaevast naise lahkumise puhul, kes oli väärt kakskümmend miljonit Ameerika dollarit ja abielus Inglise hertsogiga. Igatahes ütlesin, mida olin hakanud ütlema: „Ma lubasin anda talle dollari.”

„Siis sa pead seda tegema.” Wolfe tõstis pisut häält, et see kostaks ukseni. „Head õhtut, preili Fiore.”

Neiu ei vastanud. Järgnesin talle halli ja viisin ta välja auto juurde. Kui me Sullivan Streetile jõudsime, ootas proua Ricci maja ees, silmis pilk, mis pani mind otsustama, et ei ole mõtet viisakuste vahetamiseks peatuda.