Читать книгу Fer-de-lance - Rex Stout - Страница 6

Selleks ajaks, kui olin auto garaaži pannud ja kõndinud kaks tänavavahet tagasi 35. tänavale, oli kabinet pime, ning kui ma läksin trepist üles, silmasin Wolfe’i magamistoa ukse all valguskiirt. Mõtlesin sageli, kuidas ta endal riided seljast saab, kuid teadsin, et Fritz teda ei aita. Fritz magas ülakorrusel, kasvuhoonete vastas; minu tuba oli kolmandal, Wolfe’iga samal korrusel – üsna avar tuba maja esiküljel kahe akna ja oma vannitoaga. Olin elanud seal seitse aastat, see oli päris kindlasti kodu ning tundus tõenäoline, et jääb selleks veel seitsmeks või koguni kahekümne seitsmeks aastaks, sest ainus tüdruk, kellest ma olen kunagi tõsiselt sisse võetud olnud, leidis teise, kes talle rohkem meeldis. Nii saingi ma kokku Wolfe’iga – aga seda lugu ei ole ma valmis rääkima, vähemalt veel mitte. Selles on paar väikest punkti, mis vajavad kunagi klaarimist. Kuid see tuba oli kahtlemata kodu. Voodi oli suur ja mugav, kirjutuslaual oli hulgaliselt sahtleid, kolm tooli olid mõnusalt mahukad ja põrandat kattis ehtne vaip, mitte mingid pagana pisikesed tükid, millel võib libiseda nagu võitükk kuumal koogil. Pildid seintel olid mu enda omad ja minu meelest hea valik: üks George Washingtoni kodust Mount Vernonist, värviline pilt lõvi peast, veel üks värviline metsast õitsva aasaga ning suur raamitud foto mu emast ja isast, kes mõlemad surid, kui ma olin alles laps. Oli veel üks värviline pilt nimega „Septembrihommik” noorest naisest, kellel ei paistnud olevat üldse riideid seljas ja juuksed katsid ta keha, kuid see asus vannitoas. Selles toas ei olnud midagi ebatavalist, see oli lihtsalt hea tuba, kus elada, välja arvatud suur gong voodi all seinal, aga see ei paistnud välja. See oli ühendatud nii, et kui Wolfe keeras oma toas lülitit, mida ta tegi igal õhtul, hakkas gong kõmisema, kui keegi astus hallis viie jala kaugusele tema uksest või kui mõnd tema akent üritati lahti teha, ning see oli ühendatud ka kõigi kasvuhoonete ustega. Wolfe rääkis mulle kord, mitte et see oleks eriti midagi lugenud, et tegelikult ei ole temas argust, ainult tugev vastumeelsus võimaluse suhtes, et keegi võiks teda puudutada, või vajaduse suhtes teha äkilisi kiireid liigutusi, ning kui ma kaalusin, millist massi tal tuleks liigutada, olin valmis teda uskuma. Mingil põhjusel ei olnud säärased küsimused, nagu näiteks argus, mind Wolfe’i puhul kunagi huvitanud, kuigi tavaliselt võib mees, keda mul on põhjust kahtlustada arguses, süüa minu pärast teise laua taga.

Võtsin kabinetist ühe ajalehe endaga üles kaasa ning kui olin riidest lahti võtnud ning pidžaama selga ja tuhvlid jalga pannud, seadsin end tugitoolis mõnusalt sisse, sigaretid ja tuhatoos käepärast, ning lugesin artikli ülikooli rektorist kolm korda läbi. Selle pealkiri oli järgmine:

PETER OLIVER BARSTOW

SURI SÜDAMERABANDUSSE

Hollandi rektor suri golfiväljakul

oma sõprade keskel

See oli pikk artikkel, terve veerg esiküljel, veel poolteist veergu siseküljel ja pikk järelehüüe koos paljude väljapaistvate inimeste kommentaaridega. Lugu ise ei olnud midagi erilist, tegelikult ei olnud selles midagi peale ühe inimese surma. Loen seda lehte iga päev ja see number oli vaid kaks päeva vana, kuid ma ei mäletanud, et oleksin seda artiklit märganud. Barstow, Hollandi ülikooli 58-aastane rektor oli mänginud pühapäeval kolmkümmend miili New Yorgist põhja pool Pleasantville’i lähedal Green Meadow’ klubi väljakul koos oma poja Lawrence’i ja kahe sõbra, E. D. Kimballi ja Manuel Kimballiga, golfi. Neljanda augu edenemisalal oli ta äkki ettepoole vajunud ja näoli maha kukkunud, paar sekundit tõmmelnud ja siis liikumatuks jäänud. Abiline oli tema juurde rutanud ja tal käest haaranud, kuid selleks ajaks, kui teised tema juurde jõudsid, oli ta surnud. Klubihoonest kohale rutanud rahva ja teiste mängijate seas oli arst, Barstow’ vana sõber, ning arst ja poeg olid viinud surnukeha Barstow’ enda autoga koju, mis asus kuue miili kaugusel. Arsti otsuse kohaselt oli tegu südamehaigusega.

Ülejäänu oli tavapärane lisajutt, Barstow’ karjäärist ja saavutustest, tema pilt, seda ja teist, kuidas ta naine oli kokku kukkunud, kui surnukeha koju toodi ning kuidas tema poeg ja tütar kenasti vastu pidasid. Pärast kolmandat lugemist ma vaid haigutasin ja andsin alla. Ainus side, mida ma Barstow’ surma ja Carlo Maffei vahel nägin, oli tõsiasi, et Wolfe oli Anna Fiorelt küsinud, kas ta nägi golfikeppi, seepärast viskasin ajalehe kõrvale ja tõusin, öeldes endale valjult: „Härra Goodwin, tundub, et see juhtum ei ole teil sulgemiseks veel valmis.” Siis jõin lonksu vett ja läksin magama.

Kell oli peaaegu kümme, kui ma järgmisel hommikul alla läksin, sest ma vajan kaheksat tundi und, kui see on võimalik, ning Wolfe ei tule kunagi alla enne ühtteist. Ta tõusis alati kell kaheksa, ükskõik mis kell ta magama läks, einestas oma toas paari ajalehe seltsis ja veetis üheksast üheteistkümneni kaks tundi kasvuhoones. Vahel kuulsin riietudes või vannis käies vana Horstmanni, kes taimede eest hoolitses, tema peale röökimas. Tundus, et Wolfe avaldas Horstmannile samasugust mõju nagu vahekohtunik John J. McGraw’le. Mitte et Wolfe ei oleks vanamehele meeldinud, olen kindel, et asi ei olnud selles; mind ei oleks pannud imestama, kui ta oleks muretsenud, et Wolfe’i kere võib tasakaalu kaotada, ümber kukkuda ja orhideed sodiks muljuda. Need taimed olid Horstmannile niisama kallid kui mulle mu parem silm. Ta magas väikeses toas kasvuhoone nurgas ning mind ei oleks üllatanud, kui ta oleks neid öösiti kontrollimas käinud.

Kui olin teinud köögis otsa peale taldrikutäiele neerudele ja vahvlitele koos paari klaasi piimaga – sest ma keeldusin laskmast Fritzil katta söögilauda minu hommikueineks, mille sõin alati üksinda –, läksin kümneks minutiks välja värsket õhku hingama, kõndisin sadamakaile ja tagasi ning seadsin end siis kabinetis oma nurgalaua taga arveraamatute juurde sisse, võtnud enne pisut tolmu, avanud seifi ja täitnud Wolfe’i sulepea. Tema posti jätsin avamata tema lauale, nii oli tavaks; minule kirju ei olnud. Kirjutasin kaks või kolm tšekki ja kontrollisin bilanssi, see polnud teab mis keeruline, asjad olid olnud nii vaiksed. Siis võtsin ette taimepaberid, et olla kindel, et Horstmann on kõik oma arved esitanud. Olin sellega poole peal, kui kuulsin köögis sisetelefoni surinat ning hetk hiljem astus Fritz uksele ja ütles, et keegi O’Grady soovib näha härra Wolfe’i. Võtsin nimekaardi, vaatasin ja nägin, et nimi on mulle uus; teadsin paljusid mõrvarühma tüüpe, kuid seda O’Gradyt ei olnud ma kunagi näinud. Ütlesin Fritzile, et ta mehe sisse juhataks.