Читать книгу Selja tagant - Richard Janno - Страница 1

1. KIRJANIK ROMAN REIERI JÄRJEKORDNE OHVER

Оглавление

Roman Reier muiatas veidi, kohendas näpitsprille ja vaikis. Ta hoidis paitava ja muheda pilgu enda ees seisva naise punaõhkuval näol, kus parajasti pärlendas kaks suurt pisarat. Põsed olid kattunud roosade laigukestega ja ninaotsake tõmbunud teravalt ülespoole — selge tunnus, et Iina Roosiorg oli peaaegu närve kaotamas.

Ta ootas vastust oma ahastavaile lauseile, kuid nähes, et Reier ainult rahulikult naeratas, laskus ta murtult tugitooli ja kattis näo kätega. Nuuksus tagasihoidmatult ja kogu kehast, andes vaba voli ohtraile pisaraile.

Reier vaikis endiselt. Ta tundis imelist naudingut, vaadeldes enda ees võppuvat noort naist, ja prilliklaaside taga läigatavad silmad sirasid otseses rõõmutundes. „See naine on kompvek,” mõtles ta ja seadis enese mõnusamalt istuma. „Selge varandus igale mehele.”

Iina tõstis lõpuks pea. Ta oli aegamisi rahulikumaks muutunud. Kärsitu liigutusega haaras ta laualt käekotist puudritoosi ja, kuivatanud pisarad lendlevasse tolmu, tõusis nõksatades püsti.

„Hea küll,” sõnas ta nuukseist veel vabiseva häälega, „ma pean su jõhkrust juba meeles. Aga täna olen ma ikkagi teatris, seda pead sa teadma.”

Reier vibutas jalga põlve otsas.

„Selle vastu pole mul midagi. Aga kõrvuti istuda, sinuga koos olla — see ei passi. Sa oled tore tüdruk — eriti praegu omas koledas ahastuses —, aga seltskonna silmis ei saa ma ju sind oma armastuseks seada. Võimatu.”

„Teadsin, et olen sulle ainult möödaminevaks maitsmiseks, kellega nii, nurga taga, pimeduse katte all, hea ollakse. Ainult… ma ei teadnud karta, et see juba nii pea mulle näkku lajatatakse… see… Sa oled hirmus!”

Reier muheles.

„Mõtlesid sa siis tõega, et teen sinust enesele pruudi! Ha-ha-haa! Suurepärane! Roman Reier — peigmees! See oleks alles komöödia! Et peaksin sinuga minema oma esietendusele, käed armukonksus, tulevase proua Reieriga? Ei, ei, laps, jätame selle viletsa jutu. Kõneleme parem nii: homme kell 8 ootan sind siin, istume kamina juures ja… nagu alati.”

„Häbematu!”

„Ei, tore mees. Oled seda mulle paljugi kordi öelnud… Ja ütled edaspidigi…”

„Oota ainult!”

„Küllap ütled. Ära lenda kõrgemale, tüdruk, kui minu tahtmine lubab. Ära sea väljavaateid, mina neid sulle ei anna.”

Iina vaatas pärani silmi. „Siis niisugune oled sina…” sosistas ta. „Säärane…”

„Just säärane.”

„Oleksin ma ometi… tookord…”

„Ah selle viimase peigmehe juttu kuulda võtnud? Ehee, pole viga, küllap ta on jälle endiselt hea, kui kuuleb, et…”

„Vaiki!”

Iina näole lõikus kobrutav viha. Ta haaras laualt käekoti ja ruttas tagasi vaatamata uksele. Seal peatus ta viivu ja pöördus pooleldi Reieri poole:

„Meie veel kohtume, härra Roman Reier!”

Uks löödi prantsatades kinni.

„Head õhtut!” sõnas Reier rõõmsalt ja süütas paberossi. Mõnulevalt nahkse tugitooli vetruvasse pehmusse laskudes heitis ta pilgu massiivsele seinakellale, mis majesteetlikult tiksudes vedas suurt osutit number seitsme lähedale. Esietenduse alguseni oli veel tervelt tund ja see sobiski mõnusaks eelootuseks ees seisvale võidukale õhtule.

Oma võidus ja läbilöövuses oli Reier kindel. Ta tundis oma publikut ja selle maitsekihke, kellele lõi oma lavateosed. Rida kuulsusrikkaid aastaid oli tal juba seljataga ja nende kaudu oli ta omandanud vääramatud kogemused ning põhjaliku vilumuse. Polnud üldse võimalik — tema arvates — kirjutada nii, et see poleks saalile meeldinud, et arvustajad oleksid kippunud meeletuska tegema või puhta kunsti tagaihkajad nina krimpsutama. Ta oli osanud kõigile anda oma osa: laiale publikule naerulajatust, arvustajaile põhimõtteid ja ideoloogiat, kõrge kunsti meestele parajal määral lauseviilitust ning kirjanduslikku hõngu. Kõiki neid erinevaid momente oli võimalik vägagi sobivalt ühte liita — oli vaja ainult vajalist sulenobedust ja erksat närvi.

Reier oli kuulsus. Kõik lavad olid juba mitu aastat tema teenistuses, menu käis ikka kõrgenevat rada ja peale vaimse rahulduse oli ta saavutanud ka aineliselt kõigiti tõhusa seisukorra. Nii võis ta täies eneserahulolus veeta päevi, mis liginesid küll juba viiekümnendaile eluaastaile, kuid sellele vaatamata olid täis nooruslikku naudinguiha ja käegalöövust.

Iina Roosiorg oli tolle nooruslikkuse järjekordseid sihtobjekte. Kiiresti oli ta sattunud Reieri ahvatlevate ja osavalt põimitud sõnade võrku ja sealt edasi läks veel kiiremini. Tänaõhtune kokkupõrge oli selle suhtlemise üks paratamatutest tulemustest, millega Reier oli juba niivõrd harjunud või õigemini, mida oli aegade kestel isegi nii armastama õppinud, et oskas sääraseist ahastusist enesele seada päris nauditava ja meelepärase maiuspala.

„Küllap homme… on teised jutud,” mõtles Reier, kaotamata näolt muhelusvinet. Siis pööras ta näo ukse poole ja hõikas:

„Mammi!”

Koridorist kõlas otsemaid kiire astumine ja lävele ilmus madal ja ümarik naine, jäädes ootavalt seisma praokil ukse vahele. Ta oli väljaminekuks riietunud, suur lumivalge rätik ümber pea muutis ta vanadusest kortsus näo veelgi kalbemaks ja närbunumaks.

„Pidite välja minema?”

„Natuke pidin.”

„Võite minna küll. Aga kell üksteist olge tagasi. Kui ma selleks ajaks veelgi tagasi pole tulnud, siis võtate ühe proua vastu ja palute oodata. Klaasi kuuma teed võite talle ka anda.”

Naine lahkus sõna lausumata. Reier oli harjunud oma kauaaegse teenija jutukehvusega. See oli otseses mõttes teoinimene, kes sõnadest ei pidanud mingit lugu. Kõik käsklused ja näpunäited täitis ta ustavalt ja truult, ilma et oleks pruukinud neid sõnadega kinnitada. Säärane jutlemist vihkav teenija oli Reierile õieti sobiv, sest võis olla igal juhul päris kindel, et tema kodustest seiklustest ei pääsenud ükski maailma ette. Vanade teenijate hulgas oli säärane „pärl” ju päris harukordne ja seetõttu oskas Reier oma „mammist” tõsiselt lugu pidada. Laskis tal vabalt harrastada oma erihuvisid, mis peamiselt liikusid palvetundide ümber, ega sundinud teda kunagi koju jääma, kui selleks oli vähegi võimalus. Küllap mammil oli tänagi kuskil mõni palveistung.

Reier tõusis püsti ja kohendas peegli ees oma elegantset smokingit. Selle juures sattus ta silm valgele nartsissikimbule peegli ees vaasis ja väike jahmatus tõmbas ta näo kipra.

„Oleksin peaaegu unustanud,” pomises ta ja ruttas kirjutustuppa. Telefonivänta haarates mõtles ta veidi ja palus siis end ühendada tuttava lillekauplusega.

Kakskümmend punast roosi näitlejanna Anna Kadajale. Kohe teatrisse ära viia. Reieri arvele.

Tellimus kõlas lakoonilise käsklusena. Nii oli Reier harjunud ja nii oldi harjutud temaga. Kaasaegset maailma saab täpselt sundida oma soove täitma ainult külma ja järsu kohtlemisega — umbes säärase põhimõtte järgi tavatses Reier talitada selle osaga ümbritsevast maailmast, kes oli seotud temaga ümmarduslike suhetega. Ja eriti täna õhtul oli vajalik, et lilled teatrisse jõuaksid. Sest Anna Kadaja kuulus nende hulka, kes väiksemastki tähelepanematusest oskas teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Kell lõi saalis pool kaheksa.

Selja tagant

Подняться наверх