Читать книгу Selja tagant - Richard Janno - Страница 3

Üks kandjaist osutus arstiks. Teised olid tugevad noored mehed, kellele isegi Reieri tüse ja raske kogu ei moodustanud erilisemat kandamit. Et teatrisaalis minestusse langemine polnud mingi üllatuslik juhtum, siis polnud nende nägudel näha suuremat kohkumist. Üks poetas koguni heatujulise lause:

„See kõuekärin käis autorile eneselegi närvidele.”

Direktor sai mööda pikka fuajeed kandjaile järele kõndides esimesest ähmist üle. Mis siin lõpuks ikka nii erakordset? Lihav ja tugev see Reier oli, küllap ehk oli südagi rasvas. Ja saali kuum õhk mõjub sääraste tegurite juures vägagi uimastavalt. Natuke vett otsaesisele ja möödas. Ning sealjuures torkas direktori südame alla pisuke rõõmusähvatuski: kas pole säärane sündmus kõige paremaks reklaamiks „Surnud kukele”? Autori enese närvidki ei pidanud vastu, nagu too noormees sõnas…

Nad jõudsid direktori kabinetti ja asetasid Reieri kušetile. Arst vallandas krae ja lõi särgi rinnaesise laiali. Sealjuures jäi ta imelikus viltuses poosis Reieri otsa vahtima, sattus justkui hämmingusse ja sõnas märgatava hajameelsusega:

„Vett!”

Direktor seisis veeklaasiga juba sealsamas. Sealjuures oli üks noormeestest kummardunud lamajale lähemale, et ta rippuvat kätt kušetile seada, kuid laskis sealsamas tõstetava käe langeda ja tõmbas sõrmega üle kušetiveere.

„Mis see on?” küsis ta nagu endamisi.

Kitsas nireke nõrgus kušetilt põrandale. Ja kabineti poolsumedaski valguses võis näha, et põrand kattus verevate tilkadega.

See paiskas kogu seltskonna nagu teise maailma. Direktor oleks peaaegu pillanud klaasi maha ja ta nägu lõi vahakarva kollaseks. Veri? Taevas hoidku! Kuidas?

Reier pöörati kiiresti kõhuli ja vallandati riideist. Keset selga mustendas tume täpp, millest nõrgus üksikuid tilku. See oli pisike ja vaevalt märgatav.

„Revolvrikuul,” sõnas arst.

Direktor arvas, et ta näeb und. Õieti oli säärane unenägugi pöörane ja ettekujutamatu. Aga külmad käsklused lükkasid ta siiski tegutsema — silmapilk auto teatri ette, politseivõimud kohale kutsuda.

Direktor toimis kiiresti ja masinlikult, nagu väljaspool ennast, nägu liikumatu, ainult silmis mingi taipamatu hirmukas helk. Alles ukse juures sai direktor mahti küsida:

„Ta ikka elab?”

„Elab praegu,” vastas arst, „aga midagi ei tea öelda, kas… Paistab väga kardetav olevat.”

Saalis jätkus etendus. Trepist üles kõndides hakkas direktor mõtteid koguma ja juba esimeste mõtteniidikeste juures tõusis ta silmade ette raske, peaaegu lahendamatu probleem, mis aga nõudis silmapilkset otsustamist: mis teha etendusega? Kas katkestada või lasta mängida lõpuni? Aga veri kušetil, revolvrikuul… need lõid ta kalkulatsioonid sealsamas segamini ja ta jäi poolele trepile seisma. Oleks seal seisnud teojõuetuna pikemaltki, kui mitte sel silmapilgul poleks jõudnud pärale salkkond inimesi, mundreis ja ilma, kelle kohta direktor oma ähmiski taipas, et need on ametivõimud.

Esimesed küsitlused ei andnud politseirahvale suuremat selgust. Alles kui üks noormeestest, kes näis olevat tasakaalukam ja seisukorda paremini taipavat, kõneles lühidalt kogu asjakäigu, näis küsitlejaile sündmus enam-vähem selguvat.

„Teie istusite kogu aeg härra Reieri kõrval?”

„Jah,” vastas direktor.

„Ja kui see kõuemürin algas, oli midagi märgata?”

„Midagi… Siiski… Tundsin, et Reier toetab end minu vastu kuidagi koduselt. Aga võisin ma siis seesugust arvata…”

„Kunas ta põrandale langes?”

„Igatahes oli saal juba mõni minut valge olnud. Siis äkki…”

„Hüva. Teie lähete nüüd kohe, nii pea kui etendus lõpeb saali ja teatate publikule, mis on juhtunud. Pidage meeles, et kõnelete rahulikult ja asjalikult. Teatate, et praegu pole veel midagi selgunud — kas on juhuslik halvatus või midagi muud. Kuulist ega muust ei maksa midagi öelda…”

„Aga kuidas etendusega…”

„Etenduse katkestate jalamaid. Sest ei tea ju, kuidas on Reieri seisukord… Teie mõistate? Ja siis palute kõiki rahulikult istuma jääda, sest on vaja teha mõningaid korraldusi.”.

Direktor oli saanud oma rahu aegamisi tagasi. Tundis, et on jälle peremees majas, ja kui ta nüüd saali poole sammus, oli ta järsus ja sirges rühis taas tunda tavalist teatrijuhti, kelle kõvakäelisusest ja kindlast joonest teati eriti näitlejaskonnas kõnelda palju lugusid.

Seetõttu oli ka ta seisakus ja kõneviisis tugevat auväärsust, kui ta teise vaatuse lõppedes asus lavale ja peaaegu pühaliku käeliigutusega summutas aplausimere. Kõneles vaikselt ja aeglaselt vahepeal sündinud kurvastavast loost ja teatas sama väärikalt, et etendus jääb täna loomulikult pooleli, sest ei teata veel täpselt, milline saatus on kõigi poolt lugupeetud kirjanikku tabanud. Esialgu aga jäädagu rahulikult istuma, sest võib-olla selgub vahepeal lähemalt…

Publikut rabas see direktori teadaanne kaugelt rohkem kui eelnenud kõuekärgatused. Hiljukesele vaikusele järgnes ärev ja pinev sumin, ja kui selgus, et kõik saaliuksed olid lukustatud, nii et keegi välja ei pääsenud, muutus erutus veel suuremaks. Aga keegi ei tikkunudki erilisema hoolega välja, sest õhus oli tunda uusi üllatusi, mida ükski ei raatsinud maitsmata jätta.

Ametivõimudest seadis endid paar meest peaaegu tähelepandamatult istuma sinna ritta, kus oli istunud Reier. Vaikselt ja tasahilju esitati küsimusi naabruses istujaile, ja et seltskond kuulus linna paremiku hulka, siis piirdus küsitlus ka peamiselt informatsiooniga. Selgus, et keegi polnud midagi kahtlast märganud. Isegi advokaat Riisimägi, kes istus otse Reieri taga, oli olnud niivõrd pinevil lava vahtimisega, et oli saanud silmad alles siis saali juhtida, kui kirjanik ta ees põrandale vajus.

Keegi vanem daam tegi siiski teatavaks, et mõni hetk pärast seda, kui Reier oli välja kantud, oli teadustaja kõrvalt püsti tõusnud keegi mees ja tõtanud kiiresti ukse poole. Oli olnud tundmatu smokingis noormees, punase kahupeaga. Nagu esimesel vaheajal oli nähtud — punane arm vasakul põsel. Oli istunud teises reas, mõni iste Reierist vasemal.

Rohkemale jaole ei saadud. Pärast mõningate asjade fikseerimist avati saali uksed ja rahvas tormas välja.

Samal momendil helistati haiglast ja teatati, et kirjanik Reier on surnud, meelemärkusele tulemata.