Читать книгу Kaks ja üksainus - Richard Janno - Страница 2

Kristjan viskas tusase pilgu pilvedele, mis olid äkki-ootamatult kerinud ähvardavama linna kohale, ja kiirendas sammu. Tont võtaks, mõtles ta, oli seda veel vaja! Juba langesid esimesed piisad ja pilvede ähvardavast tumedusest võis arvata, et tuleb äge hoovihm. Oli pisut ebamugav ja kahjugi, et uus ülikond, mis alles eile toodud rätsepa juurest, juba esimesel päeval pidi saama inetava märgamise.

Kristjan pani veel sammu juurde, ja hüpleva kõnnakuga, mis pigem oli juba pooljooks, ruttas ta üle turuväljaku, et jõuda vähemalt majadeni, mille uksekatuste alt võis leida varju. Kuid juba keset väljakut rabas teda purskuv vihmalaeng ja pani tuiskama tolmuse maapinna. Kristjan rebis krae üles ja oli paari pingutava hüppega üle väljaku ning peitis enese esimese uksekatuse alla.

Pagan küll, mõtles ta ja vaatas murekalt oma ülikonda, mis oli muutunud tumeda­vöödiliseks. Ta raputas hõlmu ja venitas käised sirgu. Nööpis siis pintsaku kinni ja silus lapiti kätega mööda külgi. See riie on ju nii kuri kortsuma, varrukad ongi juba murdekohtadest tõmbumas kahtlastesse voltidesse. Rätsepal oli õigus, oleks ikka pidanud võtma sinise asemel tolle mustjaspruuni, mis oli tihkjam ja libedam. See pista kas või üleni vette, kuivab ära ja on jälle sirge ning sile.

Väljak päris hüples tormakate vihma­sagarate all. Kevadine päike oli ennist välja meelitanud hulganisti pühapäevast rahvast ja see peitis enese nüüd kobaras kas puude või majaveerte alla. Mõni üksik hiljaksjäänu jooksles küürutõmbununa üle väljaku, ja selles hädises ruttamises, mis vedas pea õlgade vahele ning surus jalad põlvist veidralt kokku, oli seevõrra naljakat ehmuvust, et Kristjanil tõmbusid huuled tahtmatult muhelusse.

See muhelus oli tal parajasti veel näos, kui majauks lükati ettevaatlikult irvakile ja nähtavale ilmus uudistav näokumerus. Kaks rõõmsat silma vahtis viivu vihmapilvi, pöördus siis Kristjanile ja põrkas sealt nagu pisut ehmudes tagasi. Viivu pärast lükati aga uks valla ja trepile astus noor tüdruk, kingad näpu otsas. Kahel paljal jalal tõmbusid varbad kõveriti, kivi oli külm.

„Mõtle, kus sajab,“ ütles tüdruk.

Kristjani poolkogemata muhelusse sigines rõõmsat sära. Tüdruku lilletäpiline kleit hakkas siravana silma, roosakad varbad värisesid kentsakalt märjal trepikivil.

„Hakkas jah nii äkki valama,“ sõnas Kristjan.

„Teand mitte aimatagi. Sain veel ülepeakaela siia sisse tormata.“

Tüdruk raputas kingapaari näpu otsas.

„Päris uued,“ sõnas ta. „Kahju kohe vihmaga ära nortsutada. Võtsin siin kalidoris ära, palja jalu on ju niisama hea.“

Ise naeris heledalt, hoides pilgu riivamisi Kristjanil.

„Kas külm ei hakka?“

„Külm nüüd!“ Aga järgmisel viivul tõstis ta juba jala üles, siputas varbaid ja sõnas nagu vabandades: „Natuke jahe nagu on küll.“

„Kivi on külm,“ ütles Kristjan.

„Kui oleks muld, siis poleks ju midagi. Rongile tulin mööda maanteed kogu aeg palja jalu, oli veel soegi. Aga siin linnas on ju muudkui kivid.“

„Ah siis maalt kohe?“

„Maalt jah.“

Taevas lõi puiestiku tagant helkjamaks. Vihmavaling oli kaotanud esimese hoo, tihedalt ja ühetasaselt rabises vastu uksekatust.

„See läheb varsti üle,“ ütles tüdruk ja vahtis taevasse.

„Äkki tuleb, äkki läheb,“ vastas Kristjan.

Tüdruk pööras nüüd naervad silmad mehele ja vaatles nii viivu aega, hoidudes siiski Kristjani nägu riivamast. Siis muutus ta tõsiseks, juhtides pilgu mõtlikult oma kingapaarile.

„Kas linnas palja jalu kõlbabki?“ küsis siis nagu endamisi.

„Miks ei peaks siis kõlbama?“ naeratas Kristjan. „Näe, kuidas seal üks parajasti lippab, nii et kannad välguvad.“

„Plika küll, aga nii… suur inimene. Hakkavad naerma.“

„Mis siin’s naerda, igaüks ju näeb — kingad näpu otsas.“

Tüdruk kehitas õlgu.

„Nojah…“ venitas ta kõhklevalt.

Pool taevast oli juba valge, pilv hakkas jõudma üle linna.

„Vist võib juba lipata,“ arvas tüdruk.

„Peaaegu küll.“

Kristjani pilk libises veel kord ereva tähele­panelikkusega üle kireva kleidi, siputavate varvaste, üle kumera näo, täpilise rätiku.

„Kui kaugele teekond siis viib?“ küsis ta ja naeratas soojalt.

„Üle silla, Õuna tänavale.“

„Säh sulle!“ sõnas Kristjan rõõmsalt. „Siis on meil ju üks tee.“

„Tulete ka sinnapoole?“

„Elan seal ja olin parajasti lõunale minemas.“

Tüdruk viskas siiralt rõõmsa pilgu Kristjanile näkku.

„Vaata siis!“ sõnas ta naerukil. „Oot-ot, mul on siin veel kraam kah. Jätsin kalidori.“

See oli väike riidest kohver, seotud põiki rihmadega. Tüdruk seadis kingapaari käsivarrele, haaras kohvri tugevasti pihku ja astus trepist maha. Kuid jäi siis kõhklevalt seisma, viskas ebaleva pilgu päikeses helkima hakkavale puiestikule, kõõritses vilksamisi Kristjanit ja lipsas siis kärmesti, kohvrit maha poetades, tagasi koridori.

Kristjan muiatles ja võttis kohvri oma kätte. See oli kergekene ja, nagu tundus, pooltühi. Kristjan vibutas kandamit käe otsas, pillutas üles-alla ja sattudes mingisse ebamäärasesse ülemeelikusse, tõstis kohvri lõppeks õlale.

„Nonoh!“ ütles tüdruk koridorist välja astudes. „Või kohe sedasi!“

„Ah et kingad pandi ikka jalga?“

„Parem siiski. Ega muidu, aga et on ju pühapäev. Ja linnaasi.“

Ta paistis tunduvalt pikemana oma kõrgetel kontsadel. Ja sihvakam ning kebjam.

„Olete kohe nagu teist nägu, neis… kingades,“ sõnas Kristjan.

Tüdruk naeris heledasti.