Читать книгу Kaks ja üksainus - Richard Janno - Страница 4

Viskas vastu isukaid söögilõhnu, kui Kristjan tuppa astus. Ema seadis taldrikuid lauale. Oli näost raskelt tõsine, suunurgad allapoole.

„Jäin hiljaks ka või?“ küsis Kristjan ja viskas rõõmsa käepöördega kaabu aknalauale.

„Supp juba ammu valmis,“ sõnas ema torisedes. Tige altkulmu pilk heideti viivuks Kristjani säravale näole.

„Vihm tuli peale, pidin tükk aega ootama.“

„Või vihm!…“ öeldi vihaselt.

Kristjan vaatas uurivalt emale otsa.

„Mis on?“ küsis ta.

Ema täristas nugade ja kahvlitega, lõi söögikapi ukse kõminal kinni. Siis alles sõnas nagu enesele:

„Mis peab’s sinu arust olema?“

„Oled ju jälle äkki nii turris.“

„Jälle? Kunas jälle?…“

Kristjan ei vastanud. Istus sohvale, haaras ajalehe laualt. Ja tundis, kuidas rõõmus särin surises mõnusalt läbi terve keha. Hakkaja tüdruk, see Kajavere plika, mõtles ta, küllap säärane juba varsti enese seab siin korrale. Ja muudkui lõkerdab naerda, kogu nägu rõõmu täis. Ei, tõesti, ei ole sugugi paha, et nii imelikul viisil sattus elama just siia külje alla.

„Sa vist täna süüa ei tahagi,“ sõnas ema endises pahuras vimmas, seades supitirina lauale.

Kristjan oli harjunud ema sagedase nurisemisega ning vimmatusadega, olid juba ammu möödas ajad, kus need teda ärritasid ja samaga vastama kihutasid. Seda vähem laskis ta täna oma lahedat rõõmu segada. Nobeda heatujuga istus ta lauda ja hakkas sööma.

Ema sõi ägedalt, kiirete liigutustega, aeg-ajalt altkulmu tunnistades Kristjani rõõmsailmelist nägu.

„Kas kirikus ära käisid?“ küsis Kristjan.

Vastust ei tulnud nii pea. Oli kuulda ainult ärevat klõbinat ja järske neelatusi. Alles siis, kui supiga oli jõutud lõpukorrale, kohmas ema, astudes tirinaga köögi poole:

„Äkki sul nüüd see kirik nii tähtis jah… Parem ütle, kus sa ise ringi lasksid…“

Kristjani näost libises üle tusane muhelus. Nüüd oli siis selge, mis ema tuju oli viinud tuska ja pahurusse. Küllap ta oli vaadanud läbi akna, kuidas poeg ühes kellegi võõra tüdrukuga oli lõbusas jutlemises mööda kõndinud. Kohver poisi käe otsas pidi ju pealegi tähendama, et suhted mõlema vahel olid koguni soojad ja lähedased.

„Ma ju kõnelesin, kuhu lähen,“ sõnas Kristjan, leivapuru pöidlaotsaga laudlinalt kokku nipitsedes, näos endine muhelus. „Olin Andrese pool.“

„So-oh?“ visati köögist.

„Ta tuleb õhtupoolikul siia,“ märkis Kristjan, nagu tõenduseks, et oli kõnelnud tõtt.

Lihavaagnat lauale asetades oli ema rühis veelgi ägedamat rünnakut ja vimma. Sisemine pulbitsus ja pinge oligi juba jõudnud selle kraadini, mil see pidi avalduma otsekoheses sõnas, ja nii oli järgmine küsimus juba asja tuuma puutuv, seejuures mürgine ja ühtlasi võidurõõmus:

„Kes see plikuski oli, kellega siit mööda traavisid?“

„Ah see? Nägid või?“

„Miks ma’s ei näind, kui seisin aknal. Ja nii ninapidi koos, et las aga olla. Põle ennem säärast harakat siinpool märganudki. Aga näikse, et olete päris vanad tuttavad juba.“

„Ei ole,“ vastas Kristjan. „Alles täna sain tuttavaks.“

„So-oh, või alles täna. Kes ta niisuke on?“

„Ei tea lähemalt.“

Ema lõikas liha, nii et nuga ragises vastu konti. Pruun kartul veeres üle vaagnaveere laudlinale, jättes sinna helepruuni pleki. Kristjan torkas selle oma kahvli otsa ja pistis suhu.

Rahu poja liigutusis ja teatav pilkav naljamuhelus tegi ema ärrituse aina suuremaks. Kasvavas erutuses jätkas ta:

„See nüüd veel puudus, et hakkad plikadega jändama. Ma kohe ei uskunud oma silmi, kui akna all seisin ja välja vaatasin. Hoidsin natuke kummipuu taha ja seadsin kardina kah ettepoole, nii et mind polnud näha. Mõtlesin, et saab nüüd kuulda, kas mulle kah natukestki kõssad, kuidas ja mismoodi nii toredasti siin ringi amiseeritakse, aga kus sa sellega. Ma arvasin kohe, et ega sa muud ei ütle, kui et vihm. Eheh! Kes see plika oli?“

„Ma juba ütlesin, et alles praegu sain tuttavaks, kust ma’s võõra inimese kohta nii äkki kohe tean, kes või mis.“

Ema tegi, nagu poleks säärast vastust üldse vaja kuuldavakski võtta. Ta jätkas, unustades söömisegi:

„Kas ma pole juba tuhat ja tuhat korda kõnelnud, et nii ei saa sa kuidagi oma paiga peale. Naise pead võtma! Elame siin kahekesi, mis me elame, aga see pole ikkagi see. Vaata Kruusbärgi poissi, tuias ringi ja rassis peale, ema juba mõtles, et raisus, mis raisus, aga näe, nii kui naise võttis, kohe nagu pole enam see meeski.“

„Aga ma ei tuia ju kuskil…“ põikas Kristjan vahele.“

„Ei tuia… Aga pea see tuleb. Meestel on ju nii, et elavad, elavad kaunikesti mõistlikult, aga korraga satuvad säärasesse kiiamisse, et pole otsa ega äärt. Kui on naisemees, siis pole muidugi miskitki karta. Siis on oma korralik elamine ja asjad ühel pool. Või mina sind suudan hoida või pidada. Mitugi korda olen mõelnud, et mine tea, mis te selle Andresega kahekesi kõik kokku võite seada ja sättida. Või mina saan igal pool sabas istuda. Seal te käite neil pidudel ja kõiksugusematel juubelitel ning asjadel ja mis seal kõik tehakse, kas sa mulle seda ütled. Ma ei usu küll, et niisugusest tossikesest nüüd midagi, aga Andres. See on ju niisugune kurivaim ja tegumees, et temast usu, mis tahad. Tema on aga niisukese hakkaja loomuga, et tema võib sedaviisi, kuid sina oled teissugune, ja sina pead naise võtma, kui ei taha vahele jääda.“

„Mis sa nüüd jälle sest Andresest…“ sõnas Kristjan, juba pisukese kannatamatuse alatooniga.

„Andresest või mitte, aga nii need asjad on. Ja kui ma täna siin akna all seisin ja nägin, kuidas sa nii alberdi-alberdi plikaga lidistasid, kohver käe otsas ja kaabu kuklas, siis mu süda tõmbas kohe kokku. Kas siis juba nii kaugel! mõtlesin ma. Juba hakatakse võõraste plikadega sugistama! Ja kaugel see’s enam on, kui ollakse võrgus sees ja siis muudkui läheb lahti. Niisugused juba oskavad meest murda ja pressida, viimse kopika suruvad hinge tagant välja. Tal polnud ju sukkigi jalas, ei olnud ju?“

„Ei mina neid sukki vaadanud…“ kohmas Kristjan.

„Niisugused te olete, sukki te ei vaata, aga kohvrit kantakse küll. Vaata, kus mul nüüd parunessa, et mees peab temal seda lõuendinäru tassima. Ja kuidas astus üle tänava, kehkadi-kehkadi, sabad näpu vahel. Süda lõi kohe nii kibedasti valutama. Kus ta siin elab, õige lähiksel?“

„Ütles, et olevat Kärgi Juula sugulane. Tuli maalt. Ma rohkem ei tea. Olime ühes vihma varjus, sedasi saime kokku.“