Читать книгу Elutee - Richard Roht - Страница 2

Oreli vägevate helide saatel lahkus rahvas kirikust, ülal tornis löödi kiledat kella, mille kõla oli kõigile nii tuttav. Oh, tuttav oli see oma kirik ja ümbrus kõigile — justkui koduõu! Ja eks see ümbrus siin pidigi kõigile päriseks, igaveseks ja jäädavaks koduks saama! Kindlasti! Sellest polnud pääsu ja seda teadsid kõik. Kuid keegi ei kartnudki seda — sellele vaadati vastu kui loomulikule asjale —, aga ikkagi peamiselt seepärast, et siin oli kõik nii kodune, omane ja „ületulek” päriskodust siia ei tundunud kohutavana ega õudsena, otsekui oleks tulnud seda teha elavana, mitte surnuna.

Nad moodustasid kohe kobarad kirikaia müüri ja vankrite ümber, kõik need mehed ja naised, tulevased selle ümbruse „elanikud”. Igaüks vaatas selles tuttavas kohas ringi kindla teadmisega, et ta on siin nagu oma kodus ja saab siin kord alaliselt viibima. Päriselt! Ent kõigil oli sellest nagu soe ja armas tundmus rinde all selle koha vastu! Rohkemgi! See oli püha, ilus, kaunis, kuigi vahest ehk veidi kurb koht.

Vanad tudikesed, keppide najal, vaatasid teraselt ringi. Jah, jah, peagi! Mis seal enam! Võib-olla juba mõne päeva pärast! Ja nad otsisid pilguga omasuguseid ja vaatlesid neid kui sõpru. Saadi kokku tuttavaga ja küsitleti tervise asju.

„Murrab, murrab kontides — oh, kuidas murrab! Ja süda on nõrk!”

„Mul jälle torkab külje sees! Kui kõnnid või istud, siis pole midagi. Aga kui lamad — oi, siis kui pureb! Ja öösi ei lase, ei lase magada!”

„Jah, jah, nii ta on! Mis sa tahad teha! Käisin toona tohtri pool — vaatas, kuulas ja ütles: vanaks oled jäänud, veri on vana!”

„Nii ta on. Mis sa enam teed!”

Aga siis siirdusid ikkagi jutukesed põldudele, ilmastikule, vihmale. Et kuidas teie pool rukis on, kuidas heinalootusega lugu, kas põud annab väga tunda.

Elu oli siiski kangem kui surm — isegi tudide hinges.

Peremehed aga lausa vaidlesid vankrite ümber, naersid, naljatasid — need 50−60-aastased tüsedad mehed. Salakesi võeti „muskukene” taskust ja lasti ringi käia, kringlit murti peale.

„Ah sina ütled, et tänavu kõrgsoo heina ei annagi?! Ära tule tolle jutuga: vaat, lähme minu Käoniidule, kaeme seal, kuidas õige asjad on! Ma võtan sealt tänavu kõvema saagi kui kunagi varem!”

„Too võib olla! Aga Käoniit — kas too mõni soo?! Ma tean küll Käoniitu — ma olen sealt mitu korda mööda sõitnud — see ju lausa maisamaa niit! Kas too mõni soo?!”

Ja teises kohas:

„Ega hipski külimine ristikheina veel suureks tee. Tühi jutt! Hipski pole midagi väärt. Aga võta luujahu, viska seda mõni peotäis — vaata, lugu kohe teine!”

Naised aga olid tsägarikus koos:

„Tõhuju, tõhuju, mis jutt no too on! Kunas olen mina talle säärast asja ütelnud?! Minu suustki pole sääraseid sõnu tulnud, jumal karistagu mind, kui see nii ei ole! Jah! Aga vaata, mis Leenu mulle ise ütles, ise oma suuga, kui saime kevadel kokku Ritsiku laadal!”

Ja nii edasi…

Elu oli kangem kui surm!

Ja nüüd olid tulnud need ilusamad minutid sellest pühapäevasest kirikusõidust. Neid kasutati ahnelt, täite sõõmudega. Kauaks ju ei kõlvanud niiviisi jääda — laata pidama kiriku ümber! Ruttu tuli ajada magusad jutukesed. Ja nad pidid siis ka olema nii magusad või kibedad, et jätkus mitmeks ajaks — seni, kui tuldi jälle siia.

Noorrahvas seisis salkades veidi kaugemal, pärnade all, poodide ligiduses.

Siin polnud suuri jutte. Siin hikitati tasakesi, piiluti salakesi ringi ja jalutati edasi-tagasi. Tüdrukud eraldi, poisid eraldi. Harva, kui mõni poiss julges lausa juurde karata ja juttu puhuma asuda. See oli tragi poiss. Mõnele tüdrukule sihukene meeldis, aga suuremale jaole mitte sugugi. Rohkem lugu peeti säärastest, kes niisama — vaatasid eemalt, salakesi uurides. Ja kui mõni säärane, olles kiriku juures eemalt välja uurinud, kes ja mis keegi oli, ilmus hiljem kuljuste kõrinal tallu — see oli õige mees! Kuid ka tüdrukud ise piilusid agarasti, kuigi väga salakesi, ja nägid mõndagi ja pidasid mõndagi meeles. Et siis pärast kodus rääkida oleks:

„Vaat Nõruoru Jaan… Seisis puu all, sirge kui mõni kroonumees… Uued kalossid jalas, must pukskist ülikond seljas…”

„Ui, Jaan on must!” vaieldi. „Must kui tukk! Mustad vurrud ja juuksed kui mustlasel! Ei mina säärast taha!”

Aga mis läks see ühele korda, et teine säärast ei tahtnud! Uks ei tahtnud, teine aga tahtis väga!

Nii oli noortelgi sest kirikuskäimisest oma rõõm ja ilu. —

Liisu ja Sannä läksid surnuaia poole. Nüüd võis selgesti näha, millised nad olid: emal must seelik ja must kuhti seljas, must rätik peas, käsivarrel kirju suurrätt; pojal aga hall villane vammus ja sinised takused püksid, jalas pastlad kirjude sukkadega, peas kirju, nokaga müts, mis ostetud Ritsiku laadalt. Ema pikk, kõhn, pojake lühike veel, pisike punnike, silmad hallikassinised, juuksed peaaegu valged. Kuid peaaegu valged olid ka ema juuksed, heledad, niipalju kui neid musta rätiku alt näha võis; ta nägu oli väljas veelgi kahvatum kui kirikus — piklik, kõhn nägu suurte hallikassiniste silmadega.

Nii läksid nad kahekesi üle silla surnuaia poole, lapse käsi ema pihus, ja kirikukella hele tilin saatis neid.

Poisi nägu oli siiski veidi rohkem päevitunud kui emal. Heledad juuksed ta pruunika näo ümber olid liiga pikaks kasvanud ja vaatasid metsikult mütsiservade alt välja.

Poiss silmitses huviga ümbrust, kuigi ema oli nii kurb. Laps oli ju laps. Aeg-ajalt heitis ta uurivaid pilke üles ema näo poole ja näis emale südamest kaasa tundvat, aga oma, isiklikku valu ja muret tal veel ei olnud. Ta oli ju kõigest 6−7-aastane veel.

„Vaata, ema, kalad!” hüüdis ta sillast üle sammudes, silmates all jõekeses vilkaid kalapoegi.

Ema heitis alla ükskõikse pilgu.

„Jah,” ütles ta vaid, tõmmates poissi kättpidi edasi.

Aga poissi huvitas see asi väga. Ta nägi ju nii harva kalu. Neil kodus polnud ligidal jõge ega järve, päris ligidal. Veidi kaugemal ju oli, aga sinna Sannät veel üksi ei lastud. Teistega, täisealistega, vaid paar korda suve jooksul sai seal käia.

Ta heitis veel pilgu üle õla tagasi silla poole: teda, noorukest, tõmbas noor elu, hoolimata ema murest.

Ja ta silmad käisid teraselt ringi — hallikassinised terased lapsesilmad, vaadeldes jõe ümbrust, õpetaja maja, surnuaia müüri ja tõustes üles isegi taeva poole, et näha, kuidas seal üle kõige selle pildi sõudsid pilved, nüüd lõuna ajal juba suured, mitte enam valged, vaid helehallid.

Surnuaialgi oli rahvast. Siin istusid vanad mutikesed pingikestel haudade juures ja pühkisid silmi. Siinseal oli neid mitugi koos, nad rääkisid tasa, vaikselt, madala kaebliku häälega ja ohkasid aeg-ajalt sügavasti.

Polnud need jutud vaid kadunukestest. Ei, siin räägiti veel ka elavatest. Heideti neile ette üht kui teist, arvustati nende elukombeid, nende käitumist siin ning seal — ja ohati raskesti.

„Näe, Tohu Mari… jumal olgu talle armuline! Omal mehekene alles hauas soe, aga juba…! Nägin teist toona Alajõe laadal… Punast kirja siidrätik peas ja helehall undruk seljas… kõrval see va Kulbi Jüri — rätsep või mis ta on… Oh sa armas jumal küll!”

„Jüri nüüd mõni rätsep… see niisama va igavene lakkekrants… Kust viina saab, sinna läheb ja seal ta siis seni lakub, kui viin otsa saab. See ka mõni mees! Või siis Mari säärasega… Sa taevane jumal! Ja oli ometi omal ilus, kena mees…”

„Jah, ära võeti… Nii nad kõik lähevad… Oli noor ja tugev mees… Ära võeti… Ja nüüd Mari… Oh sa armas jumal küll!”

Siin-seal põlvitas mõni emakene oma lapse haua juures, siin-seal mõni mees oma naise, kadunukese kalmu juures. Ja siin-seal istus kogu perekond ühes omastega pingil värske haua kõrval, kus puhkas keegi, kes lahkunud…

Liisu läks oma mehe hauale, mis asetses madalas kolkas, risu ja rämpsu keskel, kuhu veel polnud ulatunud surnuaia korrashoidmise õige sundus. Siia, padrikusse, viskas igaüks midagi omakse haua juurest, ja keegi ei koristanud seda. Siin oli hauaalune maapind odav, siit võis seda saada ka verivaene inimene. Ja kuigi õpetaja mõnikord pühapäeviti kirikus manitses, et ei tohi risu ning rämpsu visata surnuaiale, vaid surnuaia müüri taha, tehti seda ometi.

Liisu laskus haua peatsisse, madala puuristi kõrvale, ja luges meieisapalvet. Tema kõrvale põlvili laskus ka väike Sannä. Ta teadis, et tema all, siin mullas, puhkab ta isa. Ja tal oli väga hale oma isast, kes pidi siin all külmas mullas lamama — surnult küll, kuid siiski oli see kurb! Ja poisigi silmadesse valgus niiskus, kui ema nuutsudes palve lõpetas. Ent kui ema haaras oiates ristist ning langes kummuli hauale, purskusid suured pisarad poja silmist — nii hale oli tal emast!

Ema jäi kauaks kummuli mustale hauamullale, nii kauaks, et poisil hakkas sellest mingi hirm. Seda rohkem, et ema lõpuks ei nutnud enam, vaid lamas nii — vaikselt, vaevu hingates.

Poiss puudutas tasa ema varrukat ja lausus:

„Ema, kas sa magad?”

Siis tõstis ema oma pea — ta nägu oli juba kuiv, kuid veelgi kahvatum kui muidu, — ning ütles vaikselt:

„Ei maga, laps. Ma ajan isaga juttu.”

Poiss imestas.

„Kas tõesti, ema?!”

„Jah, laps.”

Ning nähes lapse silmis suurt arusaamatust, seletas ema:

„Vaimus, vaimus ajame juttu! Sinu isa vaim lehvib meie kohal ning kuuleb meid ja näeb meid. Tema on siin igal pool.”

Seda katsus väike Sannä tajuda.

Aga talle jäi siiski arusaamatuks, miks isa, kui ta võib emaga juttu ajada ja on siin igal pool, — miks ta siis hauast välja ei tule, lühikeseks ajakski!

Ema nägi, et laps on rahutu, ja tõusis üles.

„Aeg on lahkuda kah. Vaja kodu poole hakata minema.”

Ning ta ohkas raskesti.

Veel korraks haaras ta ristist, jumalagajätuks, tõmbas sellest krobelise käega üle. Siis ütles ta lapsele:

„Jäta nüüd sina ka isaga jälle jumalaga! Vaat nii kui mina! Tõmba käega üle risti. Rist on nüüd isa käe asemel.”

Poiss tegi seda: ta väike pihk libises üle halli värvimata puu. Ema pani talle pähe ta mütsi, mis haua juures viibides oli olnud maas, rohus.

Siis läksid nad jälle, lapse käsi ema pihus.

„Ema,” küsis poiss äkki, „miks on mõned ristid nii suured ja mõned nii väikesed?”

Ema ei osanud kohe midagi vastata.

Ja ei jäänudki talle midagi muud üle, kui ütelda tõtt:

„Suured ristid on rikastel, väikesed vaestel.”

Poiss näis selle vastusega rahulduvat. See andis ta peale tükiks ajaks tööd.

Aga siis küsis ta:

„Ema, miks mõned inimesed on rikkad ja mõned vaesed?”

Ema pidi peaaegu naeratama! Jah, kui tema seda isegi teaks!

„See on nii,” ütles ta. „Jumalast seatud.”

Poiss mõtles.

Jumalast seatud… See oli kõva pähkel! Selle vastu polnud midagi ütelda! Aga ometi leidis ta uue, kaunis huvitava küsimuse:

„Miks jumal nii seadnud on?”

„Küllap tema ise teab seda paremini kui meie. Ei meie tema seadusi ja tarkusi mõista suuda.”

Sellega oli lõpp. Siit polnud enam pääsu edasi! Poiss mõistis seda. Ja ta ütles alistuvalt:

„Ema, mina tahan ka rikas olla, et omale suurt risti saada! Ja rauast!”

„Küll sa siis saad kah, kui ükskord sured! Aga seni on veel nii lõpmata palju aega. Seni sa elad veel kaua, kaua.”

Nad olid jälle sammunud üle sillakese ja jõudnud kirikaia juurde, kus lasipuu küljes konutas nende vilets hobune, nende vana Võik. Võigu puusanukid olid püsti kui lehmal ja ta saba samuti peenike kui lehmasaba; isegi jõhve oli tal vähe saba otsas, samuti kui lehmal.

Aga vanker oli veel kõva, kadunud peremehe enese kätetöö. Seda ei suutnud ajahammas niipea lammutada, olgugi Joss nii halb vankrimees kui tahes.

Selles vankris oli vana kott, pooleldi õlgi täis — ja muud ka mitte midagi. Heinad oli Võik juba ammu söönud, niipaljukese kui neid oli. Vähe oli neid muidugi, liigagi vähe. Ja väike Sannä kujutles elavalt, kui paha oli Võigul siin vaadata teiste hobuste ristikheina­söömist! Oh kui paha! Tuli välja, et ka Võik oli vaene! Nojah, miks mitte! Ta oli ju vaeste inimeste hobune.

Et Sannä ja ta ema ja õde Iida ja onu Joss olid vaesed, seda oli Sannä juba ammu kuulnud, kõlaliselt. Ent ta polnud seni vaevaks võtnud selle üle pikemalt järele mõtelda.

Nüüd nägi ta piltlikult, mis tähendas vaesus. Vilets Võik! Kogu aja pidi ta siin lasipuu küljes tühja kõhuga konutama, kuna teised hobused krõbistasid ristikheinu! Seda kujutles Sannä nii elavalt, et ta emale tahtmata ütles:

„Kui ma rikas olen, siis ma ostan Võigule nii palju ristikheinu, et ta võib neid süüa hommikust õhtuni.”

„Tee seda jah, poja,” ütles ema peaaegu tõsiselt. Ja Sannäle see väga meeldis!

Nad istusid vankrisse pooltühjale kotile ja Võik hakkas tasapisi kodu poole astuma. Peaaegu kõik teised kirikulised olid juba lahkunud.

Võik astus kui koolja. Ega ta laisk olnud ja väga vana polnud ta ka veel. Ja tal oli püüdlik hing. Ta tõstis jalgu vilkaltki, kuid ta sammud jäid lühikeseks, kobavaks, komistavaks. Ta ei jõudnud kuigi palju edasi, väsis peagi ja hakkas varsti iga mäekiinkakese all peatuma ja ohkama.

Perenaine ei sundinud teda. Ta pilk ei näinud hobust märkavatki, kuigi oli suunatud otsejoones enda ette. Kus viibis see hall tumm pilk? Kus viibisid selle kahvatu naise mõtted?

Päike kõrvetas. Helehallid pilved olid taevast lahkumas, sest aeg kaldus õhtupoolikule. Valkjassinine taevas tuli kõikjalt särades nähtavale, naeratades, muheldes. Ja päike, ümmargune kuum kuldne sõõr, hõõgus selles sinas ning saatis alla pimestavaid õnnistavaid kiiri. Oli ilus see pärastlõuna! Vaikne, nii väga vaikne! Tukkusid vaigused männid tee ääres, kanarbik helendas mändide all, noor rukis hõljus tasa ning õitsema puhkev ristikhein lõhnas uimastavalt.

Suuri silmi vahtis poiss võõraste kohtade mööduvaid pilte, tundis päikese hõõguva soojuse ürgset jõudu ning tajus vaistuliselt maailma looduse suurust ning ilu enda ümber.

Nii ema kui ka poeg olid sügavas mõttes. Aga mida nad mõtlesid…? Või oli neid lihtsalt uimastanud suvine soojus ja rahu?

Metsaserval, kõrgema mäekünka all jäi Võik jälle seisma ja seisis tüki aega, enne kui seda märkasid vankris istujad.

„Nõõ, nõõ!” sundis perenaine hobust.

Aga hobune ohkas, raputas pead ja vaatas taha, tegemata katset mäkke ronimiseks.

„Ta vilets on väga otsas,” ütles ema Sannäle. „Laseme tal süüa. Siin kraavipervel on ilus rohi.”

Ta rakendas hobuse vankri eest lahti, tõmbas ise vankri kraavikaldale ja istus metsaservas asetsevale kivile. Poeg ronis ta kõrvale. Hobune sõi aeglaselt ja puristas, kaitstes end jõuetult parmude eest, kes olid ta keha mitmest kohast veriseks purenud.

Nii ema kui ka poeg vaikisid jälle.

Siis aga meenus emale midagi, ta astus vankri juurde ja harutas midagi rätikust, mille oli jätnud vankrisse, kotile.

„Kas tahad süüa, Sannä?”

„Jah.”

„Jumal küll, jah! Päris ära unustasin, et leib oli kaasas. Sa, vaene, oled ju vist otse nälginud! Nii on, kui omal pole isu. Unustad lapsegi! Kas väga näljane oled?”

„Ei ole.”

„Säh, söö.”

Ning ema murdis kannikast tüki. Sinna peale poetas ta sõrmedega veidi kohupiima, mis oli peidetud õõnsusse, kannika põhja.

Poiss sõi ahnelt seda vana kibedat leiba ja mõru kohupiima. Ema pures oma pala loiult. Tema süda ei vajanud veel toitu — oh ei!

Mõlemad vaikisid jälle. Aga metsa vilus hakkasid poisi mõtted jälle ärksamalt töötama ja ta silmad käisid vilkalt ringi. Ise süües jälgis ta huviga liblikate lendu, sipelgate sagimist ja päikese varjude mängu puude all. Kaks lindu lendas ligemale põõsale ja hakkas seal kõvasti vadistama. Nende vahel tekkis tüli. Ei tea millise maiuspala pärast nad teineteisele nii pahased olid!

„Vaata, ema, tsirgud purelevad!” hüüdis Sannä lõbusal ilmel ja tõusis püsti, närides viimast leivaraasu.

Aga ema vaatas — polnud temal suurt huvi selle tüli vastu.

„Linnukesed jagelevad,” ütles ta ükskõikselt. „Mis neil muud teha! Neil pole muresid!”

Linnud aga taipasid vist, et inimeste tähelepanu nendele oli pöördunud, ja lendasid ruttu minema.

„Ära läksid!” ütles poiss kahetsevalt. „Ütle, ema, miks inimesed lennata ei saa?”

„Saksad lendavad kah.”

„Tõesti või?! Kas neil on tiivad?”

„Ei ole, aga neil on nii kerge elu, et kogu aja elavad kui linnukesed oksal. Ja lendavad kah, kui istuvad tõllas ja uhked hobused neid lennates viivad.”

„Miks neil nii kerge elu on, ema?”

„Neil on palju raha.”

„Miks meil nii palju raha ei ole?”

„Jumal pole meile andnud.”

„Miks?”

Ema vaikis.

Poiss mõtles.

Siis lausus otsustavalt.

„Ema, kui ma suureks kasvan, siis ma saan omale palju raha!”

„Kust sa saad, kes sulle annab?” vastas ema ükskõikselt, aga samas meenus talle, et ta äsja ise lapsele ütles, et jumal on raha andja. Ta lisas tasa:

„Nojah, kui suureks kasvad… Kes teab… Seni on nii palju aega, seni võib kõik juhtuda. Tublile töömehele pole ime, kui ta raha saab. Ja sinust, annab jumal, kasvab ka tubli töömees.”

Ta tõusis kivilt, kitkus metsaservalt ilusamat rohtu ja söötis seda Võigule. Siis pani ta seda rohtu mõne tuusti ka vankrisse ning hakkas hobust uuesti vankri ette rakendama.

„Istu peale, Sannä,” ütles ta lapsele. „Vaja jälle minna. Millal me niiviisi koju jõuame!”

Ja siis alustasid nad jälle oma hädalist sõitu. Sõit see õieti ei olnudki. Suurema jao teest kõndis Võik pikkamisi, taarudes. Vaid aeg-ajalt, allamäge minnes, proovis ta traavida. Aga mis traav see oli! See oli vilets kõikumine jalgadel.

Alles õhtu eel jõudsid ema ja poeg koju. Hädiste kandimaja kükitas kui hall kast Laisoo serval. Ja soo taga kasvas juba vana mõisamets. Lagunenud ait, väike laudaubarik ja vana, vana väike rehealune olid hunnikus maja ümber, kaevukook nende keskel püsti. Joss seisis väravas, vaatas oma kõverate silmadega kahele poole, muheles ja tegi: „Hõõ!”

„Kus te nii kaua olite?” küsis ta naljatoonis, tõrelevalt. „Kas käisite kõrtsis või?”

Ja see tegi talle endale säärast nalja, et ta puhkes lausa naerma:

„Hõõ, hõõ, hõhõhõõ!”

„Vii hobune kopli,” käskis perenaine. „Mis kõrtsiskäijad meie oleme!”

„Kopli?” venitas Joss. „Hõhõhõhõõ! Koppel paljas kui tahukivi!”

Perenaine lõi vaid käega ja ruttas majja. Vaatas sahvrisse: Iida, hea laps, oli lehmad ära lüpsnud. Üheksa aastane alles — ja juba kui täisealine. Kõik teeb ära, mis õpetad, ja oskab isegi juba mõnda omast peast. Sellest saab tööinimene, sellest saab perenaine! Aga… jättis mõtte pooleli — süda läks jälle kurvaks!

Päike ligines loodele — tuligi Iida kahe lehma ja kolme lambaga karjamaalt (seapõrsad olid õues). Aga lahjad olid need loomad, veelgi lahjemad kui hobune, Võik. Polnud ime: karjamaaks oli lapike kadakast nõmme, kus peaaegu midagi ei kasvanud, ja veereke sood, kus kasvasid vaid vängelt haisvad sootaimed, mida ei suutnud süüa isegi näljased kandikoha lehmad. Kaugemale sohu ei tohitud loomi lasta, aga ega sealgi jumal teab mida kasvanud; ka oli see soo tüma kui mülgas ja kõhnad loomad, kes ei osanud ju ometi mätastel käia nagu inimesed, vajusid seal kõhuni sisse ning ei suutnud enam omal jõul välja tulla; küllalt oli häda nähtud nende väljakiskumisega!

Iida aga oli tubli jässakas tõmmuvereline laps, julge pilguga ja rõõmsa ilmega. Ta oli närinud kooritud lepaoksi, sest need olid veel sugu magusad, ja ta suu oli sellest punane kui metslasel.

Ema tõreles teda selle eest. Aga ta näitas lõbusalt ja hooletult hambaid ja lausus:

„Kui kaski ei saa, on lepadki head!”

Seljas oli tal paks hall villane undruk ja samast riidest kuhti — nagu emalgi. Peas hall rätik, kah täisealise moodi köidetud. Ta oli nagu väike vanainimene oma riietumises, käitumises ja ilmeski. Ainult kui ta naeris, siis nähtus, et ta oli ometi laps!

„Mis te ka lõunaks sõite?” päris ema tütrelt. „Piim teil ju peaaegu kõik alles!”

„Sa käskisid ju mul kartuleid keeta, ema,” vastas Iida. „Seda ma tegin kah. Ja siis neid sõimegi silgusoolvee ning leivaga. Piimale panin sugu vett hulka — seda rüüpasime peale. Oli väga hea!”

„Hea laps!” kiitis ema.

See Iida tegi ta südame ikka rõõmsamaks ja kergemaks. Meenutas kõigiti oma isa, kadunukest.

„Ma keedan teile nüüd körti,” jätkas ema. „See kulub meile kõigile ära.”

Sannä oli juba õues ringi jooksnud ja tuli nüüd, kuuldes kördist, lähemale.

„Körti, körti!” kordas ta. „Ema, keeda körti! Ma tahaks silku kah!”

„Silku enam ei ole,” ütles ema. „Ei sulle õhtul võigi silku anda. Siis hakkad öösi juua tahtma ja nutma.”

Iida naeris ning lausus:

„Sa, kui jood, siis teed voodi märjaks, hihihii!”

„Ei tee!” karjus Sannä haavunult. „Sina ise teed!”

„Või mina!” vastas Iida pahaselt. „Mind äratatakse enne päikesetõusu, aga sina põõnad keskhommikuni. Kus mul see aeg voodit märjaks teha!”

Ema rahustas:

„Ärge minge tülli! Olge ikka mõlemad head lapsed! Ega Sannägi enam nüüd voodi tee. Ta juba täismees. Vaat lubas tee peal, et saab rikkaks ja ostab omale raudristi.”

Iida irvitas:

„Tema võih? Tema ostab raudristi?! Mis ta sellega teeb? Kaela seob omale või?”

Aga Sannä uhkustas:

„Panen omale raudristi hauale, kui suren! Jah! Ja emale kah ja sulle kah, kui tahad!”

Iida vastas:

„Ei taha ma su raudristi! Puurist palju ilusam ja kergem. Nii nagu isal. Vaat!”

Et jutt pöördus jälle surnuaiale tagasi, see tegi ema uuesti kurvaks. Ta ütles:

„Lähme, Iida, lüpsame nüüd lehmad ära! Siis teen varsti kördi kah valmis. Sannä, sina ära veel voodi mine — jääd kördist ilma.”

Sannä lubas ülal olla. Aga kui ema ja õde tulid lüpsilt, leidsid nad poisi kägarasse vajunult kööginurgas, pliidisuu ees, kuna Joss istus samas pakul ja süütas paja alla tuld.

„Põõnab!” lausus Iida halvakspanevalt ja kadedalt. „Juba põõnab! Ja mina…”

„Lase olla,” ütles ema pehmelt. „Ta väsis pikal teel ära. Ja päev oli ka pikk ning kuum. Las tal magada. Kui kört valmis saab, siis ma äratan ta ise üles.”

Peagi valmis ka kört. Ning Sannä äratati ta nutust hoolimata. Kuum kört aga lepitas ta. Sõi — ning langes jälle maha, unne. Ema tõstis ta voodisse. Ja voodisse läksid ka teised. Kilgid laulsid, koit punetas kaugel akna taga.

Siis tundis ka perenaine lauge raskeks minevat. Ta ohkas veelgi korra kõigest hingest ja heitis voodisse. Rahu vajus ta silmadele.