Читать книгу Nauding - Richard Roht - Страница 2

Alli-preili paneb raamatu padjale, tõuseb voodist ja istub peegli ette. Ta on pooleldi riides, — õieti pole tal midagi muud ümber kui lühike särk, millele visatud midagi pika bluusi taolist. Sellises riietuses on hää voodis lameskella ja kujutella, et see on diivan, kui diivanit ei ole. Ning diivanit ei ole tõesti kogu talus. Vaene Kõo talu pole säärast asja kunagi suutnud muretseda. Ah, vaesus. Alli teab, mis see tähendab. Kogu oma lühikese elu kuni seniseni on ta vaesusega võidelnud. Ja ometi on hing täis kõige peenemaid igatsusi, süda ihaldab kõige luksuslisemaid asju ja mõistus — mõistus on pika õppimise jooksul küllalt välja kasvanud vaesest ümbrusest, et kõike osata tahta, mis ilmas ilusat ning suurt.

Alli vaatleb end peeglis, loetud raamat on teda kihutanud jälle sellele. Ah, kõik ilm on täis huvitavat, külgetõmbavat ja hurmavat — kuidas nad oskavad sellest kirjutada, kuidas nad oskavad maalida pilte! Armastus! Vaat, see on tõesti armastus, mis on sääl — kuski. See salapärane, paljulubav, paljutõotav, meeliköitev armastus, mida sa ei tunne, kuid mida aimad. See armastus, mis hingest ja kehast läbi jookseb kui magus valu, kui ahastus, kui janu. Kui seda armastust kord tõesti näha, tunda, tõeliselt maitsta võiks — nii, kuidas nad sellest kirjutavad, kuidas nad temast maalivad, kuidas nad temast kõnelevad.

Vaene on ju kõik Alli ümber. Kodu on vaesus, linnas, pansionis samuti. Ja see väikelinn, kus Alli õppinud, on ka üks üldine vaene pesa, kus pole midagi sellest, millest Alli nii palju lugenud, kuulnud, unistanud.

Linnas on ju Alli mõndki armastanud, on teda nii mõnedki armastanud, kuid mis see ka oli? — nagu kõik muugi vaesus, üks õige armastuse hale vari, üks äripäevane, igapäevane armastus, nagu on igapäevane kasin lihtne toit, vilets riietus ja hale korter.

Vilets viietuhande­elanikuline väikelinn ei paku ju midagi kõigest sest suurest, kummalisest, paljulubavast, mis kohiseb mujal, kaugel, ja millest kui nired imbuvad väikelinna, aga ainult kui õhunired, mis toovad kaasa otsegu uimastavaid aroome, nii nagu piksepilvest hoovab kaugete merede ja maade lõhna. Ning nagu piksepilvede liginemisel loomad väljadel sirutavad omad sõõrmed ahnelt kauguse lõhnadele vastu, nii sirutab ka Alli oma blondi pääkest tolle kauge hurmava eluaroomi poole, mis kuski horitsontide taga vajub läbi tundmatu elu kui ihalduste ning igatsuste pilv.

Vilets väikelinn, kus ainult üks armetu kino, paar mustunud seltsimaja ja rida poode, millistes paksud unised naised müüvad kleidiriiet ning heeringaid ühe ja sama leti taga, ei ole ometi see muinasmaa, kuhu Alli igatseb. Tolles väikelinnas elatakse kaunis töörikast ja halli elu ja raha on kõigil vähe ning kõik peavad olema sellepärast kokkuhoidlikud. Isegi kõige jõukamad elanikud. Nendegi luitunud tubades on hunnik luitunud „luksusmööblit“, kasin tuli valgustab neid õhtuti ja puudega hoitakse kokku. Tihti süüakse, mis „saadakse“. Ja riietuses ei ole naistel kuski näha selliseid kleite nagu moelehtedel, kuna härrad käivad ühe ülikonnaga paar aastat.

On selline siis see elu, millest Alli igatseb?

Kus on hiilgavad peened saalid, säravad balliruumid, kiirgavad teatrid, mürisevad uulitsad, lõbutsev ja tantsiv rahvas? Kus on päädpööritavad tualetid, särasilmsed ning punahuulised pool-paljad daamid, mustas, ning valges pidulikkuses härrad, kes otsegu uueaja rüütlid sammuvad läbi suurte luksusruumide või täis galantset elegantsi kummarduvad daamide kätele?

Kuhu jääb see kõik Alli elus?

Väikelinnas elatakse hallilt, kasinalt ja kokkuhoidlikult. Isegi lõbu, armumäng ja prassing on siin nii hall ja armetu, et vähe ületab igapäevast elu. Väikelinna armulood, kus preili ikka ühes ja samas kleidis ja härra ikka ühes ja samas ülikonnas peavad nädalad, kuud kuski ühes ja samas luitunud toas teineteist armastama teiste suure spionaaži keskel, tunduvad nii haledad Allile. Või kui võetaksegi logisev auto ja sõidetakse kuhugi rannakõrtsi, kus määrdunud laudlinale serveeritakse külmaksläinud, veel maitsetum toit kui kodu, ning katkises karahvinis lihtne viin — ah selline „nauding“ on sama kui suutäis musta leiba. Ja nii nad elavad ja „naudivad“ sääl kõik — sääl väikelinnas. Külmades mustades restoranitubades istuvad mehed ja joovad õlut, naised käivad saiapoodidesse kohvi jooma ning preilid ja noorhärrad tantsivad seltsimajades, mis kui ülelubjatud mõisalaudad, et siis koos kuhugi urkasse minna „pattu“ tegema, otsegu kassid kuhugi pööningunurka.

Allile aga toovad nägematud, teadmatud õhunired kauguste lõhnu — ja ta igatseb ammulisõõrmeil toda, toda suurt naudingut, mis kui äikesepilv lõõmab ja müriseb kauguses ja mille vägev kirg ning lõõsk ei anna rahu ta südamele ning hingele.

Siit, säält, otsegu raasukesi laualt on Alli korjanud oma unistusi. Kino, kirjandus, mõni üksik haruldane, väikelinna eksinud inimene on temasse istutanud igatsuste idusid. Alli tahab elada toda suurt kaunist ja õiget elu, mis kohab kauguses, Alli tahab saada tõelist armastust, tõelist õnne, tõelist ilu!

Nii mõtleb ta ning pisarad ilmuvad ta silmi, kui ta istub oma peegli ees ja silmitseb end.

Viljand on tal sest igavesest kiratsemisest ja puudusest! Viljand on tal sest hallist varjuelust, mida elatakse väikelinnas ja siin, kodu. See pole elu — see on eluorjade lihtne olemine ühest päevast teise.

Säärases elus pole õiget rõõmu, õiget ilu, õiget armastust. Isegi töö on siin mõttetu, sest ta annab ainult seda ühetoonilisust ja hallust, mis kui udu varjab tõelist elu, tõelist õnne ja ilu. Ja armastus! Kas siis tõesti Alli elus ei seisagi ees see õige armastus, see suur, see, mis haarab kui uimastav pilv oma sülle? Kuid kus on siin säärane armastus? Kes võib siin nii armastada ja keda võib Alli siin nii armastada? Ei, ei, ei! Väikelinna mehed on naeruväärsed karikatuurid noide kõrval, noide kõrval Alli muinasmaalt, kes mustas ja valges kui sirged uueaja rüütlid sammuvad läbi suurte ballisaalide, üle kihavate platside ja säravate uulitsate, et hooletult visata oma kaelarätik sügavasti kummarduva teenri kätte ja saledas painutuses laskuda mugavasse tugitooli, kesk hiilgava teatri luksust või peene klubi ülitoredust.

Ja siin, maal? Talupoisid panevad omale kõrged kraed kaela ning kalossid jalga ja tulevad siis Allit himustama otsegu totrad lollid. Mida nad ihaldavad? Teadagi. Nad tahaksid jõhkralt läbi käperdada Allit, seda linnapeensust, mis on neile suurimaks elunaudingu sümboliks, ning siis paberossi põlema panna, sülitada põrandale ja ajada jalaga laiali. Täname! Paar kosilast on ka Allil juba käinud.

Noored taluperemehed, kes igatsevad koolitatud naist. Noh, muidugi, lüpsa lehmi, koori piima, keeda körti ja kasi räpaste laste ninu, ja selle eest saad pragada päälegi. Ja kui külalised tulevad, siis ole kõige selle juures peen, pane vanad linna-riided selga, mängi klaverit ning räägi saksa keelt. Oh neid matse, neid matse!

Üks sääraseist kosilasist tuli kord — säärsaapad jalas, kampsun seljas, punane nägu kui härjal — olevat rikas, teadis isa rääkida. Istus ja vahtis Allit kui noort lehma, keda mõtleb osta — ime veel, et käpaga katsuma ei julgenud hakata, et kas igalt poolt on küllalt tugev ja annab mõõdu välja. Noh, katsuda ei julgenud, kuid sõnadega ütles oma idee siiski ära:

„Alli-preili, olete ikka küll veel kõhn, peate tublisti juurde võtma.“

„Aga miks?“ küsis Alli.

„Ei passi säärasele ilusale preilile kõhn olla. Ei anna mõõtu välja.“

Ning nähtavasti meeldis see mõõduta mullikas mehele siiski nii, et kogu oma ettevaatuse unustas ja lausus:

„Pole viga. Küll paisute, kui tööd hakkate tegema ja lapsed tulevad.“

Säärane siga!

Keegi teine kosilane oli endale sabakuue selga ajanud, valged kindad kätte toppinud ja valge lipsu ette köitnud. Kuid habe oli tal ajamata, püksinööbid pooleldi lahti ja suure vestilõike alt paistis jäme must särk. Ütles enda olevat endise piimameieri ja praegu jõuka taluomaniku. Suudles kätt, kuid lipsusaba seisis taga püsti kui jänesel ja süües matsutas nagu nohuninaga moonakas.

Ainus viisakas kavaler on siin asunik Otsa vend. Vaikne, tasane noormees, blond, tõsine, ei tiku kohe uisa-päisa külge. Kuid vaatad teda ja mõtled: kas siis sihuke peab olemagi mees? Mees peab olema kui lõvi, kuid samas kui hirv ja siis jälle kui uss. Mees peab käima pää püsti, sirgelt, särasilmad julgelt läikimas, ta peab oma rusikaga suutma raksatada kui hiiglane ja käratada kui kõu, kuid samas peab ta õrn olema kui laps ja siis jälle kaval ning libe kui saadan. See on mees, keda Alli võib armastada. Sel mehel peab kõik olema. Ta peab rikas olema kui vürst. Ta peab võimas olema Allile kõike pakkuma, mis teeb Alli elu ilusaks — tolleks õigeks eluks, millest Alli unistab. Alli on ühes välismaa ajakirjas näinud pilte. Üks: Suure toreda hotelli ette sõidab auto, täis kohvreid; autost astuvad daam ja härra ning hotelli jooksupoiss — peen sale poiss — hoiab lahti auto ust, kuna hotelli portjee kergitab kummardudes mütsi; härral on lai reisipalitu seljas, ta on pikk, tugev, mehine, ilus ja rikas; daam ta kõrval on toredas kasukas ja pisikeses mütsis, ta elegantne jalg on autoastmel, peene kinnastatud käega seab ta oma loori. Teine pilt: Ühe luksushotelli söögisaal; laua juures istub laiaõlaline, kuid sale härra, hästi kammitud, frakis, suursuguste, kuid diskreetsete näojoontega; ta vaatab küsivalt vastasistuva õhtutualetis, sügavalt dekolteeritud daami otsa, kelle puhas kõrge ostaesine särab ilust ja kelle silmades peegeldub elurõõm ning auväärikus ühtlasi; härra sirutab daamile viisakalt söögikaardi, kuna laua ees seisab kelner aupaklikus ootavas poosis. Kolmas pilt: sama härra ja daam teatriloožis. Neljas pilt: tantsulokaalis, kus üks härra elegantsem kui teine, üks daam ihaldatavam kui teine. Ja viies pilt: õhtu kodu, intiimses peenes toas, härra jumalikus öökuues, daam pooleldi alasti, kõige veetlevamas poosis, otse rabavalt luksuslikus pesus.

Alli hingeldab, kui ta seda mõtleb.

Niisugune peab tema armastus olema ja niisugune see mees, keda ta võib armastada — tõeliselt armastada.

Asunik Otsa vend on aga vaene üliõpilane, kes kehvalt riietatud ja õpib oma venna vaesuse kulul. Ta on ühetooniline ja vaikne. Ikka rahulik ja alandlik, otsegu armetu teine, ei julgegi tahta ei suudlust, ei armastust. Kahju päris poisist, ta on ju vähemalt viisakas ja oma olemuselt diskreetne ning välimuselt küll vaene, aga puhas, ja teda ei oleks vastik suudelda ning hoida oma rinnal. Veel enam: on midagi temas, mis südame kiiremini tuksuma paneb ja meele härdaks teeb, ja see ei tundu nii hale, armetu ja värvivaene kui väikelinna armulood. Aga siiski — see on kõik sama hall, igapäevane, see ei ole Alli õige unistus. Alli elu õnn ei või olla siin, siin igavas mahajäetud maanurgas, kus võib veeta ainult viletsaid ühetoonilisi päevi nagu kõik, kes ei aima, ei oska näha sääl kauguses tõelise elu ilu.

Alli silmitseb end kurvalt.

Ta on ilus. Pisike, blond plika, punaste huulte ja väikese ninakesega, mille ots vähe isemeelselt pöördud üles — nii nagu nüüd mood suurilmas, mõtleb Alli. Ta juuksed on luuleliselt lokis, ja kui ta neid raputab, langevad nad jonnakalt põsele ja otsaesisele, kust Alli nad oma roosa sõrmega kangekaelselt lükkab tagasi. Kaks hallikassinist silma vaatavad igatsedes ilma, neis paistab nii lõpmata palju naiivsust ja mõtetesegadust, et see iga noormehe võiks vangistada ja kihutada tooma nendesse silmadesse selgust oma mõtteosavusega, otsegu juhtides laeva vagusatesse vetesse.

Kuid Alli ohkab.

Mis on sest kõigest hääd siin — Kõo talus, kaugel ilmast. Siin on ümber vaene vald, metsad ja rabad, ja kolmekümne kilomeetri kaugusel on väike provintsilinn. Ning see on kõik. Ja lähema metsa taga on Nõreste asundus, kus elab üliõpilane Oskar Ots. Kui labane nimi! Kuid labane on ju ka Alli enese nimi — Aliide Priimägi — paremat pole ka talle saatus andnud.

Mis saab siis nüüd? Keskkool on läbi. Kole oli see aeg oma igavese puuduse ja hädaga. Kuid ees ei ole midagi paremat. Ema on surnud. Üks vend suri juba lapsena, teine sai surma sõjas. On järele jäänud ainult isa, ja seegi haige ja vana, — kõhn, vaene metsatagune talu on ta ära kurnanud, talu, mis asutatud kord nõmmedele ja sooveertele, nagu neid vanasti nii palju asutati. Siin on tööd murdnud teha vana Mihkel Priimägi — ning lõpptulemus on, et ta nüüd lamab oma voodil, köhib, on kõhn kui keris ja kuri kui vana ilves. Uued ajad on võtnud talt viimase rõõmu oma talust. Pääle enese pole tal ühtki oma inimest tööl — pea nüüd talu niiviisi praegusel ajal. See on sunnitöö ja pankrott. Sulasele maksa kolmkümmend krooni kuus, tüdrukule kakskümmend ja sellejuures ei või neile sõnagi öelda, lase neil teha, mis nad tahavad ja niipalju kui tahavad, kohtle neid kui saksu, toida kui härraseid — muidu ütlevad üles ja lähevad ära, tee siis oma töö ise või lase talupõldudel seista kündmata ning viljata. Kui veel perenainegi oma oleks. Aga seegi on võõras — vana Ülejõemaa Ann, vana kandikoha perenaine, kelle mees hiljuti suri ja kes ka mehe kohta lastepuudusel ei suutnud edasi pidada. Paar parajaid. Sest mis hääd on Mihklilgi ta ainsast tütrest? Koolitas last, sest omal oli süda hale, et kedagi muud omastest järele polnud jäänud, pääle tütre. Ning tahtis siis seda tütartki hellitada, temale anda, mis jõud vähegi lubas, et kasvaks temast kena ja tubli inimene. Ta pandi linna kooli, paremat ju midagi ei osanud ega suutnud isa teha. Nüüd on tütar preili. Kuid õnnelik ei ole. Talu töö ja elu talle ei meeldi. Paremat midagi ei saa.

Alli ohkab. Neid isa muresid ta tunneb. Ta on neist isaga mitugi korda kõnelnud. Ning isa ei ole tütrele kuri — ta on kuri iseendas ja matab iseendasse oma sapi ning mured. Isagi mõistab elu ning ei nõua midagi tütrelt. Ennem paistab tal lapsest hale olevat. Ta teab, et tütar alati puudusega võitles, kuna vaene talu ja rasked tööliste-olud talle midagi rohkem ei võimaldanud kui hädalise leiva ja igavese virelemise. Ta teab, et tütart ei või veedelda elu selles kurvas lagunevas ja langusele minevas üksikus kohas, kus pole ema ega ühtki omastki pääle haige toriseva vana isa. Ning ei või veedelda ka töö siin — sama raske ja mõttetu kui oli senigi. Noor, õrn ilus tütarlaps ei või ometi rakenduda kui mõni ori talutöösse, mis murdnud isegi ta isa. Ning seda ei nõuagi vana Mihkli oma tütrelt. Kuid midagi paremat talle anda ta enam ka ei suuda. Vana Mihkli on väsinud, pikk elu on seljataga ja pole sest saadud vanaduserõõmu, pääle tütre. Tütart vana armastab salaja väga. Ta hoiab teda kui silmatera ja ei lase teda kutsuda ühelegi tööle. „Sina mine ära!“ ütleb ta Allile torisevalt, kui ka Alli tuleb oma rehaga teiste juurde. „Siis lase lapsel ometi ajaviiteks tulla teiste juurde!“ julgeb vana Ann öelda. — „Pole vaja!“ vastab peremees. „Temast ka mõni töötegija, segab ainult.“ Ja kui peremees mõnikord perenaisele käskusid jagab, ütleb ta nagu muuseas: „Tee lapsele midagi paremat süüa, tal nõrk tervis, koolis ära piinatud, — kadunud ema moodi.“

Seda kõike Alli teab ja seegi on talle raske. Millegipärast oleks tal kergem, kui saaks kedagi süüdistada oma hädas. Aga nüüd ei ole keegi muu süüdi kui elu.

Mis saab siis nüüd? Hakata ikkagi talutööle ja katsuda kõik muu unustada? Hirmus! Siis parem juba elavalt end maha matta! Seni oli kool, oli küll ka häda ja puudust, aga oli tegevus, oli nagu mõte sees, et kooli lõpetamisele järgneb midagi — järgneb ime. Kuid kool on lõpetatud ja ime ei saabu, ei paista saabuvat kustki, ei ole lootustki selleks.

Mis tuleb?