Sõjasõit

Оглавление

Richard Roht. Sõjasõit

SÕJASÕIT

SAATEKS

Отрывок из книги

Vägev sõjajumal Mars oli mu 1916. a. kevadeks toonud Kroonlinna garnisoni ja paigutanud sinna ühesse jalgväe rügementi, mis koosnes vanadest maakaitseväelastest – sõduritest – ja suuremalt jaolt ka vanadest endistest kaardiväe ohvitseridest. Üldiselt oli aga see tagavaraväe rügement komplekteeritud Peterburi linnast ja endine Vene päälinn oli selles väeosas esitatud üsna parlamentaarselt. Siin oli kaupmehi, advokaate, ametnikke, kontoriste, rätsepaid, kingseppi, kojamehi, voorimehi, arste, üliõpilasi ja – nagu öeldud – kaardiväe ohvitseride keskel vürste, krahve, paruneid ja teisi aristokraatia esindajaid. Sellega vägagi kirju ja kontrastirikas seltskond, kuid – huvitav – seda seltskonda ühendas ometi üks väga liigutav ühine side ja traditsioon, mis kogu rügemendi ta teravatest klassivahedest hoolimata muutis üheks suureks pereks, kus valitses palju parem läbisaamine kui mõneski teises rügemendis. See ühenduslüli, mis paadialuse vürstile ligidale tõi, ning vastuoksa, oli – Peterburg [Raamatus esinevad kohanimed on autori poolt kasutatud kujul, mõningatel juhtudel on geograafilise selguse mõttes nurksulgudes lisatud kaasaegne nimetus. Muutmata kujul on ka sõjaväelised auastmed. (L. V.)]. Kogu rügement koosnes peterburlastest, ja on ju teada, kuidas need Peterburi “piiterlased” vanasti üksteist hoidsid. Nad armastasid oma linna üle kõige vagal jumalast mahajäetud Venemaal ja pidasid teda ainsaks väärtuseks tol suurel, laial maalahmakal. Ning oli liigutav, kuidas vürstist ohvitser pidas “piiteri” paadialust “oma meheks” ja temaga pehmelt ümber käis, ning kuidas sama paadialune kõik teenistusraskused andeks andis “oma vürstile”. Nali naljaks, aga sel vahekorral oli tõesti oma reaalne väärtus.

Mina: “Härra kolonel, ma palun alandlikult mind lubada otpuski!” Kolonel (silmade kurjenedes): “Kuhu jälle, lipnik?” Mina: “Peterburi, härra kolonel.” Kolonel (silmade muheledes): “Võite sõita.”

.....

Aga – sõja aeg, nagu öeldi – hää, et säärastki ulualust sai.

Paremad ei olnud ju ka ametlikud ohvitseride-kodud, mis olid läbi- ja sissesõitvaile ohvitseridele asutatud komandantuuride juures. Nood olid mõnikord päris püsti augud. Kisa, lärm, kaklus, balalaika mäng, joodikute purjus mämmeldamine lõbunaistega oli sääl harilikuks asjaks kakskümmend neli tundi järgemööda. Öörahust polnud juttugi. Sellepärast, kui aga võimalust, võis noile ametlikele lõbumajule eelistada eralõbumaju, kus vähemalt “lõbu” oli vaikne ja kinnine.

.....