Читать книгу Hiina muinasjutte - Richard Wilhelm - Страница 6

Seitsme riigi päevil elas mees nimega Si-Men Bau, kes oli maavalitsejaks Kollase jõe piirkonnas. Selles ümbruses austati väga jõejumalat. Seal elasid sortsid ja nõiad, need kuulutasid: “Jõejumal tahab igal aastal kosida mõne tütarlapse, kes tuleb otsida rahva hulgast, muidu ei tule tuul ja vihm õigel ajal, on uputusi ja ikaldusi.” Kui nüüd mõnes rikkas majas leidus parajas eas tütarlaps, siis nõiad ütlesid, valitagu see. Vanemad, tahtes päästa oma tütart, andsid neile suurt altkäemaksu. Nii pehmitati nõidu ja nad käskisid nüüd rikkaid panna kokku raha ning osta mõni vaene tüdruk jõkkeviskamiseks. Ülejäänud raha nad jätsid omale. Aga kes ei tahtnud maksta, selle tütar määrati jõejumala mõrsjaks ja sunniti teda võtma vastu kinke, mis toid talle nõiad. Kohalik rahvas ohkas kibedasti selle kombe pärast.

Kui nüüd Si-Men asus oma ametikohale, kuulis ta sellest halvast kombest. Ta kutsus nõiad oma juure ja ütles neile: “Teatage mulle jõejumala pulmapäev. Tahan isiklikult avaldada austust jõejumalale, see rõõmustaks teda, ning tasuks ta jagaks õnnistust mu rahvale.”

Nõiad lahkusid ja kiitsid tema vagadust.

Kui saabus aeg, teatasid nad sellest valitsejale. Si-Men riietus pidurüüsse ja astus vankrile ja sõitis pidulikus rongis jõele. Rahvavanemad, samuti ka sortsid ja nõiad olid kõik seal. Mehed ja naised, lapsed ja raugad olid kaugelt rutanud etendust vaatama. Nõiad asetasid mõrsja sängile, riputasid talle pulmaehted ümber, pasunad ja trummid ning rõõmsad viisid kõlasid võidu.

Juba nad seisidki valmis, et tõsta voodit jõkke. Tütarlapse vanemad jätsid temaga pisarsilmil jumalaga. Siis Si-Men käskis oodata ning lausus: “Mitte nii ruttu! Ma ilmusin isiklikult, et olla saatjaks mõrsjale, siis sündigu see pidulikult ja vääriliselt. Keegi mingu esiteks jõejumala lossi ja teatagu talle, et ta ise tuleks mõrsjale vastu.”

Nende sõnadega ta silmitses üht nõida ja ütles: “Sina võid minna!” Nõid viivitas; siis ta käsutas oma teenreid võtta nõid ja visata jõkke. Möödus peaaegu tund.

“See naine ei mõista toimetada,” lausus Si-Men, “vastasel korral ta oleks juba ammu tagasi.” Ta silmitses teist nõida ning lausus: “Mine ja tee sina paremini!” Nõid kahvatas hirmust, aga Si-Men laskis ka tema visata jõkke. Möödus uuesti pool tundi.

Si-Men teeskles rahutust: “Mõlemad ajavad asja halvasti,” lausus ta, “ja lasevad mõrsjal oodata.” Ta silmitses jälle üht nõida ja ütles: “Mine sina ja vaata järele!” Aga nõid viskus pikali maha ja palus alandlikult halastust. Ka teised nõiad ja sortsid langesid üksteise järele põlvili ja palusid armu. Nad tõotasid, et iialgi enam ei otsi nad mõrsjat jõejumalale.

Si-Men saatis tütarlapse tagasi ta kodumaale, ja see komme lõpetati igaveseks.