Читать книгу Hiina muinasjutte - Richard Wilhelm - Страница 7

Taevakuninganna, keda hüütakse ka pühaks emaks, oli oma eluajal neitsi Lin. Ta oli loomult puhas, aupaklik ja vaga. Ta suri seitsmeteist­kümne aastaselt, neitsuses. Ta näitab oma võimu merel, seepärast laevnikud austavad teda pühakuna. Kui neid ootamatult tabab torm ja lained, siis nad hüüavad teda, ning alati ta on valmis neid kuulama.

Tema kodumaal on palju laevnikke, ja igal aastal juhtub, et mõni neist hukkub. Juba oma eluajal Taevakuninganna oli kaastundlik oma kodumaalaste hädale. Ja et tema vaim kindlasti oli määratud uppujaid päästma, siis ta ilmub nüüd sageli merel.

Igal merdsõitval laeval ripub kajutis Taevakuninganna pilt ja hoitakse alal kolm paberist talismani. Ühel neist Taevakuninganna on kujutatud krooni ja valitsusekepiga, teisel ta on kujutatud harilikus rõivis neitsina, kolmandal ta on kujutatud lahtiste juustega, paljajalu, mõõk käes. Satub nüüd laev hädaohtu, siis põletatakse esimene talisman, ja abi läheneb. Ei aita sellest veel, siis põletatakse teine ja lõpuks ka kolmas. Kui ka siis ei saabu abi, siis pole enam midagi parata.

Kui tuules ja lainetuses ja pilvepimeduses laevnikud kaotavad suuna, siis nad hüüavad vagas palves Taevakuningannat. Siis ilmub veele punane lamp. Kui järgida lambile, on pääs igast ohust kindel. Sageli nähakse Taevakuningannat ka pilvedes seisvat ja mõõgaga tuult poolitavat. Tuul taganeb siis põhja ja lõunasse, ja lained rahunevad.

Püha pildi ees laeval seisab alati puust kepp. Sageli juhtub, et kalalohed mänglevad merel. Need on kaks hiigelsuurt kala, kes vastakuti puhuvad vett kõrgele; siis tuhmub taevane päike ja sügav pimedus katab mere. Eemalt nähakse sageli selles pimeduses selget avaust. Kui nüüd laeva juhtida otsejoones sinnapoole, siis pääsetakse ja ollakse korraga vaikses vees. Vaadates tagasi nähakse mõlemat kala sülitavat vett. Laev oli sõitnud otse nende lõugade alt läbi. Alati on torm lähedal, kui kalalohed ujuvad merel; sellepärast laeval põletatakse paberit või lambavilla, et lohed ei tõmbaks laeva sügavusse, ehk suitsetatakse laeva kajutis kepi ees viirukit. Siis võetakse kepp ja vibutatakse sellega kord veel, siis lohed tõmbavad sabad vette ja kaovad.

Kui tuhk viirukinõust põhjuseta lendab õhku, siis on kindel, et on ähvardamas raske oht.

Umbes paarsada aastat tagasi relvastati sõjavägi Formoosa ründamiseks. Väejuhi lipp pühitseti valge hobuse verega. Siis Taevakuninganna ilmus korraga lipuvarda tipul, kuid kadus äkki uuesti, aga rünnakul oli edu. Teinekord, Kielungi aegu, minister Dšou Ling sai käsu määrata uus kuningas Liu-Kiu-saarele. Kui laevastik möödus Koreast lõuna poolt, tõusis torm, mis triivis neid musta keerasmikku. Vesi oli must nagu tint; päike ja kuu kaotasid oma paiste, ja tõusis jutukõmin, et ollakse sattunud musta keerasmikku, millest ükski inimene ei pääse elusalt. Laevnikud ja reisijad ootasid kurtes lõppu. Äkki ilmus veepinnale lugematu hulk tulesid nagu punaseid lampe. Siis laevnikud rõõmustusid ja palvetasid kajutis. “Jääme ellu,” ütlesid nad, “püha ema tuli”. Ja tõesti ilmus ilus neitsi kuldkõrvarõngastega. Ta viipas käega õhku; tuul vaikis ja lained samuti. Näis nagu veaks laeva võimas käsi. Sulisedes läbis ta laineid, ning äkki oldigi väljaspool keerasmikku. Dšou Ling tuli tagasi, jutustas loost ja palus, et Taevakuningannale püstitatakse tempel ja võetakse ta jumalate nimekirja. Keiser täitis palve.