Читать книгу Täie hooga edasi. Teine raamat - Rick Mofina - Страница 11

New York City

Kate’i kiirrong kihutas Penni jaamast põhja poole.

Ta vaatas ainiti pimedusse, peas tormlemas mõtted, mis tegelesid kaelakeed puudutava telefonikõnega.

Kas see võis olla Vanessa oma?

Kahtluste ja küsimustega võideldes tundis Kate, kuidas ta süda klopib, see läks üle kartlikuks ootuseks.

Lõpeta see.

Vanessa on surnud. Ta suri kakskümmend aastat tagasi. Miks ma seda läbi elan? Miks ma klammerdun lootuse külge, et ta jäi ellu? Ja nüüd see: mõrv.

Metrooplatvormid liikusid uduselt mööda, kuni Kate oma peatusse jõudis. Siis helises tema telefon. Helistaja oli Kate’i naaber Nancy Clark, kes vaatas tema tütre järele.

„Tere, Kate, kas helistan halval ajal?“

„Ei. Ma olen peagi koju jõudmas. Kas kõik on korras?“

„Oojaa, tegelikult tahtis Grace sinuga rääkida.“

„Hea küll, anna talle üle.“

Oli kuulda, et telefon anti Grace’ile üle, sellele järgnes „Tere, emme!“

„Tere, kallis! Mis lahti?“

„Emme, kas ma võin saada oma telefoni?“

„Oh, kullake.“

„Aga kõigil mu sõpradel on telefonid.“

„Ma mõtlen sellele. Ma jõuan varsti koju. Me räägime sellest siis.“

„Olgu, emme, ma armastan sind.“

„Mina armastan sind ka.“

Kate puudutas huultega telefoni ja naeratas.

Missugune laps!

Grace oli tema elu päike, kuu ja tähed kokku. Talle oli New York nii meeldima hakanud, nagu ta oleks siin sündinud. Ta armastas kooli, oma uusi sõpru, Keskparki, muuseume, kõike linnas.

Kate hindas kõrgelt oma tööd Newsleadis, arvestades seda pikka teekonda, mis tal oli tulnud läbida sellesse hetke jõudmiseks. Vaja oli läinud veidi õnne ja tublisti ränka tööd, kuid ta oli edenenud nii ametialaselt kui ka rahaliselt.

Meil on siin hea elu. Nad elasid Morningside Heightsi elurajoonis Victoria ajastust pärit hoones, kus Kate oli üürinud kahe magamistoaga taskukohase korteri Columbia ülikooli professorilt, kes oli võtnud puhkeaasta töötamiseks Euroopas. Metroojaamast mõne tänavavahe kaugusele koju jalutades kontrollis Kate telefonist uudiseid Anne Kellylt laste otsinguvõrgustikust Searchlight Network.

Ei midagi.

Kate võttis oma posti fuajeest, kus tema ja Grace olid esimest korda kohtunud Nancy Clarkiga, pensionil meditsiiniõest lesknaisega, kes elas üksi nende kohal, üks korrus kõrgemal.

Nancy oli nii lahke ja sõbralik, et oli Kate’i ja Grace’i sisuliselt lapsendanud. Nad olid üksteise juures kohvil käinud ja Nancy nõudis peagi tungivalt, et tema vaatab Grace’i järele, ükskõik millal Kate töötab või reisib. Nüüd, kui Kate oli Nancy korteri ukse taga, tundis ta värsket küpsetamislõhna, enne kui Grace ukse avas.

„Tere, emme! Me tegime küpsiseid!“ Grace embas Kate’i, läks siis tagasi kööki ja võttis sealt kaasa väikese plekkpurgi ja oma ranitsa. „Nancy ütles, et ma võin küpsiseid koju viia.“

„Olgu pealegi,“ lausus Kate. „Aitäh, Nancy, selle eest.“

„Pole tänu väärt. Meil oli tore. Näeme homme.“

Kodus sõid Kate ja Grace kumbki ühe küpsise, enne kui seadsid end õhtusöögiks valmis. Grace tühjendas nagu tavaliselt oma kooliranitsa diivanilauale. Kate pani postisaadetised kõrvale, lülitas sülearvuti sisse, et meile vaadata, seejärel riietus teksadesse, et valmistada kanatakosid, riisi ja salatit. Enne laua katmist kontrollis Kate uuesti oma telefoni.

Searchlight Networkist teateid polnud.

„Emme, kas sa mõtlesid veel mu telefoni peale?“ küsis Grace takot ampsates.

„Ma mõtlen ikka veel selle peale, kallis.“

„Võib-olla peaksime su arvutist vaatama head telefoni?“

„Mitte nii kärmesti, lapsuke.“ Kate muigas.

Pärast õhtusööki aitas Kate Grace’il teha ettekannet raamatust „Horton kuuleb Tolmukübet!“

„Emme, kumb sulle rohkem meeldib: kübaraga kass või elevant Horton?“

„Noh, kass teeb tublisti ulakust, samas kui Horton püüab inimesi aidata, nii et ma arvan, et sel põhjusel Horton.“

„Kass on ikkagi hästi vahva.“

„Jah, aga temast jääb suur segadus maha.“

Hiljem, kui Kate sai Grace’i pesemiseks vanni, helises tema telefon. Number oli varjatud. Kate jättis vannitoaukse lahti ja hoidis silma peal Grace’il, kes laulis vees sulistades endamisi. Kate liikus koridoris edasi, et vastata kõnele lapse kuuldekaugusest väljas.

„Halloo?“

„Kas Kate Page?“

Hääle järgi ta meest ei tundnud.

„Jah, kes helistab?“

„Uurija Ed Brennan Ramparti politseist, Rampartist New Yorgi osariigist. Ma sain teie nime ja telefoninumbri teabelehelt, mille te saatsite laste otsinguvõrgustikule.“

Kate hoidis hinge kinni ja haaras telefoni tugevamini pihku.

„Jah.“

„Minu kõne puudutab teie nimetatud kaelakeed, mis kuulus teie kuueaastasele õele siis, kui ta kakskümmend aastat tagasi pärast autoavariid Kanadas arvatavasti uppus.“

„Jah.“

„Kas te saaksite mulle seda kaelakeed detailsemalt kirjeldada?“

„Kas praegu?“

„Jah.“

Kate köhatas kurgu puhtaks.

„Kuu aega enne oma surma kinkis meie ema Vanessale ja mulle tillukesed kaitseingliga kaelakeed ja amulettidele olid graveeritud meie nimed. Vanessa tahtis neid vahetada, nii et tema kandis minu nimega keed ja minul oli kaelas tema nimega ingel.“

„Seega on keed täpselt ühesugused, välja arvatud graveering?“

„Jah.“

„Kas teil on teine kee ikka veel alles?“

„Jah, on küll.“

„Ma saan aru, et te elate New York Citys.“

„Täpselt nii.“

Brennan tegi pausi, justkui selleks, et hoolikalt sõnu valida.

„Ma tean, et see on väga raske ja palun vabandust, et peale käin, aga kas oleksite valmis tooma selle kee Ramparti, et seda meile näidata? See võiks meid aidata käimasoleva juurdluse juures.“

„Kas ma ei võiks lihtsalt fotot saata?“

„Me eelistaksime näha ehtsat kaelakeed – meil võib olla teisigi küsimusi.“

Kate’il hakkas kõht krampi tõmbuma.

„Uurija Brennan, kas te saate mulle sellest juurdlusest rohkem rääkida?“

Möödus mõni sekund.

„See on konfidentsiaalne teave,“ sõnas Brennan.

„Loomulikult.“

„Me leidsime kuriteopaigalt kaelakee, mis sobib teie antud kirjeldusega. Praegusel hetkel on graveering siiski ebaselge. See vajab edasist analüüsimist, sest kee sai hullusti põletada.“

„Põletada?“

„Kahjuks leiti see põlengurusudest kuriteopaigas, mis näib olevat mõrv koos enesetapuga. Meil on kahekümnendates eluaastates tundmatuseni põlenud heledanahaline surnud naine. Me teeme kõik mis võimalik, et tema isikut tuvastada.“

Kate pani käe suule, seejärel heitis pilgu tütrele, kes vannis õnnelikult mängis.

„Te ütlete, et see on mõrv koos enesetapuga, mida... mida te veel saate mulle öelda?“

„Mehe isik on samuti kinnitamata. Me pole praegu avalikkusele eriti palju üksikasju edastanud. Mul on väga kahju, et panen teid seda läbi tegema. Kuid me poleks seda nõudmist esitanud, kui meil poleks põhjust uskuda, et koostöö teiega võib meid aidata. Kas teil on võimalik tuua kaelakee Ramparti?“

„Jah. Jah, ma olen homme kaelakeega kohal.“

Pärast kõne lõpetamist pani Kate Grace’i voodisse, seejärel helistas Chuck Laneeri mobiiltelefonile. Ehkki Reeka Beck oli Kate’i otsene ülemus ja temast kõrgemale pöördumine tekitaks pingeid, eelistas Kate sellest Chuckiga kõnelda. Nende head suhted ulatusid tagasi Dallasesse, kui Kate oli talle rääkinud Vanessaga toimunud tragöödiast.

„Kate, see on uskumatu asjade areng sulle,“ lausus Chuck, kui Kate teda valgustas. „Ma ei näe selles probleemi, kui sa võtad mõne päeva vabaks, et asja edasi uurida. Aga et võimalikku konflikti täielikult vältida, siis ei lähe sa sinna Newsleadi reporterina.“

„Selge.“

„Sa lähed omal kulul ja omast ajast, et isikliku küsimuse arengut jälgida. Ma annan Reekale teada, et sa puudud mõne päeva töölt isiklikes asjus.“

„Aitäh sulle.“

„Olgu sul edu selle asjaga, Kate. See ei ole kerge.“

Seejärel leppis Kate Nancyga kokku, et too Grace’i järele vaataks. Ta kasutas preemiapunkte lennu broneerimiseks ja auto rentimiseks ning alustas pakkimist.

Siis läks ta ehtekarbi juurde ja võttis välja kaelakee, mille küljes oli tilluke kaitseingel graveeringuga „Vanessa“. Ta hoidis seda pihus, kuni pisarad hakkasid mööda nägu alla voolama.

Ma püüdsin sinust kinni hoida. Ma püüdsin nii väga.