Читать книгу Täie hooga edasi. Teine raamat - Rick Mofina - Страница 8

Rampart, New York

Brennan keeras oma eraldusmärkideta Impala vuhinal McDonald’si sissesõiduteelt välja ja suundus sündmuspaigale.

Ta lonksas musta kohvi, kuid suutis ampsata vaid väikese suutäie mustikamuffinist. Ta oli sisimas ikka veel pingul haigla, ohvri ja tolle surres lausutud sõnade pärast: Seal on teised.

Millega meil siin tegemist on?

Brennan oli teavitanud oma seersanti ja ülemust. Kindlasti oli neil tegemist kahtlase surmaga. Ohvri isiku kindlakstegemine on ülioluline. Kohtuekspertiisi odontoloog Syracuse’ist oli teel siia, et koostada ohvri hambakaart. Nad esitavad kõik andmed: pikkus, kaal, umbkaudne vanus, röntgenipildid, DNA, et võrrelda neid kõigi piirkondlike ja osariigi andmebaasidega, kadunud isikute juhtumitega, ja kontrollivad naise hambakaarti hambaraviühingute ja New Yorgi osariigi politsei abiga.

Me teeme tema isiku varem või hiljem kindlaks. Siis teatan ma tema perekonnale halvima uudise, mida neil eales kuulda tuleb.

Brennan vihkas seda osa oma tööst.

Kiirteel sõites keskendus Brennan juhtumile. Neil on vaja appi kutsuda Ramparti teised detektiivid. Päike ronis kõrgemale, mis oli hea, sest nad pidid sündmuspaiga põhjalikult läbi uurima. Ed arvas, et osariigi politsei kohtumeditsiiniline tuvastusüksus on praeguseks juba kohal.

Ramparti politseijaoskond toetus sageli New Yorgi osariigi politseijõududele või FBI-le, sest väikese võimkonnana ei olnud Rampartis palju mõrvu, võib-olla viis või kuus aastas.

Et saada paremaks uurijaks, on tarvis juhtumeid, mis paneksid su proovile. Brennan silmitses mööda libisevat metsa. Nagu mu elu.

Ta oli kolmekümne nelja aastane ja töötanud politseis kümme aastat, viimased viis neist uurimisosakonna detektiivina.

Ajuti ihkas ta töötada FBI-s, narkoametis või kaitsepolitseis, kusagil suuremas kohas. Ent tema õpetajast abikaasa Marie armastas väikelinnaelu, öeldes, et see on Codyle hea. Nende poeg oli viieaastane ja tal oli kalduvus krampide tekkeks, kui ta oli palavikus või ülemäärase pinge all.

Seda ei juhtunud tihti, aga kui juhtus, siis oli see hirmutav.

Mõni päev tagasi, kui nad olid kõik Walmarti kaubamajas ostlemas, mõistis Brennan, et see, mis tal siin on, oli hea. Ent arvestades, et tema viimane suurem juhtum oli bingopettus, käis väikelinnaelu talle närvidele. Eriti pärast nädalavahetuse telefonikõnet keskkooliaegselt semult, kes töötas salateenistuses.

Ed, kuidas sul seal läheb? Mina kaitsen järgmisel nädalal Pariisis asepresidenti. Kas sa ajad ikka veel Ram Townis amišeid taga?

Brennan teadis, et Cody vajab väikelinna vaikust, kuid too telefonikõne oli ta mõtlikuks teinud.

Matmispaiga sissepääsu juurde, mida valvas osariigi politsei patrullauto, oli kogunenud parv kohalike meediaväljaannete sõidukeid. Tundnud Brennani ära, viipas politseinik talle, et ta väravast läbi sõidaks. Brennan eiras küsimusi, mida reporterid talle aknast heitsid.

Tema Chevy veeres piki kalmistut, seejärel langes allapoole ja õõtsus, kui ta sõitis vanale metsarajale, mis oli tihenenud liiklusest laiemaks läinud. Kui ta sündmuspaigale jõudis, tundis ta õhus põlenud puidu lõhna. Varemetest keerles suitsu, see hõljus lagendiku kohal pilvedes, mis plinkisid seal viibivate tuletõrje- ja politseiekipaažide vilkurite tuledest. Brennan parkis auto ja läks Ramparti uurija Paul Dicksoni ja esimesena teatele reageerinud politseiniku Rob Martini juurde. Nad olid ühes summas osariigi politseinike ja tuletõrjujatega. Brennan, kes oli selle juhtumi vastutav uurija, tundis neist enamikku ja kätles kõigiga.

„Tere, Ed!“ lausus Dickson. „Me kuulsime, et naine ei vedanud välja.“

„Ei,“ vastas Brennan enne töösse lülitumist. „Mis meil seni toimunud on?“

Dickson ja Martin uurisid oma märkmeid ja tutvustasid talle olukorda. Põlenguase oli piisavalt jahtunud, et kriminalistid saaksid tööülikonnad selga panna. Samal ajal kuulis Brennan haugatust ning nägi laibakoera ja tema valges türbis ja kingakatetega dresseerijat ettevaatlikult suundumas põlenud küüni ning pea kohal tiirutas väike lennuk. Osariigi politsei tegi sündmuskohast õhufotosid ja kaardistas seda.

„Need teismelised, kes naise leidsid, magavad mu autos ja ootavad, et saaksid sinuga rääkida,“ ütles Martin Brennanile.

„Hüva, ma lähen veidi aja pärast nende juurde, et võtta ametlikud ütlused.“

Küün oli osariigi vara, mis ehitati 1901. aastal osana farmist, mis kasvatas köögivilja hullumajale, enne kui see 1975. aastal suleti ja küün maha jäeti.

Brennan silmitses kiviprügihunnikuid, kivist vundamenti ja jälgis politseinik Dan Larcot Saksa lambakoera Shebaga sündmuspaika läbi töötamas. Kui koer pistis mustaks tõmbunud rusude keskel koonu sinna ja tänna, vonkles tema saba õnneliku vastuoluna süngele ülesandele.

Sheba haukus ja kadus ühes nurgas puuhunnikusse. Larco läks koera järel ja kükitas, et leidu uurida.

„Hei, Ed!“ hõikas ta. „Me leidsime midagi! Tule, heida pilk peale!“

Brennan tõmbas türbi selga ja kingakaitsed jalga, seejärel astus ettevaatlikult rusude keskele.

Söestunud ohver oli põlenud puitsõrestiku all selili. Nahk ja rõivad olid suuremas osas tuleroaks läinud. Käed olid jäänud seisma poksijalikku asendisse. Nägu oli täielikult põlenud, paljastades hambad surnupealuu irveks. Teksapükste ja saabaste jäänuste järgi alakehal paistis ohver olevat mees.

Brennan tegi märkmeid, visandas pildi märkmikku ja tegi fotosid. Kriminalistide meeskond töötleb kõike põhjalikumalt. Võib-olla saavad nad mõne juhtlõnga isiku tuvastamiseks. Igatahes tuleb teha veel üks lahkamine.

Nüüd on meil kaks surnut. Kas seda pidaski esimene ohver silmas, kui ütles: „Seal on teised“?

Larco raadio krabises, kui lennukis viibiv vaatleja edastas teate.

„Neljakümne või viiekümne viie meetri kaugusel küünist kirdes on põõsastes sõiduk. Kastiga väike pikap − kas te nägite seda?“

Kiire ringküsitlus andis teada, et keegi maapealsetest inimestest polnud sõidukist teadlik. Kaks osariigi politsei patrullautot läksid sellele ligipääsu tõkestama. Brennan, Dickson, Martin ja mõned politseinikud lähenesid sõidukile. Nad võtsid selle ümber kohad sisse, relvad laskevalmis, ja hõikasid, et sõidukis viibijad väljuksid üles tõstetud kätega.

Sellele ei reageeritud.

Kontrolliti numbrimärki. Pikap oli Ford F-150 värske mudel, registreeritud Rampartist pärit Carl Nelsoni nimele. Mehel polnud vahistamisi ega temavastaseid nõudeid. Kiire ja ettevaatlik ülevaatus näitas, et sõiduk oli tühi. Brennan märkas, et tagaaknal oli MRKT DataFlow’ kõnekeskuse parkimiskleebis.

Brennan tõmbas kummikindad kätte ja katsus juhiust.

See avanes.

Istmel ootas kokku murtud paberileht.

Brennan luges sellelt:

Ma soovisin oma elus vaid kedagi armastada.

Parem lõpetada kõigi piinad.

Jumal andestagu mulle mu tegu.

Carl Nelson