Читать книгу Keeristorm. Esimene raamat - Rick Mofina - Страница 10

Wildhorse Heights, Texas

Politseiniku hoiatusest pinevil, sõitis Kate teesulust läbi. Tema sõrmenukid roolil tõmbusid valgeks, kui ta tüüris autot kahele tühjale lõuna suunas kulgevale sõidurajale pillutud plasti-, metalli- ja prahikamakate ümbert ringi. Umbes sada meetrit edasi oli kiirteel väike kallak, nii et Kate’ile avanes ulatuslik vaade sellele, mis oli enne olnud Old Southern Glory vanakraamiturg.

„Oh, jumal küll!“

Sest nii kaugele, kui silm seletas, oli maastik känkras autode ja veokite surnuaed, mida mitmekesistasid puude harali jäänused, mis varemetest välja kõrgusid.

Hävitustöö keskel võbelesid väikesed tulekolded.

See näeb välja nagu põrguvärav.

Eespool silmas Kate pikka rivi kiirabi-, tuletõrje- ja politseiautosid ning päästeameti sõidukeid, nende tuled vilkusid. Kate parkis auto tuletõrjeveoki ja teleuudiste furgooni vahele. Tal olid olukorrale sobivalt seljas teksapüksid ja vööga jakk, kuid tema madalad nahkkingad ei olnud kohased. Maad kattis metall, puit ja klaas.

Ta võttis pagasiruumist paari matkasaapaid ja villased sokid, mida seal hoidis, pani need kiiresti jalga ja sidus saapapaelad kõvasti kinni. Ta tõmbas selga vihmajaki, haaras telefoni ja üritas Chuckile helistada. See ei õnnestunud. Ta püüdis saata sõnumit. Teenus ei töötanud. Mobiilsidemastid on kindlasti rivist väljas. Neetud lugu. Ta katsetas telefoni kaamerat. See töötas. Ta katsetas klaviatuuri, tekitas faili, millele pani nimeks Torm-1. Olgu pealegi, ta sai siiski kirjutada ja pildistada.

Kate korjas kokku telefoni tagavaraaku, märkmiku ja pastapliiatsid, libistas keti oma ajakirjaniku töötunnistusega kaela ja meenutas Chucki käsku.

Hangi meile faktid, südamevalu ja kangelased.

Kate’i pulss kiirenes, kui ta kaosesse tormas. Ta läks ringiga ümber pilbasteks purunenud puiduhunniku ja lömmis pahtlinõu ning tardus paigale, nähes enda ees avanevat vaatepilti.

Kaks süngeilmelist tuletõrjujat tõmbasid kollast presentkatet üle nelja surnu: kaks täisealist meest ja kaks naist, kes olid korralikus rivis külg külje kõrval maas. Nende peaaegu riietest paljaks kistud, pillutada saanud kehad olid üleni verised. Ühel naisel puudus jalg. Ühe mehe kõhust turritas välja klaasikild. Mitte kaugel neist nägi Kate maas veel üht kollast presentkatet, mille alt ulatus välja kolm paari jalgu. Kaks jalapaari kuulus lastele.

Kate otsis tuge piknikulauast, kuni ta enesevalitsuse tagasi sai.

Ta luges mõttes surnutele vaikse palve, seejärel mõtles oma tütrele Ohios, soovides, et saaks olla praegu temaga. Pärast silmade pilgutamist, et pisaraid tagasi hoida, avas Kate märkmiku, pani üht-teist kirja ja liikus edasi.

Ma pean seda tegema.

Kõikjal vaarusid pärani silmadega jahmunud inimesed, hüüdes oma kallite nimesid varemete poole.

Kate jõudis katusele keeratud auto juurde, mille esiklaasist oli metallist viidapost läbi tunginud. Autole oli värvipihustiga maalitud suur valge X-täht. Auto kõrval maas istus kaks naist, kes olid räbaldunud teki ümber tõmmanud. Nad olid maanteel, kuid enamik asfaldist nende lähedal oli teelt maha kistud.

Kate laskus naiste juurde istuma.

„Tere, ma olen Newsleadi reporter Kate Page. Kas ma võin teiega rääkida?“

Naised olid kahekümnendates eluaastates, nende näod olid marraskil ja silmad pisarais. Üks neist noogutas nõrgalt.

„Kas te oskate mulle öelda, kus te olite, kui torm teid tabas, ja mis juhtus?“ küsis Kate.

Esimesel naisel olid lühikesed blondid juuksed. Ta vaatas silmapiirile, justkui toimuks seal tragöödia taasesitus, ja värises kõneldes.

„Me olime õega liiklusummikus, püüdsime välja pääseda, kui nägime seda tulemas... rahe, kõik läks mustaks. Auto pihta hakkas asju sadama.“

„Aiatoole, laudu, terasvaiu,“ lisas teine naine.

„Ma arvasin, et saame surma,“ lausus blond naine. „Me kuulsime seda mürinat, nagu läheneks kümme kaubarongi. Maapind rappus ja kohale jõudis surve, see tohutu press, nagu miski püüaks meid lömastada. Aknad purunesid kildudeks. Me kuulsime, kuidas meie auto metallkere sõna otseses mõttes känkraks muutub.“

„Me ainult embasime teineteist ja palvetasime,“ sõnas teine naine.

Blondiin ütles: „Seejärel kiikus auto edasi-tagasi ning keeristorm tõstis selle õhku. Me keerlesime ja lendasime umbes viisteist sekundit, siis laskis tuulispask meil alla kukkuda ja auto turvapadjad avanesid. Me olime pea alaspidi... Ma karjusin õde otsides. Aga me olime elus, jumal tänatud. Inimesed tõmbasid meid välja. Meil valutasid jalad ja õlad, kuid meiega oli kõik kombes... kuid teised inimesed...“ Naine vaatas ainiti taevast, nagu ei usaldaks enam seda. „Teistel ei vedanud sel moel.“

Kate tegi südame kõvaks, lausus kaastundlikke sõnu, liikus edasi ja rääkis teiste tormi üleelanutega. Kogu aeg tiksus kell lähemale tema tähtajale. Tal oli vaja leida ratsabaas, saada sündmuskohalt ametlik kommentaar, panna kirja see, mis tal oli, ja leida viis, kuidas lugu toimetusse saata.

Kõikjal hüüdsid inimesed appi.

Päästetöötajad nägid vaeva, et inimesi kivirusudest välja tõmmata. Nad kasutasid oma käsi, torusid, puutükke, ükskõik mida kätte said, samal ajal kui hädaabiraadiod üürgasid. Õhus oli üleskaevatud maa, värskelt mahavõetud puude ja meeleheite hõngu.

Eemal müristasid pea kohal helikopterid, parameedikud tõid kanderaamidel välja haavatuid, teised kasutasid uksi või vineerilehti kanderaamide aseainena, sel ajal kui vabatahtlikud hoidsid veenitilguteid.

Kate nägi mitut tuletõrjujat laua ääres kobaras kössitamas, raadiotelefonidega rääkimas, uurimas lahtirullitud kaarte. Ta tutvustas ennast ja palus olukorrast ülevaadet rühma kõige vanemalt liikmelt, 9. üksuse kaptenilt Vern Hambylt.

„Meil ei ole praegusel hetkel suurt midagi ette kanda.“

„Kapten, kas te saate mulle öelda, palun, mida te teate?“

Hamby väsinud näole ilmusid kogemuse- ja murekortsud, kui ta järele andis ja Kate’ile olukorrast kokkuvõtte tegi.

„Meil on märkimisväärne hulk ohvreid. Hukkunuid võib olla sadades või rohkemgi.“

Kate kirjutas samal ajal, kui mees rääkis.

„Meile öeldi, et tegemist oli EF5-tornaadoga. See on skaala järgi kõige võimsam tornaado, tuulekiirus oli vahemikus 418 kuni 483 kilomeetrit tunnis. Sellisel päeval nagu täna võis turul olla enam kui kolm tuhat külastajat. See territoorium pakub vähe kaitset.“

Kate seedis kuuldud teavet.

„Meie peamine eesmärk on päästa inimesed rusude alt,“ lausus kapten. „Meil on tarvis avastada lõhutud gaasitorudest tekkinud tulekahjud, plahvatanud trafod. See on ohtlik. Meile saabub aparaate igalt poolt Dallase piirkonnast. Me paneme püsti esmaabipunktid, varjualused, kadunud isikute keskused ja surnukuurid, mõned neist õnnetuspaika. Kas näete neid lippe? Teised tulevad koolide ja kogukonnakeskuste juurde. Meile on teatatud, et mitu trombi tabas Dallase piirkonna linnu, kogu Texast ja teisi osariike.“

Hamby raadiost kostis valjuhäälset juttu. Ta pidi minema. Kate kõndis temaga kaasa, esitades viimaseid küsimusi.

„X-tähed sõidukitel?“ Ta nookas kaubiku poole, mille küljele oli pihustatud X3. „See tähendab, et te olete need üle vaadanud, on mul õigus?“

„X tähendab, et kedagi pole sõidukis, kui X-tähel on number järel, ütleb see, mitu inimest seal sees on surnuks tunnistatud ja et te peaksite edasi liikuma, päästmaks neid, keda saate aidata.“

Kate heitis kaubikule nukra pilgu. Ukseavast ulatus välja käsivars.

„Mis suunas jääb ratsakeskus?“

„Ratsakeskus?“ Hamby vangutas aeglaselt pead. „Seal on palju ohvreid.“ Ta rääkis oma raadio õlamikrofoni. Pärast kahinaga täidetud vastust jäi kapten seisma ja juhtis Kate’i tähelepanu kaugel asuvale maamärgile. „Kas te näete seda autot seal, mis näeb välja, nagu seisaks tagumisel põrkeraual tolle posti vastas justkui stardivalmis rakett?“

Kate noogutas.

„Ratsakeskus on sealt tublisti edasi.“

Ratsakeskuse juurde jõudmine võttis aega.

Kate sammus aegamisi läbi ühe hävinud hoone jäänuste, olles ettevaatlik, sest roosa soojustusmaterjal varjas lõhutud puitseinte haralisi osi. Poole astumise pealt haaras kellegi käsi tal pahkluust.

„Aidake mind!“

Kate oli peaaegu otsa astunud naisele, kes oli rusudesse kinni jäänud. Naise näkku oli kinnitunud mulda ja klaasitükke. Kate vabastas ta ja aitas ta isteasendisse. Naine hoidis riidelappi säärest immitseva vere tõkkeks.

„Laske ma vaatan.“ Kate kergitas verest läbi imbunud räbalat.

Naise vasaku sääremarja alaosas oli luuni ulatuv kolmekümne sentimeetri pikkune sügav haav. Naine kaotas verd. Kate’i esmaabi osutamise oskused olid roostes, aga ta teadis, et nad pidid selle haava puhastama ja kinni suruma, et peatada verejooks.

„Hoidke seda kindlalt peal.“

Kate vaatas ringi, hüüdis parameedikuid, tuletõrjujaid, ent kedagi polnud läheduses. Käepärast polnud midagi, mis paistaks puhas, mitte mingit kangast. Kate võttis oma särkpluusilt vöö, seejärel lõikas särgi alaosa katkise akna vastas küljest ja rebis sellest pikad ribad. Ta kasutas särki haava puhastamiseks, seejärel mässis selle ümber puhtad riideribad ja kasutas vööd žgutina.

„Palun ärge jätke mind siia,“ lausus naine.

Kate võttis tema käe ja istus tema juurde, hõigates samal ajal abi järele.

„Ma olin kontoris,“ rääkis naine. „Väljas läks kõik pimedaks. Kogu kontor väänati maast lahti, aknad plahvatasid, seinad hakkasid vetruma, nagu oleksid kummist. Mind tuuseldati ringi, justkui oleksin mikseris keerlev nukk. Kirjutuslaud, tool purunesid vastu mind. Klaasitükid lendasid nagu kuulid. Mul oli surm silme ees.“ Pisarad veeresid mööda naise nägu alla. „Olge te õnnistatud, et mind aitasite.“ Kate lohutas teda, kuni saabusid parameedikud.

Sellal kui Kate jätkas teekonda ratsakeskusse, märkas ta WFGG-TV uudiste satelliiditaldrikuga veokit, mis tuletas talle meelde, et tal oli vaja Chuckile toimetusse lugu saata.

Mul on vaja see praegu teele saata, enne kui ma vanakraamiturule jõuan.

Ta istus kahe lömastatud auto lähedusse, millel olid X-tähed, lehitses oma märkmeid ja hakkas mobiiltelefonis kirjutama. Tal oli loo ülesehitus peas valmis ja sõrmed liikusid kiiresti.

Tippimise ajal määrdus telefoniekraan veriseks, Kate lõpetas viiesajanda sõna juures.

Telefoniühendus puudub. Kuidas ma selle toimetusse saan?

Vastus oli kaugemal.

Kate kiirustas WFGG-TV satelliidiga veoki juurde, selle taldrik laiutas furgooni kohal varda otsas. Satelliittelefonid ei vajanud mobiilsidevõrkusid, need töötasid ükskõik kus. Näha polnud hingelistki. Kate prõmmis ustele. Kahekümnendates eluaastates habemetüükas näoga mees avas külgukse. Ta põrnitses Kate’i, lõuapärad kokku surutud.

„Milles asi?“

„Ma olen Kate Page, Newsleadi reporter.”

„Jah, ja siis? Mul on tegemist.”

„Kuidas teie nimi on?”

„Fitch, aga mul on tegemist.”

Kate nägi rida väikesi kuvareid, arvuteid ja muud varustust.

„Sul on satelliittelefon, eks ole, Fitch?“

„Meil on kõik satelliidiga.“

„Mobiiltelefonid ei tööta. Mul on praegu sinu abi vaja. Mul on tarvis, et sa võtad minu telefonist faili ja saadad selle oma satelliitsüsteemiga minu töölauale.“

„Vabandust, ma olen hõivatud.“

„Fitch, palun, ma annan sulle kakskümmend dollarit.“

Mees silmitses Kate’i, kaaludes tehingut.

„Kolmkümmend.“

„Ole nüüd, me oleme ametivennad, kus su sõbramehelikkus on?

„Kolmkümmend.“

„Hüva, kolmkümmend. Oleme kokku leppinud.“

„Luba, ma vaatan su telefoni.“

Kate andis selle mehele. Too uuris välisseadme liideseid.

„Mul peaks selleks ülekandekaabel olema. Mida sul on tarvis liigutada?“

Kate võttis telefoni ja näitas mehele faili nimega „Torm-1“.

„Ainult tekst?“ Mees pöördus oma töökohale, tuhlas juhtmete ja adapterite kastis, õngitses sealt kaabli, ühendas ühe otsa Kate’i telefoniga, teise sülearvutiga.

„Jah, pilte pole.“

Mees tippis arvutisse mõne käskluse ja paari sekundi pärast ilmus sülearvuti ekraanile Kate’i lugu.

„Kuhu see läheb?“ küsis mees. „Sa võid selle meiliga saata.“

Kate andis talle uudistetoimetuse meiliaadressi, kuhu lood saadeti.

„Trüki päises teemalahtrisse „Kiire, Kate Page’ilt“.

Fitch keeras sülearvuti Kate’i poole.

„Lase käia, kirjuta, mis vaja. Tee lühidalt.“

Kate astus veokisse, pani oma asjad käest ja trükkis:

Vanakraamiturul puudub telefoniühendus. WFGG telejaam lubas mul kasutada nende satelliiti. Saadan varsti lisa. Kate Page.

Pärast oma loo läkitamist tippis Kate veel ühe meili sõbratar Heatherile Ohios.

„Kuule, mis see on?“

„Annan lihtsalt oma tütrele teada, et minuga on kõik kombes.“

Kate tegi kiiresti, vajutas käsklusele „Saada“ ja vaatas oma rahakoti läbi. Tal olid vaid kahekümnedollarilised rahatähed. Ta kontrollis taskuid. Seal sularaha polnud. Ta ulatas Fitchile nelikümmend dollarit.

„Mul on raha tagasi vaja, semu.“

Mees libistas käe teksapükste taskusse ja tõmbas välja viieka.

„See on parim, mida teha saan. Kahju küll.“

„Ükskõik. Tänan Fitch, et mind aitasid.“

„Muidu oleksid mulle haiget teinud. Ma tajusin seda sinu juures.“

„Ha-haa.“

Kate korjas oma asjad kokku, seejärel astus mitu sammu veokist kaugemale.

„Oota!“ hõikas Fitch. „Sul on siin vastus. Viska pilk peale.“

Kate tuli tagasi ja luges meili:

Kate, sa oleksid pidanud üritama varem meieni jõuda. Kas suudad leida midagi mõjuvamat? Sinu loos pole ühtegi viidet ratsakeskusele, millele sul kästi keskenduda. Üks meie fotograafidest, Benny Lopez, on sündmuskohal. Sa peaksid ta kähku üles otsima. AP on juba uudise saatnud. DP.

„Missugune ülbik,“ märkis Fitch. „Associated Pressil on satelliittelefonid.”

Kate’i nägu lõi Dorothea märkuste peale õhetama.

„Tahad vastata?“ päris Fitch.

„Ei.“

Kate lõi ukse veokist välja tormates püssilasutaolise pauguga kinni.