Читать книгу Keeristorm. Esimene raamat - Rick Mofina - Страница 8

Dallas, Texas

Tund aega enne tormi oli üleilmse uudisteagentuuri Newslead Dallase büroo praktikandist reporter Kate Page oma kirjutuslaua taga ja rääkis telefoniga.

Ta oli võtnud vastu uudist pakkuva kõne kuueteistkümneaastaselt keskkooliõpilaselt Cody Warrenilt, kelle isa oli eelmisel nädalal saanud veidi Dallasest lõunas autolt löögi ja surnud ning juht oli sündmuskohalt põgenenud.

„Kas te, palun, saate aidata meil leida mu isa mõrvarit?“

Kate võttis telefonitoru kindlamalt pihku, kui poiss jätkas.

„Me peame sellest avalikult rääkima. Politsei ütleb, et neil pole juhtlõngu, mitte midagi.“ Cody hääl murdus. „Me matsime ta eile.“

Kate oli aastate jooksul inimestega, kellega ta tragöödiatest teatades kokku puutus, emotsionaalset distantsi hoidnud. Ent ta oli alati neile kaasa tundnud ja tal oli südamest kahju sellest teismelisest, kes oli helistanud igasse uudistetoimetusse Dallas-Fort Worthi linnastu piirkonnas.

Nooruk vääris lahkust ja tõde.

„Cody, mul on nii kahju juhtunu pärast. Tunnen sulle kaasa.“

„Tänan teid, proua.“

„Ma ei saa garanteerida, et teeme sellest loo, aga ma luban sulle, et uurin seda, nõus?“

Järgnes paus.

„Kas te lubate?“

„Luban.“

„Olgu, tänan teid, proua.“

Pärast toru hargile panekut ootas Kate hetke, et hoogu võtta. Tema tähelepanu hajus pisut, kui üle toimetuseruumi kostis raadioskannerite plärin sealt, kus toimetuse assistent Tommy Koop jälgis kodeeritud sõnumite voogu.

Kate’i arvates kuulis ta sõna „tornaadod“, kuni Tommy heli vaiksemaks keeras, ning ta oletas, et tuletõrjujad rääkisid omavahel lihtsalt ilmateadetest.

Toimetuses töötas kümme inimest, enamik reportereid oli väljas. Kate’il oli jäänud tunnike oma järgmise tööülesandeni; see aeg oli piisav, et täita helistajale antud lubadus. Ta tegi internetis kiirotsingu linna lähedal toimunud otsasõitudest ja põgenemistest. Selgunud polnud kuigi palju. Ta tegi lühikõned maanteepatrullile, Ellise ja Dallase maakonna šerifitele ning Cedar Hilli politseijaoskonda, mis kuulus kohtu alluvusse. Kate sai kätte seersandi, kes viis ta sündmusega kurssi.

„Cody isa oli peatunud, et aidata eakast naisest autojuhil vahetada purunenud rehvi Bear Creek Roadil, kui auto talle otsa sõitis,“ rääkis seersant.

„Ta läks hea inimesena hädasolijale appi.“ Kate tegi märkmeid.

„Täpselt nii.“

Uurijatel oli kahtlusalusest autost kaupluse turvakaamerast pärit ähmane kujutis, ent nad lootsid, et juhtumist teadjad ilmuvad välja. Seersant edastas Kate’ile üksikasjad toimunu aja ja paiga kohta.

Pärast helistamist vaatas Kate kahekümne teisel korrusel asuva toimetuse aknast välja. Taevas oli tumenenud. Sadas vihma ja aeg-ajalt lõi välku.

Kate helistas Codyle tagasi, et saada lisateavet poisi isa kohta. Seejärel visandas ta, pastapliiats hammaste vahele surutud, napi kolmesajasõnalise uudisloo, et leida auto, mis oli seotud heast samariitlasest autojuhi surmaga. Ta saatis kirjutise uudisteosakonda, lootes, et toimetuse juhataja Chuck Laneer näeb seda enne uudistetoimetajat Dorothea Picki.

Raadioskannerid muutusid jälle valjuhäälseks, edastades sõnumeid tormi kohta, ning Tommy kõndis oma kirjutuslaua ja akna vahet edasi-tagasi ja hakkas siis helistama. Samal päeval varem oli antud hoiatav ilmateade, mis rääkis väikesest võimalusest tornaado tekkeks. Kate pidas viivuks aru, mõeldes, kui suur on võimalus, et neid tabab tornaado, ja kui hea oli see, et ta oli vihmajaki kaasa võtnud. Tal oli ikka veel ülesandeni aega, see oli linnavalitsuse koosolek, mis puudutas parke, ja ülesande oli andnud talle Dorothea.

Kate silmitses Tommyt. Too oli heasüdamlik töökas noormees, mõtles Kate, enne kui teda hakkas huvitama, kas Chuck ja Dorothea olid määranud mõne reporteri võimalikku tormi jälgima.

Ta silmitses hindavalt oma ajutist „skvotteri“ kirjutuslauda, neid töövahendeid, mille oli jätnud sinna laua endine kasutaja: rebenenud linnakaarti, mis oli koos kalendri ja kontakttelefonide tuhmunud nimekirjaga nööpnõeltega seinale kangast alusele kinnitatud.

Enne koondamist oli Kate töötanud ühe Ohio ajalehe juures. Nüüd oli tal täis üks nädal kolmenädalasest „praktikast“ Newsleadi Dallase büroos. Praktika? See oli täit pingutust nõudev konkurss töökoha saamiseks.

Kate oli üks kolmest reporterist selles programmis. Teised kaks kandidaati olid kogemustega ja nad oli teksaslased.

42-aastane Roy Webster oli töötanud ajalehes Houston Chronicle kakskümmend aastat, kui ta koondati. Tema meeskond oli orkaani Ike kajastamise eest olnud Pulitzeri preemia finalist.

Kui nad kõik esimest korda kohtusid, oli Webster Kate’i kättpidi tervitanud. „Te pole Texasest pärit, Kate, kas on nii?“

„Ei, ei ole.“

„Te valisite küll pagana raske tee selle osariigi tundma õppimiseks.“ Ta pilgutas silma.

Teine kandidaat, 33-aastane Mandy Lee, oli ülduudiste reporter ja kunagine teismeline iluduskuninganna, kes oli võitnud kaks osariigi uudisteauhinda, enne kui müüs oma osaluse Dallase Morning Newsis.

Kate’iga kohtudes oli tema suhtumine olnud jahe.

„Canton Ohios? Ma isegi ei teadnud, et selles pisitillukeses linnas on ajaleht.“ Mandy näitas Kate’ile oma iludusvõistluse võitja naeratust.

Kate teadis, et oli ebasoodsas olukorras. Ta tajus ka, et Dorothea Pick oli pahaks pannud, et lõppnimekirjas oli tema.

„Teil on vedanud, et siin olete,“ oli Dorothea öelnud. „Siinsamas Dallases oli nii palju tugevaid kandidaate.“

Chuck Laneerile oli Kate’i visadus Ohios töötades muljet avaldanud ning tema oli omalt poolt olnud kindla sõnaga, ent õiglane.

„Näidake end meile lihtsalt oma parimast küljest,“ oli ta Kate’ile lausunud.

Oh, Kate teeb enam kui seda.

Royl ja Mandyl võis olla parem ettevalmistus, kuid Kate oli võitleja, kes ei loobunud eales pingutamast. Katseaja lõpus saab üks neist töökoha. Teised lähevad töötuna koju.

Alla jääda ei tulnud Kate’i puhul kõne allagi. Praegusel ajal kärpis enamik Ühendriikide uudistetoimetusi töötajate arvu. Vähesed palkasid uusi. See oli Kate’i parim võimalus saada täiskohatöö, võib-olla tema ainus võimalus, ja seni ei paistnud olukord hea.

Seni oli tema töö pälvinud vähe avaldamist või oli tulemuseks olnud teiste lugudesse põimimine. Ta oli saanud oma nime alla kirjutada vaid ühele loole, mis üleriigiliselt avaldati. Ta oli siin viibimiseks riskinud paljuga.

Ta ei saanud läbi kukkuda.

Kate vaatas otsa arvuti ekraanisäästjal naeratavale Grace’ile ja teda valdas süütunne.

Kas ma langetasin seda tehes õige otsuse?

Kate’i kuueaastane tütar Grace oli kodus Cantonis Kate’i sõprade juures. Jumal küll, kuidas ta tütrest puudust tundis; Kate ei tahtnud temast eemal olla, kuid ta vajas täiskohatööd. Kuue kuu eest oli Kate Repositoryst koondatud ja praegune katseaeg Dallases oli tema parim võimalus uueks alguseks.

Ent seni ei läinud tal hästi. Kate’il oli vaja esitada toimetajale tugevamaid lugusid.

Kate’i telefon helises. See oli Dorothea.

„Sain su loo kätte. Tule minu juurde.“

Kui Kate Dorothea laua juurde jõudis, patsutas uudistetoimetaja toolile, mille ta oli enda kõrvale veeretanud. Kate’i lugu oli avatuna tema kuvaril.

„Võta istet,“ sõnas Dorothea. „Ma tahan, et sa näeksid, mida ma teha kavatsen.“

Toimetuse tähtsuselt teine isik Dorothea Pick lähenes viiekümnele. Kate’i arvates oli ta pisut ülemeigitud ja liialt kaardus kulmudega paistis ta olevat pidevalt üllatunud või vihane. Tal oli meeldiv hääl, milles oli lõunaosariiklase sarmi, mis oli lähedal üleolevale armulikkusele alati, kui ta pöördus Kate’i poole tolle tööst rääkides.

„See on hästi kirjutatud, kuid see pole üleriigiline uudis.“ Dorothea harutelefon helises. Ta heitis pilgu numbrile.

„Oota. Ma pean sellele vastama.“ Telefoni lausus ta: „Kus sa oled? Hüva, mis sul pakkuda on? Jah, jah... aga kas see maandus?“ Oodanud vastuse ära, vaatas Dorothea Chuck Laneeri klaasseinaga kabineti poole. Nad nägid Chucki telefoniga kõnelemas; ta seisis kirjutuslaua juures, särgikäised üles keeratud, bifokaalsed prillid pealaele lükatud, ja osutas kaugjuhtimispuldiga oma lameekraaniga telerile. „Ma annan su Chuckile üle.“

Dorothea suunas kõne edasi ja jätkas tööd Kate’i loo kallal. Tema arvuti hiir ja klaviatuur klõpsusid, kui ta eemaldas rea järel rea.

„Nagu sa tead, räägiti sellest tragöödiast osariigi piires, nii et parimal juhul on see piirkondlik lühiteade ja piirkondlikud lühiteated koosnevad kõige enam sajast sõnast.“ Dorothea oli kirurgi täpsusega kärpinud Kate’i loo üheksakümne viie sõnaliseks. „Ja nagu me teame, ei käi lühiuudiste juurde nimerida.“

Kate jälgis, kuidas Dorothea tema nime kustutas.

„Korras,“ lausus Dorothea. „Kuidas paistab?“

„Ma ei saa aru, miks sellest lugu ei saa,“ ütles Kate. „See mees oli vabatahtlik tuletõrjuja, endine merejalaväelane, kes oli teeninud Afganistanis. Ta peatus, et aidata naist, kes oli külastanud haiglas oma surevat abikaasat, ja maksis selle eest oma eluga. Isik, kes on vastutav tema tapmise eest, on seni kätte saamata.“

Dorothea noogutas ja naeratas. „Vabandust, aga see on liiklusõnnetus. Nüüd peaksid sa hakkama liikuma seda ülesannet täitma, mille ma sulle andsin.“

„Kas seda, mis käsitleb linnaparke puudutavat koosolekut?“

„See puudutab Dealey väljakut.“

„Aga tõsine torm on lähenemas, võib-olla tornaadodega. Ehk saaksin ma aidata kajastada selle tagajärgi? Too koosolek ei kõla olulise uudisena. Ma võiksin tegelda sellega hiljem.“

„Tormiga on meil hästi. Meil on vaja kedagi pargikoosolekule.“

„Aga...“ Kate heitis pilgu skannereid jälgivale toimetuse assistendile ja Chuck Laneerile, kes rääkis oma kabinetis telefoniga, „...ma tõesti arvan...“

„Kate, kas sa keeldud ülesannet täitmast?“

„Ei, sugugi mitte.“

„Kas sa lugesid seda ettekannet Dealey väljakust, mille ma sulle andsin?“

„Jah, aga selle ainus ettepanek on istutada mõni puu.“

„Sina ei ole Texasest, nii et sulle võib andestada, kui sa ei mõista, et Dealey on riiklikult tähtis ajalooline vaatamisväärsus. Kõik, mis puudutab Dealey väljakut, huvitab toimetajaid kogu maal. Sa parem kiirusta kohale.“

Kate naasis oma laua juurde asju võtma.

Nördimust alla surudes tõmbas ta vihmamantli selga, suutmata vabaneda häirivast tundest, et Dorothea püüdis teda takistada. Viimasel nädalal oli ta andnud kahele ülejäänud katsealusele suuremaid lugusid, mis said üleriikliku kajastuse. Paistis, et Dorothea nägi tublisti vaeva, et sööta Kate’ile raasukesi ja pehmeid uudiseid.

„Katkestage kõik tegevus, mida te parajasti teete!“ kaikus Chucki hääl.

Ta seisis oma kabineti uksel, hoides ühes käes märkmikku ja teises prille. Kolmkümmend üheksa ränka aastat uudistetoimetuses olid kirjutatud tema karmi nägu katvatesse kortsudesse.

„Meil on kinnitus, et keeristormid liiguvad üle Dallase ja selle ümbruse. Meil on ohvreid ja purustusi.“ Laneer heitis pilgu märkmikule. „Meie inimesed lähevad Arlingtoni, Grand Prairiesse ja Lancasteri.“

Laneer suunas oma prillid Kate’ile.

„Ma tahan, et sina läheksid Wildhorse Heightsi, Old Southern Glory vanakraamiturule, mis on LBJst ja Hawnist lõunas. Seda tabas tornaado. New York tahab kõike, mis meil on, sõbrad, ja nad tahavad seda kiiresti. Loobuge kõigist teistest ülesannetest. Täna on ainult üks lugu. Hakkame sellega pihta.“