Читать книгу Õhk riisiterade vahel - Riho-Bruno Bramanis - Страница 5

Meie Jaapani-ajastu algas ühest Kertu hullumeelsest mõttest: õppida selgeks jaapani keel. Pärast paariaastaseid õpinguid Göteborgi ülikoolis oli Kertu veendunud, et selleks, et Jaapani keelt tõeliselt osata, peaks ikkagi Jaapanisse minema. Ühel ilusal kevadisel hommikul Göteborgis teatas ta mulle, et on võitnud Jaapani Haridusministeeriumi Mombushō stipendiumi, et minna aastaks Jaapanisse. Minul oli seljataga viis edukat hooaega Rootsi kõrgliigas – olime saavutanud IK Sävehofiga Rootsi meistriliiga hõbeda ja pronksi. Isiklikult olin mitmel hooajal Rootsi viskeliiga edetabeli esimese kümne hulgas olnud. Laual ilutses pakkumine Saksa Bundesliiga klubist, samuti hoidis minu koduklubi Sävehof mind tugevasti lõa otsas ja pakkus uut ahvatlevat lepingut. Sellisel eluhetkel teatas aga Kertu, et tema on tüdinud tatisest põhjamaisest kliimast ja külmadest rootslastest ning ees on ootamas palju põnevam elu eksootilises Jaapanis. „Meile on vaja päikest, eks ju! Mina lähen ja palun tule sina ka kaasa!” teatas ta käskivas kõneviisis. Mis Jaapan? Kas Jaapanis üldse mängitakse käsipalli? Hakkasimegi otsima infot Jaapani käsipalli kohta. 1996. aastal Jaapan maailma tugevamate käsipalliriikide hulka igal juhul ei kuulunud. Rääkisin oma suurest dilemmast heale sõbrale ja tütre Melissa ristiisale Patrick Larsonile, kes patsutas mulle õlale ja lohutas: „Jaapani käsipallikoondise treener on rootslane Olle Olsson.” Kohe oli mul olemas ka Olle telefoninumber ja saatuse tahtel sai esimene kontakt loodud. Esimesel telefonivestlusel ei olnud Olle just väga julgustav. Nimelt ei ole Jaapani liigas ühtegi „valget” välismängijat ning on ammu teada, kuivõrd alalhoidlikud ja kartlikud on jaapanlased võõramaalaste suhtes. Sellele vaatamata saatsin oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Möödus paar väga ärevat nädalat. Igavikuna näiv ootamine katkestati aga rõõmsa teatega: üks klubi Hiroshimas on huvitatud. Mind kutsuti kümneks päevaks Jaapanisse ennast näitama. Kogenud sportlasena, kes peab ennast ise müüa oskama, pakkisin kohvrisse varustuse treeningute tarvis. Kuusteist paari sokke ja kaheksa paari pükse ning lugematu hulga treeningsärke kümnepäevase treeningtsükli tarvis. Kertu inglise keele õpetajast vanaema Asta tegi minu sportlasemõistust trotsides viimase hetke ponnistusi, proovides mulle selgeks õpetada kõige elementaarsemat inglise keele grammatikat. Olin tol hetkel enda peale natuke kuri, et polnud koolis rohkem pingutanud. Kiirabi korras lugesin veel kogenumate rändajate reisikirjeldustest, et jaapanlastele tuleb alati kingitusi viia. Jaapanist ja jaapanlastest vaid põgusalt teadva inimesena nõudis parajat peamurdmist, mida hea mulje avaldamiseks kaasa võiks varuda. Lõpuks ostsin ühe hirmkalli konjaki. Jaapani poolt anti mõista, et võiksin kaasa võtta ajaleheväljalõikeid oma sportlaseteest. Selleks ajaks oli kogunenud paras ports nii eesti-, vene- kui ka rootsikeelseid artikleid, ladusin kõik kotti ja lendasingi Jaapanisse.

Jaapani esimene tervitus oli samasugune nagu meie hüvastijättki – õhk lasus juunikuiselt tiheda paksu ja niiske lämmatava padjana ümber lennujaama. Kansai lennujaamas ootas mind Wakunaga käsipalliklubi direktor Tsugawa-san. Ajavahest, pikast lennureisist ning niiskest kuumusest uimaseks lööduna proovisin oma higistavat kätt kummardavale Tsugawa-sanile pihku toppida, kui kõrvus hakkasid kumisema kuuldud soovitused: jaapanlased hoiduvad füüsilisest kontaktist, kummardamine on siin tavapärane. Alguses harjumatu kummardamine sai aastatega väga koduseks ning hiljem ei tõstnud ma enam kulmugi, kui silmasin kohvimasinale tänulikult kummardavat jaapanlast või avastasin end televiisorit vaadates uudistelugejale tervituseks vastu kummardamas.

Hiroshima linn

Tsugawa-sani esimene küsimus pärast põgusat tervitust oli: „Do you smoke?” Suitsetamine on olnud aastaid pahe, millest oleksin profisportlasena pidanud loobuma. Minu esimeseks mõtteks oli: nüüd on küll kojusõit. Kuidas jaapanlane kohe minu pahele jälile jõudis? Ühes olin aga kindel: valetama ma ei hakka. Vastasin siis ennast kogudes, et teen küll suitsu. Selle peale loovis jaapanlane mind kiirrongi pileteid müüva kassaluugi ette ja selgitas: „Sellisel juhul vahetan ma meie shinkansen’i (Jaapani kiirrongi) piletid suitsetajate vagunisse ümber.” Ei mingit tavapärast moraalilugemist ega hukkamõistvat pilku! Mõtlesin, et kui kõik jaapanlased on sellised, siis saab mul siin tore olema.

Wakunaga meeskond kuulus Wakunaga farmaatsiatehasele ning kõik meeskonnaliikmed olid ühtlasi ka tehase töötajad. Professionaalseid sportlasi kui selliseid ei olnud. Wakunaga tehasesse jõudes läbisin pika tutvustusrituaali – kõigil olid näod naerul ja peos nimekaardid, mille nad mulle kenasti kummardades kahe käega ulatasid. Jälle kumisesid kõrvade taga soovitused: mingil juhul ära topi nimekaarti pükste tagataskusse. Katsu nimekaardile püüdlikult huvitatud pilk peale heita ning seejärel pane see kenasti rinnataskusse. Esimese päeva lõpuks oli mul juba paarkümmend nimekaarti rinnataskus ja pilgus segadus kõikidest uutest nägudest ja nimedest. Tänaseni tunnen end viletsa nimede meeldejätjana. Ega nende nimekaartide uurimisest ka teab mis kasu ei olnud, kuna tol ajal ma veel Jaapani kanji’t (kirjamärke) lugeda ei osanud. Juba esimesel päeval viidi mind vaatama võistkonda ja treeningsaali. Kui ma koos Tsugawa-saniga treeningsaali sisse astusin, rivistus kogu meeskond poolkaares meie ümber ja tervitas meid üheskoos sügavalt kummardades. Kapteni käskluse peale joondusid mehed sirgesse rivisse, võtsid kahekaupa paaridesse ja hakkasid kõik ühte sammu joostes soojendusringe tegema. Mehelikud sõjaväedrilli laadsed hõiked kajasid seintelt vastu ja ma püüdsin vaimusilmas ette kujutada, kuidas mina sellise sõjaväelise treeningrutiiniga toime tuleksin.

Melissa koos meie tõlgi ja taltsutaja Iida-saniga meie esimeses Jaapani kodus Higashi-Hiroshimas

Riho-Bruno koos meeskonnaülema Tsugawa-saniga

Hiljem viidi mind rikkalikule õhtusöögile, kus pakuti kohalikke hõrgutisi, millest mina tugeva põhjamaise köögiga harjunud mehena ei osanud eriliselt lugu pidada. Peale valge riisi (mille maitse ning konsistentski olid harjumatud) polnud ma varem midagi proovinud. Jaapanlastest meeskonnaliikmete nägudelt võis aga lugeda, et toit on ülimalt nauditav ja rõõmsate noogutuste saatel ergutasid nad mindki kõike proovima. Tähelepanelikult jälgisid nad iga minu liigutust ning kuna olin pulkadega söömist varem paar korda praktiseerinud, pälvisin sellega heakskiitvaid naeratusi. Võistkonnakaaslased kogunesid kobarasse minu ümber ja katsusid üsna kartmatult mu muskleid. Kõige enam tundusid nad imetlevat minu jalasuurust ning pärast paari klaasi õlut hakkas natuke inglise keelt kõneleva meeskonnaliikme Iida-sani vahendusel minu poole üsna huvitavaid küsimusi sadama. „How many kilos benchpress? How many kilos full squat?” (Mitu kilo rinnalt? Mitu kilo täiskükk?) Olin nende otsekohesusest natuke üllatunud ega osanud nii äkki nende küsimustele vastata. Rootsi klubis jälgisime pigem, mitu minutit mänguaega meeskonnaliikmed saavad, mis on visketabavuse protsent või mis on keskmine väravate arv mängus.

Järgmised õhtud lõpetasime koos Tsugawa-saniga väga eksklusiivsetes traditsioonilistes restoranides, kus pakuti selliseid hõrgutisi nagu hailiha, kalmaarid, austrid ja igasugu muud molluskid, mille nime ma siiani ei tea. Meie jaoks oli eraldatud paberist lükandustega toakene ja kimonosse riietatud majaperenaised kandsid meile ette erinevaid roogi. Kui juba kümnes uus hõrgutis justkui võluväel lauale ilmus, hakkasin kokku lugema, mitut erinevat maiust meile pakuti. Kokku sain 27. Klubidirektor Tsugawa-sani rahuloleva mõmina saatel toodi varsti lauda ka õhtusöömaaja peamine hõrgutis: fugu-kala riivitud kullaga. Ise selgitas ta rahulikult, et fugu-kala võib hetkega tappa, kui kokk on juhtumisi noa valesse kohta libiseda lasknud. Konarlikust inglise keelest sain ma aru, et fugukala maks ja nahk sisaldavad 30 sekundi jooksul lihaseid halvavat tapvat mürki (tetrodotoksiini), millele vastumürki ei tunta. Hingasin siis sügavalt sisse ja pistsin Tsugawasani eeskuju jälgides fugu-kala suhu, endal süda tagumas nagu ratsaarmeel. Kala liha ise oli keeltkõditavalt hõrk ja maitsev ning läks sojakastet peale piserdades kuidagi kõrist alla. Proovisin hingata, tunnetasin oma kehas toimuvaid reaktsioone ega märganud õnneks muid sümptomeid kui vaid seda, et süda endiselt lõbusat galoppi laskis. Julgesin võtta veel ühe tükikese. Riivitud kulla raasud läksid alla natuke libedamalt. Jaapanlased usuvad, et kuld niisugusel kujul on inimesele väga kasulik.

Jõudis kätte minu Jaapanis viibimise seitsmes päev. Siiani olin tutvunud Hiroshima ning kohalike vaatamisväärsustega, Wakunaga farmaatsiatehase tööliste, meeskonna ja kohalike hõrgutistega. Rohkelt tutvustati mulle ka kohaliku õlle ja viski võlusid, mis on muuseas maailmatasemel. Ühesõnaga, mind oli kuus päeva söödetud ja joodetud, aga trenni polnud veel viidud. Seitsmenda päeva hommikul palus Tsugawa-san mul ülikonna selga panna ning mind viidi läbi tiheda turvakontrolli Wakunaga farmaatsiatehase kinniste uste taha juhtkonnaga kohtuma. Miks pidi muidu nii turvalises Jaapanis üht farmaatsiatehast sedavõrd hoolikalt valvatama? Ettevõtte edukus sõltub tema innovaatilisusest, uutest leiutistest ja konkurentidest sammuke eespool olemisest. Kogu tehase toodangut puudutav teadustöö toimubki hoolikalt valvatud laboratooriumides. Wakunaga tehast oli paaril korral külastanud ka Jaapani keisri teine poeg, kelle huvialaks on tervisetooted, ning see tõstis turvamise taseme veel paar kraadi kõrgemaks.

Wakunaga juhtkonnast võttis mind vastu Wakunaga president härra Kusai isiklikult, kes oli minuga kohtumiseks Osaka peakontorist kohale tulnud. Jaapani keelest sõnakestki aru saamata märkasin, kuidas ülejäänud seltskonna suhtlus piirdus härra Kusai juuresolekul äkitselt vaid sügavate kummarduste ning väga austavate „Hai, wakarimasu” väljendustega. Esmakordselt elus tunnetasin sellist lugupidamist juhi suhtes. Härra Kusai küsis minult vaid ühe küsimuse: „How do you like Japan?”, ning palus näha minu ajaleheväljalõikeid. Laotasin oma üsnagi piraka paki tema kogukale töölauale. Sellist patakat nähes väljendas härra Kusai pilk üllatust. Ta kõndis ühe ringi ümber laua, tõstis hetkeks ühe suvalise artikli kolme sentimeetri kaugusele oma kuldsetest prilliraamidest ning lausus kindlal hääletoonil: „See mees sobib meile.” Sellega meie esimene kohtumine piirduski.

Seitsmenda päeva õhtuks olin aga juba üsna murelik – mulle polnud veel antud võimalust ennast trennis näidata. (Tsugawa-sani käest kuulsin paar aastat hiljem, et tema oli olnud omakorda murelik, kuidas võiksin mina reageerida nähes tema arvates minu tasemele kõvasti alla jäävat Wakunaga meeskonda. Tema kartis, et ma äkki loobun mõttest ennast Jaapani käsipalliga siduda.) Lepingust ja käsipallist polnud ka veel juttu tehtud. Jaapanlaste äritegemise tavasid tundmata olin veendunud, et selline asi ei tähenda head. Palusin siis anda Tsugawa-sanil mulle ikkagi võimaluse ennast pisut näidata. Selle peale pidi ta üsnagi vastumeelselt edasi lükkama ühe järjekordse meeldiva restoraniõhtu ja mind treeningsaali viima. Wakunaga meeskonna liikmed jälgisid iga minu liigutust, riietust ja näoilmet huvitatud pilgul. Mina ei mõistnud sõnakestki jaapani keelt, nemad ei mõistnud inglise keelt. Tegime esimesi arglikke katsetusi suhelda sportlastele mõistetavas käsipalli kehakeeles ja loopisime niisama palli väravasse. Sellest kehakeelest pidi saama meie peamine suhtluskeel nii mõnekski ajaks.

Vaatamata sellele ühele trennile olin ikkagi väga ärevil. Saksamaa Bundesliiga klubisse pürgimisel olin läbinud väga põhjaliku viietunnise arstliku kontrolli: EKG, treening- ning koormustestid, vereproovid, lihastestid ja veel palju muudki. Jaapanlased aga vaatasid minu ajaleheväljalõigete patakat ning panid mind proovile inimesena. Ei mingit meditsiinilist kontrolli ega kehaliste võimete teste. Tagantjärele targana olen aru saanud, et just niimoodi jaapanlased toimivadki – inimeste vaheline isiklik hea kontakt on kõige olulisem. Kui sa oled inimesena nende jaoks usaldatav ja sinuga suhtlemine sujub, on nad valmis sinuga ka äri tegema. Kui isiklikku head sidet ja usaldust ei teki, ei hakka nad sinu peale üldse aega raiskama. Lõpuks, üheksandal päeval, tehti mulle lepingupakkumine. Ilmselt olid nad selleks ajaks veendunud, et olen piisavalt usaldusväärne inimene, ja kuna olin mänginud tolleaegse maailma ühe tugevama käsipallimaa Rootsi ühes parimas meeskonnas IK Sävehofis, ei kahelnud nad ilmselt ka minu käsipallurivõimetes.

Jaapanlastega tingima hakata ei tasu. Palk määrati mulle Jaapani mõttes tavapäraselt – vanuse järgi. Mul tuli töötamist ehk sportimist alustada 29-aastase tehasetöötaja palgaskaalalt, millest oli mulle varem põgus ülevaade antud. Lisaboonused määrati käsipallitegevuse ja saavutuste eest. Juba kirjalikul kujul esitatud pakkumine oli iga pisema detailini läbi mõeldud, et vältida hilisemaid probleeme ja vääritimõistmisi. Niisiis sain õhtul koju helistada ja teatada, et olin just kõhklemata alla kirjutanud üheaastasele lepingule Hiroshima Wakunaga farmaatsiatehasega. Kertu unistus elada ja õppida aastake eksootilises Jaapanis oli täitumas.