Читать книгу Õhk riisiterade vahel - Riho-Bruno Bramanis - Страница 7
HIGASHI-HIROSHIMA
ОглавлениеEsimesed kolm vaimukarastavat nädalat Wakunaga tehase ryō’s olid lõppemas. Minu kahtluseks oli, et vaene Iida-san, kes oli pandud minu eest vastutama, pidi ülepäeviti üle elama kergemaid ja raskemaid närvivapustusi. Gaijin’i (välismaalase s.t minu) arusaamade ja Jaapani olude erinevus väljendus üsnagi pentsikutes olukordades. Enda lohutuseks püüan ennast veenda, et ehk on Iidasan siiani tänulik sellise kannatlikku meelt nõudva välismaalase kodustamise kogemuse eest. Paari nädala jooksul oli Iida-san ennast kurssi viinud iga pisima detailiga meie perekonna asjaajamistes ning oleks osanud ilmselt unepealtki täpselt deklareerida meie sünnikuupäevi või vanemate nimesid. Siiani oli ta olnud vastutav vaid ühe gaijin’i eest, aga peagi oli Kertu ja Melissa saabumise päev kätte jõudmas ning Iida-sani otsaesisel võis aimata kaht uut murekortsukest.
Kertust oli saamas Hiroshima Ülikooli tudeng. Hiroshima Ülikool oma enam kui 4000 üliõpilasega on Jaapanis üks keskmise suurusega ülikool. Ülikooli campus asub, nagu enamikel suurematel Jaapani ülikoolidelgi, kesklinnast ohutus kauguses. Ülikoolid koliti kesklinnadest välja 1960-tel aastatel suurte üliõpilasrahutuste hirmus. Puhtpraktilistel kaalutlustel olid Wakunaga inimesed veendunud, et Bramaniste perekonna jaoks peaks leiduma sobilik elupaik just sellises, kesklinnast 40 km kaugusel asuvas ülikoolilinnakus Higashi-Hiroshimas. Kuna tahtsin väga leida meie tulevase elukoha enne kui Kertu ja Melissa Jaapanisse jõuavad, siis, vaadanud läbi paar pakutavat korterit, nõustusin esimese Wakunaga poolt pakutatud korteriga. Nüüd sain rahuliku südamega perele lennujaama vastu minna.
Kertu ja Melissa oli asunud teele sügisesest Eestist, kus jäised tuuleiilid oli sundinud neid selga laduma mitu kihti pluuse, kampsuneid ja kõige otsa veel jopedki. Hiroshima tervitas neid jalustrabava kuumusega. Uskumatul ilmel hakkasid nad lennujaamas esialgu üsna arglikult jopesid seljast sikutama, seejärel rändasid kotti kõik kampsunid ja paar kihti pluusegi. Vapper kaheaastane Melissa oli 13tunnise lennureisi järel rõõmus ja temale loomuomasel viisil üdini toimekas. Üks tiigrikutsust lelu julgestuseks kaenlas, oli ta valmis avastama uut maailma. Ka Kertu ja Melissa olid kaasa pakkinud vaid ühe spordikoti, kus ei leidnud küll trenniriideid, küll aga paar sõnaraamatut, komplekt nuge ja kahvleid ning mõningad riideesemed. Niiviisi, kahe spordikotiga, alustasimegi siis oma Jaapanielu.
Higashi-Hiroshimas tervitas meid tühi neljatoaline korter. Üheksakorruselise maja seitsmendal korrusel asuv korter tundus üsna tänapäevane. Minu suureks kergenduseks oli tualett yōshiki (läänemaine WC). Kõikidele Jaapani majapidamistele omaselt oli üks tubadest washitsu (Jaapani tuba). Toa põrandal olid omanäolise lõhnaga õlgedest tatamimatid, akende ees shōji (riisipaberist sirmid puitraamis) ning ukseks lükanduksed. Asusime meeskonnakaaslaste abiga soetama kõike elamiseks vajalikku – teekannust külmkapini. Jaapanikeelsete faksi- ja telefoniaparaatide ning mikrolaineahjude manuaalide lahtikodeerimine pakkus meile nii mõnekski õhtuks vapustavalt kõva ajuderagistamist. Siiski, peamiselt katse-eksituse meetodil, saime lõpuks enamiku masinaist tööle. Perekonna spordimehe jaoks oli loomulikult kõige olulisem saada tööle taevatelevisiooni kanalid. Kui sobivate elektrimasinate leidmine ei valmistanud meile erilisi raskusi, siis sama ei saa öelda mööbli leidmise kohta. Mina olin kindlalt veendunud, et jaapanlaste kombel põrandal mattidel ehk futoni’l mina magama ei hakka. Õiged inimesed magavad ikkagi voodites ning otsustava põikpäisusega asusime voodit otsima. Kui jaapanlaste mõõtudele vastavaid voodeid võis mööbliärides leida, siis minu kogu nähes kehitas enamik mööbliäri müüjad nõutult õlgu. Bramanistele sobiva suurusega voodi leidmiseks pidi Wakunaga president Kusai isiklikult oma mõjuvamaid sidemeid kasutama. Ka põlvekõrgune söögitoamööbel tundus olevat nukumaja tarbeks kokku pandud. Palusime mööblit kohale toimetanud meestel söögilaud ja toolid tatamituppa tõsta, kuid selle peale raputasid muidu alati klienti kuningaks pidavad jaapanlastest klienditeenindajad otsustavalt pead – tatamitoa säärane kasutamine tundus neile ilmse pühaduseteotamisena. Meie tatamituba jäigi esialgu tühjalt seisma.