Читать книгу Minu Nizza. Paradiis käeulatuses - Riina Kangur - Страница 7

Seisan Pärnu maantee ääres vineeri- ja mööblivabriku vastas asuvas kangialuses ja ootan Lauri Leesit.

Varitsen õieti, sest ega tema ei tea, et mina teda ootan ja miks ma seda ülepea teen.

On septembri algus, kolmapäeva õhtupoolik. On hämar ja ma kardan tegelikult siin pimedas kangi all üksi seista. Aga väljas tibutab vihma ja mul pole vihmavarju. Ma olen seisnud siin juba tund aega. Ma tean umbes, millal tema keeletund seal suures hallis majas, Vene koolis, peaks lõppema, aga igaks juhuks olen ma siia juba varakult platsi asunud.

Ma olen parasjagu närvis, sest ma ei tea, milline võib olla Lauri Leesi reageering äkki kangi all ligi hüpanud tüdrukule, ja ma kardan võimalikke pätte, kes mulle endale siin kangi all ligi võivad tikkuda.

Ma olen häbematult noor. Ma ei tea veel midagi ei prantsuse keelest (peale selle, et see hingekriipivalt ilus on) ega kultuurist.

Muidugi, raadiost olin ma kuulnud Nana Mouskourit ja Gilbert Becaud’d laulmas, Joe Dassinit ja isegi Edith Piafi. Ühte ma teadsin: see on minu muusika, minu keel, minu hing.

Lauri Leesist olin ma ka kuulnud, olin temaga kord isegi ühes lennukis Sotši sõitnud, olin tema intervjuud raadiost kuulanud.

„...ja nüüd, kus ma olen juba 38aastane, nüüd ma juba näiteks mõtlen kivil istudes, et kes siin kivi peal enne istunud on, kaua see kivi siin on juba seisnud...“ mõtiskles ta Vikerraadio „Keskööprogrammis“.

Aga mina – ma mõtlesin nii juba 16aastaselt. Tähendab – see näitab ju kõigest seda, et ma mõtlen nagu Lauri Leesi, et prantsuse keel on minu keel, et me oleme nii ühtemoodi, et...

„Tervist, vabandage, et ma tülitan, aga ma olen eluaeg unistanud prantsuse keelt õppida!“ paiskan ma ühe hooga välja, kui näen korraga Lauri Leesit minust juba möödumas. Tal on pruun nailonjope seljas ja pikk punane sall ümber kaela keritud ja ta on nii-nii prantslaslik.

„Aga mis teid takistab?“ esitab ta mulle lihtsa küsimuse.

Tõepoolest, mis mind takistab?

„Aga ma tahan just teie juures õppida!“

Ta vaatab mind mõni sekund oma soojade silmadega ning küsib siis:

„Kus te töötate?“

Mis tähtsust sellel on, on mu esimene mõte. Aga uhke ja hea tunne on öelda küll:

„Noorte Hääles. Ma töötan Noorte Hääle toimetuses.“

„Tulge reedel kell viis tundi.“

Tõesti?

„Aitäh! Aitäh teile, suur aitäh!“

Mis ma veel peaksin ütlema? Ma olen nii ülevoolavalt tänulik – kuidas seda talle väljendada? Kuidas anda talle teada, et ta on pannud mu ellu jälle päikese särama ja andnud mulle lootuse tagasi?

Ta noogutab, naeratab kergelt ja astub edasi.

Tulge reedel kell viis tundi.

Veel 35 aastat hiljem on see lause mul selgelt kõrvus ja see pilt minevikust mu silme ees, nagu oleks kõik alles eile olnud. Tulge reedel kell viis tundi.

Õpin prantsuse keelt ja kultuuri ning unistan Prantsusmaal elamisest. Provence’i lavendliväljad, lumised Alpid, türkiissinine Vahemeri... Sinna oleksin ma pidanud sündima!

On sügav nõukogude aeg, Brežnevi ajastu. Ei mingitki parema tuleviku lootust. Ma tunnen end kui vangis elavat. Prantsuse keele tunnid Lauri Leesi juures on mu ainsad helged hetked hallis nõukogude tegelikkuses. Seal keeletunnis on kõik teisiti, seal räägitakse asjadest, mida tajudes ma olen siiani end väga üksikuna tundnud.

Ma õpin pähe enamiku Edith Piafi laulude sõnadest, Jacques Préverti luuletustest, Jean de La Fontaine’i valmidest (hei, ma tegin ikkagi valiku, eks ole!). Ma ostan endale – tutvuse kaudu – Joe Dassini plaadi „Le Jardin du Luxembourg“, panen küünlad oma väikeses toas põlema ja kuulan seda, ikka ja jälle, ikka ja jälle. Hing kisub krampi ja süda karjub vangiahelais – siin ma olen ja siia ma, ilmselt, pean ükskord ka surema.

Prantsuse keele tundides avaneb mulle minu maailm. See on ühtaegu nii ilus kui valus. Ilus sellepärast, et lõpuks olen leidnud koha, kus ma end hästi tunnen, ja valus sellepärast, et klassiruumist väljaspool ootab mind hall tegelikkus, maailm, kuhu ma tegelikult ei kuulu.