Читать книгу Minu Nizza. Paradiis käeulatuses - Riina Kangur - Страница 8

Kui sa oled nõus minu ja minu eluga Nizzas, siis kirjuta mulle.

E-kiri mulle. Milline imetlusväärne otsekohesus.

Aga ma pean ju selle võimaluse enne üle vaatama? Selle mehe, tema kodu. (Vales järjekorras läks – tema kodu, siis selle mehe.)

Ja mõni päev hiljem on mul meilis lennukipiletid.

Ma ei räägi seda mitte kellelegi, sest see tundub mulle endalegi kergelt õudust tekitav. Ma olin vaadanud selle mehe pilti internetis ja mõelnud – nääh, sellele pole üldse mõtetki kirjutada: sümpaatne, Alain Deloni välimusega, ja elab veel Nizzas... Minul, väikesel hallil Eesti hiirekesel pole lootustki talle ligi pääseda.

Ma vaatasin ta pilti mitu ja mitu korda ja ikka selle mõttega, kuidas mul elus ei vea.

Aga mõnikord loob elu sulle otse ootamatuid võimalusi. Minu Alain Delon märkas mind.

Serge on mulle lennuväljale vastu tulnud koos ühe noorema härrasmehe ja väikese lapsega. Tema tütremees ja tütrepoeg, nagu tutvustades selgub. Serge’il on jalas helesinised teksased ja seljas teksajakk. Ja ta on täiesti Alain Deloni nägu, ainult et lühemat kasvu. Ma ei usu oma silmi, et üks inimene võib teisega nii uskumatult sarnane olla. Ma ei tea, miks, aga mulle tuleb kohe meelde film „Kaks meest linnas“, see oli just see film, mille tõttu ma noore plikana Alain Deloni kõrvuni ära armusin. Ja nüüd ta seisab siis siin, otse minu ees. Just samasuguste hingeliste silmadega, millesse vaadates näed ainult hingevaeva ja mittemõistmist, valu ja käesirutust halastava taeva poole. Ja sa tead, et isegi kui sa talle käe vastu sirutad, jääb sellest väheks, see ei jõua temani, sest silmakirjalik maailm on seal vahel, väites üht, ent tegutsedes ometi teiste kriteeriumite järgi.

Aprilli lõpp on Nizzas soe ja päikesepaisteline. Ma näen palme. Ma näen türkiissinist merd. Palju värvilisi lilli ja rohelust. Me sõidame mööda Promenade des Anglais’d.

„See promenaad saab Nizza sadama juurest alguse ja läheb tegelikult Antibes’ini välja,“ seletab Serge.

Ma tean, ma olen siin ennegi olnud, see on mu lemmikkoht maailmas, mõtlen ma, aga ei ütle midagi. Imestan: „Ah tõesti?“

„Promenaad sai oma nime sellest, et talveks siia sõitnud inglased siin muudkui edasi-tagasi promeneerisid, rikkamad sõitsid tõldadega Antibes’ini ja tagasi.“

Inimesed promeneerivad nüüdki. Vanapaarid üksteisel käe alt kinni hoides, daamid koerakestega, noored jalgratastel ja rulluiskudel. Paremat kätt türkiissinine Vahemeri ja vasakut kätt Alpid. Ma ei näe midagi muud kui ainult Ilu ja Päikest.

Serge elab lennuväljalt viieteist minuti autosõidu kaugusel mägede poole.

„Olemegi kohal,“ teatab Serge korraga. Romain – Serge’i tütremees – aeglustab kiirust, et vasakule väiksemasse kõrvaltänavasse keerata.

Ma panen tähele, et otse üle tee tema kodutänava juures on väike armas katoliku kirik. Siin me siis hakkame pühapäeva hommikuti käima, mõtlen ma. Ja mõtle, kui lähedal on minna kesköömissale jõulu- ja ülestõusmisööl!

Bussi lõpp-peatus on samuti just sealsamas.

„Siit on lihtne linna sõita,“ seletab Serge. „Istud siit lõpp-peatusest bussi peale, kümme minutit ja oledki kesklinnas. Ja tagasi tulles pole vaja karta äraeksimist – lihtsalt sõidad kuni lõpp-peatuseni!“

Bussipeatuses seisab mitu pikkadesse hõlstidesse mähitud naist. Otse bussipeatuse taga on suur staadion. Millegipärast jääb mu pilk sellele pikemalt pidama.

„Seda staadioni siis siin polnud, kui ma selle korteri ostsin,“ teatab Serge. „Oleks see juba siis siin olnud, poleks ma siia korterit ostnud.“

Staadioni on hõivanud kümned ja kümned värvilised noored. Staadioni aia taga tänaval, just selles kohas, kus me Serge’i kodutänavasse keerame, seisab punt araabia noori. Ma ei küsi ega ütle midagi, mõtlen vaid selle lause peale, mis Lauri Leesi kunagi – nii 30 aastat tagasi – oma prantsuse keele tunnis meile ütles: prantslased räägivad, et prantsuse kultuur on hädaohus.

Kuna on ülestõusmispühade aeg, siis on Serge mulle lauale valmis pannud hiigelsuure šokolaadist kana. (Hiljem poodides käies panen ma tähele, et Prantsusmaal armastatakse üldse hiigelsuuri šokolaadist lihavõttefiguure, mõned jänesed on lausa poole meetri kõrgused. Kes suudab ära süüa sellises koguses šokolaadi? Ja mitu päeva see aega võtaks?) Ma küsin, kas me läheme kesköömissale ka, ja Serge naeratab ebamääraselt.

Hiljem saan ma oma kurvastuseks teada, et Serge üldse kirikus ei käigi. Katoliiklane küll ja läbi-lõhki kristlaseks peab ta ennast samuti, aga kirikus käib ainult laulatustel, ristimistel ja matustel.

Noh, pole midagi, kirik on just siinsamas üle tee, ma võin seal ka üksi käia.

Serge’i korter on väike, aga ääretult puhas ja korras. Seal on pisike magamistuba, elutuba ja rõdu, millelt avaneb uhke vaade mägedele ja kaugusest paistvale kiirteele, mis Itaaliasse viib. Korter on sisustatud odava mööbliga, mida näeb tavaliselt haiglates, vanadekodudes, koolides. Ma lootsin eest leida uhket antiiki, umbes nii, et see on Louis XIV ajast pärit, selle mööblitüki ajalugu ulatub aga hugenottide ajastusse, see väike kapike on pärit sellest perioodist, mil me kuningal pea maha võtsime. Aga ei midagi niisugust.

See mööbel tuleb kõik välja vahetada, käib mul kiire mõte peast läbi. Sellise mööbli keskel mina küll elada ei suuda.

Hiljem saan ma teada, et sellist antiiki oli tal siis, kui ta veel Toulonis elas, aga ta müüs selle kõik Nizzasse kolides maha.

„Aga miks?“ ei saa ma kuidagi aru, miks peaks keegi tahtma antiiki maha müüa.

„Aga kuhu ma selle siin oleksin pannud?“ kehitab Serge õlgu.

Toulonis oli tal suur maja, kuhu see mööbel sobis. Siia korterisse poleks see mitte kuidagi mahtunud ega ka sobinud. Ja pealegi – tema ju ei tea, millise naisega elu teda kokku viib, ja parem on muretseda koos mööbel, mis mõlemale meeldib. See odav kontorimööbel siin on vaid ajutine, seda pole kahju ära visata, kui korraliku mööbli soetamiseks läheb.

Serge’il autot pole. Ta müüs selle maha, kui Toulonist Nizzasse kolis.

„Mul on siin kõik käe-jala juures – minu arst, minu hambaarst, mu kardioloog, bussipeatus on siinsamas – milleks mulle autot vaja ja ennast vaevata parkimiskoha leidmisega linnas?!“

Aga mina tahaks üles mägedesse sõita.

„No vaatame, ma küsin mõnel päeval oma tütre autot ning sõidame natuke ringi,“ ütleb ta.

Ent seda ei juhtu kahjuks. Serge’i tütrega koos sõidame küll ühel päeval Èze’i ja Monacosse. Minu jaoks liiga tuttavad kohad, ma olen neid paiku korduvalt külastanud, kui lastega Lõuna-Prantsusmaal puhkamas käisime. Ma oleksin tahtnud päris kõrgele mägedesse sõita.

Serge’i kodumajast natuke edasi asub armeenlaste küla. Seal me käime jalutamas kahel päeval. Mitte et selles midagi erilist oleks, aga see on siinsamas ja mis sinna linna ikka sõita (Serge’i väljend). Armeenlastel on seal oma kirik, kool ja ühiselamu neile väikestele rikastele armeen-lastele, kes Armeeniast siia õppima on saadetud. Neil on seal ka oma kultuurimaja.

„Kas Charles Aznavour käib siin tihti laulmas?“ küsin ma.

„Nalja teed või? Siinsed armeenlased ei salli teda silma-otsaski!“

„Ja miks siis?“

Aga sellepärast, et kui kaheksakümnendatel aastatel oli Armeenias maavärin ja siinsed armeenlased palusid, et ta teeks heategevuskontserdi armeenlaste abistamiseks Armeenias, siis ta keeldus sellest. Ta tahtis esinemise eest raha saada.

„Kas sa kujutad ette,“ põlastab Serge, „inimene ujub rahas, tal palutakse vaeseid aidata, aga tema keeldub.“ Ja minugi lugupidamine kuulsa laulja vastu hajub sekundi murdosaga – milline siga.

Mina muidugi tahaks promenaadil promeneerida, aga Serge laidab selle mõtte maha, sest selles polevat midagi erilist. See on praegu paksult rikkaid vanapaare täis ja üldse... suvel küll, suvel on teine asi, siis võib randa minna ja... ja üldse.

Ühel päeval käime Saint-Laurent-du-Varis tema paadi peal päikest võtmas. Ilus väike paadike on, aga minu silmis täiesti mõttetu omand. Minule on palju suurema väärtusega fakt, et ma sain mere äärde, selle imeilusa türkiissinise mere äärde. Päike ja meri. Ma õhkan rahulolevalt ja lasen päikesel end vallutada.

Kaks päeva enne mu tagasipöördumist Eestisse küsib Serge mu käest, mis ma sellest kõigest arvan. Kas ma oleksin nõus temaga oma elu siin Nizzas jagama?

Jällegi – hämmastav otsekohesus.

„Aga Serge, sa ju ei tunnegi mind õieti! Kuidas sa saad öelda, et sina ise oled valmis minuga oma elu jagama?“

„Chérie^[1.], sa võid elada inimesega kakskümmend aastat koos ja ka lõpuks tõdeda, et sa ei tunnegi ju teda!“

Ta pakub välja, et tulen suveks siia ja siis otsustan, kas mulle meeldib siin või mitte.

„Aga ilma Mariata ma ei tule,“ teatan ma kindlalt.

„Muidugi koos Mariaga! Ma ostan teile piletid. Millal teil kool lõpeb?“

Päev enne ärasõitu käime veel kord vanalinnas jalutamas. Mõned poed on juba turistide tulekuks valmis ja avatud. Me istume ühes väikeses restoranis ja sööme sinikarpe – minu lemmiktoitu. Restoranid ja kohvikud on inimtühjad, hooaeg pole veel alanud. Jalutame vanalinna kitsaid tänavaid pidi ja Serge näitab mulle, kus majas varjas end omal ajal Paganini, kus elas Dumas.

„Nad on kõik siin elanud, kõik nad!“

Kõik nad tahavad siin elada. Kas mina ka? Ma ei tea... Ma olen sellest ju tõepoolest unistanud kogu elu. Aga ma olen tahtnud siin elada koos oma lastega, näha neid päikest ja merd nautimas. Näha neid siin paitavas kliimas omale elamisväärset elu ehitamas. Näha kord nende lapsi helesiniste lainete vahel möllamas.

Aga nüüd tuleme meie siia Mariaga vaid kahekesi. Kas mul on ikka õigust Mariat ülejäänud perekonnast eemale viia? Tema õdedest, tema vanaemast, tema vähestest sugulastest?

On 1. mai. Töörahvapüha. Me ootame bussi nelikümmend viis minutit ja siis taipab Serge, et aga äkki bussid ei sõidagi täna, sest on töörahvapüha.

„Aga see pole ju ometi võimalik?!“ hüüatan ma.

„On, ametiühingud on kogu Prantsusmaa hukka ajanud!“

Ta helistab kiiresti oma tütrele, kes meile autoga järele tuleb, et ma ikka lennukile jõuaksin.

Ma jõuan üsna viimasel minutil check-in’i. Registreerimine on tegelikult juba lõpetatud, aga mul veab, veel paar minutit ja ma oleksin lennust maha jäänud. Daam leti taga annab selgelt mõista, kuidas mul on vedanud, et veel natuke ja...

Aga nii libedalt ja lihtsalt see asi ja suur vedamine ei lähe.

„Viisteist eurot, palun minge makske seal (daam viipab käega vasakule) ja tulge siis ruttu selle kviitungiga siia tagasi.“

„Viisteist eurot?“ kärgatab Serge. „Mille eest?“

„Pagasi eest, loomulikult.“

Serge küsib mu käest, kas ma Tallinnas ka maksin.

Ei, ei maksnud, Tallinnas öeldi mulle, et see kuulub piletihinna sisse.

Serge on kogu autosõidu aja kirunud ametiühinguid, töö-rahvapüha, hukka läinud Prantsusmaad ja inimesi, kes on lasknud sel hukka minna. Ta on äärest ääreni viha täis. Nõuda vihaselt Serge’ilt veel mingit arulagedat väljaminekut on rumalast rumalam tegu.

„Aga pagas on ju piletihinna sees!“ karjub ta.

„Ei, ei ole. Pagasi eest tuleb eraldi maksta. Palun minge makske ära, muidu jääb daam lennukist maha.“

Õnneks on Serge’i tütar meiega, ta üritab rahulikult olukorda lahendada. Ta ütleb oma isale, et see maksaks 15 eurot ära, küll pärast on aega asja klaarida.

Serge kirub ja vannub, ent seab siiski sammud viibatud suunas.

Ning siis ma näen oma õuduseks, et seal vasakut kätt leti taga istub mustemast mustema nahavärvusega naine. Serge’ile on see nagu härjale punane riidepalakas.

Hoolimata oma väikesest kasvust õnnestub Serge’il poolest kerest saadik peaaegu et letile hüpata, minu pass ja oma krediitkaart talle näkku visata ja põlevate silmadega ähvardada:

„...sellel korralagedusel tuleb kord lõpp. Küll te näete! Varsti saadame teid kõiki Dakari tagasi, küll te näete!“

„Mida?!“ hüüatab eemalt leti tagant teine, valge naine. „Rassistlikud ähvardused!“ Ta haarab mustanahalise käest mu passi ja Serge’i krediitkaardi, vajutab nupule ning palub turvameestel kohale tulla.

Nii. Siia ma siis nüüd jään, mõtlen ma, ja kõik ühe kuradi lolli mehe pärast. Ja tema veel tahab, et ma koliksin siia, Nizzasse, tema juurde elama?! Ma peaks päris põrunud olema, kui sellega nõustuksin!

Serge’i tütar seletab midagi kiiresti turvameestele, võtab mu passi, haarab mul käest kinni ning jookseb minuga check-in’i ja sealt edasi turvaväravate poole. Kõik toimub kiiresti ja nagu unes. Väravast läbi, võtan ma oma kõrge kontsaga kingad jalast ning jooksen paljajalu, hing nööriga kaelas, lennuvärava poole. Kõik inimesed on juba bussis ja valmis lennukile sõitma. Näen minu poole pööratud üllatavaid-küsivaid, vihaselt põlastavaid ja heatahtlikke-tänulikke pilke.

Lennuk tõuseb.

All on palmid, päike, palju lilli ja imekaunis Vahemeri, Nizza rannik, lumiste tippudega Alpid.

Mul ei ole valikut. Mul pole isegi mitte valikut korrakski mõelda, kas ma tahan seda.

Ma panen silmad kinni ja – nutan.

1 Chérie – kallis. (prantsuse k) [ ↵ ]