Читать книгу Lumiina ennustus - R.K. Topkin - Страница 7

Märkamatult olid möödunud mõned nädalad. Täpset arvestust Lana nende üle ei pidanud, sest see ei olnud tema jaoks oluline. Talvest oli saanud täieõiguslik kevad, lumi oli suures osas kadunud ka metsa alt, päike paistis üha kauem ja soojemalt ning ühes sellega paranes Lana meeleolu. Enne seda, kui tema tee ristus Rowniga, oli olnud tema elu madalaim punkt. Lana oli vajanud kohta, kus unustada, mida tähendab lakkamatu näljatunne või mure selle pärast, kust leida soe ja kuiv katusealune. Siis ta muidugi ei osanud tahta just selliste asjaolude kokkulangemist.

Nüüd Rowni majas elades ei tulnud tal kokku puutuda vaenulike võõrastega, kes laastaksid ta niigi habrast eneseusku. Lana vajas rahulejäetust, et ta suudaks hakata ennast tükkhaaval kokku panema. Bethany võis teda mitte sallida, aga tegelikult oli see tühiasi ja Lana talus hõlpsasti teise kõrkust, sest naisel polnud tema üle sõna- ega teovõimu. Kui esmane kohmetus üksteise välimuse suhtes möödus, siis oli selge, et väljanägemisel on üsna vähe pistmist nende omavahelises hõõrumises.

Majast oli saanud nüüd küllaltki õdus ja mõnus koht, niisugune nagu Lana meelest üks õige maamaja pidi olema. Ta oli leidnud ühe kapitäie käsitöötarvikuid, mille üle ta oli väga õnnelik. Ta heegeldas, kudus ja õmbles ning muutis käepäraste vahenditega maja kodusemaks. Õhtuti polnudki tal suurt midagi muud teha.

Ainus, mis Lanat alguses natuke häiris, oli vaikus. Jalgsi rännates ei olnud ta sellele kuigi palju mõelnud, aga nüüd paiksena oli see veidi kummastav. Et siin televiisorit ei olnud, selle üle polnud mõtet imestada – Torrenis olid need vaid avalikes kogunemiskohtades nagu kõrtsid või seltsimajad, aga mitte kodudes. Televiisorist nägi ainult riigikanalit ja sedagi kasutati vaid uudiste edastamiseks, kontsertide ülekanneteks ja mõne spordiala näitamiseks. Raadio puudumine majas oli siiski veider, Lana ei leidnud isegi plaadimängijat või mõnda muusikatoosi. Neid inimestel tavaliselt ikka oli, kuid siit oleks keegi need justkui minema viinud.

Need polnud ainukesed asjad, mis majas veidralt puudu olid. Lana avastas, et majas oli kunagi ammu elanud pere väikeste lastega, sest ta leidis kapist vanu mänguasju, millest mõni vajas parandamist. Vaatamata sellele, et pere endised asjad olid alles, ei suutnud Lana leida neist ainsatki fotot. Kaminasimsile olid pleekinud isegi kohad, kus pildiraamid ilmselgelt seisnud olid. Muidugi oli võimalus, et need võisid olla kuskil ülemisel korrusel, kuid sinna Lana oma jalga ei tõstnud.

Selle kirjanduse järgi, mis riiulitel leidus, tegi Lana järelduse, et majas elanud pere vanemad pidid olema haritlased ja vähemalt üks neist oli olnud ravitseja, sest seal oli palju raamatuid maagia abil ravimisest ja meditsiinist. Mitu riiulitäit raamatuid olid kirjutatud Lana jaoks täiesti tundmatus keeles. Ühe raamatu pühendusest leidis ta nime Johannes, aga rohkem ei õnnestunud nende kohta midagi teada saada.

Enda mugavuse parandamiseks tassis Lana kuurist tuppa vana, aga enamvähem kasutuskõlbliku voodi koos madratsiga. See oli väiksem ja kitsam kui hertsoginna oma, aga sellest polnud midagi, ta mahtus sinna hästi. Naine vedas voodi nurktrepi alla, kuhu see mahtus kui valatult, ja voodi ette kardinaks sättis ta vana teki. Nii ei pidanud ta enam diivanil magama.

Et Lanat häiris Rowni ja Bethany aitamine, siis tundis ta mõnu omavolitsemisest, nagu mässaks ta sel viisil nende vastu. Ta võttis endale perenaise rolli, korraldades majas kõik oma käe järgi. Ta muutus oma otsustes järjest julgemaks, sest siiani polnud teised talle midagi keelanud. Tegelikult ei märganudki nad, et maja oli uue ilme saanud.

Samuti ei olnud Lana veel maha matnud lootust, et maja praegused asukad, kes pidid kõigi eelduste järgi olema ju põgenikud ja tagaotsitavad, minema läheksid ning maja vaid talle jääks. Tal ei olnud muidugi aimu, kuidas ta sellisel juhul toidukraami saaks – siiani olid teised kõik vajaliku toonud ja Lana oli selle eest tänulik, aga soov omaette elada oli sellegipoolest olemas.

Eeskätt meelelahutuslikel eesmärkidel jälgis Lana hoolikalt Rowni ja Bethany käitumist ning muutusi selles. Viimane hakkas mingist hetkest olema sagedamini kodus, mees näis see-eest olevat üha rohkem halvas tujus ja väsinud või ei olnud Lana seda tema juures lihtsalt varem märganud. Mees ei eiranud teda ega olnud ebaviisakas, vähemasti mitte nii nagu Bethany, kuid miski takistas suhtluse normaalset arenemist. Lana oleks mõnikord isegi tahtnud temaga rääkida, tal mõlkus pidevalt meeles soov paluda, et võlur teda selle needusega aitaks, kuid iga kord, kui ta oli julguse kokku kogunud, jäi kõik toppama mõne totaka olukorra taha. Kas siis sadas ruumi sisse Bethany, kelle juuresolekul ta seda teemat arutada ei tahtnud, või ei suutnud ta vastata mehe küsimusele „Mis süüa on?” repliigiga „Vaata ise külmkapist ja muide, kas sa saaksid mult needuse ära võtta?”. Võlurid ja nõiad aitasid harva kedagi niisama, selleks pidi midagi vastu andma, kuid Lanal polnud midagi. Ta ei suutnud isegi vestlust alustada ning ta sarjas ennast selle eest.

Sellest alates, kui tuba oli koristatud, hakkas Rown majas olles aina enam allkorrusel viibima, et küdeva kamina ees raamatut lugeda. Sellele järgnes Lana tähelepanek, et vastavalt mehe liikumisele tuli ka Bethany ühisesse eluruumi. See oli kummaline, sest ta ei teinud seal midagi peale laua taga istumise ning Lana järeldas, et naine valvas meest.

Äkki on tal mingi saladus ja ta kardab, et Rown räägib mulle? Kas see on põhjus, miks Rown teda vihastada kardab?

Tihti mõtiskles ta, mis saladus see olla võiks. See kentsakas rutiin kestis ja kestis ning päevade möödudes muutusid Lana fantaasiad üha pöörasemaks.

Ühel hommikul märkas Lana, et öösel olid lauale tekkinud lilled vaasis, see tekitas temas omajagu elevust. Ta polnud varem selliseid näinud ja need lõhnasid imeliselt. Õied olid väga ilusad, suured ja veidi liiliaid meenutavad; kirjud, aga samal ajal värvimuutvad. Naise lemmikud olid siiani olnud roosid, aga ta kahtlustas, et nüüd on esikoht jagamisel.

Rown oli eelmisel ööl tagasi jõudnud, seda oli naine läbi une kuulnud. Kui mees lõpuks ärkas ja alla tuli, ei kommenteerinud ta poole sõnagagi, milleks ta need lilled tõi või veel vähem, kellele. Pigem oli ta veelgi rohkem endasse tõmbunud kui enne ja vähesed tõredad märkused võtsid Lanalt isu seda temalt uurida.

Need ei ole mulle, mis mina siin hõiskan? Aga need on nii ilusad, kas ma ei või rõõmu tunda lihtsalt sellest, et need on olemas?

Muidugi jäi ta isekeskis arutlema, miks Rown need üleüldse toonud oli, sest Bethany oli nendest veelgi rohkem üllatunud ja väga häiritud.

Küllap andis mõni neiu talle korvi. Vähemalt ei visanud ta neid lihtsalt ära, see oleks tõesti raiskamine olnud.

See ei olnud aga kõige iseäralikum juhtum. Ükskord, kui Bethany oli jälle kadunud, oli Rown kodus ja luges nagu ikka. Lana oli ametis köögi koristamisega, mis tal sel päeval üldse ei sujunud. Ta tegi korduvaid katseid praeahju seest puhtaks saada, aga hangunud rasvakihid ei olnud nõus sealt maha tulema. Lana oli väga ärritunud, kuid pärast tundidepikkust vaeva oli ta lõpuks sunnitud loobuma. See suunas naist oma raevu millegi muu peale välja valama, ta haaras harja ning asus sellega hoogsalt põrandat pühkima. Ta alustas toa tagumisest otsast riiulite juurest ja kui ta Rownini jõudis, liigutas mees ennast vaid nii palju, et istus ühest tugitoolist teise.

No on tegelane! Ta võiks natukenegi siin majas korda luua, aga oh ei, tema ei liiguta sõrmegi. Ta on sama saamatu kui hertsoginna!

Lana nihutas tooli, millel mees oli ennist istunud, et põrand selle alt puhtaks saada, aga kui Rown mugavusest oma jalad just sellele toolile tõstis, ei suutnud naine enam oma keelt talitseda. Terve hommikupooliku olid asjad viltu vedanud ning nüüd sai ta hing täis.

„Sul pole mingeid kombeid! Ühe võluri kohta oled sa kõige suuremat sorti looder, keda ma näinud olen. Porikärbes on ka usin ja tubli sinu kõrval! Võiksid oma oskusi pisut ka maja tarbeks rakendada!”

Rown vastas ükskõikselt, nagu räägiks ilmast: „Maagiat koristamise peale raisata on mõttetu.” Seda öeldes ei tõstnud ta isegi pilku oma raamatult.

„Loomulikult, kui on keegi, kes seda sinu eest teeb,” pomises Lana.

Mis mul viga on, et ma vait ei saa oldud? Pea suu!

Naine ei saanud ise ka aru, miks ta mehega tüli noris.

„Loomulikult,” muigas Rown, „ma muidugi ei mäleta, et oleksin sul seda üldse teha palunud.”

Viha vabastas Lana sel momendil kõigist kütkeist, mida ta tavaliselt mehe juuresolekul tundis. Ta jäi käed puusas mehele vihaselt otsa põrnitsema.

„Ma lihtsalt ei talu seda segadust. Ma ei mõista, mis mõnu see sulle pakub? See peaks sinusugusele käkitegu olema, et siin kord luua.”

Rown langetas raamatu ja silmitses Lanat pahaselt. „Ei. Ei ole käkitegu. See on midagi, millest SINA ilmselt kunagi ei suuda aru saada!”

Torkasin vist närvi pihta.

Hirm naasis Lanasse, sest ta teadis, et ärritatud võlur on tihti ettearvamatu ja temast ei olnud üldse tark tegu meest vihastada.

„Mis see maagia sinu meelest on? Asjade suvaline ringilennutamine sõrmenipsu peale?” küsis Rown tigedalt. „Kõik, mis muutub ja mis liigub, kulutab energiat. Ma ei ütle, et ma ei võiks ega saaks oma võimeid kasutada ka koristamiseks,” venitas ta põlglikult seda sõna, „kuid see oleks tarbetu energiaraiskamine, kuna seda ON võimalik teha ka ilma võlukunstita! Mul on targematki teha!”

Lana vaatas meest uurivalt, süda rinnus tagumas.

Ma ei mäleta, millal ma viimati Härra Tõredalt nii palju lauseid korraga kuulsin.

„Nagu näiteks?” pressis Lana edasi. „Käia ringi ja inimesi needa? See on ilmselt see, mida SINA targemaks tegevuseks pead!” nähvas ta mehele, sest teda oli see teadmine juba ammu närinud. Siiski ei tundunud Rown üldse selline mees, nagu teda kuulujuttudes kujutati.

Mehe nägu muutus kalgiks. „Kui sa nii arvad,” vastas ta ükskõikselt.

Ja kõik?

Lanal põlved värisesid ja süda jättis hirmust lööke vahele, kuid ta ei soovinud endast argpüksi muljet jätta. Pealegi tahtis ta teada, millega võlur seda kõike ise põhjendab.

„See kõik on siis alatu laim, sa pole kärbselegi liiga teinud?”

Ta lootis, et küsimus provotseerib meest ja ehk paljastub midagi. Rown aga naeris kergelt ja raputas pead.

See polnud küll reaktsioon, mida ma ootasin. Mis siin naljakat on?

„Ma ei mõista. Kas sulle meeldibki olla ... Miks sa oled, noh, see, kes sa oled?” läksid Lanal sõnad suus sassi. „Sa oled halb ja kurjategija, sest see on sinu meelest mõistlik?”

„Millest sa seda järeldad?” küsis Rown heatujuliselt. „Jäta palun korraks kõrvale kõik see, mida teised inimesed arvavad. Miks sina minust nii mõtled? Olen ma sulle selleks põhjust andnud?”

Lana kohmetus, ta teadis väga hästi, et mees oli andnud talle peavarju, süüa ja isegi riideid. Naine üritas meenutada mõnda kindlat asitõendit, mida ei saaks ümber lükata.

„Sa siis pole kellelegi needust peale pannud? Musta maagiat praktiseerinud?” kordas Lana oma küsimust.

„Olen,” vastas Rown täiesti rahulikult raamatut kõrvale pannes.

No olge lahke!

Lana tundis isegi teatud pahameelt, et see tõsi oli.

„Miks? Miks sa teed nii?” oli Lana nördinud. „Ma ei kujuta ette, mis seda õigustaks. Ka halvale halvaga vastamine ei tee sind veel heaks!”

Rowni nägu muutus tõsisemaks, aga emotsioon selle taga jäi Lanale arusaamatuks.

„Ma ei näe seda päris nii. Asi on ilmselt ka selles, et minu jaoks on mõisted „halb” ja „hea” üsna väärtusetud. Need väljendavad ainult ühe inimese või grupi vaadet juhtunule. Aga kõik, mis juhtub, sõltub põhjuse ja tagajärje seosest.”

Rääkides muutus mehe ilme palju kalgimaks.

„Tahad rääkida Hendvihi veresaunast? Hästi. Räägime, kui sa teisiti ei saa.” Ta pidas väikese pausi, enne kui jätkas. „Ütleme nii, et ma oleks võinud otsustada ka teisiti. Mitte, et ma tookord oleks sama arvanud … Igatahes poleks mitte miski seda olukorda heaks teinud, isegi kui ma oleks taganenud. Mis juhtus, see juhtus. Hendvih … see oli … mitte just õiglus, aga ütleme, et tasu kõige eest, mida nad isiklikult mulle võlgu olid. Ja ei tee see mind ka halvaks,” vastas Rown rahulikult.

„Ma ei saa sellega nõustuda. Kas nüüd on siis parem, kui see kõik tehtud on? Kümned inimesed, kes on kannatanud ... kõik see valu, kõik see kaotus.” Lana vahtis põrandale, ta ei saanud kuidagi välja öelda, mida mees oli teinud. „Võib-olla ei mõistnud sina hoopis neid, nende motiive. Kas sa ei võinud eksida?” pakkus Lana.

Rown jäi korraks mõttesse ja Lana tõstis pilgu temale. Mees vaatas Lanat silmadega, mis võinuksid kuuluda saja-aastasele, miski temas oli muutunud.

„Parem? Hmm … ei, parem ei ole, seda kindlasti mitte, aga võib-olla on asi vähemalt tasakaalus. Hästi. Kui sa tahad, eks ma siis võin rääkida, kuidas see mulle paistab. Jää oma arvamuse juurde, kui tahad,” pakkus Rown ning tõstis jalad tagasi põrandale.

See oli täpselt see, mida Lana tahtis. „Olgu. Ma kuulan,” vastas ta mehele ning istus vabanenud toolile tema ette. Ta ootas innukalt, mida Rown talle rääkida kavatseb. Mees mõõtis teda pilguga, võib-olla kaalus, kas ikka maksab talle kõik üles tunnistada ning naine hakkas arvama, et ta mõtleski ümber.

„Ma pean tunnistama, et ma üldiselt ei räägi sel teemal. Need, kes teavad niigi, need ei päri. Teistele ei ole ma selgitust võlgu. Ma oletan, et sa tead ainult seda, mida kuulujuttudena levitatakse. Aga mu päritolust?”

Lana raputas pead, ta ei teadnud midagi muud peale kuulujuttude, kuidas Rownov Tristes nüüdseks umbes kümmekond aastat tagasi ühel sügisööl ründas väikest küla – Hendvihi –, kus ta kõik või vähemalt enamiku täisealistest ära needis. Nii mõnedki ei elanud seda ööd üle, aga täpne hukkunute arv varieerus loost loosse, nii nagu muudki detailid. Hendvihi veresaun oli rahuaja kõige jõhkram maagiline rünnak terves Torreni ajaloos. Lanal oli raske mõista, kuidas see sama mees, kes teda Riuka soost oli päästnud ning oma majas ülal pidas, oli sama inimene, kes oli jõhkralt ja armutult kallale tunginud hulgale inimestele, kellest ta vaevalt kõiki isiklikult tundis.

„Võtame asja nii. Kui maailm oleks nii lihtne, et hea oleks hea ja halb vaid halb, siis võidutseks headus kurjuse üle ja keegi ei peaks kannatama. Kena mustvalge maailm, kas poleks? Ma ei tea, kas sa nõustud minuga, aga mina leian, et teadmine sellest, mis on õige ja mis vale, muutuvad pidevalt. Need on segased, ebamäärased mõisted, nende vahel võib olla palju muutuvaid tegureid ja seoseid. Mõistad? See, mis oli õige eile, võib homme olla vale. Kui liiga palju valesid asju juhtub järjest, siis ei pruugi keegi enam teada, mis peaks üleüldse õige olema. Ma juba enne ütlesin, et minu seisukohast on nii headus kui ka kurjus suhtelised, sõltudes asjaoludest, vaatenurgast, eelloost, väärtustest ja tont teab, millest veel. Ja õigupoolest ongi hea ja halb vaid tagantjärele antavad hinnangud. Teine oluline asi, mida meeles pidada, on, et need on ainult üht osapoolt eelistavad hinnangud, kas pole?”

Mehe jutt tundus Lanale loogilisena ning põhimõtetega oli ta nõus, aga ta ootas jätkuvalt põhjendust tema tegudele.

„Väga palju inimesi elab illusioonis, et iga tegu, mõtet või motiivi saab ja võib vaadelda eraldiseisvana, nagu võiks raamatust lehe välja rebida, aga elu ei ole ju selline, säärane lähenemine vaid näib võimalikuna. Noh … toon näite, et kui sulle liiga tehakse, siis saad sa teha kahte asja: sa kas võtad selles suhtes midagi ette või mitte.” Ta pidas uuesti pausi ja jälgis Lana nägu.

Ma loodan, et see ei ole kõik, mida ta kavatses öelda.

„Palun nüüd, et sa ei segaks vahele. Ma tahan seda sulle selgitada.”

Lana noogutas.

„Sulle on pandud peale needus. Ma ei tea põhjust ja ära ütle ka, mind ei huvita. Ma võin vaid eeldada, et sa kas ise norisid seda või oli see ülekohus või oli mõlemat, ja tegelikult vahet pole. Kõigel on mingi eeltõuge.”

Lana surus hambad tugevasti kokku – ta oli solvunud, et mees pidas teda juhtunus süüdlaseks. Praegu ei olnud teemaks see, mida peremees võib või ei või oma alluva suhtes teha ning ta surus ärritust endas alla.

„Ma kujutan ette, et olles nõrgem osapool selles olukorras, sa põgenesid. Aga oletame, et sul oleks olnud võimalus selle eest midagi vastu teha. Oletame, et sa oleks saanud samaga vastata. Milline oleks olnud sinu valik, kas sa oleksid kätte maksnud või ei?”

Rown ootas, kuni Lana selle üle järele mõtles. Naine oleks tahtnud puhtalt jonni pärast „ei” öelda, sest oli just mõni hetk tagasi väitnud, et kõik, kes teisele haiget teevad, on halvad, aga ta ei saanud. Ta vihkas Tannerit kogu südamest, naise meelest oli ta üks jälgimaid mehi, keda ta eales on kohanud, igal võimalusel oleks ta tahtnud talle tagasi teha kõige selle eest, mida ta oli pidanud tema pärast taluma.

„Ma olen sinu olukorras olnud,” jätkas Rown mõne aja pärast. Ta pilk pöördus kuhugi kaugele Lana selja taha, kui ta edasi rääkis. „Ütleme, et sa oleksid kätte maksnud, aga keegi ei teaks sinu eellugu. Kumb teist siis ei oleks halb? Mina suuremasse võimu ja õiglusesse ei usu. Ma pole kunagi näinud, et „headel” inimestel kõik lihtsalt hästi läheb ja „halbadel” pidevalt õnnetusi juhtub. Kõik inimesed kannatavad, ju on see siis nii loodudki. Kui üldse midagi uskuda, siis mina usun seostesse maailmas: sina mulle ja mina sulle. Ja pole midagi parata, kõik sõltub ressurssidest. Kellel neid on, sellel on ka suurem võim.

See oli minu otsus neile kätte maksta. Ma ei ole midagi kergekäeliselt teinud. Ma tegin seda teadlikult – see ei vabanda mind välja, kui sa nii peaksid arvama. Ma olen tagajärje eest vastutav, ka minu tegudele on olnud vastureaktsioone, aga mingisse kohtusüsteemi ja õiglasse õigusemõistmisse ma ei usu. Nemad seal elavad illusioonis, valivad, mida nad näha ja kuulda tahavad. Tegin, mida tegin ja ka vastutan selle eest, võib-olla mitte nii, nagu suurem osa inimesi seda tahaks, aga siiski. Minu vabadus on tinglik ja päris õige mehena ei saa ma kunagi enam ringi käia.”

Lana seedis seda veidi, kui Rown rääkimise lõpetas.

Väga brutaalne elufilosoofia. Praktiline. Kuhu jääb lootus? Puhas südametunnistus? Õilsus? Kõik ei saa taanduda lihtsalt hammas hamba vastu seadusele.

Lana suutis korraks aimata, millist elu on elanud Rown, aga samas oli ta ka kurb.

„Kas ma võin midagi küsida?” uuris Lana, kui mees mõnda aega vaikinud oli.

„Ole lahke,” lubas Rown.

„Kas ei oleks olnud üllam jätta enda käed määrimata?”

„Üllam?” oli mees sellest sõnast üllatunud, ta muigas irooniliselt. „Võimalik. Aga mille nimel? Ma ei tunne end määrituna. Vahest ei suuda ma näha midagi üllast ohvriks olemises ja mõttetult kannatamises, lahterdades nemad halvaks ja enda heaks.”

„Oled sa nüüd rahul? Ma mõtlen, oled sa õnnelik selle üle? Sa ei tunne … midagi, et oled hävitanud nii palju elusid?” ei jätnud Lana meest rahule. Ta ei osanud endale seletada, miks see talle nii oluline oli, aga ometi tahtis ta väga Rowni mõista.

„Rahul? Õnnelik? Ei. Ei ole,” vastas Rown ohates, „aga ei kahetse ka. Kuid sina usu pealegi õigluse võidutsevasse väesse, heasse ja halba. Usu siiralt, et sinu kannatustel on õilis eesmärk ning sulle tehtud kurjuse eest tasutakse nii, et sa ise OMA väikeseid käsi määrima ei peaks.”

Tema viimaseid sõnu täitis midagi väga õelat ja rasket, solvates naise lapselikku maailmavaadet.

„Sa siiski ei öelnud,” ütles Lana veidi aja pärast, kui oli end kogunud, „mis juhtus. Sa lubasid rääkida.”

Mees vaikis mõnda aega, ta kortsutas kulmu, kuid hakkas siiski uuesti rääkima. Seejuures oli ta eemalolev ja rahulik.

„Hästi. Eks ma lubasin vist jah. Väga lühidalt. Minu vanemad mõrvati minu silme all, kui ma olin üheksane. Põletati elusalt tuleriidal.”

Seda ei osanud naine oodata. Lugu ulatus ajas kaugemale tagasi, kui Lana oli üldse oletanud. Loomulikult pidid ka Rown Tristesil olema vanemad, aga sellele ei olnud ta enne kordagi mõelnud.

„Nad olid väga head vanemad, head ja lihtsad inimesed, tegelesid teiste ravimisega ja võlujookide valmistamisega. Isa teadis hästi maagilisi taimi, kuidas neid korjata ja mida neist teha. Ema oskas kätega ära võtta valu ja ravida põletikke.” Mees hingas vahepeal sügavalt. „See oli nii ammu, et on asju, mida mina ei mäleta, aga tean, kust ja millest see kõik alguse sai. Külavanema poeg oli hiljuti raske haiguse tagajärjel surnud ning minu vanemaid ei olnud parasjagu kohal, et teda päästa. Me tulime suvepuhkuselt nädalapäevad hiljem, kuid siis ei olnud midagi enam teha. Külaelanike arvates oli see minu vanemate süü ja nende vastutus. Häälekamate arvates tuli neid selle eest ka vastavalt karistada. Meil polnud vähimatki võimalust, nad tulid vastu õhtut ilma hoiatuseta. Ma olen seda tuhandeid kordi oma peas läbi kedranud, kas ma oleks saanud … kui ma oleks teinud midagi teisiti, kas ma oleks saanud midagi muuta? Ma olen ennast selle mõttega lõputult piinanud. Kogu külarahvas tuli … Nad piirasid maja sisse … Oli lihtsalt juhus, et mina mängisin parajasti vana tammepuu otsas, sellepärast nad mind ei leidnudki.”

Rown ei andnud täpsemat kirjeldust ega polnudki vaja, Lana suutis kõike ise ette kujutada.

„Paraku on nii seatud, et need, kellel maagilised võimed puuduvad, kadestavad ja kardavad neid, kellel need on. Millegipärast on nii paljudel ettekujutus, et kui sul on mingi maagiline võime, siis järsku on see inimene kohustatud kõike tegema, võimatut suutma. Nagu ravijad saaksid näpuliigutuse või võlujoogiga ka surnu tagasi tuua. Nõidasid ja võlureid saadab tihti imetlus, aga enamasti ikka suur vihkamine.”

Lana tundis teatavat sarnasust enda ja nende inimestega, kes Rowni orvuks olid muutnud.

„Kes teab, mis täpselt otsustavaks sai. Võib-olla oli see lihtsalt ahnus, sest kõigele lisaks tassiti maja tühjaks ning varastati nii palju, kui üldse võtta oli … enne, kui majale tuli otsa pandi.” Rowni silmad olid lugu jutustades fookustamata ja suunatud kuhugi tühjusesse ning ta hääl oli kalk. „Ma tean, et sa ei saa minuga samastuda, kui ma ütlen, et mind on vihatud sünnist saati vaid selle eest, kes ma olen. See on midagi, mis paratamatult oma jälje jätab.”

Järsult muutus Rowni toon mõnitavaks. „Võib-olla kui ma lubaksin täita tavaliste inimeste soove, lubaksin olla hea, isetu, mitte kellelegi liiga teha, ehk siis, ja ma rõhutan – EHK siis – lubataks mul olla teiste inimeste seas nagu võrdne. Siis oleksin ma ohutu – KASULIK!”

Mehe sõnadele andis värvingu tohutu kibestumus ja äng.

„See ongi probleem, eks? Kui mina olen sellisena sündinud, siis on minu kohus olla kõigile kasulik! Nagu ma oleksin teistele kuidagi võlgu! Küll on vastik, et ma ei taha olla kellegi tööriist. Nagu mina ei tahaks oma elu elada, nagu poleks mul oma tahet, soove, unistusi. Alati pole maagiast eriti palju abi. Pole mul suurt midagi, ma pole oma elus midagi saavutanud peale tühjade käte. Kõik mis mul on, on ajutine.” Ta turtsatas naerda. „Istun siin räämas majas kahe väga tujuka naisega, kes teevad mu elu võimalikult ebamugavaks, mingist kergest ja hõlpsast elust pole jälgegi!”

Lana surus silmad maha ja huuled kriipsuks, ühelt poolt seetõttu, et kriitika oli õigustatud, aga teisalt seepärast, et mehe viimane lause ajas teda ennastki naerma.

„Parem olla tagaotsitav ja põlu all, kui surutud ühiskonnamalli, mida ma ei mõista. Ma ei lase oma vaimu murda, ma olen ise kõik, mis mul on, ma ei või lubada, et ka see minult võetakse. Las siis olla nii, et minu eest joostakse kabuhirmus. Ja kuigi ma ei saa kunagi kusagil rahulikult olla, vaid pean alati üle õla vaatama, siis ma eelistan seda, sest keegi ... ma rõhutan – mitte keegi – isegi ei uurinud minu vanemate mõrva. Seda nagu ei olekski juhtunud. Kõik teadsid sellest, aga kedagi ei võetud vastutusele. Minu vanematest ei räägi ju ükski lugu, see pole kunagi kedagi huvitanud! Kõik vaikiti maha, aga ma ei ole kaugelt ainus, kellega selline asi on juhtunud. Sama lugu olen näinud ja kuulnud üha uuesti ja uuesti. Minu lugu on kordunud kümneid, võib-olla isegi sadu kordi. Mina olen mõrtsukas, aga nemad? Kui ma poleks suutnud end peita, siis ei oleks enam ka mind. Neil ei olnud vahet … Mis mind kõige enam vihastas, oli see, et pärast elasid need mõrtsukad oma elu edasi nii, nagu oleksid nad kõige õigemad inimesed üldse. Arva sina ka, mida iganes soovid, aga ma ei kahetse oma tegu. Pärast seda ööd sain mina tagasi oma meelerahu, nüüd olen ma midagigi teinud. Enam ma ei vaeva end mõttega, nagu oleks ma suutnud oma ema või isa päästa. Need mõrtsukad hävitasid minu ja mina hävitasin nemad. Punkt.”

Järgnes pikk paus, mil mõlemad olid vait. Ükski legend, mida Lana oli kuulnud, selle veretöö põhjustele ei viidanud, just nii nagu mees ütles – neid nagu ei olekski olnud. Naine teadis, et miski ei tohiks olla õigustus kuriteole, aga oli raske Rownile mitte kaasa tunda ja ta ei suutnud meest kuidagi hukka mõista. Raske oli uuesti sõnu leida, sest mida üldse sellisel puhul öelda tulnuks?

„Mul on väga kahju su vanemate pärast.” See oli ainus asi, mis oli aus, kuid mitte läägelt haletsev. Tal oli tõesti kahju nii selle pärast, mis mehega juhtunud oli, kui ka sellepärast, et see kõik viis nii paljude inimeste surmani. Lanal endal olid aga vanematega keerukad suhted olnud ning seetõttu ei mõistnud ta sügavuti seda kaotust, mida mees oli kogenud.

„Tead, mis on kummaline?” küsis Rown äraolevalt.

Lana raputas pead.

„Pole just kuigi palju inimesi, kes minust nii palju teavad.”

Lana oli üllatunud, kuna enamik inimesi kaldub oma tegusid kõigile õigustama ja neid põhjendama ka siis, kui selle taga ei olegi midagi mõistlikku. Naine tahtis, et kõik teaksid kogu eellugu, mitte seda poolikut legendi, mida siiani levitatud oli. Samas sai ta aru, et kogu tragöödia oli niivõrd isiklik, et vaevalt ükski inimene seda nii kergekäeliselt jagaks.

Lana oli meelitatud, mistahes põhjusel ka Rown talle selle loo usaldas. Ta oleks tahtnud palju enamat väljendada, proovida meest lohutada või talle midagi öelda, aga ei osanud. Lõpuks pani ta lihtsalt oma käe Rowni oma peale. Ühe hirmutava hetke kartis ta, et teine võib sellele reageerida, nagu Bethany seda tegi, aga mees võttis ta käe hoopis oma pihku ja hoidis seda.

„Aitäh,” lausus ta mõtlikult.

„Mul on hea meel sind paremini tunda,” vastas Lana siiralt. „Vabandan, et enne nii inetult ütlesin.”

Rown naeratas, mille peale Lana süda kummalise hüppe tegi, siis laskis mees naise käe vabaks.

„See ei tähenda, et sa peaksid veel oma seisukohtadest loobuma. Need on väga õilsad,” möönis Rown.

„Ha-ha! Ma pole millestki loobunud. Mul on vaja selle üle pisut järele mõelda, ära sa liialt lootma hakka. Ma olen üsna põikpäine,” pilkas Lana, kuigi see oli veidi sunnitud moega. Ta tahtis vaid sünget meeleolu kuidagi parandada. Tõe teadmine oli vabastav ja tal oli selle üle hea meel, aga ta kartis, et sellega võib nende vestlus ebamugavalt katkeda. Ta tahtis meest veel rohkem tundma õppida.

„Meeldiv kuulda, see oleks ka kole, kui kõik selles maailmas oma tõdesid nii kergekäeliselt muudaksid,” naeris Rown ja tema näole tekkis hingemattev naeratus. Lana tundis ühtaegu nii kadedust, kaastunnet kui ka imetlust.

„Eks ole. Küll ma olen tubli, et olen ihuüksi lausa terve maailma sellega ära päästnud. Rääkides maailma korraldamisest …” Lanal oli peaaegu keele peal küsimus Bethany kohta, kuid muutis seda viimasel hetkel, nii et järgnev küsimus viis nende jutu teisele teemale. „Ma ei ole aru saanud, miks on Torren sellises kaoses ega ole üle läinud parlamentaarsele valitsusele. Arvestades … et teil pole sisuliselt monarhigi.”

Rowni pilk muutus, aga õnneks tundus teema talle väga meeldivat. Mees oli veendunud, et tuleks taastada kuningakoja endine hiilgus ja riigil peaks olema kindlakäeline kuningas. Tema arvates ei olnud riik valmis muudatuseks minna üle parlamentaarsele valitsusele. Lana leidis jälle, et esiteks oli väga riskantne lootma jääda ühe inimese kompetentsile riigijuhtimises ning jääda sõltuvaks tema enda või tema mõjuisikute otsustest, teiseks ei tähendanud kuninga olemasolu veel seda, et ta on ka valitseja. Lana pooldas demokraatlikku riigikorraldust, kus otsuseid teeb suurem hulk inimesi.

Nad vaidlesid pikalt ja elavalt kummagi vaadete tugevuste ja nõrkuste üle. Lana jaoks olid nii mõnedki mehe seisukohad üllatavad. Ta otsis teise jutust pidavalt vihjed Bethany kohta. Rown oli aga printsessi teemat käsitledes väga ettevaatlik või nii vähemalt Lanale tundus. Paaril korral oleks ta peaaegu naise kohta pärinud, aga lõi ikka ja jälle araks. Miks, seda ei teadnud ta isegi. Liiatigi ei soovinud ta vestlust Bethany teemaga rikkuda, aga kusagil sügaval sisimas ta aimas, et kui neiu kuninglik seisus tõeks osutub, siis tema elu seal majas sellisel kujul lõppeb ning selleks ei olnud ta valmis.

Rown unustas raamatulugemise ning Lana põrandapühkimise, nad tegid hoopis teed ja rääkisid mitu tundi, vestlus kulges sundimatult ja loomulikult, nagu oleksid nad seda iga päev teinud. Ühelt teemalt hüpati teisele, sealjuures mitte niivõrd vaieldes, vaid pigem lihtsalt oma seisukohti väljendades, oletades ja arutledes. Üllatuslik oli Lanale, et Rown suhtus igasugusesse tulevikuennustamisse ja tähemärkide tähenduslikkusesse täieliku põlgusega. Naine oli millegipärast pähe võtnud, et see kõik on maagia ning ühes sellega võlurite ja nõidade rida. Mees pidas aga tähemärkide, käejoonte või sünnimärkide asetusi juhuslikuks ning tema arvates ei määranud need kellegi saatust, pigem kasutati seda pelga vabandusena oma kehvade iseloomuomaduste õigustamiseks ja paremate osade upitamiseks. Rown nimetas selliste asjade uskujaid muinasjutuvestjateks.

Aeg kadus märkamatult, õhtust sai öö ning lõpuks olid mõlemad liiga unised, et edasi rääkida. Nad soovisid teineteisele head ööd ja suundusid magama. Lana oli pehmelt väljendades rõõmus. Ta polnud niimoodi veel kellegagi rääkida saanud, sest kodus vaadati tema peale väga viltu, kui ta mingi arutelu üles võttis või oma arvamust avaldas. Tema vaated ei kattunud teiste omadega, jutt pidi olema kas argine, praktiline, töine või pealiskaudne, silmakirjalik ja klatšiv.

Lana tuli ühest väikesest Kaskoni tööstuslinnakesest, kus ta põlgas oma sealset elu. Kuhjunud probleemid, mida ta lahendada ei suutnud, said ka ajendiks tema lahkumisele. Tema unistused olid tugevas vastuolus sellega, mida talt oodati, lõpuks tehti kõik otsused tema eest ja tal ei olnud sõnaõigust õigupoolest milleski. Sõpru, kellega oma mõtteid jagada, ei olnud tal ka kunagi olnud. Kõige lähedasem isik oli talle vanem õde, kuid ka tema hakkas tihti tänitama ja norima. Eeskätt oli Lanal aga just emaga olnud kõige raskem läbi saada, sest temal olid alati kõigele kõige õigemad vastused ning Lana täitis haruharva talle seatud ootusi. Kuna ema teda häbenes, siis ei tohtinud ta kusagil käia ega ka sõpru endale külla kutsuda.

Rown aga rääkis temaga nüüd kui võrdne ükskõik millest ja kordagi teda naeruvääristamata, seega oli Lana kogu õhtu üle nii õnnelik, et tundis ennast kerge ja õhulisena. Ta leidis, et tal on mehega palju enam ühist, kui oleks osanud oodata, pealegi tundus põnev ka tema isiksus. Vestlus oli pannud Lanat paljusid asju hoopis uue nurga alt nägema või mõtlema sellistele tahkudele, mille peale ta ise ei oleks tulla osanud. Ta süda lõi kiiremas taktis vaatamata unisusele. Tal oli kahju, et väsimus nii raskelt kaela langes, et silmad vägisi kinni tahtsid vajuda. Naisel oli hirm, et hommik võib midagi ära rikkuda, kuid siiski ootas ta õhinaga uut võimalust seda kogemust korrata. Oli veel nii palju asju, mida ta oleks tahtnud Rowni käest küsida. Lanas oli taas tärganud lootus ja usk, et elus on enamatki kui olme ja töö ja normid. Ärevusega ootas ta uut päeva.