Читать книгу Lumiina ennustus - R.K. Topkin - Страница 8

Lana ärkas alles siis, kui toas oli juba päris valge.

Kell on viie pärast kaksteist?! Ma magasin nii kaua!

Ta tõusis kiiresti ja pani riidesse. Majas valitses täielik vaikus. Ta pani kohvivee keema ja korrastas hommikusöögiks toidulauda. Ta lootis, et Rown ühineb temaga.

Huvitav, kas ta magab veel? Noh, ilmselgelt!

Lana naeris omaette.

Mis kell oli, kui me lõpuks magama heitsime? See võis vist olla umbes kolme paiku öösel.

Naine oli säravas meeleolus, ta oleks võinud laulda ja tantsida, kui ta vaid oleks julgenud.

Esialgu tegi ta ühe tassitäie kohvi ainult endale. Ta jõi ja sõi endiselt oodates, seejärel pesi nõud ja igavuse peletamiseks lõpetas eelmisel päeval pooleli jäänud põrandapühkimise.

Möödus mõni tund, Lana muutus veidi rahutuks.

Kas ta tõesti ikka veel magab?

Päev veeres edasi kummalises ootuses, mis aja möödudes segunes ebamäärase murega. Õhtu eel astus tuppa Bethany, kes oli juba kolm päeva kadunud olnud. Ta oli väsinud, Ta ei näinud hea välja, istus sõnagi lausumata lauda ja asus sööma, ise kogu selle aja Lanat hämmeldunult ja samas tigedalt jõllitades. Esiti otsustas Lana, et ei lase ennast sellest häirida. Bethany sõi mehaaniliste liigutustega ja einet lõpetades jättis ta nõud lihtsalt lauale – selle pärast oli neil Lanaga juba sõnelemisi olnud. Bethany tõusis lauast ning hakkas oma tuppa minema, kuid peatus poolel teel. Mida iganes ta öelda kavatses, võttis ta selleks vähemalt kaks korda hoogu.

„Rown saatis sõna … et sel nädalal pole teda tagasi oodata,” ütles Bethany lõpuks sapiselt ning ilmse vastumeelsusega.

Ta läks ära? Tähendab juba varahommikul. Üliväsinuna …

„Sa siis nägid teda täna?” küsis Lana kähedalt, lihtsalt selleks, et mingit selgitust saada. Pettumus pakitses igas tema kehaosas.

„Tuleb nii välja,” vastas Bethany mürgiselt, „täna hommikul põrkasime metsa vahel kokku.” Seda öelnud, kadus naine oma tuppa.

„Metsa vahel”, mida ta sellega mõtles?! Igal juhul oli see osa vale. Ja ebaoluline.