Читать книгу Galaktika kodanik - Robert A. Heinlein - Страница 5

«Partii üheksakümmend seitse,» teatas oksjonipidaja. «Üks poiss.»

Poiss oli uimane ja tal oli süda paha sellest, et ta jalge all oli planeedi pind ja mitte kosmoselaev. Orjalaev oli tulnud rohkem kui neljakümne valgusaasta kauguselt; see oli kandnud oma trümmides kõikide orjalaevade haisu, üksteise vastu tuubitud pesemata kehade, hirmu, okse ja iidse leina lehka. Siiski oli poiss selle sees olnud keegi, tunnustatud rühmaliige, kellel oli iga päev õigus süüa saada ja kes võis võidelda oma õiguse eest toitu rahus süüa. Tal oli isegi sõpru olnud.

Nüüd oli ta jälle eimiski ja eikeegi, jälle müügile minemas.

Üks partii oli tõugatud oksjonipoodiumile, kaks ühesugust blondi tüdrukut, väidetavalt kaksikõed; pakkumine oli olnud elav, hind kõrge. Oksjonipidaja pöördus rahuloleva naeratusega ja osutas poisile. «Partii üheksakümmend seitse. Tooge ta siia üles.»

Poiss pandi käeraudadesse ja aeti poodiumile, ta seisis seal pinges, metsloomasilmad ringi vilamas, ahmides seda, mida polnud tarandikust näha saanud. Orjaturg asus kuulsa Vabaduse Platsi kosmosesadama poolses küljes, vaatega künkale, mida kroonis veelgi kuulsam Sargoni Presiidium, Üheksa Maailma kapitoolium. Poiss ei tundnud seda ära, ta ei teadnud isegi, millisel planeedil viibib. Ta vahtis rahvamassi.

Orjapoodiumile kõige lähemal tunglesid kerjused, valmis kätt sirutama iga ostja poole, kes oma omandile järele tulid. Nende taga olid poolringis istmed rikastele ja privilegeeritutele. Mõlemal pool seda eliitgruppi ootasid nende orjad, kandjad, ihukaitsjad ja autojuhid, lonkides tegevusetult ümber rikastele kuuluvate maa-autode ning veel rikkamate palankiinide ja kandetoolide. Lordide ja leedide taga seisid tavainimesed, logelejad ja uudishimulikud, vabakslastud ja taskuvargad, külmade jookide müüjad ja mõni juhuslik lihtrahva kaupmees, kel polnud küll privileegi istuda, kuid kes oli valmis tingima hakkama mõne uksehoidja, kirjutaja, mehhaaniku või isegi oma naistele mõeldud majateenija pärast.

«Partii üheksakümmend seitse,» kordas oksjonipidaja. «Ilus, terve noormees, kõlbab paažiks või rehvipoisiks. Kujutlege teda, mu lordid ja leedid, oma koja livrees. Vaadake…» Tema sõnad summutas laeva möirgamine, mis laskus kosmodroomile ta selja taga.

Vana kerjus Vigane Baslim väänas oma poolpaljast keha ja kõõritas ainsat silma, et tagantpoolt poodiumile vaadata. Poiss ei paistnud Baslimile kuuleka majateenijana; ta nägi välja nagu tagaaetav loom, räpane, kondine ja marrastustega kaetud. Mustuse alt võis poisi seljal näha valgeid armitriipe, endiste omanike arvamuste kinnitusi.

Poisi silmad ja tema kõrvade kuju panid Baslimi arvama, et too võiks põlvneda Maa muteerumata esivanematest, kuid miski polnud kindel peale selle, et poiss oli väike, hirmunud, meessoost ja ikka veel trotslik. Poiss tabas kerjuse end vahtimas ja jõllitas vastu.

Müra vaibus ja üks esireas istuv jõukas dändi viipas oksjonipidajale laisalt oma rätikuga. «Ära raiska meie aega, lurjus. Näita midagi samasugust nagu eelmine partii.»

«Palun, õilis söör. Ma pean esitlema partiisid kataloogi järjestuses.»

«Lase siis edasi! Või heida see nälginud närakas kõrvale ja näita meile kaupa.»

«Te olete lahke, milord.» Oksjonipidaja tõstis häält. «Mul paluti kiirustada ja ma olen kindel, et mu õilis tööandja on sellega päri. Olgem ausad. See ilus poiss on noor; tema uus omanik peab investeerima ta väljaõppesse. Seetõttu…» Poiss vaevalt kuulaski. Ta oskas seda keelt ainult natuke ja see, mida öeldi, polnud niikuinii tähtis. Ta silmitses looritatud leedisid ja elegantseid mehi ning juurdles, milline neist saab tema uueks probleemiks.

«… madal alghind ja kiire müük. Pakkuge! Kas ma kuulen kakskümmend stellarit?»

Vaikus muutus kohmetuks. Üks daam, kes oli klanitud ja kallilt riides, alates sandaalidest kuni nägu katva pitsloorini, kallutas end dändi poole, sosistas midagi ja itsitas. Mees kortsutas kulmu, võttis pistoda välja ja teeskles küünealuste puhastamist. «Ma ütlesin, et tee kähku,» urises ta.

Oksjonipidaja ohkas. «Palun teil meeles pidada, härrased, et pean oma patrooni ees aru andma. Aga alustame veel madalamalt. Kümme stellarit… jah, ma ütlesin «kümme». Fantastiline!»

Nüüd paistis ta hämmastuvat. «Kas ma hakkan kurdiks jääma? Kas keegi tõstis sõrme ja see jäi mul märkamata? Mõelge järele, ma palun teid. Siin on teile värske noor poiss nagu puhas paberileht; te saate joonistada mistahes kujundi, nagu teile meeldib. Selle uskumatult madala hinna eest võite teha temast kurdi või moonutada teda igal muul viisil, milleks fantaasiat jätkub.»

«Või sööta ta kaladele!»

««Või sööta ta…» Oh, te olete vaimukas, õilis söör!»

«Ma olen tüdinud. Miks sa arvad, et see hale tüüp midagi väärt on? Ehk on ta su poeg?»

Oksjonipidaja sundis end naeratama. «Tunneksin uhkust, kui oleks. Soovin, et mul oleks lubatud teile rääkida selle poisi põlvnemisest…»

«Mis tähendab, et sa ei tea seda.»

«Kuigi mu suu vaikib, võin tähelepanu juhtida tema kolba kujule, kõrvade täiuslikult ümarale kaarele.» Oksjonipidaja haaras poisi kõrvast ja sikutas seda.

Poiss pöördus ja hammustas teda käest. Rahvasumm naeris.

Mees tõmbas käe eemale. «Söakas noormees. Aga pole olemas midagi, mida nahkpiits ei parandaks. See on hea tõug, vaadake ta kõrvu. Mõned ütlevad, et Galaktika parim.»

Oksjonipidajal oli üks asi kahe silma vahele jäänud; see noor dändi oli pärit Syndon IV-lt. Mees võttis kiivri peast, paljastades tüüpilised syndonlase kõrvad: pikad, karvased ja teravatipulised. Ta kummardus ettepoole ja tema kõrvad tõmblesid. «Kes on su õilis kaitsja?»

Vana kerjus Baslim kiibitses poodiumi nurga juures, valmis pead kiiresti alla tõmbama. Poiss kangestus pingest ja vaatas ringi, aimates probleeme, kuid teadmata nende põhjust. Oksjonipidaja läks näost valgeks – mitte keegi ei pilganud syndonlasi otse näkku… mitte rohkem kui üks kord. «Milord,» ahmis ta õhku, «te saite minust valesti aru.»

«Korda oma ütlust «kõrvade» ja «parima tõu» kohta.»

Politsei oli nägemisulatuses, aga mitte lähedal. Oksjonipidaja niisutas huuli. «Olge armuline, hea isand. Mu lapsed jäävad nälga. Kordasin ühte levinud ütlust – see pole minu arvamus. Püüdsin kiirendada pakkumisi selle kauba eest… nagu te ise nõudsite.»

Vaikuse katkestas üks naisehääl, öeldes: «Oh, las ta olla, Dwarol. Pole tema süü, mis kujuga on orja kõrvad. Tal on tarvis poiss maha müüa.»

Syndonlane hingas raskelt. «Müü ta siis maha!»

Oksjonipidaja tõmbas hinge. «Jah, milord.» Ta võttis ennast kokku ja jätkas: «Ma vabandan lordide ja leedide ees, et selle väikese partii peale aega raiskan. Palun nüüd teha ükskõik milliseid pakkumisi.»

Ta ootas ja ütles närviliselt: «Ma ei kuule pakkumisi, ma ei näe pakkumisi. Pakkumisi pole – esimest korda… kui te pakkumisi ei tee, pean selle partii hoidlasse tagasi saatma ja oma patrooniga konsulteerima, enne kui jätkan. Pakkumisi pole – teist korda. Mul on nii palju ilusaid ühikuid pakkumiseks; oleks häbiasi neid mitte näidata. Pakkumisi pole – kolmandat…»

«Näe, seal on su pakkumine,» sõnas syndonlane.

«Ah?»

Vana kerjus oli tõstnud kaks sõrme. Oksjonipidaja jõllitas teda. «Kas sa teed pakkumise?»

«Jah,» kraaksatas vanamees, «kui lordid ja leedid lubavad.»

Oksjonipidaja heitis pilgu üle istujate ringi. Keegi rahvasummast hõikas: «Miks mitte? Raha on raha.»

Syndonlane noogutas; oksjonipidaja küsis kähku: «Kas pakud selle poisi eest kaks stellarit?»

«Ei, ei, ei, ei, ei!» kriiskas Baslim. «Kaks minimit!»

Oksjonipidaja tahtis teda lüüa, kerjus tõmbas pea kõrvale. Oksjonipidaja karjus: «Välja! Ma veel õpetan sulle, kuidas endast paremate üle nalja visata!»

«Oksjonipidaja!»

«Söör? Jah, milord?»

Syndonlane ütles: «Su enda sõnad olid «ükskõik milliseid pakkumisi». Müü poiss talle.»

«Aga…»

«Sa kuulsid mind.»

«Milord, ma ei saa müüa ainult ühe pakkumisega. Seadus ütleb selgelt: üks pakkumine ei ole oksjon. Isegi kaks ei ole, kui just oksjonipidaja pole miinimumi kehtestanud. Kui miinimumi pole, ei saa ma müüa vähem kui kolme pakkumisega. Õilis söör, see seadus on tehtud mitte minu õnnetu isiku, vaid omaniku kaitseks.»

Keegi hõikas: «See on seadus!»

Syndonlane kortsutas kulmu. «Siis teadusta pakkumine.»

«Mida iganes mu lordid ja leedid soovivad.» Ta pööras näo rahvasumma poole. «Partii üheksakümmend seitse: kuulsin pakkumist kaks minimit. Kes pakub neli?»

«Neli,» teatas syndonlane.

«Viis!» hüüdis üks hääl.

Syndonlane viipas kerjuse enda juurde. Baslim kasutas liikumiseks käsi ja üht põlve, teise jala könti vedas ta järele ja teda takistas kerjakauss. Oksjonipidaja asus undama: «Viis minimit – esimest korda… viis minimit – teist korda…»

«Kuus!» kähvas syndonlane, heitis pilgu kerjuse kaussi, pistis käe oma kukrusse ja viskas sinna peotäie peenraha.

«Ma kuulsin kuus. Kas kuulen ka seitse?»

«Seitse,» kraaksatas Baslim.

«Pakkumine on seitse. Sina seal, pöial püsti. Kas pakud kaheksa?»

«Üheksa!» pistis vahele kerjus.

Oksjonipidaja jõllitas teda, kuid võttis panuse vastu. Hind hakkas lähenema ühele stellarile, see oli liiga kallis nali suuremale osale rahvahulgast. Lordid ja leedid kas ei tahtnud seda väärtusetut orja või ei soovinud syndonlase tempu rikkuda.

Oksjonipidaja hõikus: «Üheksa esimest korda… üheksa teist korda… üheksa kolmandat korda – üheksa minimi eest müüdud!» Ta tõukas poisi poodiumilt alla, peaaegu kerjusele sülle. «Võta ja kao siit minema!»

«Rahulikult,» hoiatas syndonlane. «Müügikviitung.»

Ennast talitsedes täitis oksjonipidaja lahtrid hinna ja uue omaniku nimega dokumendil, mis oli partii üheksakümne seitsme jaoks juba ette valmistatud. Baslim andis üle üheksa minimit – siis pidi syndonlane teda jälle toetama, sest tempelmaks oli suurem kui müügihind. Poiss seisis vaikides kõrval. Ta teadis, et on jälle müüdud, ning veeretas peas mõtet, et see vanamees on tema uus isand – mitte et see oleks midagi lugenud; ta ei tahtnud ühtegi isandat. Kuni kõik tegelesid maksuga, üritas ta minema hiilida.

Ehkki paistis, et vana kerjus tema poole ei vaata, sirutas mees käe pikalt välja, krabas poisi pahkluust ja tõmbas ta tagasi. Siis hiivas Baslim ennast püsti, seadis käsivarre ümber poisi õlgade ja kasutas teda karguna. Poiss tundis oma küünarnukki kondise käe tugevas haardes ja lõdvestus paratamatuse ees. Üks teine kord; nad muutusid ju alati hooletuks, kui sa natuke ootasid.

Tuge leidnud, kummardas kerjus väga väärikalt. «Milord,» lausus ta kähedalt, «mina ja mu teenija täname teid.»

«Tühiasi, tühiasi.» Syndonlane viipas oma rätikuga, et nad võivad minna.

Vabaduse Platsilt selle uruni, kus Baslim elas, oli vähem kui li maad, mitte rohkem kui pool miili, kuid minek võttis neil rohkem aega, kui selline vahemaa vajaks. Vana mees jõudis hüplevalt longates ja poissi ühe jalana kasutades edasi isegi aeglasemalt kui kahe käe ja ühe põlve abil roomates ning nende teed katkestasid aeg-ajalt pausid äritegevuseks – ehkki äri ei katkenud ka komberdamise ajal, sest vanamees nõudis, et poiss kausi igale jalakäijale nina alla pistaks.

Baslim tegi selle selgeks sõnadeta. Ta oli katsetanud interlinguat, kosmosehollandi ja sargoni keelt, poolt tosinat patoisi dialekti, varaste köögikeelt, canti, orjalingot ja kaubanduskõneviisi – isegi Süsteemi inglise keelt – tulemusetult, kuigi kahtlustas, et poiss oli temast rohkem kui ühel korral aru saanud. Siis jättis ta üritamise ning teatas oma tahtmistest märkide keeles ja ühe-kahe kuklavõmmuga. Kui poisil ja temal ei leidu ühiseid sõnu, siis õpetab Baslim neid talle – kõik omal ajal, kõik omal ajal. Baslimil polnud kiiret. Baslimil polnud kunagi kiiret; ta vaatas alati tulevikku.

Baslimi kodu asus vana amfiteatri all. Kui Sargon Augustus andis impeeriumi mälestuseks välja dekreedi ehitada suurem areen, lõhuti maha ainult osa vanast areenist; töid katkestas Teine Ceta Sõda ja neid rohkem ei jätkatud. Baslim juhtis poisi neisse varemetesse. Kuid ta ei vallandanud hetkekski oma haaret. Korraks jäi talle pihku üksnes niudevöö; poiss oli jõudnud oma ainsast rõivaesemest peaaegu välja vingerdada, enne kui kerjus tal randmest haaras. Pärast seda liikusid nad edasi aeglasemalt.

Nad laskusid auku kokkuvarisenud sammaskäigu pimedas otsas, poissi sunniti ees alla minema. Nad roomasid üle kildude ja kiviprügi ning jõudsid kottpimedasse, aga siledasse koridori. Jälle alla… ja siis olid nad vana amfiteatri näitlejate eluruumides vana areeni all.

Pimeduses jõudsid nad hästivalmistatud puitukseni. Baslim tõukas poisi sisse, järgnes talle ja sulges ukse, vajutas pöidla personaallukule, puudutas lülitit – valgus süttis. «Noh, poiss, olemegi kodus.»

Poiss jõllitas ringi. Ta oli juba ammugi loobunud midagi eeldamast. Kuid seda, mida ta nüüd nägi, poleks ta osanud oodata. See oli väärikas väike tagasihoidlik elutuba, kitsas, korralik ja puhas. Laepaneelid andsid meeldivat tuhmi valgust. Mööbel oli napp, aga asjakohane. Poiss vaatas aukartlikult ringi; see oli küll kasin, ent parem ükskõik millisest kohast, kus ta mäletas end elanud olevat.

Kerjus laskis ta õlast lahti, hüples riiulite juurde, pani oma kausi käest ja võttis mingi keeruka eseme. Alles siis, kui kerjus oma räbalad maha kooris ja asjanduse rihmadega paika kinnitas, sai poiss aru, mis see oli: kunstjalg. Nii hästi valmistatud, et võistles tõhususelt liha ja luuga. Mees tõusis püsti, võttis rõivakirstust püksid, tõmbas jalga ega paistnud enam sugugi sandina. «Tule siia,» lausus ta interlinguas.

Poiss ei liikunud paigast. Baslim kordas seda teistes keeltes, kehitas õlgu, võttis poisil käsivarrest ja viis ta kõrvalruumi. See oli väike köök-pesuruum; Baslim täitis kausi, ulatas poisile seebi ja ütles: «Pese ennast.» Ta näitas liigutustega, mida soovib.

Poiss seisis tummas jonnakuses. Mees ohkas, haaras harja, mis oleks põrandapesuks sobinud, ja tegi näo, justkui hakkaks poissi küürima. Ta peatus, kui jäigad harjased nahka puudutasid, ja kordas: «Hakka pesema. Pese ennast,» öeldes seda interlinguas ja Süsteemi inglise keeles.

Poiss kõhkles, võttis kaltsud seljast ja hakkas ennast aeglaselt loputama.

Baslim lausus: «Juba parem,» korjas räpase niudevöö maast, pillas selle prügitünni, seadis valmis käteräti ning hakkas köögipoolele minnes süüa tegema.

Mõne minuti pärast pööras ta ümber ja poiss oli läinud.

Ta kõndis kiirustamata elutuppa ning leidis märja alasti poisi kõvasti pingutamas, et ust avada. Poiss nägi teda, kuid kahekordistas oma asjatuid ponnistusi. Baslim koputas talle õlale ja näitas pöidlaga väiksema ruumi poole. «Lõpeta pesemine.»

Ta pöördus minema. Poiss hiilis talle järele.

Kui poiss oli pestud ja kuiv, tõstis Baslim hautise, mida oli soojendanud, tagasi pliidile, keeras lüliti nõrgale kuumusele ning avas kapi, kust võttis välja ühe pudeli ja taimevilla tupse. Puhta poisi keha kattis üleni muster vanadest ning uutest armidest ja sinikatest, paranemata vermetest, sisselõigetest ja marrastustest. «Püsi paigal.»

See määre pani kipitama; poiss hakkas vingerdama. «Püsi paigal!» kordas Baslim meeldival kindlal toonil ja andis laksu. Poiss lõdvestus, tõmbudes pingesse vaid siis, kui arstirohi teda puudutas. Mees uuris hoolikalt üht vana mädapaiset poisi põlvel, siis läks vaikselt ümisedes jälle kapi juurde, tuli tagasi ning tegi talle tuharasse süsti – andes kõigepealt selgesti mõista, et kui poiss vagusi ei püsi, saaks too nii kõva laksu vastu pead, et see õlgadelt minema lendaks. Paisega valmis saanud, leidis ta ühe vana riidetüki ja käskis poisil selle ümber mähkida, ise oma toiduvalmistamise juurde naastes.

Varsti pani Baslim kaks suurt hautisekaussi elutoas lauale, nihutades kõigepealt tooli ja lauda nii, et poiss saaks söömise ajaks kirstule istuda. Ta lisas peotäie värskeid rohelisi läätsi ja paar paksu kõva maaleiva viilu. «Supp on valmis, poiss. Tule ja hakka sööma.»

Poiss istus kirstunurgale, kuid jäi põgenemisvalmis ega söönud.

Baslim katkestas söömise. «Mis viga on?» Ta märkas, et poiss vilksas ukse poole vaadata ja lõi siis pilgu maha. «Ah või nõnda.» Ta tõusis püsti, tasakaalustades kunstjalga enda all, läks ukse juurde ja surus pöidla lukule. Ta vaatas poisile otsa. «Uks pole enam lukus,» teatas ta. «Söö nüüd oma õhtusööki või mine ära.» Ta kordas seda mitmel viisil ja rõõmustas, kui arvas, et on märganud mõistmist keele puhul, mis oleks võinud olla orja emakeel.

Kuid ta jättis asja sinnapaika, läks tagasi laua juurde, laskus ettevaatlikult oma toolile ja võttis lusika.

Poiss sirutas käe enda oma järele, kargas siis aga äkki kirstult püsti ja kadus uksest välja. Baslim jätkas söömist. Uks jäi lahti ja valgus hoovas labürinti.

Hiljem, kui Baslim oli õhtusöögi kiirustamata lõpetanud, märkas ta, et poiss jälgib teda varjudest. Ta hoidus sinnapoole vaatamast, naaldus seljatoele ja hakkas hambaid torkima. Ümber pööramata sõnas ta keeles, mille kohta oli otsustanud, et see võiks poisi emakeel olla: «Kas tuled oma õhtusööki sööma? Või viskan selle minema?»

Poiss ei vastanud. «Heakene küll,» jätkas Baslim, «kui sa ei tule, siis pean ukse kinni tõmbama. Ma ei riski seda lahti jätta, kui tuli põleb.» Ta ajas end aegamisi püsti, astus ukse juurde ja hakkas seda sulgema. «Viimane kutse,» teatas ta. «Panen ööseks kinni.»

Kui uks oli peaaegu kinni, kiljatas poiss: «Oota!» selles keeles, mida Baslim oli oletanud, ja sibas sisse.

«Tere tulemast,» lausus Baslim tasa. «Jätan selle lukustamata, kui peaksid öösel meelt muutma.» Ta ohkas. «Kui oleks minu teha, ei pandaks kedagi kunagi luku taha.»

Poiss ei vastanud, kuid istus maha, kummardus toidu kohale ja hakkas ahmima, nagu kardaks, et keegi selle talt ära krahmab. Silmad vilasid paremale ja vasakule. Ka Baslim istus ja vaatas.

Ahmimine aeglustus, ent närimine ja neelamine ei katkenud enne, kuni viimane hautiseraas oli viimase leivakoorukesega kokku riibutud, viimane lääts läbi krõmpsutatud ja alla neelatud. Lõpusuutäied paistsid kaduvat puhtalt tahtejõu toel, kuid ta neelas neid ikkagi, ajas end sirgu, vaatas Baslimile silma ja naeratas ujedalt. Baslim naeratas vastu.

Poisi naeratus kadus. Ta läks näost valgeks, siis kahvaturoheliseks. Suunurgast ilmus peenike ilanire – ja ta hakkas kohutavalt oksendama.

Baslim hüppas purske eest kõrvale. «Tähed taevas, olen mina alles idioot!» hüüatas ta oma emakeeles. Ta läks kööki, tuli kaltsude ja ämbriga tagasi, pühkis poisi näo puhtaks ja käskis järsult tal maha rahuneda, siis puhastas kivipõranda.

Natukese aja pärast tuli ta tagasi palju väiksema portsjoniga, ainult puljongi ja pisikese leivatükiga. «Kasta leib sisse ja söö seda.»

«Parem mitte.»

«Söö ära. Sul ei hakka enam paha. Kui nägin, kuidas su kõht selgroo küljes kinni on, oleksin pidanud kohe taipama, et sulle ei tohi täismehe portsu anda. Aga söö nüüd aeglaselt.»

Poiss tõstis pilgu ja ta lõug värises. Siis võttis ta väikese lusikatäie. Baslim vaatas, kuidas ta lõpetas puljongi ja suurema osa leivast.

«Tore,» sõnas Baslim viimaks. «Noh, ma lähen voodisse, poiss. Muide, mis su nimi on?»

Poiss kõhkles. «Thorby.»

«Thorby on hea nimi. Sina võid öelda mulle Pop. Head ööd.» Ta võttis kinnitusrihmad lahti, hüples riiuli juurde ja pani jala sinna ära, siis hüples oma voodisse. See oli talumehe voodi – ainult kõva madrats nurgas maas. Ta nihkus seina poole, et poisile ruumi teha, ja ütles: «Kustuta tuli ära, enne kui voodisse tuled.» Siis sulges silmad ja ootas.

Valitses pikk vaikus. Ta kuulis poissi ukse juurde minemas; tuli kustus ja Baslim ootas, kuulatades ukse avamise heli. Seda ei tulnud; selle asemel tundis ta madratsit vajumas, kui poiss asemele hiilis. «Head ööd,» kordas ta.

«H’dööd.»

Ta oli peaaegu tukkuma jäänud, kui mõistis, et poiss kõvasti väriseb. Ta sirutas käe oma seljataha, tundis kondiseid ribisid ja patsutas neid; poiss hakkas nuuksuma.

Ta pööras ümber, kohendas oma jalaköndi mugavamasse asendisse, pani käsivarre ümber poisi vappuvate õlgade ja tõmbas tema näo oma rinna vastu. «Pole midagi, Thorby,» lausus ta õrnalt, «pole midagi. See on nüüd möödas. Seda ei juhtu enam kunagi.»

Poiss puhkes kõvasti nutma ja klammerdus tema külge. Baslim hoidis tal ümbert kinni ja lohutas leebelt, kuni krambid lõppesid. Siis hoidis ta edasi senikaua, kuni oli kindel, et Thorby on magama jäänud.