Читать книгу Galaktika kodanik - Robert A. Heinlein - Страница 6

Thorby haavad paranesid, välimised jõudsasti, sisemised aeglaselt. Vana kerjus hankis veel ühe madratsi ja laotas selle teise nurka. Kuid Baslim ärkas mõnikord, leides väikese sooja puntra oma selgroo vastu surutuna, ja teadis sellest, et poiss oli näinud järjekordset õudusunenägu. Baslim oli kerge unega ja vihkas kellegagi ühes voodis magamist. Kuid ta ei sundinud kunagi Thorbyt tema enda asemele tagasi minema, kui nõnda juhtus.

Mõnikord karjus poiss oma ahastuse käes, ise ärkamata. Kord ärkas Baslim võpatades, kuuldes Thorbyt ulgumas: «Mamma, mamma!» Tuld süütamata roomas ta kähku poisi põhukoti juurde ja kummardus tema kohale. «Olen siin, poeg, siin, kõik on hästi.»

«Papa?»

«Jää uuesti magama. Ajad mamma üles.» Ta lisas: «Olen sinu juures – kõik on hästi. Ole nüüd tasa. Me ei taha ju mammat üles ajada… eks ole?»

«Hea küll, papa.»

Vanamees ootas peaaegu hinge kinni hoides, kuni jäi kangeks ja külmetas ja tema könt valutama hakkas. Olles veendunud, et poiss magab, roomas ta tagasi oma voodisse.

See vahejuhtum oli aga põhjuseks, miks vanamees katsetas hüpnoosi. Kaua aega tagasi, kui Baslimil oli olnud kaks silma, kaks jalga ja ei mingit põhjust kerjamiseks, oli ta seda kunsti õppinud. Kuid hüpnoos polnud talle kunagi meeldinud, isegi mitte teraapiaks; tal oli peaaegu religioosne kontseptsioon isiksuse väärikusest; teise inimese hüpnotiseerimine ei sobinud tema põhiliste väärtushinnangutega.

Ent see oli hädaolukord.

Ta oli kindel, et Thorby võeti vanematelt ära nii noorena, et tal polnud neist teadlikku mälestust. Poisi ettekujutus elust oli segane meenutus isandatest, mõned neist halvad, mõned veel halvemad, kes kõik olid püüdnud selle «paha» lapse vaimu murda. Thorbyl olid mõnest neist isandaist üksikasjalikud mälestused ning ta kirjeldas neid pisarsilmil kujundlikult ja raevukalt. Kuid ta polnud kunagi kindel ajas või kohas – «koht» oli mõni maavaldus või majapidamine või vabrikuhoone, mitte kunagi konkreetne planeet või täht (tema ettekujutus astronoomiast oli enamasti vale ja galaktograafiast ei teadnud ta midagi) ning «aeg» oli lihtsalt «enne» või «pärast», «lühike» või «pikk». Kuna igal planeedil oli omaenda päev, oma aasta, oma dateerimismeetod, kuna nad kõik olid teaduse huvides kokku leppinud standardsekundi pikkuse, mida defineeriti radioaktiivse lagunemise kaudu, üle võtnud standardaasta inimkonna sünnikohast ja standard-algdaatumiks esimese hüppe Soli kolmandalt planeedilt tema kaaslasele, oli kirjaoskamatul poisil võimatu sel viisil millegi aega määrata. Maa oli Thorby jaoks müüt. Ja «päev» – aeg kahe magamise vahel.

Baslim ei osanud poisi vanust arvata. Too nägi välja, nagu oleks ta Maa muteerumata tõust alaealine, kuid kõik oletused põhinesid üksnes tõestamata arvamusel. Vandorlased ja italoglüüfid nägid välja nagu originaaltõug, kuid vandorlased saavutasid küpsuse kolm korda pikema ajaga – Baslimile meenus üks imelik lugu mingi konsulaaragendi tütrest, kelle teine abikaasa oli tema esimese mehe lapselapselaps, ning naine elas nad mõlemad üle. Mutatsioonid ei pea tingimata välimusest välja paistma.

Oli võimalik, et see poiss on standardsekundites «vanem» kui Baslim ise; kosmos on sügav ja inimkond kohandas end paljudel viisidel paljude tingimustega. Vahet pole! Poiss oli noor ja vajas abi.

Thorby ei kartnud hüpnoosi; see sõna ei tähendanud talle midagi ning ega Baslim seletanudki. Ühel õhtul pärast einet lausus vanamees lihtsalt: «Thorby, ma tahan, et teeksid midagi.»

«Muidugi, Pop. Mida?»

«Heida oma asemele. Siis ma muudan su uniseks ja me ajame juttu.»

«Ah? Sa tahtsid öelda, et vastupidi, eks?»

«Ei. See on teistmoodi unisus. Siis saad sa rääkida.»

Thorby kahtles, kuid nõustus meeleldi. Vanamees läitis küünla ja kustutas valguspaneelid. Kasutades tähelepanu koondamiseks leeki, alustas ta iidseid rituaale sisendades monotoonselt lõdvestumist, unisust… uinumist.

«Thorby, sa magad, aga kuuled mind. Sa saad vastata.»

«Jah, Pop.»

«Sa magad seni, kuni ma käsin sul ärgata. Kuid sa suudad vastata kõigile küsimustele, mida esitan.»

«Jah, Pop.»

«Sa mäletad laeva, mis su siia tõi. Mis selle nimi oli?»

«Lõbus Lesk. Ainult et meie seda nii ei kutsunud.»

«Sa mäletad, et läksid sellele laevale. Nüüd sa pole enam seal – sa ju näed. Sa mäletad sellest kõike. Nüüd mine tagasi sellesse hetke, kui läksid pardale.»

Poiss kangestus, kuid ei ärganud. «Ma ei taha!»

«Ma olen sinu juures. Sinuga ei juhtu midagi. Vaata nüüd, mis selle koha nimi on. Mine sinna tagasi. Vaata seda.»

Poolteist tundi hiljem kükitas Baslim ikka veel magava poisi kõrval. Higi voolas mehe näo kortse mööda alla ja ta tundis tohutut vapustust. Selleks, et paigutada poiss tagasi aega, mida Baslim tahtis uurida, pidi ta meenutama kogemusi, mis olid vastikud isegi Baslimile, vana ja panetunud nagu ta oli. Thorby oli sisenduse vastu korduvalt võidelnud ja Baslim ei saanud seda talle pahaks panna – ta tundis nüüd, et võiks kokku lugeda armid poisi seljal ja ära tunda iga neid tekitanud kaabaka.

Kuid ta oli saavutanud oma eesmärgi; jõuda kaugemale tagasi, kui poisi ärkvel mälu ulatus, tagasi tema väga varasesse lapsepõlve ja viimaks traumeerivasse hetke, mil inimliigist lapsuke oli tema vanematelt ära võetud.

Ta jättis poisi sügavasse koomasse, kuni ise oma vapustatud mõtteid kogus. Uuringu mõned viimased hetked olid olnud nii kohutavad, et vanamees kahtles oma otsustusvõimes, kui püüdis probleemi põhjust välja selgitada.

Nojah, vaatame… mida ta oli teada saanud?

Poiss oli sündinud vabana. Kuid selles oli Baslim alati kindel olnud.

Poisi emakeel oli Süsteemi inglise keel aktsendiga, mida Baslim ei osanud paika panna; seda varjutas titelalin. See paigutas poisi Terra Hegemooniasse; oli isegi võimalik (kuigi mitte tõenäoline), et ta oli sündinud Maal. See oli üllatus; Baslim oli arvanud, et poisi emakeel oli interlingua, kuna ta rääkis seda kõige paremini neist kolmest, mida oskas.

Mida veel? Noh, poisi vanemad olid kindlasti surnud, kui sai usaldada seda segadusseaetud ja õudusest läbiimbunud mälestust, mille ta oli suutnud poisi kolbast välja meelitada. Ta ei osanud välja kaevata nende perekonnanime ega neid ka identifitseerida – nad olid lihtsalt «papa» ja «mamma» –, niisiis loobus Baslim oma pooleldi kuju võtnud plaanist poisi sugulastele sõna saata.

Noh, praegu peaks ta selle katsumuse läbimiseks poisilt ülimat hinda nõudma…

«Thorby?»

Poiss oigas ja võpatas. «Jah, Pop?»

«Sa magad. Sa ei ärka enne, kui ma sind käsin.»

«Ma ei ärka enne, kui sa mind käsid.»

«Kui ma käsin, siis ärkad sa otsekohe. Sa tunned ennast hästi ega mäleta midagi sellest, mida rääkisime.»

«Jah, Pop.»

«Sa unustad selle ära. Aga tunned ennast hästi. Umbes pool tundi hiljem ma ütlen, et läheksid voodisse ja sa lähed voodisse ja jääd kohe magama. Sa magad öö läbi rahulikult ja näed meeldivaid unenägusid. Sa ei näe enam halba und. Ütle seda.»

«Ma ei näe enam halba und.»

«Sa ei näe kunagi enam halba und. Mitte kunagi.»

«Mitte kunagi.»

«Papa ja mamma ei taha, et näeksid halba und. Nad on õnnelikud ja tahavad, et ka sina oleksid õnnelik. Kui sa neid unes näed, on need alati õnnelikud unenäod.»

«Õnnelikud unenäod.»

«Kõik on nüüd hästi, Thorby. Sa hakkad ärkama. Sa ärkad üles ega mäleta, millest me rääkisime. Kuid sa ei näe enam kunagi halba und. Ärka üles, Thorby.»

Poiss tõusis istuli, hõõrus silmi, haigutas ja naeratas. «Jestas, ma jäingi magama. Küllap tahtsin sind alt tõmmata, Pop. Ei läinud läbi, mis?»

«Kõik on hästi, Thorby.»

Kulus rohkem kui üks sessioon, et neist kummitustest võitu saada, kuid õudusunenäod muutusid harvemaks ja lõppesid. Baslimi tehnika polnud halbade mälestuste kõrvaldamiseks piisavalt hea; need jäid alles. Ta suutis vaid sisendada, et need enam Thorbyt õnnetuks ei teeks. Baslim poleks ka siis mälestusi eemaldanud, kui oleks selleks piisavalt vilunud olnud; ta uskus kangekaelselt, et iga inimese kogemused kuuluvad talle endale ja et isegi kõige hullemaid neist ei tohi kellegi nõusolekuta temalt ära võtta.

Thorby päevad oli sama kiired, nagu tema ööd olid muutunud rahulikuks. Nende partnerluse algul hoidis Baslim poissi alati enda juures. Pärast hommikusööki koperdasid nad Vabaduse Platsile, kus Baslim end sillutisele pikali sirutas ning Thorby tema kõrval seisis või kükitas, nähes nälginud välja ja kaussi hoides. Koht valiti alati nii, et see jalgsi liiklemist takistaks, kuid mitte nii palju, et politseinikud viitsiksid muud teha kui vaid uratada. Thorby sai teada, et ükski Platsi tavapärastest politseinikest neid minema ajama ei hakkaks: kokkulepped Baslimiga olid alamakstud politseinikele kasulikud.

Thorby õppis seda iidset ametit ruttu – ta sai teada, et mehed on naistega koos olles heldemad, kuid pöörduda tuleb naise poole, et tavaliselt oli ajaraisk almust paluda saatjata naisterahvalt (eriti loorita naiselt), et üksikule mehele lähenedes on võidu- ja kaotusvõimalused üsna võrdsed, et planeedile maandunud kosmonaudid annetavad küllaga. Baslim õpetas talle, et kausis tuleb hoida natuke raha, mitte kõige väiksemaid münte, aga ka mitte liiga suuri.

Alguses sobis Thorby selleks ametiks hästi; väike, poolnälginud, vermeid täis, piisas juba üksnes tema välimusest. Kahjuks hakkas ta varsti parem välja nägema. Baslim kohendas seda meikimisega, varjutas silmaaluseid ja muutis põsed lohkuvajunuiks. Kohutav plastikust moodustis sääre esiküljel kujutas realistlikult suurt «mädapaiset» selle haavandi asemel, mida tal enam ei olnud; suhkruvesi tegi selle kärbestele ligitõmbavaks – inimesed pöörasid münte kaussi pillates isegi pilgu kõrvale.

Tema paremat toitumust polnud sama lihtne peita, kuid ta viskas viimase aasta-paariga kiiresti pikkust ja jäi jätkuvalt kondiseks, vaatamata kahele tugevale einele päevas ja madratsile, millel magada.

Thorby imes endasse hindamatut rentsliharidust. Jubbuli ja Üheksa Maailma pealinn Jubbulpore, Suure Sargoni pearesidents, sai kiidelda rohkem kui kolme tuhande litsentseeritud kerjusega, sellest poole suurema hulga tänavakaupmeestega, rohkemate alkoholipoodidega kui templitega ning rohkemate templitega kui üheski muus Üheksa Maailma linnas, lisaks oli seal lugematul arvul hiilivaid vargaid, tätoveerimiskunstnikke, kärutõukajaid, lõbunaisi, kassina välisseinast ülesronivaid murdvargaid, kõrvaltänavate rahavahetajaid, taskutühjendajaid, ennustajaid, tänavaröövleid, palgamõrtsukaid ning suuri ja väikesi pettureid. Linnaelanikud praalisid, et Üheksanda Avenüü ühe li pikkusel lõigul, alates kosmosesadama-poolses otsas asuvast tornist, võib rahakas mees omandada ükskõik millise läbiuuritud universumis teadaoleva asja, alates kosmoselaevast kuni kümne tähetolmukübemeni, alates reputatsiooni hävitamisest kuni senaatori rüüni, mille sees on ka senaator ise.

Tehniliselt polnud Thorby osake allmaailmast, kuna tal oli ametlikult tunnustatud staatus (ori) ja litsentseeritud amet (kerjus). Kuid lähemalt vaadates kuulus ta sinna kõigest hoolimata. Ühiskondlikul redelil polnud temast allpool enam ühtegi pulka.

Orjana oli ta õppinud valetama ja varastama sama loomulikult, nagu teised lapsed õpivad seltskondlikke kombeid – ja hoopis kiiremini. Ent ta avastas, et need üldised anded on linna pahupoolel allilmas kõrgeteks kunstideks arendatud. Kui ta vanemaks sai ning keele ja tänavad selgeks õppis, hakkas Baslim teda üksinda välja saatma ülesandeid täitma, toitu ostma ja mõnikord ka omal käel nende töökohal tegutsema, kui vanamees ise koju jäi. Niiviisi «langeski ta halba seltskonda», kui nulltasandilt veel üldse kuskile langeda saab.

Ühel päevalt tuli Thorby koju tühja kerjakausiga. Baslim ei öelnud midagi, kuid poiss seletas: «Kuule, Pop, ma sain hästi hakkama!» Oma räbalate alt tõmbas ta välja peene salli ja näitas seda uhkusega.

Baslim ei naeratanud ega puudutanud seda. «Kust sa selle said?»

«Ma sain päranduseks!»

«Selge see. Aga kellelt?»

«Ühelt daamilt. Lahkelt daamilt, ilusalt.»

«Las ma vaatan kojamärki. Hmm… arvatavasti leedi Fascialt. Jah, ta on ilus, ma arvan. Aga miks sa vangis pole?»

«Mispärast, jestas, Pop, see oli nii lihtne! Ziggie õpetas mind. Tema teab kõiki trikke. Ta on jube osav – peaksid nägema, kuidas ta töötab.»

Baslim juurdles, kuidas küll hulkuvale kassipojale moraali õpetada. Ta ei kavatsenud seda lugu abstraktsetes eetilistes terminites arutama hakata; poisi taustas ega praeguses keskkonnas polnud midagi, mis võimaldaks suhelda niisugusel tasandil.

«Thorby, miks sa tahad ametit vahetada? Meie tegevusalal maksad sa politseile nende komisjonitasu, maksad gildile maksud, teed templile pühade ajal annetuse – ja sul pole mingeid muresid. Kas me oleme kunagi näljas olnud?»

«Ei, Pop… aga vaata seda! See pidi maksma peaaegu stellari!»

«Ütleksin, et vähemalt kaks stellarit. Aga varastatud kraami kokkuostja annaks sulle kaks minimit – kui ta on suuremeelses tujus. Oma kausiga oleksid sa rohkem koju toonud.»

«Noh… küll ma osavamaks muutun. Ja see on palju lõbusam kui kerjamine. Peaksid nägema, kuidas Ziggie tegutseb.»

«Olen Ziggiet töötamas näinud. Ta on vilunud.»

«Ta on parim!»

«Siiski – arvatavasti saaks ta kahe käega paremini hakkama.»

«Noh, võib-olla, kuigi kasutatakse ainult ühte kätt. Aga ta õpetab mind mõlemat kasutama.»

«Siis on hästi. Ehk oleks sul tarvis teada, et võid ühel päeval leida ka ennast ühekäelisena, nagu on Ziggie. Kas tead, kuidas Ziggie käest ilma jäi?»

«Ah?»

«Kas tead, milline on karistus? Kui nad su kätte saavad?»

Thorby ei vastanud. Baslim jätkas: «Üks käsi esimese süüteo eest – see oli Ziggie makstud hind ameti õppimise eest. Oh, ta on osav, kuna liigub endiselt ringi ja teeb oma tööd. Kas tead, mida teine süütegu kaasa toob? Mitte ainult teise käe kaotamise. Kas tead?»

Thorby neelatas. «Ma pole kindel.»

«Arvan, et oled kuulnud; sa lihtsalt ei taha mäletada.» Baslim tõmbas pöidlaga põiki üle kõri. «Selle saab Ziggie järgmine kord – nad teevad ta peajao lühemaks. Tema Hiilguse õigusemõistjad arvavad, et poiss, kes ei suuda õppida esimese korraga, ei õpi ka teisega, niisiis teevad nad ta lühemaks.»

«Aga, Pop, mind ei saada kätte! Ma olen kohutavalt ettevaatlik… täpselt nagu täna. Ma luban!»

Baslim ohkas. Poiss uskus ikka veel, et temaga ei saa seda juhtuda. «Thorby, anna oma müügikviitung.»

«Misjaoks, Pop?»

«Anna mulle.»

Poiss otsis kviitungi välja; Baslim uuris seda. «… Üks poisslaps, registreerimisnumber (vasakul reiel) 8XK40367…» Üheksa minimit ja nad võisid minna. Ta vaatas Thorbyt ja märkas üllatusega, et poiss on nüüd peajagu pikem, kui oli olnud tol päeval. «Too mu stilus. Tahan su vabaks lasta. Olen seda alati kavatsenud, kuid sellega ei paistnud kiiret olevat. Aga me teeme seda kohe praegu ning homme lähed sa Kuninglikku Arhiivi ja registreerid ära.»

Thorby suu vajus lahti. «Misjaoks, Pop?»

«Kas sa ei taha siis vaba olla?»

«Ee… noh… Pop, mulle meeldib sulle kuuluda.»

«Aitäh, poiss. Aga ma pean seda tegema.»

«Tahad öelda, et lööd mu välja?»

«Ei. Sa võid jääda. Kuid ainult vabakslastuna. Vaata, poeg, isand vastutab oma orja eest. Kui ma oleksin aadlimees ja sina teeksid midagi, määrataks mulle trahv. Aga kuna ma ei ole… noh, kui kaotaksin lisaks jalale ja silmale ka ühe käe, siis ma ei usu, et suudaksin hakkama saada. Nii et kui sa Ziggie ametit õppima hakkad, lasen su parem vabaks; ma ei saa riskida. Proovi ise oma õnne; mina olen juba liiga palju kaotanud. Kui kaotan veel midagi, siis oleks parem juba lühemaks tegemine.»

Ta esitas selle jõhkral viisil, jättes mainimata, et kohaldatav seadus oli harva nii karm – praktikas see ori konfiskeeriti, müüdi ja kasutati tema eest saadud hinda kahju hüvitamiseks, kui isandal vara ei olnud. Kui isand oli tavakodanik, võidi teda ka piitsutada, kui kohtunik arvas, et ta on mitte ainult juriidiliselt, vaid ka tegelikult orja süüteo eest vastutav. Sellegipoolest oli Baslim teatavaks teinud seaduse: kuna isandal olid oma orja üle nii kõrgemad kui ka madalamad õigused, vastutas ta seetõttu orja tegude eest omaenda isikuga, isegi kuni surmanuhtluseni.

Thorby hakkas nuuksuma – esimest korda nende kooselu algusest saadik. «Ära lase mind vabaks. Pop, palun ära lase! Ma pean sulle kuuluma.»

«Mul on kahju, poeg. Ma ju ütlesin, et sa ei pea ära minema.»

«Palun, Pop. Ma ei pane enam kunagi midagi pihta!»

Baslim asetas käe talle õlale. «Vaata mulle otsa, Thorby. Pakun sulle kokkulepet.»

«Ah? Kõike, mida ütled, Pop. Senikaua, kui…»

«Oota, kuni seda kuuled. Ma ei kirjuta su paberitele praegu alla. Kuid ma tahan, et lubaksid kahte asja.»

«Ah? Muidugi. Mida?»

«Ära torma. Esiteks lubad sa mulle seda, et ei varasta mitte kelleltki mitte midagi. Ei ilusatelt daamidelt kandetoolides ega meiesugustelt vaestelt inimestelt – esimene on liiga ohtlik ja teine… noh, see on häbiväärne, kuigi ma ei oota, et sa teaksid, mida see tähendab. Teiseks lubad, et sa mulle iialgi mitte millegi kohta ei valeta… mitte millegi.»

Thorby lausus aeglaselt: «Ma luban.»

«Ma ei pea silmas ainult seda, et sa minu eest teenitud raha varjad. Ma pean silmas kõike. Muide, madrats pole raha peitmiseks õige koht. Vaata mulle otsa, Thorby. Sa tead, et mul on sidemeid kogu linnas.»

Thorby noogutas. Ta oli vanamehe sõnumeid toimetanud veidratesse kohtadesse ja uskumatutele inimestele. Baslim jätkas: «Kui sa varastad, saan ma sellest teada… viimaks. Kui sa mulle valetad, taban su sellelt… viimaks. Teistele inimestele valetamine on su enda asi, aga ma ütlen sulle seda: kui kellelgi on kord juba valetaja maine tekkinud, võib ta sama hästi olla ka tummaks jäänud, sest inimesed ei kuula tuult. Pole tähtis. Sel päeval, kui saan teada, et sa oled midagi varastanud… või päeval, mil taban su mulle valetamast… kirjutan su paberitele alla ja lasen su vabaks.»

«Jah, Pop.»

«See pole veel kõik. Ma viskan su välja ainult sellega, mis sul oli, kui ma su ostsin –, niudevöö räbalad ja hunnik marrastusi. Meie vahel on siis kõik läbi. Kui sa pärast seda veel kunagi mu silma alla sattud, siis sülitan su varjule.»

«Jah, Pop. Oh, ma ei tee seda iialgi, Pop!»

«Loodan küll. Mine voodisse.»

Baslim lamas ärkvel, juureldes, kas oli olnud liiga karm. Aga, üllatus-üllatus, maailm ise oli karm; ta pidi poissi õpetama selles elama.

Ta kuulis heli, nagu näriks rott midagi; ta püsis vaikselt ja kuulatas. Varsti kuulis ta poissi vaikselt tõusmas ja laua juurde minemas; siis järgnesid summutatult müntide kõlksatused, mis puidule asetati, ja ta kuulis poissi põhukotile tagasi pöördumas.

Kui poiss norskama hakkas, suutis ta ka ise uinuda.