Читать книгу Kuningas Kull ja Bran Mak Morn - Robert Ervin Howard - Страница 5

Kuu ei olnud veel tõusnud ning aed oli valgustatud hõbedaste tõrvikutega, kui Kull istus toolile Ka-nu, läänesaarte saadiku laua juures. Tema paremal käel istus vana pikt, nii erinev selle ägeda rassi emissarist kui vähegi võimalik. Ka-nu oli iidvana ning osav riigimees, kasvanud vanaks selles ohtlikus mängus. Tema silmades polnud mingit viha, kui ta Kulli hindavalt vaatas; mitte mingisugused hõimutraditsioonid ei mõjutanud tema hinnangut. Pikad seosed tsiviliseeritud rahvastega olid ära pühkinud igasugused vanade aegade ämblikuvõrgud. Mitte „kes ja mis on see mees?” polnud esimene küsimus Ka-nu peas, vaid hoopis „kas ja kuidas ma saan seda meest kasutada?” Hõimu eelarvamusi vajas ta ainult oma plaanide täideviimiseks.

Ja Kull vaatas Ka-nud, vastates tema jutule napilt, mõeldes, kas tsivilisatsioon teeb ka tema kord millekski selliseks, nagu need piktid. Ka-nu oli pehme ja kõhukas. Palju aastaid oli libisenud üle taevavõlvi ajast, mil Ka-nu oli viimati mõõka käes hoidnud. Tõsi, ta oli vana, kuid Kull oli veelgi vanemaid mehi näinud lahingute esiridades. Piktid olid pikaealised. Ilus tüdruk seisis peekrit täites Ka-nu küünarnuki juures ning teda hoiti sellega tegevuses. Õhtu jooksul naljatas Ka-nu pidevalt ja tegi märkusi ning Kull, sisimas tema jutukusse põlglikult suhtumas, ei lasknud ühelgi pealiku kavalal naljal kõrvust mööda minna.

Banketil olid piktide pealikud ja riigimehed, viimased joviaalsed ja kergemeelsete kommetega; sõdalased suhtusid Kulli formaalse kombekuse ja viisakusega, kuid olid siiski varjamatult hõimusuhteist kammitsetud. Kull märkas pisut kadedalt vastuvõtul valitsevat vabadust ja nalju, mis olid hoopis erinevad Valuusia õukonnakommetest – selline vabadus meenutas Atlantise sõjaväelaagreid. Kull kehitas õlgu. Kindlasti oli Ka-nul, kes oli unustanud, et ta oli pikt vähemalt selles, mis puudutas igivanu kombeid ja eelarvamusi, õigus ja Kull pidi saama valuusialaseks ka hinges, mitte vaid nimetuse poolest.

Lõpuks, kui kuu oli jõudnud haripunkti ning kui Kanu oli söönud ja joonud sama palju kui ükskõik millised kolm meest laudkonnas kokku, nõjatus ta mõnusa ohkega oma diivanile ja ütles: „Nüüd, sõbrad, hakake minema, sest mina ja kuningas peame rääkima asjadest, mis pole mõeldud laste kõrvadele. Jah, sina ka, mu iludus, aga enne lase mul suudelda neid rubiinpunaseid huuli – nüüd tantsi välja, mu roosiõis.”

Ka-nu silmades tema valge habeme kohal tantsiskles säde, kui ta vaatas Kulli, kes seisis sirge seljaga, süngelt ja kindlameelselt.

„Küllap sa mõtled, Kull,” ütles vana riigimees äkitselt, „et Ka-nu on kasutu vana hull, kes ei suuda enam muud teha kui ahnelt veini juua ja hoorasid suudelda.”

See märkus sobis nii täpselt Kulli enda mõtetega, et ta oli selle sõnastuse üle üsna üllatunud, kuigi ei andnud sellest kuidagi märku. Ka-nu kõht korises ning ta väristas seda rõõmsalt. „Vein on punane ja naised on pehmed,” märkis ta sõbralikult. „aga, ha-haa, ära arva, et vana Ka-nu laseb kummalgi neist äriasju segama hakata.”

Jälle ta naeris ning Kull niheles rahutult. Tundus, nagu tehakse siin mingit nalja ja kuninga säravad silmad hakkasid kassilikult helendama. Ka-nu sirutas veinipeekri järele, täitis selle ja heitis ärritunult pead raputavale Kullile küsiva pilgu.

„Tead,” ütles Ka-nu tasakaalukalt, „et kanget napsi taluda, on vaja vana pead. Mina hakkan vanaks jääma, Kull, nii et miks peaksid noored mehed takistama meil nautimast seda vähest, mis meil, vanuritel, veel jäänud on? Ja mina – mina olen iidvana ja kuivetunud, sõpradeta ja rõõmuta.”

Kuid tema välimus ja ilme olid tema sõnadega vastuolus. Tema keevavereline näoilme oli küllalti värske ja tema silmad särasid, nii et tema valge habe tundus kõige muuga täiesti kokkusobimatuna. Tõepoolest, ta nägi välja märkimisväärselt ülemeelik, taipas Kull, tundes ähmast vastumeelsust. See vana suli oli kaotanud kõik oma ja Kulli rahva iidsed voorused, kuid ometigi tundus ta oma vanaduses rohkem rahul olevat, kui arvata võiks.

„Kuula nüüd, Kull,” ütles Ka-nu sõrmega hoiatavalt viibutades, „on riskantne üht noormeest kiita, aga ma pean rääkima ausalt, et võita su usaldust.”

„Kui sa kavatsed seda meelitustega võita...”

„Päh! Kes rääkis meelitustest? Mina meelitan ainult selleks, et relvituks teha.”

Ka-nu silmis sähvatas terav pilk, külm helk, mis ei sobinud kokku tema laisa naeratusega. Tema juba tundis inimesi ja ta teadis, et eesmärgini jõudmiseks peab ta rääkima otsesõnu selle tiigerliku barbariga, kes võib nagu saaki haistev hunt ta sõnamängust valesid tunnetada.

„Sinul on võimu, Kull,” ütles Ka-nu, valides sõnu hoolikamalt, kui ta neid tavaliselt nõukogu koosolekul valis, „sul on võimu teha ennast võimsaimaks kõigist kuningatest ning võita tagasi Valuusia kadunud hiilgus. Mina ei hooli Valuusiast – kuigi selle naised ja vein on oivalised – rohkem kui sellepärast, et mida tugevam on Valuusia, seda tugevamad on piktid. Veel enam, kui atlantislane on troonil, ühendatakse lõpuks Atlantis...”

Kulli näole ilmus põlglik irve. Ka-nu oli vana haava riivanud.

„Atlantises neeti mind ära, kui ma läksin laia maailma kuulsust ja õnne otsima. Meie – nemad – on seitsme kuningriigi iidvanad vaenlased ja veel suuremad vaenlased kuningriikide liitlastele, nagu sa peaksid teadma.”

Mõistatuslikult naeratades sikutas Ka-nu habet.

„Ei, ei. Las see olla. Aga ma tean, mis seisukohast ma räägin. Varsti võib puhkeda sõda, millele ei tule enam jätku. Ma näen maailma, kus valitseb rahu ja õitseng – maailma, kus naaber armastab naabrit – ja see on ülim, mis tulla võib. Seda kõike võid sa saavutada, kui sa jääd elama!”

„Hah!” Kulli sõrmed olid sulgunud oma mõõga käepideme ümber ja ta oli juba pooleldi tõusnud sellise kiire äkilise liigutusega, et Ka-nu, kes imetles vapraid mehi, nagu mõned teised imetlesid puhtaverelisi hobuseid, tundis ootamatut erutust. Valka, milline sõdalane! Närvid ja sooned terasest ja tulest, ühinenud täiuslikus vaistlikus koostöös, vormides kohutava sõdalase.

Kuid Ka-nu peitis oma entusiasmi küllaltki sarkastilise tooni taha.

„Vaiki. Istu. Vaata ringi. Aedades pole kedagi, pingid on tühjad, rahune maha. Ega sa mind ei karda?”

Kull andis järele, kuid jäi teda ettevaatlikult põrnitsema.

„Sinus räägib metslane,” ütles Ka-nu. „Kas sa arvad, et kui ma tahaksin sind kuidagi reeta, teeksin seda just siin, kus hakataks esimesena kahtlustama just mind? Kuss. Teil, noortel rahvastel, on veel palju õppida. Minu pealikke tegi rahutuks see, et sa oled sündinud Atlantisel, ja sina põlgad mind salaja, kuna olen pikt. Kuss! Ma näen sinus, Kull, Valuusia kuningat, mitte hoolimatut atlantislast, nende rüüstajate liidrit, kes hävitasid maatasa kõik, mis oli läänesaartel. Nii et ka sina ei peaks minus nägema pikti, vaid rahvusvahelist meest, maailmakodanikku. Ja nüüd kuula seda kodanikku! Kui sind homme tapetakse, kes saaks järgmiseks kuningaks?”

„Kaanuub, Blaali parun.”

„Või nii. Mulle ei meeldi Kaanuub mitmel põhjusel, kõige rohkem sellepärast, et ta pole midagi muud kui üks variisik.”

„Kuidas nii? Ta oli küll minu võimsaim rivaal, aga ma ei teadnud, et tal oli ka muid ambitsioone peale isiklike.”

„Ööl on kõrvad,” alustas Ka-nu kaugelt, „maailmade sees on maailmad. Aga mind sa võid usaldada ja sa võid usaldada Brulet, Odakütti. Vaata!” Ta tõmbas oma rüü vahelt välja kuldse käevõru, millel oli kujutatud kolmekordse keeruna tiibadega draakonit, kolm rubiinsarve peas.

„Uuri seda hoolega. Brule võtab selle kaasa, et sa ta ära tunneksid, kui ta homme sinu juurde tuleb. Usalda Brulet, nagu sa usaldad iseennast, ja tee, mida ta käsib sul teha. Ja et sa mind usaldada võiksid, vaata seda!”

Ja kiirelt nagu pistrik tõmbas vanamees veel midagi oma rüü vahelt välja, midagi sellist, mis heitis üle nende kummalist rohelist valgust ja mille ta hetke pärast kärmelt tagasi pani.

„Varastatud juveel!” hüüatas Kull kohkunult, „Roheline juveel Serpentiinide – madude templist! Valka! Ja miks sa seda mulle näitad?”

„Et päästa sinu elu. Et tõestada, et mind võib usaldada. Kui ma nüüd sinu usaldust petan, saad mulle tagasi teha. Sinu käes on mu elu. Nüüd ei saa ma sulle midagi halba teha, sest et vaid üks sõna sinult kuulutaks minu hukku.”

Ning kõigi nende sõnade juures naeratas vana suli rõõmsalt ning paistis enesega ääretult rahul olevat.

„Aga miks sa annad mulle enda üle sellise võimu?” küsis Kull, iga sekundiga üha enam hämmeldudes.

„Ma just ütlesin sulle. Et sa näeksid, et ma ei kavatse sulle midagi halba, ning kui Brule homme öösel sinu juurde tuleb, teed sa seda, mida ta ütleb, reetmist kartmata. Aitab nüüd. Sind oodatakse väljas, et sind tagasi paleesse saata, mu isand.”

Kull tõusis. „Aga sa pole mulle midagi öelnudki.”

„Vaiki. Kui kannatamatud te, noored, olete!” Ka-nu nägi välja nagu vingerpussi hauduv haldjas. „Mine ja näe unes troone ja võimu ja kuningriike, kui mina unistan veinist ja pehmetest naistest ja roosidest. Õnn kaasa, kuningas Kull!”

Aiast lahkudes vaatas Kull tagasi ning nägi Ka-nud, rõõmsat vanakest, endiselt laisalt oma sohval vedelemas ja kogu maailmale elujõulise sõbramehelikkusega naeratamas. Ratsanik ootas juba kuningat teisel pool aeda ning Kull oli veidi üllatunud, et see oli sama mees, kes oli talle toonud Ka-nu kutse. Ühtegi sõna ei vahetatud, kui Kull sadulasse hüppas, ega ka siis, kui nad mööda tühje tänavaid edasi kappasid. Päeva rõõm ja valgus olid asendunud öö tontliku vaikusega. Linna iidne vanus oli hõbedase poolkuu all tajutavam kui tavaliselt. Paleede ja häärberite suured sambad kõrgusid tähtede poole. Laiad tänavad, vaiksed ja hüljatud, tundusid lõputult edasi looklevat, kuni kadusid pimedate varjude taha teistesse reaalsustesse. Trepid tähtedeni, mõtles Kull, inspireerituna selle stseeni veidrast hiilgusest. Kappadi, kappadi, kappadi kõlas hõbekapjade plagin ainsa helina laiadel kuuvalgetel tänavatel. Linna vanus, selle uskumatu antiiksus, oli kuningale peaaegu et ängistav; tundus, nagu naeraksid need vanad vaikivad hooned tema üle hääletu, äraarvamatu mõnitusega. Ja mis saladusi need veel hoidsid?

„Sina oled noor,” laususid paleed ja templid ja altarid, „aga meie oleme vanad. Maailm oli metsik ja noor, kui meid püstitati. Sina ja sinu hõim surevad, aga meie oleme võitmatud, hävimatud. Meie kõrgusime võõra maailma kohal, enne kui kerkisid Atlantis ja Lemuuria; me valitseme ikka veel, kui rohelised veed on kerkinud üle Lemuuria tornide ja Atlantise mägede, ja meie jääme siia, kui läänepoolsed saared saavad võõra maa mägedeks.

Kui paljusid kuningaid oleme näinud neil tänavail ratsutamas veel enne, kui Kull Atlantisest jõudis Ka, Loomise Linnu mõtteisse? Sõida edasi, Kull Atlantisest, sinust suuremad tulevad pärast sind, suuremad on olnud enne sind. Nemad on mullaks saanud, nad on unustatud, aga meie seisame endiselt, meie teame, meie oleme! Sõida aga edasi, Kull Atlantisest, kuningas Kull, narr Kull!”

Kullile tundus, nagu kordaksid plagisevad kabjad kajava mõnitusena seda vaikset refrääni: „Kuningas Kull! Narr Kull!” Sära, kuu, sina näitad kuningale valgust! Hõõguge, tähed, teie olete imperaatori tõrvikud. Ja plagisege, hõbedasest kabjad, teie tunnistate, et Kull ratsutab läbi Valuusia.

Uu! Ärka, Valuusia! See on ju Kull, kes sõidab. Kuningas Kull!

„Me teame paljusid saladusi,” ütlesid Valuusia tasased tänavad.

Ja niiviisi mõtteid mõlgutades jõudis Kull paleesse, kus tema ihukaitsjad, Punased Sõdurid, võtsid tema võimsa täku ohjad ja saatsid Kulli puhkama. Endiselt mornilt vaikiv pikt pööras ringi ning tormas metsiku jõuga ohje väänates pimedusse nagu fantoom. Kulli terav kujutlusvõime nägi teda nagu virvatulukest tagasi Vanemate Maale tuiskamas.

Kuna taevas juba hakkas koitma, siis Kull enam magama ei läinud, vaid veetis ülejäänud osa ööst mööda kroonimisruumi edasi-tagasi sammudes ning mõeldes selle üle, mis äsja juhtunud oli. Ka-nu ei olnud talle midagi öelnud, kuid ometi oli ta andnud Kullile täieliku võimu enda üle. Ja mida oli ta sellega vihjanud, et parun Blaal ei olnud midagi muud kui variisik? Ja kes oli see Brule, kes tuleb järgmisel ööl, kandes seda müstilist draakoniga käeketti? Ja milleks? Ja mis peamine, miks oli Ka-nu näidanud talle seda rohelist õuduste juveeli, mis oli juba nii ammu madude templist varastatud ja mille pärast kogu maailm rappuks sõjas, kui see neile kohutavatele templipreestritele teada oleks ja kelle kättemaksu eest isegi mitte Ka-nu ägedad hõimuliikmed ei suudaks teda päästa?

Aga Kull leidis, et Ka-nu pole mingis ohus, kuna see riigimees oli liiga kaval, et seda mitte kellelegi vastuteenet saamata näidata. Aga kas see võis olla vaid selleks, et kuninga valvsust vähendada ja teda reeta? Kas Ka-nu jätaks ta nüüd sellise teadmisega elama, mõtles Kull.